Mitmed tulevased arhitektid on öelnud, et neid on innustustanud „Minecraft“. Olen igal aastal õppejõuna üllatunud, ent täisinimeste seas on mängimine massiline.

Meenub Reigo Nahksepa suvine näitus ARSi kunstikeskuses. Noor kunstnik ei lahanud otseselt ei sotsiaalseid änge, kiima ega identiteete, vaid oli teinud maikat kandva suurt kasvu grafitit tegeva mehe. Esmapilgul Boldi neoonrohelise telliseid täis kotiga sisserändajast kullerina paistnud skulptuur oli kunstniku selgituse kohaselt hoopis arvutimängu „Grand Theft Auto: San Andreas“ tegelane CJ. Ses mängus saab autosid ärandada, inimesi alla ajada, vastasgängi grafiteid üle teha ja muidu „lustida“. GTA on tänavu aktuaalne, sest kultusmängu aastaid oodatud kuues versioon jõuab novembris gamer’iteni! See on olnud pikk ja kallis arendusprotsess, sest on loodud kolossaalne omailm, kus iga tegelaskuju on läbi mõeldud ja mängu maa-ala on fännide arvates umbes 125 ruutkilomeetrit. Agressiivse noodiga põnevikud on siiski rohkem poiste ja meeste teema, nagu osutab vahest tõik, et möödunud sajandil loodud mängus on alles nüüd esmakordselt tõusnud üheks peategelaseks naine.

Siiski kõnetab mängude, mangade ja anime maailm ka tüdrukuid ega piirdu suurtes linnades nagu Berliin sugugi mitte ainult poodidega. Fännidele pakutakse ka lustilisemaid ruume, kus kohvitada, joonistada ja mille tarbeks end temaatiliselt kostümeerida.

Kukalt kratsides võis hiljuti vaadata teadaolevalt Soome esimese fantaasia­olendite balli pilte, kus trallitasid ringi keskeas haldjad, inglid ja sarvikud. Ürituse korraldaja sõnutsi on selle­taolised ettevõtmised viimastel aastatel kogu maailmas fantaasia ja romantika menuga seoses sagenenud.

Lapsik? Kindlasti. Ent ilmselt pole enese fauniks tegemine totram kui arvamus, et vest või undruk teeb su kuidagi küllasemalt eestlaseks, kokošnik venelaseks.

Kehastamine ehk rollimäng on siiski ka päriselust tuttav. Meenub, kuidas kunagise kultuuriministri Indrek Saare kehva esinemise kohta eetris tehti ikka nalja, et ta ei tahtnud erialaseid võimeid ehk siis näitlejameisterlikkust eelisena kasutada.

Palju usutavam ja seepärast ka suurema meelelahutusväärtusega on näiteks Urmas Reinsalu, kes torssis nägu teeb, otsmikku kortsutab ja väikese musta märkmiku ning suvaliste numbritega vehkides teadmameest etendab. On, mida vaadata!

Eelmise nädala Pärnu pöörase üleujutuse ajal nägi ka seni tabamata imet. Mitte küll greifi ega kentauri, vaid EKREIKE koalitsiooni rääkimas tagurliku teksti asemel mõistlikku juttu – vajadusest hakata kohe otsima koostöös teadlastega (sic!) olukorra leevendamiseks meetmeid. Kuigi uppumisest päästetud linnas otsesõnu kliimamuutusest kõnelemist välditakse, soovitakse siiski olla erakordseteks ilmastikuoludeks veelgi paremini ette valmistatud. Sestap võiks oletada, et parteide ametlik retoorika on vaid vaht. Või kuidas teisiti tõlgendada tegude taustal arutut juttu? Uutes Uudistes figureerivad nimelt juhtmotiividena kliimahullus, kliimafanatism, kliimahüsteeria. Isamaa portaalis räägitakse kliimapaketi puhul rahvuslikest huvidest ja põlevkivist. Kesknädal kutsub aga suisa viimast päästma.

Kas kõige vabam inimene, homo liber, ongi ehk alati mängur?

Seejuures pole ka tüseda soovi korral ühiskonnas laialt levinud atraktiivsete mänguliste vormidega mänguväljakult – kõiksugu kaasamised, team building’ud, AI-dialoogid, õpetamismetoodikad, meedia, telefonirakendused jms – tõsidusse astuda just lihtne. Ilmselt jäävad teisele poole kehva palgaga rutiinsed tööd, kus parimal juhul piirdutakse erialase koolitusega, aga ka intiimne rõõm ja rõõmutus.

Ent nukruski võib isesorti hingeseisundina võluda. Vaikne unelus viib vaimu rändama. Nii ei vahi ehk kõik esiromantik Caspar David Friedrichi rändajate kombel lummatuna mägesid ja kuud, ent on vähemasti mõne hetke miskit muud ja kusagil mujal. Mis sest, et mängult.