Koletised on omamoodi paeluvad. Koletistes on poeetilist, metafoorset jõudu. Üks filmimaailma tuntumaid suurkujusid, Godzilla (Gojira), vallutas kinoekraanid Jaapanile II maailmasõja lõpusirgel heidetud tuumapommidest tekitatud trauma fiktsionaalse kehastusena. Siinpuhul tuleb tõdeda, et kuna temast on praeguseks hetkeks vändatud 38 filmi (ja neid tuleb juurde), on Godzilla tähendus- ja tõlgendusväli omajagu avardunud. Ta on olnud nii suurlinnu laastav antagonist kui ka teiste koletiste vastu võitlev armastatud kangelane, mis ehk ütleb koletise kui sellise olemuse või potentsiaali kohta nii mõndagi. Eks monstrumeid peab ikkagi lõpuks väärtustama: nad on ühteaegu hirmsad ja atraktiivsed. Ja nad võivad seda ka rahus olla, kuna neid pole päriselt olemas. Igat žanri arvutimängudes on igasugu kollid ja koletised ennekõike mugavalt vaenlasepositsiooni pandud, nende funktsiooniks on enamasti lasta end mängijal sügavamate süümepiinadeta maha nottida. Pidev ja lõputu inimeste surmamine (mitte et seda mõnes mängus ei tehtaks) on mängudes ehk väheke psühhopaatilisema maiguga, sellal kui väljamõeldud koletis või deemon on ju immanentselt „kuri“. Isegi „Alieni“ („Tulnukas“, 1979) filmidest tuttav ksenomorf või John Carpenteri vaata-et-perfektne-kameeleon-olevus filmist „The Thing“ („Võõrkeha“, 1982) on olemuslikult paeluvad, vaatamata (või tänu?) nende grotesksusele ja eksistentsiaalsele ohtlikkusele. Kujutagem nüüd veel ette, kui ohtlikud nad päris maailmas oleksid.

Siin ehk peitubki üks fiktsionaalsete koletiste olemuslikke aspekte: kuna neid pole olemas, on ka nende kartmine iseenesest omamoodi mäng, ehk isegi teesklus. Fiktsionaalsuse tõttu on neid hõlbus ka kodustada, maandada nende toime, teha nad armsaks ja turvaliseks. Sedasi allub koletis mängija kontrollile, olgu ta algselt kui tahes hirmus.

Kunstnik Monster Chetwyndi koletisterohke näitus ERMis toimib samas registris – suure väljapaneku koletised on oma osalises grotesksuses pigem nunnud ja turvalised, ka siis, kui ronida lavale sookolli suhu või jalutada üüratu kassi irvitava hambarea alt läbi. Kui lasta kujutlusel end kaasa haarata, võib ju tunda end hetkeks ohustatuna, aga tegelikult ükski neist kollisuudest ju kunagi ei sulgu, koletis külastajat päriselt alla ei neela. Hirmu piirjooni saab vaid otsapidi kombata, ehkki kõige mõjusam on see küllap väiksematele lastele. Võin ette kujutada küll, kuidas need mastaapsed pead võivad ses vanuses mõjuda. Omal ajal oli Muumi-multika Urr ju üks hirmsamaid olendeid üldse.

Muinasjutud ja fantastilised maailmad

Chetwyndi näitusel luuakse niisiis pigem mugavat atmosfääri, kus külalistel oleks ennekõike lõbus ja hea olla. Vägisi tekib küsimus, kas see mugavus ja lõbusus siiski ei õõnesta teatud kriitilist potentsiaali, mis koletiste kui nähtustega võiks kaasneda. Toosama kodustamisprotsess kipub – üldiselt kapitalistlikel eesmärkidel – ikka ja jälle kõikjal aset leidma ja mind jääb vaevama tunne, et niimoodi võetakse suurtelt koletistelt midagi väga olulist ära.

Et tegemist on osalusnäitusega, saab siin kombata ka oma loomingulisuse piire (maskide-mütside valmistamise töötoas) ning käituda ehk isegi veidi lapsemeelsusest kantuna. Eks niisugune lapsemeelne olek ja mänguline suhtumine ümbritsevasse maailma ongi kestva arengu- ja kasvamisvõime alus. Mäng nõuab paratamatult lapselikku meelelaadi, mille hoidmist on ikka-alati ärgitatud, et vältida mõtlemise liigset tardumist. Viimast protsessi nimetatakse tänapäeval tihti pässistumiseks*. Mitte keegi ei taha ju kitsarinnaliste kibestunud pässidega suhelda. Ja pealegi on meediaruum meil praegu niigi täis neid pröökavaid pässe, kes on alati valmis vinguma, irisema, hukka mõistma (ehkki nad ise kõige vähem asju mõistavad). Pässistumine on seejuures vanusest sõltumatu mõttelaad: ka noorest peast võib kogemata pässiks muutuda, kui endal silma peal ei hoia. Pässistumisel tundub olevat ka teatud ühisosa upsakusega, asjad lähevad käest siis, kui hakatakse ennast liiga tõsiselt võtma. Ehkki ma pole päris kindel, kas kunstnik läheb näitusel avatud mängulisuse või lapsemeelsuse võimaldamisega piisavalt kaugele.

Monster Chetwynd põimib mängu, popkultuuri ja folkloori nii sürrealismi, kaasaegse kunsti kui ka nukuteatri elementidega, ehitades sedasi oma isevärki fantaasiamaailma. See fantastilisus kuulub siinkohal vähem nn fantasy-žanrisse ja on rohkem muinasjuttude ja rahvapärimuse mõjudega. Näitusesaali kaugemas nurgas laual ja riiulil on ka erinevate käsitöö- ja kolliraamatute väljapanek, ühes seinas ekraan 30minutilise prantsus­keelse kosmoseteemalise nukufilmiga „Vision Verticale“ (2014), milles sekeldab ringi terve hulk neid kunstnikule omaseid, armsalt groteskseid kolle ning mille süžee seondub otsapidi saalis asuva mütsitöötoa ning Suure Punase Kübarakauplusega. Nii käib näitusega kaasas isegi omamoodi maailmaehituslik pärimus (lore), mis on vahest igale rolli­mängijale tuttav. ERMi aknast paistev roheliste aasade ning üksikute suurejooneliste puude vaade süvendab seda muinasjutulist konteksti veelgi, ehkki pigem juhuslikult. Lapsevanematele või kirjandusloolastele võiks kangastuda ka Maurice Sendaki 1963. aasta lasteraamat „Seal, kus elavad metsakollid“ („Where the Wild Things Are“) või sellest vermitud 2009. aasta filmiekraniseering.

Kõikvõimalike materjalide taaskasutuse (papjeemašee, riie, puit jms) ja eri kohtades esinevate kollaažitehnikate kaudu ilmneb paratamatult mitmekihiline ja -tähenduslik universum. Külastajate panus mütsidesse-maskidesse, mis riiulis omaette näitusena väljas, on iseenesest otsekui osa sellest suuremast kollaažist. ERMi on loodud semiootiline ruum, kuhu on paigutatud valik kunstniku enda monumentaalseid kunstiteoseid, ent kuhu lisandub iga päev ka uute külastajate värsket loomingut. Ennekõike saab valmistada mütse ja kübaraid, kuigi nii kunstnik kui ka näitusekülastajad on lõpuks kokku meisterdanud ka kõikvõimalikke maske. Chetwyndi keraamiliste nägude kollektsioon ehib ühte saali küljeseina. Nõnda kohtab näitusekülastaja saalis paratamatult mitmeid nägusid, kes kõik vaatavad talle vastu: suuremõõtmelised kollinäod, seintel kollaaži kokku lõigutud isikute näod, maskidelt kajastuvad näod jne.

Maskimänge on näitusel palju ning neid on mõtestatud mitme nurga alt, alates maskeraadist ja karnevalist kuni nende rollide ja maskideni, mida inimene iga päev kannab ja vastavalt (suhtlus)kontekstile vahetab. Ühelt poolt mask kaitseb, näiteks inimese tundlikumat siseilma (kuidas kellelgi), teiselt poolt võib see olla vahend, mille abil suhtluspartnereid või ühiskonda mõjutada, halvemal juhul ka manipuleerida. Mõne fassaad ongi suuresti võlts, ilus libe jutt varjab mäda sisu – päriselu koletised ongi hirmsamad ja petlikumad kui fiktsionaalsed. Hirmutavate väljamõeldud kollidega kaasneb paradoksaalselt teatav usaldusväärsus ja siirus – nad on efektsed just sellisena, nagu nad on mõeldud olema ja oma koletislikkuses hirmuäratavana mõistetavad.

Kollaaž ja karneval

Maskid on head vahendid groteskse esteetika loomiseks ja võimendamiseks. Näitusel on tugevaid Mihhail Bahtini karnevalikultuuri allhoovusi. Ehk on see tänapäeva post-post-postmodernismi ajastul juba liigagi ilmne või ootus­pärane, et kombineeritakse n-ö madalaid ja ülevaid või isegi religioossete konnotatsioonidega kihte, nagu näiteks näituse kõiki seinu katvas kollaažis. Seintel kihavatel kujutistel on koondatud elemente keskaegsetest maalidest-illustratsioonidest, millele on kinnitatud väljalõikeid teiste ajastute fotodest jm. Otsaseinas kõrgub maast laeni suurejooneline Bütsantsi keisrinna, hilisem pühak Theodora, omamoodi jõuline protofeminist, kelle pilgu eest on raske varjuda, see otsekui süüvib inimhinge sügavusse … Ent kollaaži on lõigatud ka rohkem või vähem äratuntavaid tegelaskujusid popkultuurist, mitmesuguseid loodusvaateid ja olendeid (ööliblikad, sisalikud, nahkhiired jms). Tuleb nentida, et kollaaž on samuti omamoodi tähendusi tihendav ja võrgustikke loov kunstiline võte. Too pidev kokkulõikamine, kõrvutamine, kihtideks ladumine jms genereerib elementidevahelisi võrdlusi ja tõlgendusi, liites kokku kohti ja aegu, mida ajaloos võivad eraldada sajandid. Kollaaži tihedus annab aluse tähenduskihtide tihedusele, kuid viitab ühtaegu kultuuriprotsessi laiamõõtmelisusele ja aegadeülesele ühisusele. Keegi meist pole saar, seda pole ka kogukonnad, ühiskonnad ega kultuurid.

Näituse osalusmänguline eripära õõnestab toredalt ka võimalikke hierarhiaid – külastajate roll on tavaolukorraga võrreldes kerges nihkes või ümber kodeeritud ning selle tagajärjel on n-ö lapselik käitumine või meelelaad pigem isegi soositud. Eri vanuses või eri taustaga inimesed kohtuvad ERMi saalis ja teevad koostööd, et Monster Chetwyndi näitusetervikut aina suuremaks kasvatada. Näitusel on omajagu kolahoovi loogikat, mida kunstniku loomepraktika ka igati soodustab. Kõiksugu kolast saab uus kunst, uus kooslus. Materjali­jääkidest on alati võimalik kollaaži abil moodustada hubane uus tervik, kõikvõimalikest tükkidest brikoleeritud maailm, mille igas kihis aga ilmutab end lähemal vaatlusel ikkagi kõige eelneva tekstuur.

Koletis minu sees

„Saba ja sarvedega“ on niisiis suure­mõõduline ja veidralt mänguline osalusnäitus. See ootab ennekõike inimest, kes end nüristavast olmest ja ehk sellest üleliia jäigast täiskasvanu vaoshoitusest vabastaks ning astuks kollide keskele muinasjutuhõngulisse universumisse. Eesmärk on ju mõistetav, ehkki aegamisi tekkis mul soov, et see kõik oleks veidi … suurem, mastaapsem, eepilisem, monumentaalsem. Kuidagi ambitsioonikam. Olgugi et Suur Punane Kübarakauplus ja kõik need suured kollipead on oma mõõtmetelt ja konstruktsiooni tehnilise keerukuse poolest pigem muljetavaldavad. Ometi tekkis soov, et see kõik võiks olla veelgi enam mänguline. Aktiivsemaid ja konkreetsemaid mängu­võimalusi leidub pigem nooremale vanusegrupile. Samuti võinuks näitus olla veelgi interaktiivsem. Praegu ilmneb too mängulisem interaktsioonitasand rohkem kujutelmana kui tegeliku vahetu vastastiksuhtena kogeja ja näituse etteantud materjali vahel. Oma kujutlusvõimel võib tõepoolest lasta end vabastada, kanda ja kaasa haarata, ent suurema osa tööd peabki too sisemine protsess ära tegema.

Monster Chetwynd on loonud ERMi fantastilise maailma, milles mängulikkus on rohkem näitlemine või teesklus, mitte niivõrd mäng kui selline. Teisisõnu, immersioonist ehk sügavamast sissekuulumisest, kirglikust kaasahaaratusest jäi vähemasti mulle kergelt puudu. Tunnistan, et ühelt poolt kõneleb siin mu narratiivi- ja mängudisaineri taust, kus immersiooni ja interaktiivsuse mõisted on niivõrd fundamentaalsed. Kui mulle üritatakse neid mõisteid reklaamida, nihkub ootushorisont kohe üsna kõrgele. Näitus jätab seetõttu natuke pooliku, lõpetamata mulje. Külastajate loomingulise panuse eeldamine tähendabki rohkem protsessuaalsust, ent samal ajal ei võimaldata väljapanekul piisavalt palju või mitmekülgseid tegevusi. Seetõttu ei tunne ma end tegelikult tolle fantaasiamaailma osana ning enda sinna sisse kujutlemine ei mõju veenvalt. Mütsi või maski valmistamine nõuab kõige otsesemalt käsitööoskuse rakendamist (sinna võib oma loomingulisuse tõesti ka välja valada), ent pärast seda jääb külastajale pigem üsna tavapärase näitusekülastuse tunne. Jalutan, vaatan, naudin väljapaneku esteetikat ja lahkun. Koletised ise jäävad vähemalt meelde, sest seegi on nende eripära. Kuigi Godzilla mõõtu nad välja ei anna.

* Aro Velmet on aeg-ajalt kasutanud ka sõna „onkel“, mis on sarnase konnotatsiooniga. Seega hoidke end, ärgu saagu teist onklid ega pässid!