Millest mõtled? Mõtlen kohtade peale. Suure tähega, käpslokis, ei, kursiivis. Kõik kohad ei ole kohad, ja ausalt öeldes on seda, mis kohast koha teeb, üsna raske sõnastada – teda nähes ja temas olles on see kohe selge. Koha tunneb ära palju ja lihtsamini kui näiteks armastuse või palaviku.

Mõtlen, et võib-olla koosnebki mu elu peamiselt kohtade tagaajamisest. Inimesed, olukorrad ja tegemised on nagu kohtade mööbel, kohtade käekotid ja kaelakeed, kohtade meiliaadressid, kohtade muusika kõrvaklappides. Inimesed pole tühisemad ega ebavajalikumad kui kohad, aga ometi on nad mingis mõttes … vabatahtlikud. Kohad jäävad, kuigi need saab hävitada, unustada. Kadunud kohtade asemele kasvavad aga uued – loodetavasti. Nagu sisaliku saba. Ilma sabata, tähendab – kohata on olla raske ja väsitav, parem, kui neid on mitu: mõnedes tuleb käia üksi, neid tuleb kiivalt salajas hoida, mõni on koht ainult teise inimesega koos, mõni ilmutab end suurema seltskonna kohalolekul.

Kohtadest mõelda on päris keeruline – neid (omadus)sõnadesse ja tingimustesse kängitsedes kipuvad nad eest põgenema, peitu pugema. Olulisim on järgmine: a) koht on võimalus, mis pole veel ettepanek (!), b) koht tähendab kohtumist millegagi, mida kohast väljaspool olemas ei ole, c) koht leiab sinu, mitte vastupidi. Ometi ei piisa neist tunnusmärkidest, et kohta tuvastada-määrata. Või siis – need on täiesti üleliigsed, kuivõrd koht ei allu täielikult ilmsiloogikale. Sageli teevad kohast koha kogemused, olukorrad, aga mitte alati ei pea need olema ise nähtud või läbi elatud: kohad salvestavad aja, mängivad seda uuesti ja uuesti läbi, mitte küll olnud viisil, aga siiski. Uuesti ja uuesti. Koht on mõneski mõttes nagu salvestumispunkt arvutimängus: selle taas nägemine kinnitab aja jooksul laperdama hakanud servad taas nagu knopkadega kinni. Koht on peegel.

Näiteks: mulle meeldib, kui mu hommikud on kohad. Ma lausa vihkan hommikuid, mis pole kohad. Mittekohtadest hommikud hirmutavad ja eksitavad mind, panevad kahtlema kõiges, mis on muidu nii ilmselge – ei lase päeval öö üle võimust saada.

Kummalisel kombel on koht olla eriti raske just neil kohtadel, mis seda kõige rohkem püüavad. Kohtadel, mille ülesanne on midagi otsesõnu väita, meelde tuletada, selgeks teha. Näiteks ei ole ma näinud ühtegi kooliaulat, Vabaduse platsi ega fotoseina, mis oleks koht. Kas välistab selle võimaluse nende selgesõnalisus, otsesus? Ei usu, kindlapiirilisus ja üheselt mõistetavus ei pruugi kohti üldse häirida. Mõni postkast või tapamaja võib vabalt koht olla, ja on vähe asju, millel oleks selgem eesmärk ja sõnum kui neil. Isegi külmkapp võib kohaks saada. Soojapuhur. Pigem on asi ülalt tulnud otsuses, võõras pilgus, mis koha kohakssaamist ei toeta – võib-olla ei saa kohti tegelikult üldse meelega luua, nii nagu neid ei saa ise üles leida. Koht juhtub, koht loob end ise, punub end üsna salaja sinu ja – millegi muu vahele. Vahel väga vaikselt olles võid tunda, kuidas mittekohast on tasakesi koht saamas. See on ilus ja tore, aga omamoodi hirmus ka – pole nimelt väga palju, mida kohast osasaamiseks teha saab. Ainult silmad lahti hoida ja uskuda. Pole midagi raskemat, kui seda teha – ja pole midagi kergemat.

Üks minu elu kõige kurvemaid asju juhtus siis, kui olin viisteist. Oli suvi, võib-olla mu kõige ilusam suvi, mis ette tulnud oli. Viisin ühe lähedase vaatama kohta, mida oluliseks pidasin. Siiani pean. Tee sinna oli pikk ja tüütu, eksisime mitu korda võsas ja kõrkjates ära – minu süü –, aga lõpuks olime kohal. Istusime korraks maha, vahetasime paar tühist sõna ja läksime teist teed pidi tagasi, et mitte liiga hilja peale jääda. Koju oli veel tükk maad. Poolel tagasiteel küsis inimene, kellele olin julgenud oma kohta näidata, et kas me juba olime kohas ära, ja ütles, et ta ei pannud tähelegi! Ja mina sain aru, et see on lõpp. On väga raske armastada inimest, kes ei tunne sinu kohta teiste kohtade seast ära. Ja pahaks ei saa seda talle ometi panna – kui ei näe, siis ei näe.

Tegelikult ei ole kohtade, nagu jumalagi puhul, eriti oluline, kas need on päris või on pesa tehtud väljamõeldistesse. Nii mõnigi raamatukoht või unenäokoht võib olla hoopis reaalsem ja kergemini külastatav kui tõelusekoht. Koha teebki tõeliseks võimalus temas käia, oskus ta taas üles leida, jaks teda meeles pidada. Ka mõni inimene võib koht olla või osa kohast, paratamatu koostisaine, nagu on sool. Näiteks oli mu ühe kunagise kodupoe müüja osa kohast – peale tema kadumist ei olnud miski selles poes enam endine. Ei leidnud üles makaroniriiulit, kaubavalik oli kuidagi harjumatu, võõras, meeleolumuusika, mida enne kõlaritest kostis, oli vaikinud. Aga sellega tuli leppida, ja eks ma leppisin ka. Õnneks kolisin sealt üsna pea pärast katastroofi ära.

Üks huvitav asi kohtade juures on see, et kuigi nad ei püüa sind kunagi enda järgi painutada (vastupidiselt mitte­kohtadele, mis nõuavad vahetus­jalanõusid ja kogu aeg kaasanoogutamist), on just kohad need, mis meid vist kõige rohkem mõjutavad, vormivad, kasvatavad. Iseenesest võiks kohti ju süüdistada varjatud manipuleerimises, nakkamises, salajastes mahhinatsioonides – võib-olla. Alatus püüus meid meilt luba küsimata muuta. Aga kas on mõtet? Loodetavasti muudab koht meid paremaks, või vähemalt mitte halvemaks, lihtsalt muuks. Ometi ma ei usu, et headus kuulub koha definitsiooni, eriti arvestades tingimust a): koht on võimalus, mis pole veel ettepanek. Võimalus võib triivida siia-, võib triivida sinna­poole. Kohal pole eelistusi, kummale poole võimalus suuna võtab. Eelistused tuleb endal seada.

Mul ei ole kunagi olnud oma tuba (v.a kaheks üürikeseks poolaastaks, kui päris üksinda elasin, aga miskipärast vältisin ma selle aja jooksul kodu nii palju kui võimalik), aga seda enam olen ma otsinud, ehitanud ja hinnanud kohti, mis teevad minuga seda, mida (arvatavasti?) teeb inimesega oma tuba. Olen tundide kaupa kujutlenud, unes näinud ja välja mõelnud kohti, kuhu olen päriselt sattunud alles hiljem. Koht on koeral – nii ütlevad need, kes ei austa mõne inimese tungivat eelistust istuda alati aknapoolses pingis või auto paremal tagumisel istmel. Või: siin polnud nimesilti! Muidugi ei olnud. Ega ma mingi egomaniakk ei ole. Mõne jaoks on koht lihtsalt koht, minu jaoks on see aga koht. Laske mind oma kohale, palun!