Lahkunud on mainekas ajaloolane Toomas Karjahärm.
Toomas Karjahärm lõpetas Tallinna XXII keskkooli 1962. aastal. Selles aastal 1898 tegevust alustanud Kevade tänava koolis oli 1903. aastast õpetajaks ja edaspidi juhatajaks Jakob Westholm (1877–1935), kelle gümnaasiumi vaim püsis mõneti elus ka Teise maailmasõja järgsetel aastatel. Just Westholmi aja uurimisele pühendas Karjahärm ka suure osa oma ajast professionaalse ajaloolasena.
Toomas Karjahärm oli aastatel 1970–1975 Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudi nooremteadur, 1972–1990 õppejõud, 1984. aastast Tallinna Riikliku Konservatooriumi professor. 1990. aastast oli Karjahärm vanemteadur ja õppejõud, siht- ja grandiprojektide ning doktoriõppe juht Ajaloo Instituudis, seejärel Tallinna Ülikooli ajaloo, arheoloogia ja kunstiajaloo keskuses. Karjahärm oli Eesti ja välismaa ülikoolide lektor, korraline ja erakorraline professor. Tema peamine uurimisvaldkond oli uusaja poliitiline ja ideedeajalugu, sotsiaalajalugu, kultuur, vaimne eliit, Eesti suhted välismaailmaga, moderniseerimine ja massiliikumised, ajaloouurimise metodoloogia ja historiograafia. Karjahärm, keda paelus ajaloo uurimise üle mõtisklemine, avaldas ajalooteaduse metoodika raamatu „Ajaloolase käsiraamat“, millele järgnes teine, ümbertöötatud trükk.
Ilmunud on kolm Karjahärmi monograafiat Eesti (Balti) ja Vene suhete teemal, kaks monograafiat 1905. aasta revolutsioonist Eestis, koos Väino Sirgiga kirjutatud triloogia eesti haritlaskonna ajaloo kohta (aastad 1850–1987), koos Helle-Mai Lutsuga valminud monograafia kunstnike ja muusikute represseerimisest aastatel 1940–1953. Karjahärm osales üldkäsitluste, entsüklopeediate, gümnaasiumi ja kõrgkooli ajalooõpikute ja õppematerjalide koostamises, avaldas dokumentide ja materjalide kogumikke, sh „Eesti mõtteloo“ sarjas koostöös Hando Runneliga (Hans Kruus, Konstantin Päts, Peeter Tarvel).
Toomas Karjahärm osales Eesti iseseisvuse taastamises ja tegi selgitustööd rahvakoosolekutel, meedias ja välismaa ülikoolides. Tema tööd tunnustasid soliidsed väljaanded: Loomingu aastapreemia (1982), Sirbi ja Vasara aastapreemia (1987), Rahva Hääle aastapreemia (1988). Koos kolleegidega pani ta 1989. aastal aluse perioodiliselt toimuvale rahvusvahelisele Eesti moodsa ajaloo konverentsile Tallinnas, 1997. aastal asutas Tallinna Pedagoogikaülikooli juures vene uurimiskeskuse.
1999. aastal vabariigi teaduspreemia pälvinud ajaloodoktor Toomas Karjahärm oli pikaaegne Sirbi kaasautor.
Sirp