„Huvitav on märkida järgmist lastemängu Saksamaalt. Lapsed panevad raudrohu teravaid lehti ninasse, löövad siis sõrmedega nina pihta ja nina hakkab verd jooksma. Nähtavasti tungivad lehe teravad tipmed õrna nina limanahasse ja tekitavad nõrga verevoolu. Kui raudrohi on tuntud veritsusttõkestava vahendina veele hõõrutult, takistab ta leht tervelt verevoolu. Seda omadust tundsivad õpilased Saksamaal ja ka Prantsusmaal ning petavad sellega õpetajaid, kui õppetükid ei ole hästi õpitud ja tunnist puudumine on tarvilik.“

See sada aastat tagasi mu vanaisa Gustav Vilbaste kirja pandud lugu ühest küljest ehmatab ja teisest ajab naerma. Kusjuures esialgu sain aru nii, et saksa lapsed toppisid ninna puitunud raudrohu varsi, mida Hiinas kasutati iidse ennustuskunstide raamatu „Yijingi“ abil ennustamiseks. Aga tõepoolest, ka raudrohu lehetipud on teravad, näppude vahel hõõrudes karedad. Kuidas lapsed selleni jõudsid, ei tea ja ei taha ka järele proovida. Raudrohu selline kasutusviis on küll karm, aga paistab olevat üks esimesi stressivastaseid võtteid koolieluga toimetulekuks. Loodame, et raudrohi meil sellist kasutust ei leia.

Taimetundmine ei alga äpist ega lõpe ladinakeelse nimetusega

Taimetundmise kihte on inimkond ladestanud aastatuhandeid, praeguseks on see peensuseni lihvitud. Taskusse peidetud telefon teeb analüüsimisel ära kõik määrajate lappamised ja taimetarkade küsitlemised. Pole vaja vaadelda, katsuda, nuusutada, kuulata ega liikuda. Hetkega on teada püha tõde või vähemalt mingisse liiki kuulumise tõenäosus.

Mäletan, kui esimest korda taimeäpi kasutamist nägin. Tegin parajasti ravimtaimeõpet Metsamoori suvelaagris ja näitasin õpilastele kõrvenõgest. Rääkisin, et teist nõgeseliiki, raudnõgest, meil peaaegu enam ei leia, sestap teame kõrvetada saades enamasti liigitada tegelase kõrvenõgeseks, mitte iminõgeseks. Keset juttu sirutus viis telefoni nõgese poole. Jõudsin juba mõtlema hakata, et kaheldakse minu taimetundmises, kui õppurid mu imestunud pilgu peale seletasid, et olid just õppinud taimeäppi kasutama. Oli tõepoolest kõrvenõges, kinnitasid nad. Aga kui hiljem küsisin raudnõgese ja iminõgese kohta, siis ei mäletanud nad seda juttu, tegelikult ei tulnud isegi nõges meelde. Küll tuli meelde takjas, sest olime katsetanud takjanööri tegemist, teinud takjaordeneid ja -loomakesi ning proovinud takjat fliisi küljest lahti saada. Nii on olnud kõikide töötubadega. Meelde jäävad vaid need taimed, millega mängitakse, katsetatakse, mida lõhna tundmiseks näppudega hõõrutakse. Äpitaimed tulevad ja lähevad.

Küll on botaanikute kogukond loonud midagi, ilma milleta ei saa. Nimelt: selgelt määratletud liiginime ja ladinakeelsed nimed. Mulle kohutavalt meeldivad rahvapärased taimenimed, sageli saab nende abil aru, mis tegelane korjatud taim on. Rohunimelised taimed ongi rohud. Aga teaduslik nimi ja ladinakeelne nimi aitavad meil mõista taimi ühtemoodi mis tahes ajahetkel ja paigas, olgu Eestis, Inglismaal või Norras. Liiginime õppimist peetakse vahel kuivaks pähetuupimiseks, aga sellest ei saa üle ega ümber.

Eesti laps põhjamaise peegli ees

Eestis armastatakse ennast kujutleda metsarahvana. Metsasus ei taga siiski taimetundmist, nagu raamatukogude rohkus ei taga lugemisoskust. Taimeõpe on koolides taandunud sadakonna taime piltidelt äratundmisele, sageli on need pildid joonistanud keegi, kel pole proportsioonitunnetust, ja värvid on trükis nihkesse läinud. Ma olen näinud ka teadusuuringut, kus lasteaialaste teadmisi köögiviljade kohta hinnati vanni­raamatu stiilis joonistatud peetide ja porgandite abil. Mitte nende juurikate päriselt nägemise, katsumise, nuusutamise ja maitsmise põhjal.

Mäletan, kuidas üks koolipoiss kirjutas Eesti Looduse loomajuttude konkursile loo sellest, et nägi ühel päeval põllul jooksmas rebast ja imestas, et rebane ei olnudki ratsahobusesuurune, nagu meie Reinuvader Rebase juttude järgi uskuda võib. Igatahes suurem ja vägevam kui rumal hunt või natuke totakas karu, keda kaval rebane alati alt vedas. Olen tänulik neile inimestele, kes taimedest videoid tehes need oma näppude vahele võtavad või end taimede vahele istuma seavad. Vaid sel viisil saab hoomata taimede suurust ja ruumilisust. Nii nagu minagi saadan vahel mõne kaaslase Kuremäe suplusmaja allikavette, et näidata, kui külm on selle vesi ja kui sügav veekiht.

Looduspimeduse ajastul on taimetundmises käärid väga laiali läinud. Mu küsitlused näitavad, et friigid tunnevad ära üle 600 taimeliigi, mis on võib-olla isegi rohkem kui sada aastat tagasi, sest kultuurtaimede hulk Eestimaal on tohutult suurenenud. Ka kõige parem taimetundja võib tänapäeval eksida, sest aianduspoodidesse võib olla ilmunud uus välismaine tegelane ning aedadesse ja ka metsadesse viidud taimede hulgas on kindlasti keegi, keda ei tunne. Mõni aasta tagasi määrasime, pead auramas, Laeva raba Selli-Sillaotsa rajal rõõmsalt kasvama hakanud laudlehte. Huvitav, et ta kasvab mõlemas rajaotsas. Õnneks aitas määramisel taimeäpp.

Aga nüüd siis pahupool, mis mind seda lugu kirjutama ajendas. Sel suvel juhendasin päris palju taimetöötubasid ja toimetasin vaikselt uurimist. Sissejuhatuseks palusin osalistel nimetada 3–5 endale olulist taime. Muidugi tulid taimede nimed ravimtaimedega tegelenud inimestel ludinal. Aga oli terve rida neid, kes ei suutnud kolme taime nimetada. Te ei usu seda? Ma ka tükk aega ei uskunud, aga kui see kordus õpitoast õpituppa, siis hakkasin mõtlema, miks see nii on. Kas inimene ei suuda enam õpitut visualiseerida ja nimetada? Või käiakse linnainimestena küll koolitustel, et kustutada auvõlga oma vanaemade ees, tahtes osata taimi tunda samamoodi nagu esivanemad, aga silmadega korraks nähtu kaob meelest? Või on see protest küsitleja vastu? Ma ei oska vastata. Siinkohal mõelge, kas suudate minuti jooksul oma lemmikud nimetada. Või on see sama vaevaline, nagu praeguseks on peast arvutamine? Kui palju on 7 + 8? Kindlasti oleks meil vaja uuringuid, aga siis mitte paberil taimepiltide järgi, vaid ikka päris­looduses.

Võib küsida, kas meie süvenev loodus- ja taimepimedus on unikaalne. Lähim peegel on Soome. Tuttavad soovitasid põnevat uuringut, Soome rahvusringhäälingu Yle 2019. aasta suviste looduslillede tundmise testi, kus oli ligikaudu 220 000 osalejat. Kõige paremini teati igapäevaseid ja selgelt äratuntava õisikuga taimi, nagu võilill, valge ristik, maikelluke ja sookail – neid nimetati esimesel katsel õigesti enam kui 97 korral sajast. Üheks raskemaks osutus seevastu aas-karukell (Pulsatilla patens), soome keeles hämeenkylmänkukka, mis kasvab Soomes vaid umbes sajas leiukohas. Tulemused osutavad lihtsale, kuid õppimise seisukohalt tähtsale tõsiasjale: tunneme eelkõige neid taimi, millega oleme ise kokku puutunud. Soome koolides on sellele kokkupuutele pikka aega kaasa aidanud herbaariumide koostamine. Kuigi taimede kogumine võis koolilapsele näida tüütu suvetööna, sunnib see taime üles otsima, puudutama, vaatlema ja selle nime määrama – taim ei ole enam üksnes pilt õpikus, vaid isiklikult kogetud elusolend.*

Maailmas ei ole taimetundmine kõikjal ühtmoodi halvenenud ega ole ka üksnes koolihariduse pärusmaa. Kohalikud ja põlisrahvaste õpetused seovad taime nime toidu, ravi, töö, rituaali ja vastutusega. Laste puhul kindlasti mängudega ja taimedest toidu tegemisega.

Õppimise eesmärk ei peaks kindlasti olema võistlus saja liigi nimetamises. Taimetundmine tähendab oskust märgata, tunnuseid eristada, taim paiga ja aastaajaga siduda ning mõista, miks temast hoolida. Mõnikord on väärtuslikum tunda aasta ringi kümmet koduümbruse taime kui sadat pilti ülikooli eksamilaua taga. Õues tuleb rõmelise oksaga arukask ära tunda ka talvel ja raudrohi muru seest juba enne õitsema minekut. Ootamatus olukorras võib raudrohi ju peatada kurnava verejooksu.

Silm üksi ei õpi

Taim on ideaalne mitme meele õpik. Nägemine eristab lehe kuju ja õite asetust, kompimine karvasust ja sooni, lõhn vaiguseid või vürtsikaid aromaatseid ühendeid, kuulmine kõrte sahinat ja kuparde kõrinat. Mu selle suve meeldejäävaim taimeheli oli jalaastetest kahisev värvi-paskheina väli Raadi lennuväljale rajatud kaitseala õppepäeval. Kas teate, kuidas robiseb robirohi, kui tema viljad on valmis? Koolimineja töövihiku jaoks olen sel suvel otsinud kümmet esmatähtsat taimemaitseelamust: mismoodi maitsvad neist taimedest tehtud toidud? Maitse võib tuttava söödava taime puhul lisada tugeva mälukihi. Taimede seas liikumine annab teadmisi taimede mõõdu ja levimuse kohta. Näiteks praegu ei õnnestu Emajõe äärest tagasi tulla ilma kolmisruse ja kurereha paksu seemnekihita fliisi alumisel serval. Aju on kujunenud õppima keskkonnas, kus meeled annavad koos teavet, mis võib toetada hilisemat äratundmist ka ühe meele abil. Aga kindlasti tekib nii tervikpilt, mida ei saa ajju äpist ega pildikaartidelt.

See ei tähenda meelte juhuslikku ülekoormamist. Mõjusam on aeglane võrdlus. Ja just seda pakuvad meile saja aasta vanused pärimuslikud lillemängud, karikakra „armastab, ei armasta“, piibelehe peiari jorin või putkeprits.

Vanad lillemängud kui salajane õppekava

Rahvapärased taime- ja lillemängud jäetakse sageli kõrvale kui sentimentaalne pudi-padi, neid on isegi taandatud mingiks nõiavärgiks, ennustamiskunstiks. Omal ajal nad seda ka kindlasti olid. Ometi sisaldavad need tähelepanuõpetust, kordamist, peenmotoorikat, ajataju ja kultuurimälu. Seesama karikakra õite rebimine ja „armastab, ei armasta“ lugemine õpetab õisikut käes hoides vähemalt seda, et ühena näiv õis koosneb paljudest õitest. See ongi korv­õisik, valgetest keelõitest ümbritsetuna on korvi sees otsekui korvitäis pisikesi kollaseid putkõisi. Võilillevarte ketiks ühendamine paneb märkama õõnsat vart ja piimmahla. Teelehe pooleks sikutamine ja võidu peale mängimine või siis vanasti ka mehelesaamise ennustamine toob nähtavale lehe ehituse. Takjanupuga teiste pihta viskamine aitab seletada, kuidas toimib loomlevi. Kas olete mõelnud, et kui see mees, kes takjakinnituse leiutas, oleks lapse­põlves näppepidi nutitelefonis istunud ja poleks takjaid kampsuni külge lennutanud, siis õmbleksime ikka veel riiete ette nööpe?

Mänguasi, mis tuleb naftast

Alati polegi paha lilli murda, nendega mängides jääb plastmassist lelu ostmata ja tootmata ning keskkond seeläbi rikkumata. Sama kehtib ka kooli õppetöös.

Laste õppimist püütakse sageli parandada järjekordse mänguasja, uue tootega: plastist luubikomplekt, liikide mudelid, patareidega „looduslabor“ jne. Ese võib olla kasulik, kuid selle materjalist räägitakse harva. Suur osa tavaplastist on pärit nafta ja maagaasi töötlemisest. Rahvusvahelise Energiaagentuuri järgi moodustas selline kasutusviis 2018. aastal 12% maailma naftanõudlusest ja kokkuvõttes on 2000. aastast plasti nõudlus peaaegu kahekordistunud. ÜRO keskkonnaprogramm rõhutab, et plastidega seotud kemikaalid võivad vabaneda kogu elukaare vältel tooraine ammutamisest tootmise, kasutuse ja jäätmekäitluseni, murekohad hõlmavad ka mänguasju ja muid lastetooteid.

Seega on kummaline õpetada plastlille abil looduse hoidmist, küsimata, kust materjal tuli ja kuhu ta läheb. Üks mänguasi ei hävita metsa, kuid miljonid lühiealised esemed tähendavad fossiilse toorme ammutamist, heidet, kemikaale ja jäätmeid. Looduse hävitamine algab juba puurtornist. Hävitatakse tohututes kogustes loodusmaastikku. Kõige rohelisem õppemäng pole tingimata roheliseks värvitud toode.

Taimed pakuvad seevastu „lahtisi osi“: käbisid, seemneid, kõrsi, langenud lehti ja oksi, millele ei ole ette kirjutatud üht kasutust. Käbi võib olla loom, torn, loendur või ilmajaam, kuid plastfiguur jääb enamasti selleks, milleks tootja ta vormis.

Õuesõpe ei ole vahetund

Taimemängudele heidetakse ette, et lapsed küll lustivad, kuid nimetused ei jää meelde. Aga meelde ei jää, kui mäng on eesmärgita. Praktika näitab, et meelde jääb kindlasti rohkem, kui pelgalt pilku pildile heites. Enamikul meie pärimuslikel lillemängudel on sadade aastate pikkune ajalugu. Neid kasutati taimeõppeks siis, kui lapsi ei sunnitud veel pinkides istuma. Nii nagu õuesõppe mõtteks ei ole lihtsalt õpikute ja töövihikutega kännu otsa lugema minna, nii ei saa kasutada paberile maalitud mänge kogemuslikuks taimeõppeks. Leia paariline punasele lehele või paberile kleebitud õite memoriin ei salvesta taimede olemust mällu. Hästi kavandatud mängus tuleb taime tunnust kasutada otsuse tegemiseks ning tema olemuse ja sidemete lahti harutamiseks.

Üsna tavaline põhjus, miks õpetajad ja ka lapsevanemad lastega õue taimi õppima ei taha minna, on hirm, et äkki laps küsib mõnd sellist taime, mida õpetaja ei tunne. Ka õpetaja ei pea kõike teadma. Pedagoogikas räägitakse koguni ühest kadunud põlvkonnast, kes ei ole õues õppinud ja ei saa sellepärast ka ise loodusteadmisi lastele edasi anda. Lause „ma ei tunne seda veel, uurime koos“ näitab, et looduses ei ole valmis vastuseid. Tähtis on osata vaadata, küsida mõnelt vanemalt inimeselt, kasutada määrajat, võrrelda usaldusväärseid allikaid ja oma määrangut parandada.

Eriti tähtsad on pärimuspõhised mängud lasteaia- ja algklassiõpetajatele, kuna selles eas lapsed õpivad suurel määral just mängides. Mängu kaudu omandatakse väärtushinnangud suhtlemiseks nii loodusega kui ka omavahel. Samal ajal pakub pärimuspõhine mäng võimaluse vahetuks kokkupuuteks loodusega, kehaliseks liikumiseks ja rahva­pärimuse tundmaõppimiseks. Mängimine aitab leevendada stressi ja koolitüdimust, küll mitte just raudrohulehti ninna ajades. Need mängud arendavad loovust ja empaatiavõimet.

Taime nimi on lubadus märgata

Taimetundmine ei ole tagasipöördumine kujuteldavasse aega, mil iga vanaema teadis iga rohtu. Mineviku teadmised olid samuti ebaühtlased, kohalikud ja vajadusest kujundatud. Küsimus on selles, millist tähelepanu vajab tulevik. Elurikkuse kahanemise ajal peab inimene suutma märgata mitte ainult suurt katastroofi, vaid ka väikest nihet: taime õitsemisaja muutust, mõne taimeliigi taandumist, võõrliigi levikut, tolmeldaja toidulaua kadumist.

Kõigi meeltega õppimine ja taimemäng ei ole udune lisand „päris“ bioloogiale. Mäng loob korduse, folkloor seob liigi kultuuriga ja meeled annavad taime nimele kuju. Taim võib asendada osa naftast toodetud õppevidinaid – kui laps õpib taime kohtlema elavana ja noppima vaid mõõdukalt.

Kui laps tunneb nõgest kas või kõrvetuse järgi, on see juba suhe. Kui lisada lehtede vastakuti asetus, kandiline vars, kiudude kasutus ja koht, kus nõges kasvab, muutub suhe teadmiseks. Kui laps oskab taime kohta küsida, temast laulda, temaga mängida ja teda teisele näidata, muutub teadmine kultuuriks.

Me kaitseme paremini seda, mis ei ole meie jaoks vaid roheline taust. Taime nime äraõppimine on väike, aga siduv lubadus – järgmine kord ma märkan sind.

* Hanne Leiwo, Ylen kesäkukkatesti on tehty jo 220 000 kertaa – oma pihapiiri ja koulukasvio antavat pohjan kukkien tunnistamiselle. – Yle 30. VI 2019.