Ma arvan end olevat kannatamises üsna hea. Mulle pole võõrad vaimse tervise probleemid, laastav unetus, igatsev süda või põhja kõrbenud praemuna. Ka uude pop-up-galeriisse Oujea jõudes oli mul kõhuvalu ja sokid vihmast märjad. Seega, olen väikestviisi spetsialist kannatamises. Ka kunstnikud Sonja Sutt ja Irma Holm olid kehastunud omamoodi teadjateks või veelgi enam, isevärki reisi­saatjateks, sest nende just lõppenud paarisnäitus „Võib näida võimatuna see“ võimaldas tegeleda kannatuse kadalipust pääsemisega.

Kannatustest

Ehk on paslik tähele panna, et Holm ja Sutt* käsitlesid sel näitusel kannatust ühtaegu argise, ametialase ja isiklikuna ning seeläbi üldinimlikult tavalisena. Näitus algas kõnekalt: vanast peegliraamist vaatas vastu mossis Holm, kaisus kuumakott ja seljas särk, mis kinnitas, et elu on ilus. Ilmselt on seda raske uskuda, kui paari sammu kaugusel näitab pealtnäha kogu kaadrisisene maailm talle keskmist sõrme. Eks vist ongi kuidagi nii, et kui juba mingi akuutne vaev on, peab tagatipuks ka veel olmega maadlema: nõud vaja pesta, diivan koristada, autole remondiaeg broneerida ja kõik see muu, mida Sutt oma portfooliot käsitlevas videoteoses performance’ina on esitlenud. See video ongi täpselt nii igav, kui praegu kõlab: tegu on ilma helita ekraanisalvestusega sellest, kuidas kunstnik oma portfoolio lehekülgi paika timmib. Igavus on siinkohal aga kompliment, sest sellega on teose sisu ja vorm pandud teine­teist täiendavasse suhtesse. Ja ega igavus kui selline nii halb olegi: võiks öelda, et tegemist on läätsega, mis lubab restil kuivavat pesu lossina vaadata.

Kui tulla eksistentsiaalsemate kannatuste juurde, tuleks mainida videoteost „Printsess ja rüütel“ (osades Erik Richard Salumäe ja Sonja Sutt). Montaažita videos (operaator Elo Vahtrik) kohtuvad Rüütel ja Printsess enne viimase surma, nende vaidluse teemaks on muidugi elu tähendus. Kõik on siin kooliteatriliku energiaga ette kantud, õhku visatakse küsimused, kas kõigel peab tähendus olema ja kas ilma tähenduseta saab üldse elada. Mida tähendab tähenduslik elu ja kui me ei oska seda sõnadesse panna, mida see elu siis väärt on? Kas tähenduse annab headus ja hellus, nagu arvab Printsess, või peitub õnn võimes kurvastuse kiuste rõõmustada, nagu pakub Rüütel? Ja võib-olla kõige olulisem küsimus: kuidas toime tulla Printsessile uue teadmisega, et kannatustel ei ole põhjust? Ilmselt on tegu hoiatuslooga, et ei tasu oma elu maha magada, oodates Rüütlit, kes tähenduse endaga kaasa toob. Pigem tuleks tegeleda tegemata tööde nimekirjaga stuudioseinal ja tähendus ise luua.

Kannatusemündil on muidugi ka teine pool, mis oli lohutusena kogu näituse peale laiali paisatud: kuigi võib tunduda, et häda läbistab kõiki elu kihte, kumavad usk ja lootus alati siin-seal pragudest läbi. Holmi ja Suti kajastuses võttis see asfalti murdva visa võilille, Lootuse-nimelise väikeäri või hoopiski taldrikusse kastmega joonistatud naeratuse kuju. Ja kui sellest pole abi, võib ikkagi varjupaika otsida tekkide vahelt ja otse voodilinalt kooki süüa, nagu näituse avateoses. Tundub kaunis romantiseeriv? Ühelt poolt tegi see teos kannatustest kõrgendatud ja uhke kogemuse, millest ilmselt ei ole tervislik kaua kinni hoida. Samal ajal tundsin selles ära ka mõrkja mälestuse, kus figureerivad räpane korter, pesemata juuksed ja murelike lähedaste saadetud avamata sõnumid. Oleneb, kuidas vaadata.

Kodu, stuudio, galerii

Nii nagu põimuvad omavahel argielu ja kunstnikupraktika portfoolioteoses, näeb sama ka videos „Printsess ja Rüütel“. Selle teose puhul osutus eriti sümpaatseks lohakas (ja siiski ilmselt lavastatud) ümberkäimine kaadriesise mängu ja kaadritaguse „eluga“: operaator otsib oma veipi, abirežissöör Holm jääb justkui kogemata kaadrisse või tuleb keset võtet Printsessile pisaraid näo peale maalima ning Rüütel unustab oma repliigid ära ja palub nende meenutamiseks abi. Kõik see võiks viidata asjaolule, et see, mis toimub kaamera ees, ei ole kaadritagusest lahutatav. Üks valgub teisesse ning selle väljatoimetamine oleks eksitav.

Ühtlasi on mainitud video üles võetud kunstnike pisikeses stuudios, mitte kuskil hoolikalt valitud võtte­kohas, kus Rüütel ja Printsess pigem kohtuda võiksid. Siiski on võimalik, et ka stuudio on hoolikalt valitud võttepaik ja mitte lihtsalt mugavusvalik, sest ka stuudio kui selline kannab endas tähendusi: kunstniku kogu mõtteprotsess võib olla sellesse tööruumi laiali laotatud ning mõni kindlasti tajub seda ka kohana, kus kunstnik on end paljastanud ja haavatav. Ometi võib, nagu selgub videoski, toimuda seal ka etendus, ja seda nii otseses kui ka ülekantud tähenduses. Näiteks inglise kunstnik Jesse Darling on öelnud, et talle ei meeldi töötada stuudios, sest see on abstraktse kohana millestki olulisest justkui lahti ühendatud. Darlingu kunstiprotsess on kohaspetsiifiline, olemuslikult seotud kontekstiga, kus ta parasjagu töötab, mistõttu vajab ta oma tegemisteks ainult ajutist töökoda. Eks igaühele oma. Küllap on Darlingul ka oma staatusest tulenevalt rohkem tagalat, et kunstnikuna kuhjuva mateeriaga toime tulla.

Ka Holm ja Sutt töötasid selle näituse raames kohaspetsiifiliselt. Näiteks jäi silma, et video, kus Sutt laulab Birgit Õigemeele esitatud laulu „Et uus saaks alguse“, on filmitud galeriiruumides. Video põhjal võis jääda mulje, et ka prügi­skulptuur-purskkaev oli suuresti ehitatud kohapealt leitud kolast. Eriti meeldis mulle tapeeditükile kinnitatud foto möbleeritud võttepaigast. Siin kerkiks justkui esile feikimise ja meikimise, aga ka võttepaikade mitmepalgelisuse (argielu kui performance, kodu või stuudio kui lava) teemaliin. Kui mu mälu mind ei peta, siis võis järgmisest ruumist leida selle tapeetseina, millest mainitud fototeose taust on välja lõigatud. Peen mäng, tõeline oujea hetk.

Uussiiras amatöörlikkus

Pidin hiljuti juhuslikult Suti loomingu konteksti paigutama seltskonnas, kus odavaid ja olmeelu kihtidest pärit materjalide kasutamist, käpardlikku keraamikat ja häbitult oma ebakindluse käsitlemist inimese ja kunstnikuna tajuti amatöörlikuna. Minu meelest võib seda näha ka saavutusühiskonna surve all elamisest johtuva uussiira kunstipraktikana. Ehkki kõne all oli vaid Suti looming, võib Holmi teoste kirjeldamisel kohati sama sõnavara kasutada.

Haavatavus ja siirus, oma elu aineseks võtmine, kaldumine klišeelikku teemakäsitlusse ja kitšilikku esteetikasse avaldus kogu väljapanekus ning oligi ehk selle juures kõige võluvam. Olematut lauluoskust või puudulikku helirežiid ei nähtud siin ületamatu takistusena, vaid kõrvalise asjana, mis ei takista kellelgi olla ei kunstnik ega Printsess. Kohati võis neis puudujääkides näha ausust oma oskuste ja ressursside osas, ent see oli ühtlasi kunstiline valik, otsus teha asju täpselt nii. Mida see valik tähendab, on eraldi küsimus. Kas kajastab see pettumist kunstiväljas, mis tundub liiga cool, performatiivne ja üles viksitud ning kus eksida pole lubatud? Või on tegemist vastuvoolu ujumisega maailmas, mis surub meile peale oma tühje narratiive, iluideaale ja peenelt peidetud vägivalda? Ilmselt all of the above, and then some. Näituse põhjal võib nentida, et kuigi kannatused on kindlalt tulemas, veab nendel, kellel on neid kellegagi jagada.

* Kuna näitusel polnud esitatud teoste pealkirju ja autoreid, olgu autorsus sõbralikult jagatud ka ses tekstis.