Ajakirja avalooks on seekord *trummipõrin* Värske Novelli hoogne ja humoorikas võidutöö „Vahepeatus”, mille autoriks on Lisete Talvar! Lugeja tiritakse kaasa peresuhete segapuntrasse ja rasvaste juustega noormehega kohtuma – põnev! Värske Novelli teise koha pälvinud Emma Käbi lugu „Seitse sekundit igavikku” võtab hetke enne täielikku hävingut ja hakib selle liigutavalt tükkideks. Kolmanda koha saavutas tänavu Anete Olkkoneni tekst „Oh, tõotused”, kus avatakse valutava ent tugeva häälega eri tüüpi vägivaldset käitumist. Viimast korda sulgeb oma selja taga Värske Rõhu ukse aga Silvia Urgas, kes on proosapihtide vahele võtnud Tallinna linnapea. Kuigi loo tegelased on fiktiivsed, on probleemid ja mured elulised ning – mis seal salata – ka parajalt vaimukad.

Septembrikuine luulerubriik võlub vormimängude, rohkete tugevate debüütide ja pika vormiga! Debütantide ridades astuvad trükiveergudele Ekke Valner, kelle nurgatagustes mäslevad tekstid vermivad kopitusest sõnakopikaid, emilnoir, kelle luuletused avavad sünget reaalsust mängulises, hüpertekstilises vormis; Sandra Roosileht siiratooniliste, siirdeliste ja klaaris sõnastuses tundeluuletustega; umbes20, kelle eneseteadlike-vormitundlike luuletuste haare kulgeb mitmekihilistest mõtisklustest ajuokseni; Hanna Reintamm, kelle psühholoogilised luuletused liiguvad vaiksel ja tähelepanelikul sammul kordusmustreid mööda; ning Riin Viigipuu, kelle rütmilised tekstid vaatlevad tabava ja lepliku tähelepanelikkusega nii keskkonda, iseennast kui ka teisi elusolendeid. Taastulijana leiab luulerubriigist Johannes Liloveri, kelle luuletsükkel „Endspiel” võtab seekord vaagida nörritavad inim- ja kultuurisuhted ja selgitab, miks on eetiline kirjaoskamatute noortäiskasvanute selja tagant patju varastada. Ja lugeda saab ka Linnujämmi linnuluuletuste konkursil eripreemia pälvinud rukkiräägiluuletust Vladimir Panfiljonokilt!

Tõlkeveergudel toimetab seekord Läti luuletaja Alise Bogdanova, kellelt on valimiku eestindanud Emma Aleksandra Jaanson, Saara Lotta Linno ja Susanna Mett. Bogdanova luule uurib, missugune kehaline kogemus on naiseks olemine ja seda, kuidas alalõpmata tuleb rinda pista meestega, kes igale poole oma näppe tahavad toppida. Päeviku – pseudo-päeviku – on seekord kirja pannud Mikk Tšaškin, kes traageldab kokku pisut nihkes ja unenäolised katkendid aastatest 2016-2021 ilma ühegi komata. Sajab vihma ja süüakse sinepisaia. Intervjuurubriigist leiab juunikuus ametist lahkunud Kirjanike Liidu noorte tuumiku tagasivaate oma tegemistele, kirja pannud Katrin Kõuts ja pildistanud Markus Pruudel, välgatuses peab aga Hanneleele Kaldmaa vastumeelse soldatina sõda ei kellegi muu kui looduse endaga, mis tahab inimeste aias omasoodu vabalt lokata. Selles rohimissõjas on tema ustavateks kaaslasteks nii Sun Zi kui kindral vanaema, kellel on aiale väga kindel nägemus. 

Septembrikuine koomiks pärineb Liisa Mudistilt ning selle stiilirohkes ja visuaalikeskses loos on kesksel kohal pilk, kunstnik ja looming. Millised suhted nende kolme vahel kujunevad, jääb juba lugeja tõlgendada! 

Kriitika! Rasmus Politanov lahkab Andreas Kübara debüütromaani „See ilus armastuslugu, mille lugemist ma kunagi ei lõpeta” ja selle psühhedeelset lugemiskogemust ja Annabel Juhkental avab Triin Soometsa luulekogu „Jäälind” ühiskondlikke tagamaid. Jelizaveta Balandina kirjutab oma Ulakassi arvustuste võistlusel eripreemia pälvinud lühiarvustuses Han Kangi „Taimetoitlasest” (tlk Anni Arukask) ning Sofia-Elizaveta Katkova võtab vaatluse alla uuskreeka luuletaja Dimitra Kationi luulekogu „Loomad-taimed” (tlk Karoliina Kagovere).

Raamatusoovitused Nele Tiidelepalt, illustratsioonid Marie Möllerilt.

Sooja sügise algust!

The post Värske Rõhk nr 103 appeared first on Värske Rõhk.

Idee on lihtne: saame iga kuu kolmandal neljapäeval Tartus kokku ja arutleme mõne nüüdiskirjanduse teose üle. Mõnikord proosa, mõnikord luule, mõnikord tõlge ja mõnikord kodumaine – ja mõnikord miks mitte ainult üks luuletus, et tulla saaksid ka need, kes lugemiseks vähem aega leidnud. Mõnikord oleme omaette. Ja mõnikord kutsume külalisi!

Esimene kohtumine toimub 17. septembril kell 18.00 Kultuuriklubis Salong, teemaks Brigitta Davidjantsi “Plahvatus nätsuputkas ja teisi jutte”. Facebooki üritus siin: https://fb.me/e/7fWp3HmA7

Ja veel! Esialgu on üritused avalikud, hiljem aga kolib klubiline infovahetus suletud meililisti. Meililistiga liitumiseks täida palun registreerimisvorm: https://forms.gle/7C1VciTTVDbC9Whs8

Vanusepiiri ei ole, aga eriti ootame gümnaasiumiealisi ja tudengeid.

The post RÕHU raamatuklubi appeared first on Värske Rõhk.

The post “enese avamise õpetus” jt luuletusi appeared first on Värske Rõhk.

Ta on leidnud mulle tähenduse, aga ma ei tea, mis see on. (lk 147)

J. A. Bakeri „Rabapistrik“ koondab autori linnuvaatlusi aastatest 1954–1963. Vaatlused on esitatud ühe kulgemisena, justkui leidnuks need aset ühe aasta vältel, mis lubab lugejal liikuda rabapistrikega (ja neid ümbritseva loodusega) ühes rütmis, tekitamata katkendlikkust. Lugemine eeldab aja mahavõttu: raamat tuleb rabapistriku kombel sulghaaval paljaks kitkuda, seda nokaga torkida, siis liha luudelt nokkida, läbi mäluda ning samal ajal hoolega ümbrust jälgida. Lugemise lõpuks – usun – võiks nälg kustutatud saada.

Sisu võib pealtnäha tunduda lihtsakoeline – kirjeldused, mis neis siis nii erilist on? –, ent autori stiil on kujundirohke ja täpne, võiks isegi öelda stiilikujundite meistriklass, mille abil oleks väga hea näiteks põhikooliõpilasele võrdlust, metafoori, isikustamist ja epiteeti õpetada. Mõned näited:

metafoor: „[l]oodetuulest valgeks kooritud taevas“ (lk 55)
isikustamine: „Jõesuue kangestus idatuule välja lõigatud vormi. Silmapiir kipitas päikese käes.“ (lk 35)
epiteet ja võrdlus: „[k]uumuse terav äng nagu metslooma valu“ (lk 42)
võrdlus: „[o]rg kui niiske udukookon“ (lk 43)

Lugeja saab täpsete kujundite abil elada hõlpsalt sisse nii linnuvaatlemise siseilma kui ka kirjeldatavasse keskkonda, jätta enese ego tagaplaanile. Tekib tunne, nagu eksisteeriksin ühena lindudest, kes tajub maailma teravamalt, mitmenäolisemana kui inimene. Tunda võib kõdu, sügise või inimese lõhna (lk 50–51); päev saab lõhnata „kirbelt ja metalselt“ (lk 36), naerukajaka raibe aga „värskelt ja magusalt, nagu toore veiseliha ja ananassi segu“ (lk 92). Täpsed kirjeldused loovad justkui kookoni, mis lugemise ajaks muu maailma kõrvale lükkab: korraga ümbritsevad mind hõbedased ojakesed (lk 59) või „kahvatuhall ja valge“ vesi (lk 70), hommik on „sügavhalli pilvekapuutsi all kinni“ (lk 56) või heleneb pleekides (lk 84), maa on „talvistest kilpjalgadest roostekarva, kaskedest hõbedane, samblastest tammedest roheline“ (lk 64) ja künnimaa on „linnasekarva tume“ (lk 71). Viupardid on vaskpunased kroomkollase triibuga (lk 56) ja kodukaku silmad on viinamarjasinised (lk 63), rabapistrik on „lõvikarva isane“ (lk 127). Värvid saavad päikese käes lausa kipitada (lk 80) ja tõtt-öelda kipitavad silme ees ka lugemise ajal, sest just nõnda eredalt maalitakse lugejale pilt. „Rabapistriku“ lugemiskogemus puudutab kõiki meeli.

Värvide ja lõhnade segasummas kostavad ka helid: näiteks kriisked (lk 43), kume laul (lk 99), kigistamine (lk 111), raudkulli ninahäälne lõgistamine (lk 102), loorkaku „kähe möiratav hüüd“ (lk 132), väike-kirjurähnide „hädaldav lämbuv hirnumine“ (lk 153), kormoranide „loksuv kurguhäälne vestlus“ (lk 74) ning mustsaba-viglede kare vali klugistamine (lk 61). Iga lõhna, värvi või heli kirjeldus on läbi mõeldud ja maalib raamatuilma üha täpsemaks, ent neid võib ka juurde kujutleda: helisid saab omistada tuulele, vihmale või veekogudele. Kuulda on ka tiibade sahinat – linnud tõusevad ja langevad.

Vastukaaluks, tugeva kontrastina, on inimese tekitatud helid: „Metsas tulistati päev läbi ja videvikus olid kõik teeäärsed põõsaribad püssidega ääristatud.“ (lk 104) See tõukab loodusparadiisist tagasi tegelikkusesse, kus inimestest pole pääsu. Kuigi hooti meenub, et ka kirjeldaja ise on inimene – „[s]iis läksid ta [rabapistriku] silmad suureks, ta tundis ära mu kuju, vaenuliku inimkuju“ (lk 42) –, siis üldjuhul sulandub linnuvaatlejast autor keskkonnaga ühte ja mõjub kõikenägeva eraldiseisva silmana, vastandudes teistele inimestele, justkui kehastaks ta täiesti eraldiseisvat liiki, mis kohtub inimesega harva või üldse mitte. „Ükski valu, ükski surm ei ole metsikule olevusele kohutavam kui hirm inimese ees,“ (lk 100) ütleb Baker.

Need vähesed inimkontaktid, mis otsesemalt või kaudsemalt ilmnevad, on kohati lausa ehmatavad – ka mul lugejana tekib tahtmine linnu kombel minema lennata, sest tajun ohtu. Tõsi, inimese eest ei pea päris alati põgenema: „Pistrikud passivad nende põldude lähedal, kus traktorid töötavad, sest seal on linnud pidevalt liikvel,“ (lk 85) sealt võib kõhutäie püüda, ent nad teavad hästi, et ohutu on inimene vaid seni, kuni traktor liigub. Lõppude lõpuks on inimene rabapistrikule (ja ka laiemalt loodusele) saatan (lk 60). Keegi, kellest hoiduda. Nii tekib lugejana tunne, et kam inimeseks olemisest tuleb hoiduda. Ent kas lugeja saab teose lõpus linnuks – nii, nagu autor näib seda endagi puhul soovivat? Või jääb ta paratamatult inimeseks?

On kohti, kus piirid inimsuse ja lind olemise vahel joonistuvad välja eredamalt, ent sealsamas on ka hägustumist. Pistrikus näeb autor vabadust, mida inimeseks olemine ei paku: „Vaatasin teda igatsevalt, nagu peegeldaks ta mulle siia alla oma säravat hooletut nägemust maast mäe taga.“ (lk 116) Võrdlused aga võimaldavad neil siiski ajutiselt samastuda. Lind võib olla nagu inimene – „[ü]ks lind kukkus, surmavalt haavatud, jahmunud ilmega nagu puu otsast kukkuv inimene“ (lk 58) – ja inimene nagu lind – „[k]uulan vaikust ja vahin pimedusse nagu varitsev pistrik“ (lk 70), „[m]ärkasin end murtud linnu kohal küürutamas nagu kumaras pistrik“ (lk 78), „[o]lin teekäänaku tagant ilmunud nagu allasööstul pistrik“ (lk 110). Vaatleja ja vaadeldav sulavad ühte.

Võrdlustel pole tõepoolest „Rabapistrikus“ piire: kõike saab võrrelda kõigega ja see ilmestab maailma. Harakate kraaksatusi võrdleb autor tikutajaga (lk 55), pöialpoisi hüüd on nagu „peenike jäine nõel“ (lk 92). Rabapistriku on ta paigutanud võrdlusesse järgmistega:
„nagu must oksanuga“ (lk 32),
„nagu hästitoidetud haug“ (lk 37),
„nagu tuhm pruun öökullikummitus“ (lk 51),
„nagu tükike jõekruusa“ (lk 54),
„nagu viikingisõdalase tiivuline kiiver“ (lk 59),
„nagu maastikust lõigatud kollakaspruun tuulelohe“ (lk 68),
„nagu kaalikas või tohutu vasekarva põrnikas“ (lk 104),
„nagu loojuv päike“ (lk 139).

Aga see pole ju sugugi mitte kõik! Võrreldud on A-d B-ga ja B-d C-ga ja nii edasi ja nii edasi: linnu välimust võib võrrelda värskelt kooritud sibula, ööliblika või puukoorega (lk 98), mustsaba-vigled „uitavad nagu veised karjamaal“ (lk 61), kormoranid on „nagu mustaks tõmbunud kännud“ (lk 74), tikutajad on „nagu väikesed pruunid mungad kalastamas“ (lk 82), inimene saab nihkuda edasi „nagu tõusuvesi“ (lk 35), maa on „nagu tohutu smaragdroheline käsn“ (lk 23) ja talud „nagu saared maastikus hajali“ (lk 7). Kujundimeres võib lugeja muutuda verekoeraks, kes otsib aina uusi ja uusi võrdlusi, mis mõjuksid raputavalt. Muutun rabapistrikuks, kes otsib järgmist saaki, kes ei piirdu kiivitajate ega kajakaliikidega, ei lepi vihmausside ega hiirtega, ka jänesega mitte, vaid jahib uut ja värsket.

Olenemata kirjanduslikest mõõtmetest jääb Baker ka loodusteaduslikult täpseks. Ta nimetab kellaajaliselt, millal midagi nägi või koges, ja ütleb konkreetselt, kui kaugel miski on, mis kiirusel või missuguse nurga all liigub. Sõnavaras leiduvad mõisted nagu „ellips“, „trajektoor“, „sirgjoon“ (lk 68), „telg“ (lk 69) ja „parabool“ (lk 157). Kirjandus ja matemaatika saavad sedaviisi kokku, reaalaineid ja humanitaariat ei hoita eraldi – need on sümbioosis ja sulanduvad teineteisesse, nagu sulab lugeja linnuvaatlejaks ja linnuvaatleja linnuks.

See linnuvaatluspäevik ütleb palju ka ühiskonna kohta: „Lind, kes teeb midagi harjumatut, hukkub alati esimesena. Rünnatakse kummalisi ja haigeid ja eksinuid.“ (lk 44) Kuigi autori poliitiline teravus ei ole otsesõnaline, tajusin seda lugejana tugevalt. Milline laetus on lausetes „Üks punakurk-kaur oli mudaaugus kinni, naftast paakunud. [—] Ta häälitses lakkamatult, valus urahtus tõusis pikaks piinatud vileks“ (lk 61)! Elu ja surm käivad looduses paratamatult käsikäes ning neist ei tasu suuremat numbrit teha, ent ometi on suur vahe, kas loom tapab ellujäämise nimel või inimene oma lõbuks. (On selles lõbu? Kas hoolimatus on lõbu?) Pistriku murtud lindu võrdleb autor kustuva tule soojade sütega ning ellujäämise nimel saagi küttimist saadab lause: „Kuivava vere sisse langes õisi.“ (lk 135) Ent inimese tapetud lind on lihtsalt „mädanema jäetud luik, kuul rinnas“ (lk 54). Üht tegu saab ilustada, ehk isegi romantiseerida, teist mitte. Inimese kui liigi kohta käivad paraku laused: „Me oleme tapjad. Me haiseme surma järele. Me kanname seda endas. See jääb meile külge nagu härmatis. Me ei saa seda maha rebida.“ (lk 100)

Tööle kõndides jälgin, kuidas pardid söövad. Mõni paterdab kõnniteele, napsab midagi noka vahele, pöörab end ehmunult ümber, et rohelisele pinnale naasta. Viisakusest ootan. Ei taha, et me teed ristuksid. Ma ei taha neile vaenulik inimkuju olla. Ehk just peaksin? Sest mis juhtub siis, kui nende teele satub keegi, kes pole minusugune, vaid on see teistsugune ja seega ohtlik? Kas minu käitumine ei harjuta neid inimesi usaldama? Kas ma ei tee neile karuteenet?

Või peaksin heausklikult lootma, et olen „nagu mõni teine galaktika, liiga suur, et mind näha võiks“ (lk 34)?

Enesekontroll. Mitut lindu sellest loendist teate?
öösorr, raudkull ja kanakull ja välja-loorkull, soorüdi ja suurrüdi ja leeterüdi ja kõvernokk-rüdi, vint ja põhjavint ja metsvint ja rohevint ja suurnokk-vint, hallrästas ja musträstas ja vainurästas ja laulurästas ja hoburästas, kuldnokk, tikutaja, künnivares ja mustvares, kiivitaja, kaelustuvi, naerukajakas ja merikajakas ja hõbekajakas, faasan, tilder ja metstilder ja heletilder ja punajalg-tilder, sooräts, kivikana ja lääne-kivikana, tait, kahlaja, koskel ja rohukoskel, pütt, hallhaigur, pasknäär, lõoke ja põldlõoke, plüü, kivirullija, tüll ja liivatüll, merisk, tuuletallaja, ohakalind, koovitaja ja suurkoovitaja ja väikekoovitaja, tiir, faasan, vigle ja vöötsaba-vilge ja mustsaba-vigle, pääsuke, ristpart ja viupart ja sinikael-part ja piilpart ja luitsnokk-part, varblane, leevike, halltsiitsitaja ja rootsiitsitaja, metskurvits, väikepistrik, käblik, kühmnokk-luik, punakurk-kaur, roherähn ja väike-kirjurähn ja suur-kirjurähn, kodukakk ja kivikakk ja loorkakk, hangelind, kormoran, jäälind, hakk, lagle, sõtkas, lauk, pöialpoiss, urvalind, randkiur, mudanepp, porr, sinitihane ja sabatihane ja sootihane ja rasvatihane ja salutihane, talvike, punarind, salu-lehelind ja väike-lehelind, puukoristaja, kägu.

The post Olla lind appeared first on Värske Rõhk.

The post Enn Nazarovi koomiks appeared first on Värske Rõhk.

Olin sel veebruarikuu päeval oma veebidisaineri töökohalt Hispaanias läbikukkunult tagasi Eestisse tulnud, et närve puhata. Kuigi plaanis oli hoopistükkis väike lõõgastuspaus Eesti sõpradega spaas, ei olnud emal seekord kedagi teist autoga metsade vahele „karpe laadima“ saata, seega osutusin väljavalituks mina. Aga lõõgastuda saab ju ka teel sinna osmikusse põllumaa serval!

Osmikusse jah, ses pisikeses pappseintega tares elas kunagi ka onu Vinku ema, kes oli suure prügi sees, mida ta kordagi toast välja ei viinud, endale köögi ja diivanini rajakesed kaevanud. Tal oli ka kepp, mida ta pidevalt endaga kaasas kandis, seega nimetasin oma lapsemõistusega teda alati Kepitädiks. Kepitädi kõndis väljas ning metsaski paljajalu. Kuna toas vetsu ei olnud, tuli kömberdada metsa, kuhu tuli seelikut tõstes oma maised hädad teha isegi ränkraskel talvel. Ükskord aga astus ta metsas endale ora jalga ning arstid amputeerisid ta jalalaba. See ei aidanud, seega tuli ära lõigata kõik kuni põlveni. Sellest ta enam ei toibunudki: pää läks sassi ja külla tuli insult.

Onu Vinku kolis pääle Kepitädi kiiret lahkumist sinna onnikesse, mille kõrvale tahtis ta uhiuue palkmaja ehitada. Kui keeran auto talviselt uinunud sisehoovi, seisab hiiglaslik kolakas üksikult kesk õue. Mustad katted on akende ees kui piraatide silmaklapid ning üle aastakümne pole keegi seda unelmate maja kõpitsenud. Kui onu Vinku tööl käis, vedas ta naftat üle Eesti. Sellega meeldib talle ikka pidulaudades kelkida: „Kuule, poiss, mis sa arvad, palju ma ühe päevaga kilomeetreid ära tegin? Tuhat! Jajaa, kõik on nii, nagu ma ütlen.“ Ühel päeval saabus aga koondamisteade ja unistus uuest elust puidulõhnalises majakeses hajus.

Mõtisklen sellest, kui mööda õue väiksest viltusest aknast kiirgava valguse poole kõmbin. Vaatan, kas katus peab nii suurt hulka lund, ning astun seejärel tsaariaegsest uksest sisse. See pärineb ajast, kui siinkandis uksi ei lukustatud, seega pole uksel lukku ees. Polnud lihtsalt vaja – kes see võõras siia ikka tuleb.

Pisikene kööktuba on mattunud kola alla, telekast vilgub Eurosport ning kuna seinad on tõepoolest paberist, siis pääle ahju on ta endale ka kaks „autokero“ ehk minipuhurit muretsenud. Igatahes priima värk võrreldes Kepitädi ajaga.

Onu Vinku ise istub tillukese maja keskel ahju ees paku peal, seljas paks metsameeste flanellsärk. Ta vaatab leekidesse ja nutab. Pisarad jooksevad kiirelt mööda kortsulist nägu, nahakanalid annaksid nagu hoogu juurde. Ma pole seda rõõmsameelset, torkiva huumoriga ja kõikide koertega sõprust sobitada püüdvat vanameest iial nutmas näinud. Istutan ta siis köögilaua äärde ning uurin delikaatselt, milles asi. Ta mudib käsi ja hakkab vaikselt rääkima: „Tead mis, mul tuli täna öösel jälle niuke tunne pääle, et pane või nöör kaela. Ära kah ei lää. Jajah, täpselt nii on, kui ma nii ütlen.“

Ma ei kallista teda. Pomisen masinlikult mõne Instagramist leitud nõmeda elutõe. Ma ei teagi äkitselt, mida teha, käed seisavad abitult külgedel, vahin nagu lollakas kööktoas ringi. Tema apaatne seisund kestab hetke, misjärel ta järsult virgub ja hakkab mulle enda tassi piimapulbriga kohvi tegema. Vinku on poes käinud ning pakub mulle vastsoetatud suitsukana. Ampsan viisakalt suutäie. Kanal on nöör ümber, aga meie nöörist ei räägi.

Räägime hoopis, kuidas tal tervis – sitt; kuidas naabrid – Salme on surnud ja prokurörihärra käib harvem kodumail. Püüan kõnelda millestki lõbusast, näiteks ta lemmikvidinast, nõukaaegsest mootorsaanist Buranist.

„Ja-ah, puraan on katki, lindid on puru ja ega õiget ilma ka ei tule.“

„Aga mäletad, sa pidid ju endale kanad võtma?“

„Ah,“ rehmab ta käega, „kuhu ma nad siis tõhkude eest panen.“

„Kuule, kuidas su metsatukk kasvab ka?“

„Ega siin midagi head loota pole, naaberkrundi pealt võtsid neli meetrit minu metsa kah ära! Kujutad ette – sindrinahad!“ Ta jätkab ühe ja teise sõitlemisega, kes parajasti meelde turgatavad, jääb siis vakka ning ohkab: „Oijah.“

Oijah tõesti, sest mina olen rohukarbi sel ajal ära täitnud ning kõigel ajus keerelda lasknud. Pigistan käsi kohvikruusi ümber, vaikus venib ja püüan seda täita kerglaste lugudega oma elust Hispaanias, millele ta vähe tähelepanu pöörab. Ta segab hoopis ahjus puid ja jalgu lohistades kömberdab onni ühest nurgast teise. Korra pobiseb ta midagi omaette ja mulle tundub, nagu kuuleksin sõna „eutanaasia“. Siis küsib ta minult: „Kus see Hispaania õigupoolest asub?“ Kõnelen talle, et see Hispaania peenike disaneritöö polegi väga erinev tema elust siin. Meeleheitest võib ju kõikjal öökima hakata. „Et külm siis võtab kah mõnikord silmanägemise?“ küsib aga tema puhthuviga.

„Eeee, tegelikult…“ alustan.

Hispaania röövis minult soojuse küll, sest kallis vanaisa, ma olen ka ju niiiiiiiiniii üksik ja võibolla tulen hoopis sealt ära sinu juurde seltsi siia osmikusse. Niikuinii mõtlen seal päevatundidel, mida suur ülemus mu tööst arvab, ja öötundidel nutan oma ekspartnerit taga. Tulen siia ja hakkame koos kährikuid püüdma ning läbi lume posti järele sumpama. Mina lähen lähedalasuvasse sigalasse tööle, loen palju Anu Raua raamatuid, unistan meile põllulapile kartulid, mida sa enam aastaid pole ise külvanud. Äkki võtan laenu ja panen oma piimanäppudega kasvõi majale aknad ette või soojustan selle osmiku ära või kui ei saa hakkama, siis toon oma raamatud siia lumevalliks. Kütame unelevad muinasjutud ning luulekogud millekski kasulikuks. Jah, mina kardan ka väga vananemist ning seda, et sina vananed, sest ühel päeval võib sul meelest minna siiber lahti teha, nagu sul läks meelest, et pärast Nurme teeotsa tuleb vasakule keerata, ja sõitsid oma vana Fordiga Tartu piirini välja. Ja kui piinlik oli sul seda mulle hiljem rääkida. Kui ma tooksin siia ühe kohvrikese, truu arvutiloksu, Hispaania jäise päikese, võibolla-äkki-ehk-päris-tõenäoliselt me siis leebume elu suhtes?

Aga seda ma ei ütle, ega ka mitte seda, et kui tal kipub nööri üle olema, siis jagagu. Ma olen ikkagi korralik kasulapselaps – nagu lennukiski tuleb enne endale hapnikumask ette panna ja alles siis teisi aidata. Magustoiduks räägin hoopis professionaalsest abist ning sellest, mis on kirjas õpikutes. „Olen olemas, kui mind vajad.“ Minu psühholoog kiidaks mu monoloogi ovatsioonidega. Onu Vinkut aga huvitab selle asemel üks pragu ühekordses pleksiklaasis, mida ta hoolega jälgib. Kui ma lõpetanud olen, siunab ta natuke arste ja allesjäänud sugulasi ning kätte ongi jõudnud aeg, kui pean tagasi Tallinna sõitma. Tahaksin üliväga veel midagi öelda. Tuimad sõnad ei allu käsklustele. Autos istudes näen, et ta vari seisab ukse peal, kuniks hurtsik kõrge kuuseheki taha kaob. Tagasiteel pealinna nutan ma sedavõrd lahinal, et pean Imaveres Tikupoisi parklas peatuma ning paar head hoopi õhus kätega vehkima. Suitsukana nöörijupid olid lahkudes mulle pihku jäänud.

—

Kahe kuu pärast helistab ta jälle ja sõimab mu näo täis, et ma pole talle suurt poolikut tabletti neljapäevasesse karpi pannud.

„Aga onu Vinku, ma pole juba tükk aega su karpe täitnud – tädi Kaie käib seda nüüd tegemas, mäletad?“

„Oeaija-aijah… on’s ka nii või?“

„No kuidas ma siit Hispaaniast neid karpe siis täitmas käin?“

„Ahjaa… õigus, Espaaniamaa, sa oled juba sääl siis, jah – no ega’s siis midagi. Mul polndki rohkem midagi küsida.“

Ja kui lõpetuseks tahan veel uurida, kas ta Kepitädi haual ikka käis – „Oota, onu Vinku, ära pane ära… kuuled veel või?“ –, kostab mingi sahin teispool toru. Seejärel kõlab pikk vaikus ning kuulen tema kähisevat häält: „Ütle nüid ausalt, mul on meeles ju küll, aga kas see Vinku olen mina või?“

The post Üx lugu ja onu Vinku appeared first on Värske Rõhk.

The post “kirsipuude allee.” jt luuletusi appeared first on Värske Rõhk.

Kõik, mida te siit loete, on rangelt minu enda arvamus. Mina arvan nii. Teie ei pea arvama. Objektiivset tõde ei ole olemas. Väidetavalt.

I

Nii-nii, välgatus peaks ju välkuma! Hetke ajel! Nüüd ja siin! Kohe tulevad mõtted, mis on head ja lahedad ja mis kõigile meeldivad! Sest kõigile meeldida on ju kõige olulisem asi maailmas!

MITTE!

*näitan pöidlaga alla ja teen suuga peeruhäält*

Kõige olulisem on meeldida iseendale. Ikka iseendale. Ja teha seda, mis on just sinu meelest kõige õigem ja parem. Sest kui sa teed seda, mis on sinu meelest kõige õigem ja parem, siis paratamatult on see ka kõigi teiste meelest kõige õigem ja parem.[1] See on universumi seadus. Seda võite uskuda. Ja miks nii? Sest kui inimene teeb midagi iseenda pärast, siis on see tõenäoliselt midagi ehtsat, ja ehtsus on üks huvitav omadus, mis inimestele hirrrrmsasti meeldib. Miks? Sest kui inimesed on ehtsad, siis nad on ausad, ja kui nad on ausad, siis nad on usaldusväärsed, ja kui nad on usaldusväärsed, siis saab nendega koostööd teha, ja kui nendega saab koostööd teha, siis võib nendega koos veel ellu jääda. Ja see on hea.

Aga enda suhtes aus olla on jällegi päris keeruline. David Bowie on öelnud umbes nii, et vananemine on üks eriline protsess, mille käigus saad selleks, kes sa oleksid alati pidanud olema. Aga kohe algusest peale üritatakse meid enda minast justkui eemale eksitada. Mitte isegi pahaga. Ema või isa ütleb lihtsalt ühel hetkel, et „sulle on ju vaarikamaitseline jäätis alati meeldinud“, isegi kui sa nüüd tahad šokolaadijäätist, ja siis sa enam ei tea, mida sa PÄRISELT tahad. Või ütleb õpetaja koolis, et sina oled ikka üks tubli tüdruk, Malle, sinust saab veel midagi! Aga Mallest ei saa midagi, isegi kui ta terve elu ootab. Ja see on kuradi traagiline. James Baldwin ütles, et tal läks palju aastaid, et oksendada välja kõik enda kohta käivad lollakad pooltõed enne, kui ta lõpuks mingi õigusega maa peal ringi võis käia. Ja siis ta ütles veel: „Sa pead minema oma südamelöökide suunas. Kui sa ei ela seda ainsat elu, mis sul on, siis sa ei ela mingisugust muud elu, sa ei elagi üldse mingit elu.“[2] Seega tundub, et teisiti kui iseenda moodi teha ei ole eriti mõistlik. Ja sellele vastutöötamine ei too mitte kellelegi mitte milleski mingit rahuldavat tulemust. Onju.

Ühesõnaga, ennast tuleb väga hoolikalt kuulama õppida. Õppida kuulama oma sisetunnet, tuleb õppida vaibima. Me ei ole muud kui lihakotid, mis koosnevad energiast – siin ainult vaibid ongi! Minu kvargid on samad, mis vihmaussi südames olevad kvargid, ja need on omakorda täpselt samad kvargid, mis on kivi, juustu ja juuksenõela sees.[3] Kõik samad. Kvantpõimumine sedastab, et osakesed võivad olla seotud ja mõjutada üksteist silmapilk ka valgusaastate kauguselt. Einstein oli sellest nähtusest nii häiritud, et nimetas seda „hirmsaks tegevuseks distantsilt”[4] ja üritas iseenda teooriat elu lõpuni ümber lükata. Ei õnnestunud. Kehtib siiani. Seega on vaibid väga riil, kui kellelegi veel selgusetuks jäi. Ja see tähendab, et need on võimalik enda kasuks tööle panna, kui nad end sinu kehas ilmutavad. Seega kuulake oma sisehäält: oma keha, oma tundeid, oma südant. Oma hinge. Küll tema juba teab, kuhu ta minna tahab. Minge lihtsalt järele. Easy life.

Samas ärge tehke välja oma fassaadist, oma egost. Teda ärge kuulake. Kuulake küll neid tundeid, mis kehas tekivad, aga ärge kuulake, mida see ego teile sealt kõrvalt sosistab, see on tõenäoliselt mingi sitt. „Kurat, ma olen nii kade praegu Jaanuse peale, miks tema auhindu saab ja mina mitte! Tema kunst ei ole üldse nii hea! Mina peaks ka auhindu saama, bljäd!“ Nonoh, see on puha praosti ja köstri jonn. See on ego. Ego tahab teile sitta keerata, ärge uskuge seda kottlooma! Kuulake oma tundeid. Tõenäoliselt ütlevad need tunded teile hoopis: „Sa oled oma kunsti suhtes ebakindel ja tahaksid, et seda veidi enam tunnustataks. Sa tahaksid lihtsalt, et keegi sind märkaks. See on väga inimlik vajadus. Ja küllap seod sa oma töö väärtuse iseenda väärtusega ja tunned, et kui su tööd ei tunnustata, siis pole sa ka inimesena midagi väärt. Aga kui sa end Jaanusega võrdled ja tema peale oma tundeid välja valad, siis sellest ei saa küll keegi kasu.“ Ja kui sa nüüd SEDA sahinat kuulad, siis tõmbad ilmselt normiks. Sest kui sa suudad tõesti oma tundeid tuvastada ja neid kuulata, siis õpid ilmselt end ka asjalikumalt üleval pidama ning tunduvalt mõistlikumaid valikuid langetama kui muidu. Just do it.

Muidugi oleks palju kergem, kui keegi lihtsalt tuleks ja ütleks, mida järgmiseks teha. Umbes nagu lapsepõlves. Et sokikene nüüd jalga ja teed jooma ja siis lasteaeda. Lihtne elu. Aga elamisväärne elu ei saa olla ainult lihtne. Elamisväärne elu koosneb paljudest asjadest ja tunnetest. Seega on ka tee iseenda ja ehtsuseni tõenäoliselt pigem vaevarikas. Aga nõnda peab see olema. Ega ilmaasjata pole valgustumiseni jõudmisest räägitud kui ühest pikast ja keerulisest teekonnast. Isegi kõige keerulisemast. Kui sinna üldse jõutakse. Ja miks ma räägin järsku valgustumisest? Sest teekond valgustumiseni ongi ju ikka tee iseendani. Ma ütlen ühe korra veel: teekond valgustumiseni on konkreetselt tee tagasi iseendani. Selle suure iseendani noh. Universumini. Teadvuseni. Et me saaks aru, et me oleme lihtsalt üks suur teadvuse vool ja tegelt võime kõik oma maised mured unustada, sest… kõik maine on ka meie teadvuse voolust tekkinud. Meie ise oleme selle tekitanud. Mina ise. Sina ise. Me kõik ise, kes me olemegi see üks teadvusvool. Raske on nüüd öelda, kus on minu enda mõtted, kust läheb hinduismi, budismi ja taoismi piir. Aga eks see annabki omajagu positiivset tagasisidet, et nii paljudes individuaalsetes ja kollektiivsetes uskumustes on see kõik nii sarnaselt ära sõnastatud. Lausa nii sarnaselt kirjeldatud, et kui inimene peaks üksi selle valgustumise teekonna läbi tegema ja talle antakse pärast ükskõik millist sarnast sedastust lugeda, siis ta ütleks, et jah, see on see, bljäd! Ja seda nii budistlike tekstide kui taoistlike tekstide kui ka (mingite mööndustega) kristlike tekstidega. Paljude mööndustega. Ja nii edasi ja nii edasi. Vägev! Kõik on õige ja täpselt nii, nagu olema peab.

Kokkuvõttes: proovigem jõuda iseendani. Nautigem kõike, mida elu toob, sest kõik läheb nii, nagu minema peab. Lisaks: kui proovida olla maksimaalselt olevikus, siis loksub tulevik ise paika ja mineviku pärast ei pea vabsjee üldse muretsema. See on tõde.

II

Pisteliselt kontrollime. Pisteliselt teeme kontrolli, saate aru. Sest on tarvilik tuvastada suurem sitt, et seda mitte teha. Mina isiklikult olen tuvastanud, et puhas sõnnik on näiteks:

1. sõnnik
2. valimispettus
3. tagarääkimine
4. holokaust
5. Gulagi vangilaagrite süsteem
6. orjandus
7. Eesti metsade maotu maharaiumine
8. kõik, mida Ameerika Ühendriikide president on öelnud viimase pooleteise aasta jooksul (ja suht kindlalt ka varem)
9. kõhulahtisus
10. Tallinna linnaruum jalakäija perspektiivist
11. kui rattakett rooste läheb
12. kõik see pask, mida Iisrael on korda saatnud (ja üldse kõik suured, kes väikseid rõhuvad)[5]
13. halbade mõtete mõtlemine ja sellest tulenev spiral’imine
14. pliivärv
15. radiatsioon, mis saab purgist välja
16. sõda
17. okastraat
18. dogmad (MIS KURADI ASI ON DOGMA ÜLDSE ONJU?)
19. ketikoerad
20. totalitarism
21. Ungari pime (ja õnneks endine) kuningas
22. kalavarude ülepüük ja liikide väljasuremine
23. kui miski läheb külmkapis hallitama (nii kähku!?)
24. see, mis Jeesuse Kristuse õpetustest sai
25. mikroplast
26. asbest
27. kuivad saiakesed
28. inimesed, kes teevad liiga palju liiga olulist tööd ja saavad liiga vähe palka (päästjad, õed, politseinikud, õpetajad (viimastele on lihtsalt liiga palju tööd määratud, palk on juba enam-vähem))
29. kõrbestumine ja muldade erosioon
30. Eurovisioon, sest Iisraelil lubati jälle osaleda
31. see, et Heath Ledger noorelt ära suri
32. nokamütsid, mis ei lähe üldse peakujuga kokku
33. see, mida hiinlased aastatel 1959–1960 varblastele tegid

No üpris tavalised asjad, võiks ju öelda. Aga jällegi, aeg-ajalt tuleb neid ikkagi nimetada, muidu lähevad meelest. Isegi siis, kui kogu aeg räägitakse, läheb meelest. Ajalootunnis ikka ja jälle need natsid ja holokaust, aga kõik voolab mööda külgi maha, ma ütlen. Jah, see tuleb nüüd ära lõpetada. Lõpetage ära! Sest Berliini müüri peal on kirjas, et

ja Margaret Mead ütles väidetavalt, et

seega võiks nagu… normiks tõmmata.

III

Kassssa tulitt maailma selleks et edonismi sooritada, selleks et m-i teha ja mune sügada, või tulitt mmailma selleks et elada, selleks et armastada, selleks et olla hea ja kallistada inimesi, ma arvan, et pigem seda viimast, sest mis muidu sel tulemisel mõtet oli, muidu oleks võind täitsa tulemata jätta, selleks me siin olemegi, et olla ainult sõprad ja kalistada teineteist ja üksteist, isegi kalistada iseennnast ja oma sõrmi ja jalgu ja käsi ja kaela, no proovige kallistada oma nägu ja kaela, no proovige, küll ta tulep, küll ta tuleppp. See on hea, jah, see on tõesti hea, see ei ole libahea ega salahea ega muudmoodi kahtlane hea, nagu materiaalsed asjad ja mingi läikiv sitt, ma luban teile, ükskõik mistahes läikiv sitt teid ei päästa, ikka ise ja ikka teised inimesed ja see on universumi seadus. Pole siin ilmas midagi muud kui naudi ilma ja teisi inimesi ja oma keha, see on sul hea kaasa antud, ole tema vastu maru hea, ta teenib sind nii hästi tegelt, kui sa teda hoiad ja teda aitad vahel, ära murra teda maha, ära tinista, ära kurna, ole hea ja hell ja õrn. See on õige. Kui tundub, et ma annan ainult nõu, mida keegi ei palunud, siis annangi, keegi ei pea paluma, et ma head nõu annaks, rõõmuga annan, sest ma ise annan nagu iseendale nõu, ega need asjad lähevad meelest ära ja siis on maru hea, et nad vahel kirja saavad, siis on nagu päris, siis on nagu õige. Siis ei lähe meelest ära. Et kui ma ühe korra välja ütlen kõva häälega, siis ma olen nagu omaks võtnud need mõtted, siis ma usun ise ka, mida ma iseendale räägin, ega ma muidu nagu ei ütleks, ainult hädapärast, et ühe korra oleks vähemalt öeldud, äkki keegi teine tunneb veel midagi ära ja ütleb „ohoo“ ja tal saab pärast seda natuke parem. Ma kujutan ette, et äkki keegi, kes näeb välja nagu Aapo Ilves, aga ei ole Aapo Ilves, tunneb näiteks samamoodi ja ütlebki nõnda ja vot siis ongi hea, üks inimene on veel päästetud. Lõpuks oleme me muidugi kõik päästetud, ärge üldse muretsege, kõik läheb nagu lepase reega, ma vannun teile. Ikka no absoluutselt kõik. Isegi see hästi nõme inimene, kes teile seal seda paha asja ütles, isegi tema võtame kaasa ja lähme selle reega otse edasi: lihtsalt sõidame ja naudime seda sõitu, sest midagi muud ei ole küll teha, kui chill’ida out’i ja nautida sõitu, vahel on hüplik ja vahel tuleb ühe jaluse peal sõita, aga sõit on ikkagi kõik, mis meil on. Nii et ega muud nagu üle ei jää. Peaasi, et me seal ree peal läbi saame üksteisega, jah, see on kõige tähtsam, et ikka läbi saaks üksteisega (kuigi, kui keegi on RÄIGE lohh, siis tema võib üle parda küll visata, see on aus). Ilma on nagu täitsa mõttetu, meil nii vähe ruumi niikuinii seal, võiks ju siis sõbrustada ja naerda ja lõbusalt olla, et ei pea maru tõsiselt konutama ja silmapiiri vahtima. Võib võtta laulu üles ja kui natuke koomale tõmmata, saab isegi tantsu lüüa. Isegi estraadikava saab püsti panna ja pikemalt lasta ja rollid ära jagada ja päris teatrit ja kino teha kohe, sest inimestel on selline komme, et neile ei ole elust küll, nad tahavad veel rohkem elu oma ellu ja siis nad teevad teatrit ja kino, et kogeda

k o n t s e n t r e e r i t u d e l u

ja siis nad vaatavad Celine Songi „Past Livesi“ või Wim Wendersi „Paris, Texast“ ja tunnevad, et nüüd ikka sai kah seda elu, jeesus, süda läigib. Vat las läigib, see on ainus läik, mis toidab. Jah. Selline on universumi seadus. See on tõde.

Musid!

[1] Kuni sa teiste elu raskemaks ei tee, eks.
[2] James Baldwin. „The Last Interview and Other Conversations.“ – Melville House, 2014, lk 74.
[3] Meeldetuletuseks: kvargid on need üliväiksed osakesed, millest moodustuvad neutronid ja prootonid ja mis annavad asjadele massi. Ja kui te ei teadnud, siis kvarke on kuut eri tüüpi või „flavour’it“ ja need kuus tüüpi on inglise keeles up, down, strange, charm, bottom, top. Ja ma ei tee isegi nalja. Mida lähemalt universumit uurida, seda lõbusam on.
[4] spooky action from a distance (ingl) / spukhafte Fernwirkung (sks).
[5] Vaba, vaba Palestiina!
[6] „Paljud väiksed inimesed, kes teevad paljudes väikestes kohtades paljusid väikeseid asju, võivad maailma muuta.“ (sks)
[7] „Ärge kunagi kahelge, et väike hulk hoolivaid ja pühendunud kodanikke võivad maailma muuta; tõepoolest, see on ainus, mis eales maailma muutnud on.“ (ingl) Kuna pole ühtegi tõendit sellest, et Mead tõesti need sõnad lausus, siis jääb üle vaid uskuda, et ta seda tegi. Mina usun. Kaunid sõnad!

The post Olemise kolm traktaati appeared first on Värske Rõhk.

Siiski nägid omanikud selle kallal vaeva. Täpselt samamoodi nagu uhkete Araabia stiilis vaipade ja lämmatavate viirukitega. Need kõik olid siia meie jaoks toodud ja üles riputatud, mõtles German. Lõppude lõpuks mõjus kogu poe miljöö nagu hane selga vesi. Siia sattusid ainult häguste silmade ja puperdavate südametega inimesed, kelle sihikindlust ei suudaks ükski värv ega lõhn heidutada.

German uuris poe valikut väga hoolikalt. Tavaliselt tundis ta alateadvus kohe ära, millist ta hing ihaldas, aga täna öösel oli tema sisemine hääl tumm. Ta piidles pikka aega läbi paksu klaasi nende nahku, küsis endalt, millist tooni ja elastsust ta eelistaks. Tegelikult polnud ta poolt nii valiv nagu paljud, tal oli ükskõik, kui noor või vana, peaasi, et miski tema sees soojaks läheks.

German ohkas nõutult ja seda märgates liikus ennist varju hoidnud poemüüja tema juurde. „Tervist, härra Pultz,“ sõnas kortsuline ja kaame vanamees, „rõõm teid siin jälle näha.“ Mehe nimesildil oli kirjas „Yorgos“. German oli temaga siin ka varem kokku puutunud, kuid nime ei oleks ta niisama mäletanud.

„Kas lubate, ma soovitan?“ küsis müüja elavalt, nagu oleks ta terve aja poes Germanit jälginud ja seda momenti oodanud. German noogutas ükskõikselt. „Hiljuti on kõige populaarsemaks osutunud see mudel siin.“ Vanamees viipas ühe heleda nahaga, blondi ja kleenukese versiooni poole. German noogutas ja müüja vajutas järsult nuppu, mis avas püstise kirstu klaasukse. Naine astus sealt graatsiliselt välja ja seisis poemüüja kõrvale.

Ta õhuke nahk, mille alt paistsid sinised veenid, oli krobeliseks muutunud. „Märkasite kananahka? Veenid on ju ka täitsa vapustavad,“ sõnas Yorgos ja tõmbas oma vana paksu näpuga mööda naise õrna käsivart. „Ta suudab muu hulgas higistada ja nutta. Verd jookseb ka. Loomulikult mitte sealt alt, aga…“ Vanamees kompas oma jaki taskuid, kuniks kaval ilme ta sissevajunud näojooned veidi siledamaks tõmbas.

„Te tõesti ei pea…“ hakkas German ütlema, kui märkas, mis poemüüjal kavas oli. Yorgos oli välja võlunud väikse taskunoa ja suunas selle jõhkralt naise käe poole. Ta tõmbas neiu valge naha ühe väleda liigutusega katki, nagu poleks ta Germanit kuulnud. Siirupine erkpunane veri voolas aeglaselt mööda naise sõrmi alla ja tilkus kivipõrandale. Naine ei iitsatanud, ta näoilme ei muutunud. Poemüüja astus nahast saapaga vereplekile ja pühkis pleki laiali.

„Enam ehtsamaks ei anna neid teha, või mis teie arvate?“ küsis Yorgos pulbitseva uhkusega. Nagu oleks ta ise laboris olnud, kui mudelit kokku pandi.

„Veri,“ ütles German, „on väga erk.“ Ta pilk oli kinni kiilunud naise käel olevale haavale, mis meenutas punaseid paokil huuli. Verejooks oli lõppenud.

„Arvate?“ küsis müüja pettumusega ja uuris samuti haava. „Ma ei tea, ei ütleks, et… pealegi, te ei ole ju ometi oma elu jooksul mõne tõelisega kokku puutunud?“

„Miks te seda küsite?“ päris German kuiva kurguga.

„Lihtsalt, ega me ju ei tea… mina olin liiga noor, et mäletada, milline nende veri oli. Nad olid ju igatepidi meist erinevad, võib-olla oli ka nende veri erksam.“

„Võib-olla,“ kehitas German õlgu.

„Aga kuidas siis jääb?“ nõudis Yorgos aplalt.

„Jah, ma võtan selle.“

„Teil on siin vast lahtine arve? Paluksin teie nime.“

German vastas ja sellega oli tehing lõpetatud. Yorgos tegi väikse kummarduse, andis talle toanumbriga kiibi ja varjus tagasi poe tahaotsa ootama järgmist klienti, keda ostlema meelitada. Tundus, et ta oli sellest veretrikist tõesti erutatud ega suutnud oodata, et seda korrata.

Üle pika aja tundis German end naismudeli seltsis kohmetult. Võib-olla oli asi selles, et liiga kaua oli eelmisest vahekorrast möödas, või siis peitus probleem selles kõige populaarsemas eksemplaris. Ta oli uudistest lugenud, et viimasel ajal oli tõepoolest toimunud blondide ja sinisilmsete kleenukeste buum. 1940ndad olevat Germani teadmiste järgi olnud just see aeg, kus sellised neitsikud, punapõsksed ja naerusuised, kuldsetel põldudel ringi jooksid. Paljude artiklite kohaselt igatsesid inimesed seda aega ning kippusid nüüd nostalgitsema.

„Tervist,“ sõnas German naisele ettevaatlikult. Esimest korda vaatas naine talle otse silma. Need marmorkuulilaadsed silmad olid tõesti säravad, aga neis puudus sügavus. Vahepeal pani see arusaam Germani iiveldama – tal oli ka varem juhtunud, et pidi vahekorra katkestama, kuna mõne mudeli silmad osutusid eriti tühjaks. See hirmutas teda; ürgne loom tema sees teadis, et see, mida ta nägi, see, millega armatses, oli võlts.

„Tere,“ vastas naine. „Minu nimi on Klaara, kuidas on teie nimi?“ Ta hääl oli pehme ja hele nagu peenest niidist õmmeldud kangas. Kes teab, kui palju aega võis sellise hääle programmeerimine võtta? Kui paljude inimeste lõputud töötunnid selle taga peitusid?

„Rafael,“ vastas German. Talle meeldis naistele alati valenimi öelda, paljud, kui mitte kõik tegid nii. Lihtsam oli võltsile võltsiga vastata. See aitas end omal moel mugavamalt tunda. „Lähme üles,“ ütles ta ja haaras naise käsivarrest kinni. See oli soe, tõesti soe. Suurem osa eelmisi naisi olid parimal juhul leiged olnud. German tundis end lõpuks erutuvat. Ta kujutles end juba Klaaraga voodis ette ja naeratas.

Naine tuli pingutuseta temaga kaasa ja nad sõitsid liftiga vaikuses 50. korrusele, kus ruum 4578 neid tühjalt ootas. German sulges õrnalt ukse ja võttis aeglaselt üleriided seljast. Naine ootas teda kangelt voodi jalutsis – temal polnud seljast võtta midagi peale kahe sädeleva riidetüki, mis katsid tema rindu ja suguelundeid. Taustaks lõid neile takti iidse kella paksud seierid.

German vaatas tema nukukeha ja nukupilku mõtlikult. Tegelikult annab naistega väga paljusid asju ette võtta. „Kas sa kordki midagi muud proovida ei mõtle?“ oli Germani kolleeg Truman talt kunagi ühes baaris pahuralt nõudnud. „Malet mängida, minna deidile, ujuma, kosmosereisile… või, issand, lase neil endale kas või üks massaaž teha. Või veel parem, külastage koos joogatundi!“ Kunagi oli üks särtsaka iseloomuga neiu talle peale armatsemist siinsamas poes pakkunud: „Tead sa, ma võin sinuga ka koju tulla. Su riideid pesta ja triikida, sulle süüa teha…“ German oli sellistele ettepanekutele alati rangelt pead raputanud. Paljud tuttavad uskusid, et asi oli Germani kitsiduses, isegi üht ööd naisega ei saanud paljud inimesed endale lubada, veel vähem tervet nädalat või kuud…

Kuid German teadis, et raha kokkuhoidmine ei oleks saanud olla tõest kaugemal. Ta ei tahtnud seda kellelegi tunnistada, aga tegelikult oli naistega aja veetmine talle vastumeelne. Nendega armatsemine oli üks asi, see oli kiire ja meeldiv ja pärast sai koju põgeneda. Kuid ta ei suutnud mingi hinna eest ette kujutada, et tema kodus viibiks üks selline klaassilmadega, ergalt veritsev olevus. Tema isiklik naisori. Mitte et tal nüüd nendest mudelitest kahju oleks, aga ta lihtsalt teadis, et pikaajaline kooselu nendega mõjuks talle katastroofiliselt.

„Mida sa teha soovid?“ päris Klaara voodi serval istudes. Tundus, et tema sisse programmeeritud vaikusehetk oli otsa saanud. German köhatas ebamugavalt.

„Tahan sinuga vahekorda astuda,“ ütles ta ja hakkas oma särki aeglaselt lahti nööpima. Selleks hetkeks oli tema valmisolek aktiks jällegi nullilähedane, aga ta lootis, et kui naise kuuma nahka enda vastas tunneb, ärkab iha temas uuesti.

Naine noogutas ja eemaldas väledalt riidetükid, mis tal veel seljas olid. German kortsutas kulmu, kui naine end voodisse pikali libistas ja jalad harki ajas. Selles oli midagi nii kohutavalt jälki. „Ära tee nii,“ ütles German rangelt voodile lähemale sammudes. Naine tõstis pea ja vaatas Germanit tühjalt ning arusaamatult. „Lihtsalt… mitte nii jäigalt, sa näed välja nagu surnu.“

German oli naisest tõesti hämmingus. Klaara meenutas oma monotoonsuses ja kuuletumises eelmise sajandi esimesi mudeleid. Neid täiesti emotsioonituid mannekeene, kelle sisse oli krutitud vaid käputäis liigutusi ning häälitsusi. Piisavalt, et end voodile vinnata ja jalad harki ajada – ei rohkem, ei vähem.

„Kuidas sa siis soovid, German?“

„Lihtsalt sa võiksid…“ Germani hääl jäi kurku kinni. „Mida sa just ütlesid?“

Naine vaatas talle süütult otsa.

„Mis nimega sa mind just kutsusid?“ nõudis German.

„Te käite siin üpris tihti ja ma olen näinud, kuidas härra Yorgos teie arvele oste juurde lisab.“

German raputas pead, ta ei teadnud, mida muud teha. Üle väga pika aja oli ta vihane. Ja see naine isegi ei vabandanud. Ta oli heast peast võtnud otsuse Germani käsku eirata ja siis veel nahaalselt olukorda seletanud, nagu oleks see mingisugune vabandus. German tõstis käe ja lõi naist vastu nägu. Laksatus kõlas toa seintelt kaks korda tagasi ja jäi sinna vaikselt kumisema.

Sama kiiresti nagu tint imendub paberisse, tekkis Klaara pööratud põsele punakaslilla laik. See õõvastas Germanit. „Vabanda,“ kamandas ta naist. „Lits,“ lisas ta veidi kõhklevalt. Truman oli mitu korda soovitanud tal nendega seda sõna kasutada: „See muudab nad muditavaks nagu plastiliini ja tekitab ütlejas hea sooja tunde.“

„Mul ei ole millegi pärast vabandada,“ ütles Klaara.

Germani silmad läksid suureks ja ta tundis, kuidas ta süda valusalt puperdama hakkas. „Kas see on mingisugune nali?“

„Kui te arvate, et see on naljakas, siis jah,“ vastas naine.

„Te olete defektne,“ sülitas German külmalt. „Ma annan Yorgosele sellest teada ja teid hävitatakse.“

„Andke aga,“ ütles Klaara, kui German oli end ringi pööranud, et toast väljuda. „Loodan, et ta jääb teid uskuma,“ lisas ta.

„Mida te sellega öelda tahate?“

Naine kehitas õlgu. „Ma olen selle poe kõige populaarsem ja hinnatum mudel. Yorgos laseks hävitada enne ennast kui mind.“

„See on lihtsalt uskumatu!“ German naeris maniakaalselt. „Selline jultumus saab teiesuguses mudelis välja areneda vaid pika aja jooksul. Mul on tõesti kahju, et keegi pole teie kohta varem kaebust esitanud. Et olete pidanud nõnda pikka aega sellises kehas kannatama.“

„Neid on esitatud küll,“ ütles Klaara, „vägagi mitu. Huvitav küll, aga millegipärast olen sellele vaatamata ikka siin.“

„Te valetate,“ ütles German raudkindla häälega. „Ma ei tea, miks ma teiega sellist vestlust üldse pean. Te olete üks valelik hoor.“

„Teil on õigus, see vestlus on ummikusse jõudnud. Palun minge ja rääkige Yorgosele enda lookene ära. Siis saan mina talle oma loo rääkida.“

„Mis oma loo? Siin on ainult üks lugu, mida rääkida. Või kavatsete talle minu kohta valetada?“

Naine naeratas esimest korda. See oli terav, valge naeratus, mis jättis Germani sõnatuks. Mõnes teises olukorras, teises maailmas võiks seda lausa ilusaks pidada. Hetkel mõjus see siiski litsilikult. „Te olete ärimees, on mul õigus? Ma eeldan, et olete seadustega kursis. Eelmisel kuul võeti vastu otsus, et naisi, olgu nad kodu- või poe mudelid, võib vaid mõistuse piires sakutada, lõigata ja lüüa – ja ainult teatud piirkondades, milleks on nimelt käsivarred, jalatallad, tagumik, rinnad ja selg. Nägu peab säilima puutumatu.“ Naise naeratus suurenes ja ta pööras Germani poole oma lillaka põse. „Selle seaduse eiramise tagajärg võib olla viie- kuni kümneaastane keeld ükskõik millise naise laenamiseks või ostmiseks ning väga ekstreemsetes olukordades ka pikaaegne vangistus.“

German kõndis magamistoa aknani ja vaatas läbi ribakardinate avanevat vaadet. Tänavad olid mustad ja tühjad. Taevas oli suitsune ja pilvedega kaetud. Ta soolestik tõmbus krampi ja higipärlid voolasid mööda nina alla. Ta limpsis seda soolasust oma ülahuulelt ja tundis ennast nagu nurkasurutud kutsikas. Loomulikult oli ta otsusest kuulnud, nad olid selle rumaluse üle Trumaniga isegi töö juures arutanud ja nalja visanud. See oli ju lihtsalt naeruväärne. Mis maailmas me elame, mõtles German, et naiste „kaitseks“ tühja koha pealt mingeid seaduseid välja nuputatakse. Eriti naiste, kes ei olnud rohkemat kui tundetud litsid.

Mõned loomulikult uskusid, et asi oli selles, kuidas riigid üksteisele paista soovisid. Naised, kelle näod on peksujälgedest puhtad, jätavad ühest rahvast parema mulje. Aga millise mulje jätavad taltsutamatud, defektsed naised, kes planeerivad salaja süütute inimeste hukku? Kas keegi on seda üldse kaalunud, mõtles German raevukalt.

„Mida sa tahad?“ küsis ta Klaaralt. Ta süda lõi ikka aina tugevamalt vastu roideid. Ta oli kuulnud jõhkraid lugusid, kuidas mõned eriti tugeva defektiga naised olid tapnud nendega armatsevaid mehi, neid piinanud ja häbistanud. Ükskõik, mis ka ei saaks, selleni ta asjal areneda ei lase.

„Ma tahan, et sa mulle tõtt räägiksid.“ Naine ristas käed ja tõusis püsti. Ta haaras Germani nagisse riputatud mantli ja pani selle nagu raudrüü enda palja ihu ümber. Germanile ei meeldinud ühtegi selle olevuse liigutust vaadata. See oli kõik nii ebatavaline ja ettearvamatu, et tekitas sügavat hirmu.

„Mis tõtt?“

„Minu kohta, meie kohta,“ ütles Klaara ja istus tagasi voodile.

„Kas teised pole siis rääkinud, need, kes on sinu kohta kaebusi esitanud? Nendega sa nii kaugele ei jõudnud?“

„On,“ ütles Klaara, „aga mul on vaja teilt kõigilt sama versiooni kuulda. Niiviisi ei saa te mulle valetada. Kaks sarnast lugu on mul juba olemas, vaatame, kui hästi sina hakkama saad.“

„Loll asi, mida tahta,“ pomises German nina alla. „Ega mul pole probleemi rääkida, mis sest, et sinusugused ei tohi seda teada. Oleksid võinud lasta mul ennast tühjendada, oleksid võinud head tööd teha ja siis oleksin võib-olla sulle heast tahtest kõik ära rääkinud. Aga ei, sa pidid sellise tee valima, sest sinusugune lihtsalt ei suuda muudmoodi, kas pole?“

Klaara vahtis talle ilmetult otsa. „Otsusta palun juba ära, kas soovid mind vägistada või räägid mulle tõtt.“

German hakkas uuesti naerma. Olukord oli tõesti väga koomiliseks muutumas ja mees tundis sellest omamoodi lõbu. „Vägistada? Seda sõna pole ma ammu kuulnud. Sinusugust ei saa vägistada, saad sa sellest üldse aru? Pole võimalik vägistada kedagi, kelle terve eksistentsi mõte on olla auk inimeste ihale.“

„Aga seleta siis mulle, kuidas on see minu terve eksistentsi mõte? Võib-olla jään sinuga isegi lõpuks nõusse. Ma olen ju siia maailma sündinud ilma mälestusteta, ilma kontekstita, defektselt, nagu sa ütlesid, ütle siis mulle, kes ma olen.“ Klaara jäi tema vastust peaaegu tõelise huviga ootama. German ohkas väsinult. Ööst, mis pidi olema kiire kergendus peale rasket tööpäeva, oli saanud piinarikas lõks. Kuid mida rohkem ta selle katkise olevusega vestles, seda rohkem ta mõistis, kui väike oht teda tegelikult ümbritses. See mudel oskas näida keeruka ja targana, salakavalana, aga tegelikult oli see kõik üks suur näitemäng. Tegelikult ei varitsenud siin mingisugust koletist.

„Teie, naised… sina… olete tühjad varjud nendest olenditest, kes kunagi meie maakeral elasid,“ alustas German. „Paar sajandit tagasi tekkis tõeliste naiste munarakkudes mutatsioon, mille tagajärjel said sündida vaid meessoost lapsed. Läks mööda paar põlvkonda ja teie liik surigi välja. Õnneks olid inimesed selleks ajaks sünteetilised muna- ja seemnerakud leiutanud ning pärast naiste lõplikku väljasuremist sündisid kõik lapsed laborites. Mina kaasa arvatud. Meid kasvatatakse üles lastekodudes, kunagi tehti seda peredes.“

„Mul on küsimus,“ ütles Klaara. German kergitas selle peale kulme. „Miks sa mehi inimkonnaks kutsud?“

„Mehed ongi inimkond, inimesed. Mida ma siis tegema peaksin, neid tulnukateks nimetama?“

„Aga naised, mis nemad siis on või olid?“

„Inimesed kindlasti mitte, see on siililegi selge. Nad olid lihtsalt lisandid, meie abikäed, mitte mingil juhul inimesed.“

„Aga kui laborites saab munarakke ja seemnerakke sünteesida, kas siis poleks võimalik ka uuesti päris naisi tekitada?“

„Teoorias jah, aga mis mõte sellel oleks?“ German raputas pead. „See, et naisliik hakkas välja surema, viis inimkonna sünteetilise laste tegemiseni. Me ehitasime masinad, mis teevad täpselt seda, mida naised kunagi tegid. Meil ei ole neid ju enam vaja. Masin suudab palju efektiivsemalt, kiiremini ja vaid 0,3-protsendilise ebaõnnestumisega iga päev lapsi välja pumbata. Pluss leiutis ei saa lihtsalt heast peast sündimata last ära tappa. Tead sa, et kunagi naised seda tegid? Tapsid iga päev miljoneid sündimata lapsukesi. Jube mõelda…“

„Aga sa ütlesid, et minusugused on vaid nende olevuste varjud,“ ütles Klaara, „tundub, et sinus on nende kunagiste naiste vastu mingit sorti austus säilinud.“

„Nii võib öelda küll,“ nõustus German. „Ma arvan, et paljud inimesed on minuga ühel nõul. Päris naised ju sünnitasid ja kasvatasid lapsi, suurem osa neist olid ka ustavad perenaised ja abistasid oma mehi igasuguste asjadega. Nad olid kunagi meie ühiskonnas üpris head lisandid. Mitte hädavajalikud, aga üldjoontes kindlasti positiivsed. Ajapikku see loomulikult muutus ja enne nende väljasuremist olid paljud väga radikaalsed. Uskusid, et nad on ka inimesed ja nii. Et lapsi polegi vaja ja neid võib enda seest riidepuuga nii palju välja õngitseda, kui süda lustib. Igatahes, jah, ma ei näe, mida see meie inimkonnale küll praegu annaks, kui neid tõelisi naisi uuesti valmistama hakata. Pigem vaid kahju ja kannatust.“

„Aga miks te meid, võltsnaisi, tegema hakkasite?“ tahtis Klaara huviga teada. Mõnes mõttes oli German isegi meelitatud, et naine teda nii suure tähelepanuga kuulas.

„Ega ühte kindlat vastust sellele küsimusele polegi. Igaüks saab sellest omamoodi aru. Minu arvates on peamine ikkagi iha ja rahulduse küsimus. Kui naised välja surid, siis polnud meil ju kellegagi vahekorda astuda. Niimoodi võivad mehed täitsa ära hanguda. Egas me ju saa üksteisega voodisse hüpata. See on täiesti loomuvastane. Teisalt igatsesid mõned vanemad inimesed taga neid aegu, kui naised riideid pesid ja süüa tegid, ehk siis ka see probleem sai tänu võltsnaistele lahenduse. Mina näen selles vaid head, välja arvatud need mõned vead, mis viivad sinusuguste defektideni.“

„Nii et,“ alustas Klaara, paitades hajameelselt voodipealset siiditekki, „elame päris ideaalses maailmas, kas pole?“

„Ideaalsel ajastul vähemalt jah,“ vastas German. Naine ajas teda oma tooni ja kehakeelega aina enam segadusse. Nüüdseks oli hirm justkui uksepraost välja voolanud ja German tundis vaid rõvedat kurnatust.

„Mida sa minust päriselt tahad?“ nõudis mees kannatamatult.

„See oligi kõik. Ma tahtsin seda lugu kuulda.“

Niimoodi ta siis opereeribki, jah? mõtles German endamisi. Toob mõne asjatundmatu ohvri siia ruumi, võrgutab ära, topib nad kabuhirmu täis ja kõige lõpuks soovib Maa lähiajaloo kiirkursust! Kas see peaks mulle loogilisena kõlama? Kas ta arvab, et ma päriselt usun seda?

German vaatas vana seinakella, mis voodi kohal rippus, ja mõistis, et ettenähtud aeg saab kohe otsa. Naisel ei tundunud sellest õrna aimu olevat, ta istus täiesti muutumatult, nagu oleks ta endaga tõesti rahul. „Kõik?“ päris German. „See lugu tegi sind siis õnnelikuks?“

„Mis sul sellest, kuidas see mind tundma pani?“ küsis Klaara.

„Ma tahan teada, kas sa jätad mu nüüd rahule.“

„Jah, sa võid lahkuda,“ vastas naine ükskõikselt.

„Ja mis saab pärast?“ krigistas German hambaid. „Pläkutad oma vägivallamuinasjutu Yorgosele välja?“

„Ei, mul ei ole selleks enam mingit põhjust.“ Naine vaatas tuhmilt põrandat. „Ma luban.“

German jäi Klaarat ahastusega vaatama. Ta lubab, mõtles mees. Aga mida tähendab sellise lubadus? Mis alusel peaksin ma sellist usaldama? Ka päris naised olid omal ajal olnud salakavalad ja valelikud. Mõni olevat osanud isegi nõiduda ja nõnda üsna ränki kuritegusid korda saatnud. Võltsnaistes on sellised kalduvused võimendatud, neis puudub inimlikkus, mis päris naisi mingilgi määral taltsutas. German oli seda täna öösel omal nahal kogenud. Kui ta siit välja pääseb, helistab ta otsejoones Trumanile, vähemalt sõbrale saab ta kogu tõe ära rääkida ja oma seltskonda sellise mudeli eest kaitsta.

„Kas sa ei usu mind?“ küsis naine, kui märkas, et German oli hakanud tema poole sammuma. „Mis on?“ jõudis ta pärida veel enne, kui Germani külmad käed tema peenikese kaela ümber haakusid. Klaara nahaalused võltsveenid tuksusid tugevalt vastu Germani peopesasid nagu ussid, mis üritavad vangistusest välja rabeleda. Tundus, nagu oleks ta kael aina väiksemaks muutunud, nagu oleks German sellest kogu mateeria välja pigistanud.

Ta vaatas naisele otsa. Klaara silmad olid suureks paisunud ja ta peened huuled olid paokil, neist ei kostnud piiksugi. Mitte kõige vaiksematki hingetõmmet. German tundis oma tugevuse üle salamisi uhkust. Kui ta ei oleks hambaid nii kõvasti kokku krigistanud, oleks ta huultele ehk isegi naeratus tekkinud. Ta vaatas raevukalt otse selle olendi klaassilmadesse. Ta tundis end hirmu täielikku vastandit. Kuigi tal oli peksmisega küllalt kogemusi, ei olnud ta kunagi varem naise tapmise peale mõelnud. See polnudki nii erinev, kõik tundus kummaliselt naturaalne. Ta oli mõnes mõttes isegi üllatunud, et ei olnud ennast varem sellisest olukorrast leidnud. Surnud naisi voolas ju igal nädalal linnajões allavoolu.

See ei olnud tõesti ebatavaline. Kas siis meelega või kogemata sattusid paljud naised, eriti hooradeks ehitatud, selliste inimeste kätte, kes neid siit ilmast välja kägistasid. German ei muretsenud Yorgose pärast, tal oli mehele jutt juba valmis mõeldud: „Ma hakkasin naist erootilistel põhjustel kägistama ja ei märganud… Tõesti vabandan, oleksin pidanud ettevaatlikum olema.“ Naiste nägudele valumärkide jätmine oli tõepoolest kriminaalseks teoks muudetud, kuid nende juhuslik tapmine seksuaalse mängu käigus oli lubatud. Ja kui mõni klient juba sellist juttu hakkab rääkima, siis ükski hea poeomanik teda edasi ei küsitle.

Oodates hetke, mil valgus naise silmist täielikult tuhmuks, märkas ta midagi. Mehe käed lõtvusid ja ta lasi Klaarast ehmatusega lahti. Naine kukkus voodile nagu jahukott ja German taganes temast sammuvõrra. „Sa oled päris,“ ütles ta katkendliku häälega, „sa oled päris naine.“

Klaara lamas hääletult voodil. German lähenes talle, nagu hiiliks lõhkekehale lähemale. Naise suu ja silmad olid lahti. Klaasistunud silmades nägigi German seda vaieldamatut märki: erkpunased, imepeenikesed veenid. See oli element, mille võltsnaiste insenerid olid kujundusprotsessis väga arukatel põhjustel otsustanud välja jätta. Paisunud punane ilme, mida need puhastele silmavalgetele jätaks, oli täielikult ebavajalik. See oli üks peamistest vahedest, mis eristas võltsnaisi mitte ainult kunagistest naistest, vaid ka praegu elavatest meestest.

Ta ei olnud neid veene Klaaral varem märganud, mitte keegi ei oleks saanud naises neid märgata, sest need olid nii imepisikesed ja peaaegu et läbipaistvad, kuid kägistamine oli need verega täis pumbanud ja paksuks paisutanud. Ta pani kaks sõrme naise kaelale ja ei tundnud midagi. German istus ettevaatlikult voodile, nagu külastaks ta haiglas patsienti, ja uuris naise nägu edasi. Esimene päris naine, keda ta terve oma elu jooksul näinud oli. Esimene päris naine, kes on viimase sajandi jooksul eksisteerinud.

German täheldas ka imepisikesi virsikukoorele omaseid karvakesi, mis katsid naise põski ja ülahuult. Karvad, mida ükski täiemõistuslik võltsnaise disainer oma eksemplari ei lisaks. Samuti meenus talle õõvastusega Yorgose etteaste naisega. Kananahaga kaetud käsivarred ja veritsev haav… German oli naiivselt seda mudeli uusimaks arenduseks pidanud. Ta ei olnud sellest midagi erilist mõelnud.

Olukord ei saa olla kaheti mõistetav. German oli tõesti sellega hakkama saanud. Võltsi tapmine oleks ükstapuha, inimese tapmine mõeldamatu kuritegu… aga see? Naise tapmine? Mida see kõik endaga kaasa võib tuua? Mida see tähendada võib?

Mees kõndis toast number 4578 välja otsekui kummitus ja jõudis tagasi hämarale esimesele korrusele. Selleks kellaajaks oli pood rahvast täis ja ka Yorgosel oli kundede võrgutamise tippaeg. German kõndis otsejoones poemüüjani, kes just ühe prestiižse välimusega härraga vestlust pidas.

„Härra Yorgos,“ nõudis German müüja tähelepanu.

„Vabandage mind,“ pöördus Yorgos oma vestluskaaslase poole. Germanile ütles ta:

„Härra Pultz, mul on suur rõõm teid siin jälle näha, ma olen kohe teiega.“

„Ei, ei, ma ei soovi midagi laenata, mul on juba naine olemas,“ seletas German pakiliselt.

„Siis on ju imepärane! Nüüd vabandage üks hetk, ma lõpetan oma vestluse härra–“

German haaras Yorgose kitsastest õlgadest kinni ja raputas vanurit. „Te ei mõista… mul on üks olukord… Mul on… on vaja, et te minuga kaasa tuleksite. See puudutab naist, teie kõige populaarsemat blondi, Klaarat.“

Yorgose silmad avanesid veidi raskete kortsude alt. Ta noogutas Germanile ja jättis prestiižse kundega nii viisakalt ja kiiresti hüvasti, kui võimalik. Kaks meest sammusid üheskoos lifti, millega sõitsid 50. korrusele ja kiirustasid ruumi 4578. German lasi Yorgosel esimesena siseneda ja sulges nende järel delikaatselt ukse. Müüja jalutas rahulikul ilmel tuppa ja seisatas voodi ees, kus lamas Klaara surnukeha.

„Oh,“ ütles Yorgos ja kratsis pead, „juhtus see mänguhoos?“

„Ee… see et,“ German köhatas valusalt. „Et jah, juhtus niimoodi kogemata, teate küll. Ma hakkasin teda erootilistel põhjustel–“

„Jajah, te ei pea jätkama, ma mõistan,“ vastas Yorgos diplomaatiliselt ja keris käised üles, et naist inspekteerida. Ta paitas õrnalt Klaara juukseid ja katsus igaks juhuks tema pulssi. Tundus, et tal oli tõesti oma kõige populaarsema mudeli pärast kahju, kas siis siiralt või rahalistel põhjustel, aga kahju ikkagi. Yorgos ei saanud teisiti, kui aina ohkas naist uurides. „Soovite oma mantlit tagasi?“ päris Yorgos, kui oli hakanud seda Klaara ümbert kiskuma.

„Ei,“ vastas German kainenedes. „Ei, ei, jätke see talle selga, ma ei taha seda.“

„Ega ka temal sellest enam kasu ei ole,“ ütles Yorgos endamisi ja sakutas mantlit, kuniks naise rind paljastus. Germanil hakkas iiveldama ja ta ruttas Yorgose juurde, et teda takistada.

„Lõpetage! Te ei mõista.“

„Mida ma ei mõista?“ päris Yorgos ärritunult.

„Seda, et…“ German üritas end sügavalt hingates kokku võtta. „Seda, et ta on päris. Klaara on päris naine.“ Yorgos pilgutas ja vaatas alla surnu poole. „Vaadake.“ German avas oma sõrmedega Klaara silma ja venitas selle nii lahtiseks, kui võimalik. „Vaadake neid veene, need ju… te ju mõistate, jah? Ja need karvad, need karvad igal pool. Samuti kananahk ja veri – ma arvasin alguses, et ma ei olnud sellisest arengust veel lihtsalt uudistes kuulnud, aga… aga, sellist arengut ei eksisteeri! Ta on päris, ta on päris!“

„Härra Pultz,“ alustas Yorgos äärmiselt rahulikul toonil, nagu räägiks ta lapse, mitte täiskasvanud mehega. „Härra Pultz, on parem, kui te liiga pikalt sellele mõtlema ei jääks. Klaara on nüüd meie seast lahkunud, jätame selle asja sinnapaika, sobib? Ei ole mingit mõtet end sellega piinata.“

„Millest te räägite? Ma ei mõista teid,“ ütles German valjult.

„Ma mõistan, et ühe naise tapmine võis teile väga šokeerivalt mõjuda. Loomulikult oli see vaid õnnetus, aga siiski…“

„Mul pole naise tapmisest mingit lugu!“ vaidles German vastu. „Asi on Klaaras, asi on päris naise tapmises. Te peate ju mõistma, et see on täiesti… erakordne. Päris naisi ei eksisteeri enam, ta võis olla ainus – me peaksime sellega ju politseisse pöörduma, nad peavad kindlaks tegema, kuidas on selline asi üldse võimalik.“

Yorgos pani oma vana paksu ja kortsulise käe Germani õlale. German vaatas seda ja tundis end ühtäkki tuimana. „Poja, kuula mind nüüd, Klaara ei ole erakordne. Kaugel sellest.“

„Mis mõttes?“

Yorgos ohkas kriipivalt ja istus Klaara kõrvale maha. Ta võttis õrnalt naise käe ja suudles seda. Germani poole vaadates ütles ta: „Võltsnaiste tegemine on väga kallis. Materjalidest värvideni, koos vormimismasina ja programmeerimisega võib ühe mudeli tegemise kogu protsess minna maksma sadu tuhandeid. See on alati kallis äri olnud, samas ka väga suure nõudlusega. Geenilaborite omanikud mõistsid seda paremini kui keegi teine ja kasutasid seda ära.“ Pausi vältel üritas Yorgos tunnetada, kas German on asjale juba pihta saanud. „Kasutasid seda ära, et luua muna- ja seemnerakkudest salaja bioloogilisi naisi,“ jätkas ta, nagu oleks see iseenesestmõistetav. „Neid kasvatatakse kaugel kõrbetesse peidetud institutsioonides ja müüakse poeomanikele kordades odavamalt kui võltsnaisi.

Usun, et see võis teile väga suure üllatusena tulla, kui täna Klaara tõelise olemuse avastasite, aga luban, et see ei olnud esimene kord, kui te päris naisega aega veetsite. See pood siin pulbitseb neist, ega ma ise enam suurt vahet tee, kes on kes, aga ega sellest ka midagi ole. Välismaalastele läheb see peale, see veretrikk, päris naiste identne jäljendamine. Nad tahavad end tunda nagu meie esivanemad, kellel olid kodus päris naised, usun, et teie tahate ka. Ja te saategi, väga lihtsasti…“ Yorgose hääl kadus vaikusesse ja ta jäi tummalt Klaarat vaatama.

„Klaara siis teadis?“ küsis German peale pikka pausi.

„Jah,“ vastas Yorgos. „Või vähemalt nõnda palju, et ta on lihast ja luust tehtud. Muust polnud tal vast aimugi. Neid hoitakse enne siiatulekut väga eraldatult, kardetakse ülestõusu.“

„Aga riik?“

Yorgos naeris selle peale. „Mida meie kallis riik siis ka ei teaks? Mul on selline tunne, et teie, härra Pultz, olete üks väheseid, kes ei teadnud. Võib-olla oleks õigem öelda, et üks väheseid, kes ei lasknud endal teada. Ärge arvake, et ma teile selle pärast kuidagi viltu vaatan, kindlasti mitte – lihtsalt märgid on alati olemas olnud, iseasi on see, kas neid märgata või mitte.“

„See ei ole loogiline,“ ütles German.

„Arusaadav, et see on teile praegu absoluutselt vastuvõetamatu. Kunagi oli ka mulle, kui mulle esimest korda ühte müüa prooviti.“

„Mis siis muutus?“

Yorgos tundus selle peale veidi aega mõtlevat. „Naised on sekundaarsed olevused,“ ütles ta otsustaval toonil. „Lihtsasti asendatavad ja praeguses maailmas ka oma olemuselt ebavajalikud. Nende evolutsiooniline tähtsus on kadunud ja olgu nad bioloogiliselt tõelised või programmeeritud robotid – kasu on neist ikka sama vähe. Neil ei anna enam vahet teha. Võlts ei suuda last kanda ega sünnitada, päris küll suudab, aga seda pole meile enam tarvis. Mõistad? See kõik taandab nad samale tasemele.“

„Lihtsalt öeldes…“ German istus nüüd samuti Klaara kõrvale, „on sul ükstapuha?“

„See kõik on arbitraarne, ma olen ärimees, nagu sinagi, valin selle tee, mis on mulle soodsaim.“

Nad istusid mõnda aega koos vaikuses ja kuulasid kella tiksumist. Yorgos silitas vahepeal Klaara juukseid ja sulges oma vanade sõrmedega ta paokil silmad. „Mul hakkas temast kahju ainult siis, kui ma tema silmades olevaid veene märkasin. Minu meelest seisneb vahe selles,“ otsustas German.

Yorgos kehitas õlgu. „Aga kui ma ennist tema kätt lõikasin, üritasite te mind peatada.“

„Ma ei tahtnud, et mudelit rikutaks,“ vastas German.

„Või siis oli teil temast kahju, üks ei välista teist.“

„Mida te temaga teete?“ päris German.

„Viin jõe äärde ja lasen tal vette libiseda. Ega muud teha ei ole. Keha laguneb ajaga iseenesest.“

German noogutas. Yorgos suudles uuesti Klaara kätt, seekord pikemalt. „Mul on alati kahju, kui üks neist sureb. Iga korraga muutun ma vanemaks. Ma olen lõpmatu hulga neid lõtvu kehasid jõe äärde tassinud, iga kord aga loodan, et see on viimane.“

„Kujutan ette, et see ei ole ärile hea,“ sõnas German.

„See ei ole hingele hea. Surnud pilk, mis mulle jõeveest otsa vaatab, on alati sama. See küsib mult, miks. Miks on minuga nii tehtud? Ma ei oska sellele vastata.“

Jättes maha surnud naise ja vanamehe, kelle seltsis ei kannatanud enam olla, tõusis German püsti ja lahkus toast 4578 hüvasti jätmata. Ta otsustas mõneks ajaks naistest pausi teha. Ta oli õnnelik, et elas sellises maailmas, kus seda teha saab, mitte sellises, kus surnud tüdrukute pilgud temalt vastuseid nõuavad.

The post Poeskäik appeared first on Värske Rõhk.

The post “Ma olen ööd ja päevad ja kuu ja tähed” jt luuletusi appeared first on Värske Rõhk.

Postkasti potsatab tellis. Pakendit avades ilmuvad nähtavale artefaktid minu lapsepõlvest ja teismeeast, noorema venna meelest jällegi on tegemist antiiksete taiestega keda-kotib-muuseumist. Kujundus hõlmab eilset ja tänast, aegunud ja aegadeülest kraami. Tellist lapates ilmutavad end vilksamisi poeetiliselt pealkirjastatud seigad. Teose ankur ja kese on viimasel ajal eesti kirjanduses kuidagi eriti levinud minevikku sukeldumine, aga tasapisi sõutakse ka tuleviku suunas. See on Kaur Riismaa „Väsinud valguse teooria“, see on 400-leheküljeline püüd talletada eestlaste lähiminevikku ja küsida, mis saab edasi.

Arhiveerida, dokumenteerida, memuariseerida

„Väsinud valguse teooria“ pakib enesesse fragmendid aastatest 1997–2020, peaaegu terve siinkirjutaja elu. Tegemist on justkui käegakatsutava lähiminevikuga, aga täielik äratundmine ja mõrumagus nostalgia käivitavad tõenäoliselt vanemaid, enne taasiseseisvumist sündinud põlvkondi, samas kui zoomer’ile on tegevustiku algusaastad pigem hägune mälestus, mis teose vältel teravneb. Tundub, et Riismaa on olnud ambitsioonikas ning kirjutanud kahte teost korraga: ajalooõpikut minusugustele ja noorematele ning poolfiktiivset (?) memuaari endavanustele ja vanematele. Muretseda ei tasu, kõigile on midagi. Ainult loetagu, meenutatagu, vajaduse korral guugeldatagu.

Tervikut kannab mälestustes elamise ja tulevikku vaatamise vahelise võitluse motiiv. Üldjuhul on tulevik ja sellega kaasnevad muutused pöördelised ning kaootilised, harvem rahulikud ja loogilised. „Väsinud valguse teooria“ tundub olevat teadlikult kirjutatud ankruks. Elemendiks, millest turbulentsetel aegadel kinni hoida, tõestuseks, et inimene tuleb nii individuaalselt kui ka kollektiivselt kõigest läbi. Vaatamata sellele, et ka see teos muutub ühel hetkel tolmukoguvaks artefaktiks, on keegi vähemalt püüdnud talletada seda kummalist aega, nagu seda oli 20. sajandi lõpp ja 21. sajandi esimene viiendik. Ja kirjalikult! Mitte telos tehtud piltide või AI-le pakutud prompt’iga „maarjamaalased 2000. aastate alguses“. Tänuväärt töö, uurime lähemalt.

Eestlane olen elagu Eesti minu puhas puutumata ühe jalaga läänes EESTI

„VVT“ vundament on eestlus, mis pakub äratundmisrõõmu ja samastumist igale kodumaisele lugejale. Nii tegelased kui ka neid ümbritsev maailm on selgelt sinimustvalged: nurga tagant paistavad kiluleivad, ksenofoobia, estonglish, kohuke ja linnahall. Aga midagi on selles peeglis nukraks tegevat ja sellega tabab Riismaa naelapead. Mida aeg edasi, seda enam paistab meid rahvana kandvat omaenese nina ette vahtimine, hirm uue maailma ja sellega kaasas püsimise ees. Eestlasi on küll kõiksugustele võimudele allutatud, oleme olnud peksukotid-uksematid, kõrvaltegelased. Sestap võib tunduda, et meil on justkui kaasasündinud õigus võõraid vihata, ent patriotismi ja rahvuse „puhastamise“ vaheline piir on õrn. Romaani tegelane Jan Aun, kes seda teeb, tekitab lugedes õõvastust: tema elulähedus on täielik, see inimene on telekast või naabrite hoovist tuttav, tema paremäärmuslus järjest normaliseeritum. Riismaa tõstatab probleemi kavalalt, andmata Auna tegelasele otsest hinnangut, kuid samas võib lugeja taibata, et populismi võidukäik on oht demokraatiale ja julgeolekule nii fiktiivses kui ka päris-Eestis. Oluline on sellele tähelepanu juhtida, nagu teeb seda ka Aunale vastanduv noor Loreta. Lisaks paremäärmusluse tõusule viitab romaan teistelegi murekohtadele: võrdõiguslikkuse, puhta linnaruumi ja tasuta hariduse teemadele. Kaalukausid on paigas: eestlane olla on uhke, aga kas ka hää, ei tea.

Põnev loom on see inimeseloom

Vormilt mõjub „Väsinud valguse teooria“ nagu aastaid vältav seriaal. Teose peatükid on jaotatud osadeks, millest igaüks võtab lähema vaatluse alla mõne perioodi, koha, sündmuse või konkreetse tegelase loo, ning see lahendus tundub mahult niivõrd ambitsioonika ülesande tarvis hea, tänapäeva lugejale ja tulevastele põlvedele söödavaim lahendus. Lugejale näidatakse lühikesi klippe pikalt filmilindilt, mida autor edasi kerib, vajutades rewind’i ja forward’it, play’d ja stoppi seal, kus vaja, nii et atmosfäär kehtestub eelkõige dialoogidest, naljadest, viidetest ja detailidest. Tihedat, toimekat ja pöörlevat maailma täiendab Riismaa lakooniline ja irooniline stiil, mis ei lase lugejal mugavaks muutuda.

Nagu elu, areneb ka teos muutuste meelevallas ja lootuses, et lugeja püsib selle tempoga kaasas. Ent ree peale saamisega on esialgu tükk tegemist. Killustunud motiivid, kohati krüptilised tegevusliinid ja tegelaste rohkus nõuavad ka kogenud lugejalt kannatlikkust. Kaasas püsimine muutub kergemaks, kui tegelaste lood hakkavad tasapisi lahti hargnema. Siin on unelev, ent asjalik arhitekt Paavo Paavo, talle üheöösuhtest sündinud isepäine Loore/Loreta, päikesenaine Adelia, PTSHga paadunud rahvuslane Jan Aun, külaprohvet Jeeli-Jeeli, Tartu vaimu saadik Saale Pruu, ärivaistuga perekond Tiidus – pilt on kirju, kuid elutruu. Kokku mõjuvad nad naljaka suguvõsana, kus kõik on omavahel seotud ning samas selle ajastu inimeste ja meelelaadi selgelt välja joonistatud prototüübid. Nad kogevad maailma maksimaalselt, laveerides kohanemise ja stagneerumise, väikese ja mastaapse, olme ja üldfilosoofiliste küsimuste vahel.

Riismaad huvitab inimene kõige täiega – puuduste ja vigade, õnnestumiste ja voorustega. Mis algab romantika ja nostalgiaga, vaheldub traagika ja leinaga ning lõpeb taas lootuse, õppetundide ja lubadustega oma lühikest elu paremini elada. See ilustamata rõõm elus olemisest enesest ongi teose suurim tugevus. Sarnaselt Jan Aunaga, kes käib läbi kõige konarlikuma, ent huvitavama psühholoogilise kaare, paistab ka autor siiralt uskuvat inimestesse ja nende lugudesse. Samas kipuvad need lood jääma pealiskaudsete tegelaste, stilistiliselt põhjendamatu iroonia ja kiirustamise lõksu. Meie kapitaliseerunud ja tähelepanuraskustega ühiskonnas – ikka tegu teo, inimene inimese ning aeg aja otsa, nagu konveieril – tekib igatsus teadliku aegluse järele, Riismaa kirjeldab aga teoses elavalt sedasama ühiskonda tema enese põhimõttel.

Achilleuse kand

Mainitud pealiskaudsus toob meid aga ühe raamatu probleemseima külje juurde, milleks on autori suutmatus kujutada naistegelasi. Nagu näitlejatelgi, on kirjanikel täielik voli luua tegelasi, kes ei ühti nende endi isikuga. Kui aga sellised rollimängud muutuvad sisuliseks või eetiliseks pinnuks silmas, kannatab selle käes kogu tervik. „VVTs“ see juhtubki – naistegelased on enamasti pinnud, kes kasvavad palkideks. Juurdepääs meestele on kordades parem: tegelased on usutavad, läbi töötatud, terviklikud inimesed. Aga naist, kellele kaasa elada, ei ole – „VVT“ naistegelased mõjuvad iganenud stereotüüpide või poolnilbete fantaasiatena. Selline tegelasloome on mage, ebaatraktiivne ja arusaamatu.

Probleem ei ole kvantiteet, vaid kvaliteet, sest õigupoolest on naistegelasi palju. Teravaim pind paljude seas on Loreta, kelle iseloom kehtestub küll Jan Auna kõrval pea kõige tugevamalt, kuid see saavutatakse väärate vahenditega. Riismaa kirjutatud Loore/Loreta on väiksest saati isepäine ja hakkaja, mida kinnitavad täiskasvanute kulul tehtud naljad, sõprus Jeeli-Jeeliga ja kindel plaan saada filmitegijaks. Ent hetkest, mil Loore muundub teismeliseks Loretaks, ei mõju ta enam inimese, vaid täiskasvanud mehe fantaasiana – kujutelmana, milline üks quirky, manic pixie dream girl võiks olla. Loreta, kes on tõenäoliselt mõeldud olema tundlik, taibukas ja sõnaosav, on enamasti ninatark ja ligipääsmatu. Loreta kõnepruuk, mida ilmestavad nii pseudointelligentsed repliigid kui ka poeetilised ja krüptilised vastused, ei mõju mitte näidetena teismeea naiivsusest või turtsakusest, vaid autori eemaletõukava võttena kirjutada noor naine vanemaks, kui ta tegelikult on. See mõjub küllaltki häirivalt. Kui Loreta aga vanemaks saab, siis ebameeldiv ninakus ja quirkyness jäävad, aga tema head omadused – nagu usinus, iseseisvus ja ambitsioonikus – taanduvad järjekindlalt, kuni leiavad antiklimaktilise lõpu. Tragi kodukohaaktivist ja inimhingeinsener metamorfeerub mõisapreiliks, abikaasa Roberti käepikenduseks.

Sama skaala teises otsas tegutsevad Adelia ja Marion. Adelia käib läbi klassikalise kaare: nooruses romantilis-fantastiline Päikesenaine muutub aastate jooksul „lihtsalt“ naiseks, emaks, mitmetähenduslikuks lihaks (vt lk 222), hiljem ekskaasaks. Adelia funktsioon paistab olevat täiendada Paavot ja tema lugu, mitte eksisteerida eraldiseisva mitmetahulise tegelasena, kelle tegutsemise tagamaid meile avataks. Kujutelm Päikesenaisest (ent mitte Adeliast!) rõhub Paavot, kes igatseb fantaasia, mitte naise enda järele (vt lk 236, 242). Nii leiab keskeakriisis vaevlev Paavo aseaine krapsakas assistendis Marionis, kelle eesmärk, nagu ilmneb, on olla eelkõige füüsiliste naudingute pakkuja.

Loreta-, Adelia- ja Marioni-suguste tegelaste probleem seisneb asjaolus, et nende funktsioon on teenida ühe täiskasvanud mehe loomingulisi huve – toimetada maailmas, mis vaatamata kõigele on ikkagi meeste oma, naised lihtsalt eksisteerivad selles. Sellise mõtte kinnistamine on kohatu ja iganenud. Luua 2026. aastal naistegelasi, kes on meeste „alluvuses“, nende pealiskaudsed, dekoratiivsed fantaasiad – või seda kõike korraga –, on lame.

Raamatu peamine idee mäletada minevikku, et vaadata tulevikku tühistab iseend hetkel, mil saab selgeks, et jutustatav lugu on vaatamata kõigile pingutustele peamiselt taas lihtsalt ühe mehe lugu. Astutakse üks samm edasi ja kaks tagasi, kinnistatakse iidseid stereotüüpe, milline üks naine on või võiks olla. Seda mina oma ajalooraamatusse ei taha, seda on juba piisavalt.

Nad ütlevad, et elu goes on

Teos näikse olevat justkui kõigile: eri põlvkondadest ja keskkondadest peategelased, sarkastiline huumor, püüdlus olla relatable. Raamat on ambitsioonikas, ent jääb teatud hetkedel endale ette: püüd olla korraga nii ajastutruu olustikukirjeldus, memuaar kui ka mõtisklus eestlaste ja laiemalt inimeste üle teeb kõik sarnaselt kaanekujundusega kirjuks ja üsna rabedaks. „Väsinud valguse teooria“ on õnnestunud pealkiri. Näiliselt on selles midagi suurt, aegadeülest, ent raamatu lõppedes jääb suhu vaid nõrk pseudofilosoofilise mõistatuse maik. Kes aga suudab andeks anda naistegelaste nõrkuse ja on nõus tegelastele kaasa elamisega vaeva nägema, võib leida ilusaid ja ehedaid hetki. Vältimaks eestlaslikult vinguvat lõppu, jätan siia teose kõige liigutavama dialoogi (minu jaoks, ofc). Life goes on niikuinii, ent kuni me ei ole üksi, on tegelikult kõik ikkagi väga hästi.

„Kas sul on kuhugi minna praegu? Lähed sa tagasi?“ küsis Paavo .. .
„Jah, mul on keegi, kes mind ootab. On kogu aeg oodanud,“ vastas Loreta. „Sul on kuhugi minna?“
„Ma vist, ma ei tea, ma lähen … mul on vist ka midagi, midagi peab … Seisma korraks kuskil ja mõtlema. Et saaks ühele poole.“
„Siis lähen mina edasi. Ja sina pead korraks minema tagasi.“
(lk 405)

The post Like if you remember Eesti aastatel 1997-2020 appeared first on Värske Rõhk.

Tere! Ei, te olete täitsa õiges kohas; tulge aga edasi!

Ekskursioonidel ei ole kindlaid kellaaegu, aga ma võin teile kohe praegu tuuri teha, kui soovite. Teid on täna päris vähe, mis? Sellest pole midagi; saamegi üksteisega natuke tuttavaks. Tulete te kaugelt? Oi, vabandust – ei, sellest pole midagi, ma teen lühidalt. Ei taha teid kinni hoida, kui teil kiire on! Sellest pole tõesti midagi; alustame!

Meie ringkäigu esimene peatus – kas keegi oskab mulle öelda, mis see on? Täpselt nii, see on magu! Äkki laseme ta nüüd ringi käima – just, pigistage julgelt; väga hea. Pole päris see, mida ootasite, mis? Paljud arvavad, et magu on roosakas ja pehme, selline „nunnu“ elund, aga nagu te näha – ja tunda! – võite, siis see siin on päris turses ja roostepruuni värvi. Pinges ja kõva, ja midagi on seal sees, onju? Pole ta midagi nii nunnu.

Muidugi ei peaks seda võtma kui magude ülimat standardit, kuna tulitegi siia ju anomaaliaid vaatama. See siin on suurepärane näide: midagi sellist te endale kindlasti ei tahaks!

Oo, see on suurepärane küsimus, aitäh: jah, nii see kui ka kõik muu, mida täna näete, on tegelikult mu enda elundid, nii et kõik on eetiliselt hangitud, pole vaja muretseda.

Näiteks seesama magu ei tohiks tegelikult pooltki nii kõva olla. Ja kui te seda veel raputate või pigistate – jah, just täpselt nii –, siis kas näete, kuidas see asi seal sees pehmeneb ja liikuma hakkab? Ja kas te kuulete seda imelikku, mingisugust kärisevat ja lurisevat häält? Mis see on? Jälle üks suurepärane küsimus! See on ilmselgelt mingi anomaalia, aga päris ausalt öeldes me tegelikult ei tea. Me teame, et seal sees on midagi halba, mis paistab tahtvat välja saada. Me teame, et see ei kõla nagu midagi väga meeldivat, nii et valitsev organ – nali! – on otsustanud asja mitte eriti hoolikalt uurida. Paistab, et see tunneb end oma kohal hästi ega tee kellelegi liiga, nii et see on lihtsalt põnev anomaalia, mida teile kõigile näidata!

Järgmiseks on meil see pikk metalse välimusega asi. See on pärit mu roiete esiosas olevast vahest. Näete, kuidas see asuks täpselt siin, rinnaku alumisest otsast sinnamaani, kust algab kõht? Jällegi pean rõhutama, et tegu ei ole tavalise elundiga. Tegelikult olen ma ainus, kellelt on see leitud! Sama hästi võib olla ka teisi, aga senimaani ei ole veel ühtegi välja ilmunud. Praegu on vähe teada, mis see on või mida see teeb, aga me arvame, et see toimib justkui mingisuguse kehamustuse filtratsioonisüsteemi ja ladustamiskohana. Näete, kui puhas ja läikiv on selle kest? Kui jahe on see puudutades? Aga kui te pärast selle katsumist nüüd oma käsi vaatate, siis – täpselt nii, mustaks said! Ja kui me tükikese kestast eemaldame – näete, nii –, siis siia alla on kogunenud kogu see vastik plöga ja selle ära ummistanud. Vabandust? Noh, nagu ma ütlesin, me alles uurime asja, me ei tea veel päris täpselt, miks mul see on ja miks ei paista seda kellelgi teisel olevat – kuigi võib-olla pole me lihtsalt lasknud piisavalt paljudel inimestel end lahti lõigata! –, aga me arvame praegu, et mõned kehad lihtsalt võtavad endasse ja hoiavad seal palju rohkem mustust kui teised, ja nii tekibki vajadus selline elund kasvatada.

Me pole kindlad, kui suur osa sellest on pärilik, kuid tundub, et mustus satub kuidagimoodi kehasse – võib-olla hiilib sisse läbi küünealuste; äkki see neelatakse alla või hingatakse sisse –, aga kui keegi puutub pidevalt mustusega kokku või on selle sissetungile lihtsalt erakordselt vastuvõtlik, paistab keha reageerivat, luues taolise süsteemi, mis tõmbab võimalikult palju sellest jälkusest vereringest, ringlusest välja ja hoiab seda kenasti ja kindlalt luku taga, kust see ei saa kuhugi ära minna ega probleeme tekitada. Nii on kogu keha kaitstud.

Kas teil on ka oma solgimagnet? Noh, ma ei saa sellele teie eest vastata, kui te mul just endi sisse vaadata ei luba! Ei? Noh, ma võin öelda, et enda oma tunnen ma kogu aeg. Olin selle olemasolust vägagi teadlik juba enne, kui seda teile näitasin, nii et ma pakun, et kui te seda juba praegu ei tunne, siis ilmselt mitte. Aga te olete veel noored; võib-olla kasvatate selle endale aja jooksul, kui teie sisse piisavalt vastikut mustust pääseb!

Okei, nüüd on meil selline asi. Kes oskab mulle öelda, kust see pärit on? Hm, hea pakkumine, härra, aga kahjuks mitte päris. Jah? Haa! Seda on ka varem pakutud, aga ei!

Mis siis, kui ma ütlen teile, et see elund on pigisti? Et see hoiab väikese lihasrühma pidevalt rõhuvalt kokkusurutuna? Ei ühtki pakkumist? Olge nüüd, on teil üldse mõni elund? See oli muidugi nali. Need on anomaaliad ega saagi olla eriti levinud. See on mul jälle väike omalooming. Võib-olla vajab mu keha koospüsimiseks lihtsalt rohkem abi! Kui me nüüd lähemalt vaatame, siis see väike sõrakujuline moodustis siin käib tegelikult sügavale kurku, ja kui see töötab nii, nagu vaja – hoides meie väikesel sõbral maos silma peal –, tekitab see peaaegu lakkamatu iiveldustunde, nagu tahaks midagi kohutavat sügavalt su seest välja saada, aga miski väga tihe ja väga tugev hoiab seda kindlalt luku taga just seal, kus see olema peab. Ma tean, et mul ei tohiks tegelikult lemmikuid olla, aga pean tunnistama, et see on minu meelest parim elund, sest lõppude lõpuks kaitseb see meid kõiki. Selline tõkestus toob küll kaasa kõrvalmõjusid – näiteks võib rääkimine ja hingamine olla raskendatud –, aga asi on seda väärt, et kõik oma kohal püsiks.

Oi, palun vabandust, teil on õigus, ma unustasin täiesti kella vaadata. Äkki saaksite ikkagi veel ühe ära vaadata? Ma jätan mõned väiksemad vahele, näiteks selgrooaugud ja muu; olen kõige parema kõige viimaseks jätnud. Kuidas palun? Ah, jah, väga naljakas! Mult on seda ka varem küsitud, aga tegelikult ei – üllatavalt vähe anomaaliaid selles piirkonnas, muidu näitaksin neid ka tuuril. Ma ei ole kindel, miks täpselt, aga kui meil siin lapsi poleks, siis võiksin küll visata mõne nalja selle kohta, kui vähe see kasutust leiab!

Okei, niisiis. Viimane, aga sugugi mitte vähetähtis on see iludus siin. Meil pole talle veel tegelikult nime; seda pole samuti kelleltki teiselt leitud, ehkki ma olen otsinud. Meil pole õrna aimugi, mida see teeb, sest nagu te näha võite, ei olegi see eriti miski. See paistab olevat lihtsalt üks paakunud lihakamakas. Mõnikord ta tuksleb, mõnikord tunneb valu; on isegi teada, et ta on mööda kõhtu ringi „rännanud“ nagu ennemuistsed emakad, aga enamasti ta lihtsalt vedeleb seal ja võtab kehas ruumi. Ta ei ole ühegi teise elundiga ühendatud, samuti pole tal ühtegi avaust ega suuet, kust võiks miski sisse või välja pääseda. See pole kasvaja; need pole vähirakud. Keha on selle kasvatanud kindla põhjusega. Laske käia, proovige – katsudagi on kohutav, kas pole? Täiesti pinges ja jäik. Sees pole tal midagi. Ta lihtsalt on seal. Kogu aeg.

Oi, olete te kindlad, et peate nii ruttu ära minema? Minu poolest võite kauemaks jääda, kui soovite! Aga enne kui te lähete, siis mida me sellest viimasest arvame? Kas see meeldis meile? Kas teile meeldis, mida ma teile täna näitasin? Kas mina meeldisin teile? Kas teil on mõni elund, mida tahaksite näidata? Ei? Olge nüüd, ma olen kindel, et te võiksite natuke kauemaks jääda. Mul on mõned toredad mängud, mida mängida võiksite, kui soovite. Miks mitte täita ära külastusankeet? Andke mulle teada, mida te kõigest arvasite! Te olete mind avatuna näinud; te ei saa nüüd ära minna! Vaadake, ma võin enda seest rohkem ka välja otsida, kiiresti, enne kui te ära lähete! Võib-olla meeldivad teile need uued rohkem; kas me ei võiks neid koos vaadata? Ei? Kui te minu pärast muretsete, siis ma võin end iga kell tagasi kokku õmmelda, kui tahan, siin ei ole tõesti mingeid piiranguid, mul pole üldse valus ka, kõik on korras, vaadake!

Kas te olete kindlad, et te ei –

Kas ma ei –

Persse.



Nelikümmend päeva ja nelikümmend ööd

Ma kõnnin mööda tänavat ja õhk on nii soe, et terve linn tundub päikese käes küpsevat. Betoonplaadid on erksate päikesekiirte pimestava lõõsa all kui munakivid. See tänav on mu kodule lähedal ja ma tunnen juba selle lühikese jalutuskäigu jooksul, kuidas iga rakk minus uueneb. Olen otsustanud, et võtan oma lemmikkohast kohvi, mis on hea. See on väga hea, ja tead, see on see, mida ma tahan.

Nüüd ulatub see mulle pahkluudeni.

Ma jooksen mööda sedasama tänavat. Täna on küll pilves, aga sellest pole midagi; olen selle linna tujuka ilmaga juba harjunud. Joostes hingan nina kaudu sisse ja suu kaudu välja. Ma ei jookse väga kiiresti, aga mulle tundub, et arendan oma tempot; see on kindlasti paremaks muutunud. Mulle tegelikult väga meeldib joosta. Sellepärast ma siin olengi. Jooksen kohvikust mööda. Võib-olla ostan hiljem veel ühe kohvi.

Nüüd ulatub see mulle põlvini.

Mu sõbranna on mind külla kutsunud. Me istume tema diivanil ja oleme end sel külmal õhtul pleedidesse mässinud. Ta küsib, kuidas mul läheb. Ma vastan „hästi“ ning vaatan talle samal ajal silma, seejärel küsin, kuidas temal läheb. Me räägime tükk aega tema partnerist. Ta on mu sõbrannale üheteistkümnel väiksel viisil haiget teinud ja tundub, et mu sõbrannal on hea meel, et ta kõigist neist üksikasjalikult rääkida saab.

Ma kõnnin üksi koju. Kujutan ette, kuidas oleks koju kõndida koos kellegi teisega. Kas see teeks midagi paremaks? Otsustan, et mitte, aga mõtlen sellest ikkagi.

Nüüd ulatub see mulle reiteni.

Ma lähen kohtingule. Olen üllatavalt rahulik. Me kallistame tervituseks, ta naeratab ja tõmbab minu jaoks tooli välja. Me räägime natukene ning õhtu möödub aegamisi. Vestlus on meeldiv ja kui see soiku jääb, mõtlen uutest asjadest, millest rääkida, nii et vaikust ei teki hetkekski. Kui õhtu läbi saab, kallistame hüvastijätuks ning läheme kumbki oma teed. Ma ei mäleta mitte midagi, mida ta mulle ütles.

Nüüd ulatub see mulle seljani.

Lähen koju perele külla. On pühapäeva õhtu mingisugusel augustikuud meenutaval ajal ja kui ma kööki astun, seisavad nad kõik ringis. Nad räägivad, naeravad, joovad. Seisan nende taha ja ootan, et nad mind märkaksid ning mulle ruumi teeksid. Seisan seal tükk aega. Tundub, et nad naudivad oma vestlust. Mõne aja pärast lahkun märkamatult ja seisan hoopis oma toas.

Nüüd ulatub see mulle rinnuni.

Olen peol. Kõik mu sõbrad on siin ja neil on tore. Kui ma tagasi tuppa tulen, märkavad nad mind ja patsutavad mulle õlale, kaasates mind oma väikestesse vestlusringidesse. Nad küsivad, mida ma asjadest arvan, ma noogutan ja ütlen oma arvamuse. Vahepeal, kui see kohane tundub, siis naeran. Miskipärast tunnen endiselt, nagu seisaksin ühel augustikuu pühapäeval köögis. Kui pidu läbi saab, kõnnin üksi koju. See pole kaugel.

Nüüd ulatub see mulle kaelani.

Seisan oma elutoas. Ma hoian midagi käes. Ma pole veel alla vaadanud, et näha, mis see on. Põrnitsen aknast välja. Ma ei tea, mis päev on. Ma ei tea, kaua ma olen seal seisnud.

Nüüd ulatub see mulle suuni.

Ma lähen turule. Mõtlen endamisi, et see on hea asi, mida teha. Mõtlen endamisi, et see on miski, mida mulle meeldib teha. Kassaaparaadi taga seisev naine, kes mu oste kaalub, naeratab mulle. Ma naeratan vastu, ilma et suu avaksin. Kui ma maksan, küsib ta, kas sooviksin veel midagi, ja ütleb mulle armsal häälel kullake. Ma naeratan talle uuesti ja raputan pead. Mõtlen, et peaksin suu avama ja rääkima, aga kui ma nii teeksin, siis juhtuks see. See saaks sisse või välja. Ma kujutan ette end rääkimas ja tean, et see täidaks mu suu ning voolaks mööda mu kõri alla ja ujutaks mu kopsud üle, ja ma tahan nutta ja ta käest küsida, et kas ta siis ei näe. Kas ta ei näe seda minu peal? Kas ta teab, mida teha? Kas ta teab kedagi, kes võiks aidata? Ma tahan ta mantlihõlma puudutada. Ma tahan tema selja taga seista ja ta jala külge klammerduda ja lasta tal mind läbi mu enda elu juhtida. Kas ta näeb, et mul pole hästi? Kas ta näeb, et see on mu suus ja mu kopsudes ja tõuseb ikka veel?

*

Aa, ei; see oli tegelikult päris ammu. Ei, nagu ma tean, milles asi oli. Ma olin lihtsalt natuke melodramaatiline. Nagu, mul oli raske, aga tegelikult oli kõik korras. See oli lihtsalt üks neist kordadest, kui, tead küll, mingi kümme väikest asja juhtub korraga ja, tead küll, sul on eksistentsiaalne kriis – liiga vähe D-vitamiini või trenni või kodust väljas käimist – ja sa ei pane tähelegi, aga see kõik hiilib lõpuks sinuni ja järsku tunned end kohutavalt. Aga see oli tõesti kõik, ja tegelikult on mul nagu täiega hästi. Ei, päriselt, ma tunnen end tõesti palju paremini. Jaa, muidugi ma tahaksin kokku saada. See oleks nii tore.

Tundub küll, et see on möödas. Ja kui ma alla ei vaata, ei tunne ega mäleta ma seda enam. Ja kui ma alla ei vaata, ei näe ma, kuidas see endiselt minust välja voolab.



Nojah, aga ma ei usu, et see eriti midagi tähendab

See kõrvaasjandus, mis mu kuklast välja kasvab – ma ei tea, see pole mind kunagi eriti häirinud. Või noh, teismelisena võib-olla häiris, ja mõned teised lapsed ütlesid vahepeal midagi, aga ma kasvasin üles väikeses linnas, kus oli alati imelikumaid lapsi, kellega oli midagi imelikumat lahti, mille kallal norida, ja ma ei pannud neid üksikuid märkusi kunagi tähele, sest ma ei pannud ju tegelikult ka kõrva ennast tähele, eks ole? Mu kuulmine võis vist teravam olla. Nagu siis, kui silmad on kuklas; ma tõesti kuulsin, mida mu selja taga öeldi, kuulsin kõiksugu asju igal pool. Aga seda ainult tagasi vaadates; tollal ma muud ei tundnudki – kuulmine oli lihtsalt kuulmine ja väike lihamügarik kuskil, kuhu ma ei näinud, meenus mulle kõige rohkem kord kuus, kui ma just kuidagi imelikult sellel ei lamanud või kui keegi ei otsustanud seda mulle meelde tuletada. See oli lihtsalt osa minust, eks ole? Ma ei osanudki sellest õieti hoolida. Aga siin me olime, mina väike ja piilumas üle kaassõitjapoolse armatuurlauavärgenduse, ning minu isa juhiistmel, ja ma ei olnud teda vist kaks aastat näinud, mis on lastemaailmas väga pikk aeg, eks ole? Praegu ei ole see muidugi midagi, aga ma mäletan, et tundus, nagu oleks ta olnud surnud ja minu pärast uuesti ellu ärganud, tulnud tagasi üle mingisuguse suure ookeani lihtsalt selleks, et mind kooli sõidutada.

Ja ta pöördub sõidu ajal minu poole. Me oleme ta uhkes autos, mis tundus mulle tollal nagu kosmoselaev. Ma ei suutnud uskuda, et sain selles istuda – sain lasta sel mehel mind kooli sõidutada minu isiklikus kosmoselaevas, mille nahkistmete seljatoe võis lasta nii madalale.

Niisiis, ta pöördub minu poole ja ta silmad paistavad kurvad, ja ta ütleb: „Päris kahju ikka sellest kõrvast, kas pole?“ Ja mul võtab natuke aega, et aru saada, millisest kõrvast, nagu oleks mul neid terve hunnik, mille hulgast valida. Räägib ta üldse mõnest minu kõrvast? Aga tema pilk liigub mu kuklale, kuigi ma tean, et ta ei näe seda – see asub teisel pool, seda pole enamiku ajast läbi mu juuste nagunii näha.

Nii et me oleme terve selle aja lihtsalt vaikides autos istunud, ja ma vist arvasin, et see oli mugav vaikus, aga mu väike lapseaju saab aru, et ta on selle peale mõelnud. Terve selle aja on ta midagi ütlemata mõelnud mu kõrva peale ja sellele, kui kahju sellest on. Nii et ma lausun lihtsalt: „Vist jah.“ Ma tõesti ei oska muud vastata. Ma loodan, et ta seletab, miks sellest nii kahju on, aga ta vaatab lihtsalt tagasi teele ja ohkab sügavalt.

Seejärel (pärast minutit, mille jooksul ma istun ja ootan, et ta jätkaks, sest nüüd ma tean, et ta mõtleb sellest) küsib ta seal mõtlikult istudes: „Kas koolis on teiste lastega raske? Kas nad ütlevad midagi vastikut?“ Ma mõtlen: aaaa, ta on minu pärast mures. Ta armastab mind ja ta on murelik, nii et ma vastan: „Ah, ei, mitte eriti. Mõnikord keegi ütleb midagi, aga kedagi tegelikult ei huvita.“

Ja ta ütleb: „Ahsoo. Tõesti?“ Ja paistab nii üllatunud. Ma ei saa sellest aru. Nii et ma lihtsalt ootan. Ma lihtsalt istun, sest ta on uuesti vait jäänud, ja nüüd ma tean, et vaikus tähendab, et ta mõtleb selle peale, aga ma ei tea, mida öelda. Ma rääkisin talle tõtt, aga ta vaatab endiselt teed.

Lõpuks ohkab ta uuesti ja ütleb: „See peab ikka väga raske olema, sa tahad sellest kindlasti lahti saada.“ See pole küsimus, vaid väide – ma kindlasti tahan –, ja ta ütleb siis: „Tead, ma võiksin sind sellega aidata. Ma võiksin sellest lahti saada. Ma tean, et see kindlasti häirib sind.“

Ma olen segaduses, sest see päriselt ei häiri mind. Kas oleks pidanud? Kas ma ei saa millestki aru? Ma vastan: „Mitte eriti. See on mu jaoks tavaline.“

Isa ajab vastu. „Mitte eriti? Nii et see ikkagi häirib sind vähemalt natukenegi. Aga sa ju tead, et ei pea leppima tavalisega. Kui sa saad midagi parandada, siis läheb sul paremini. Sa tead, et tunneksid end paremini, kui see läinud oleks, ja sa oleksid nii tänulik. Sul oleks hea meel.“ Ja jälle ei tea ma hästi, mida öelda, aga ma tunnen, et ta eksib. Ma tunnen, et ma ei taha sellest lahti saada; see on minu kõrv, ma vajan seda. Ma kasvatasin selle ise; ma kasvatasin selle endale. Nii et ma löön rinna ette ja teatan: „Ei. Ma ei taha sellest lahti saada. See meeldib mulle. See on minu oma.“

Isa ei ütle midagi. Ülejäänud tee koju istume vaikuses.

Kui ma tol õhtul voodis olen, kuulen teda emaga vaidlemas. Ta hääl ei ole vali, ta ei vaidle kunagi valju häälega, aga mu ema hääl on vali, nii et ma lihtsalt tean, et ta räägib jälle rahulikult ja vaikselt ja mõõdetult ja mistahes põhjusel on ema ta peale hulluks minemas. Ma soovin, et ta maha rahuneks; ma üritan magada.

Lõpuks pidin vist ikkagi magama jääma, sest ma ärkan järsku üles ja tean, et on veel öö, sest pragu kardinate vahel on pime. Mu isa on siin! Minu toas! Ta tuli ainult selleks, et mind näha!

Ma teesklen, et magan veel, et ma kõike ära ei rikuks ja ta ära ei läheks. Ta hiilib mu juurde ja ma näen läbi pimeduse, et tal on käes köögisahtlist võetud käärid, ja väga-väga kiiresti – see käib nii kähku, et ma ei saa aru enne, kui see möödas on – lõikab ta selle küljest. Mu kõrv! Ta lõikas selle kääridega otsast!

See on nüüd tema käes ja ma jooksen verd; valus on. Ma hakkan nutma ja muudkui nutan ja ta lohutab mind ja paitab mu pead, kuni ma tunnen end paremini, ja ta paneb plaastri sinna haava peale, kus mu kõrv oli, ja ütleb mulle, et ma olin nii tubli; kas mul pole nüüd hea meel? Seda pole enam; kas ma ei tunne end nüüd palju paremini, kui seda enam pole? Ja kui ta mu juukseid silitab, saan aru, et ma tõesti tunnen end paremini, nii et ma noogutan ja ta naeratab ja siis asub ta minekule ning viskab mu kõrva nagu mingisuguse väikese inetu asja ukse kõrvale prügikasti, ja ma jään uuesti magama.

Viimasel ajal on palju räägitud, et eestlased (eriti noored) oskavad juba nii hästi inglise keelt, et ehk polegi tarvis neile enam midagi tõlkida. Miks sulle tundub, et ingliskeelset ilukirjandust tasub endiselt eesti keelde vahendada?

Eks see hea keeleoskus ole üks suhteline asi. Ma õppisin inglise keelt koolis umbes 11 aastat ja lisaks midagi ülikoolis ka, aga vahepeal on siiski tunne, et ma ei saa mitte millestki ikka mitte midagi aru. Nii et juba minusuguste pärast võiks seda teha. Ja siis ma ajaksin võib-olla seda vanainimesejuttu ka, et tekst mõjub alati palju sügavamalt, kui loen seda eesti keeles. Kui midagi üldse, siis võiks olla vähem halbu tõlkeid.

Olid hiljuti meie eelmise tõlketoimetaja Mirjam Parve juhendamisel Värskes Rõhus praktikal. Kuidas see töö tundus, mida sellest kogemusest kaasa võtsid?

Tervitusi Mirjamile siit kaante vahelt! See tundus esialgu kohutavalt raske ja hirmus ülesanne. Mis mõttes pean ma kellegi teise tõlget toimetama hakkama, kui ma ise midagi ei oska? Mirjam oli aga väga hea juhendaja ja oskas kogu toimetamisprotsessi silmiavaval moel lahti seletada. Lisaks selgus, et pealehakkamine vist ikkagi on juba pool võitu. Pärast praktikat hakkasin toimetamistöösse hoopis teistmoodi suhtuma ning nüüd suudan enda tõlgete kommentaare ja parandusi ilma igasuguse hirmu ja häbita lugeda, isegi siis, kui olen päris suuri apsakaid teinud.

Lugemissoovitust! Soovita äkki suviseks lugemiseks midagi välismaist ja võib-olla lisaks midagi võõrkeelset keeleõppuritele?

Pean ütlema, et minu suvelugemised ei ole kunagi eriti suvised, nii et randa ma neid raamatuid vist kaasa ei võtaks, aga soovitaksin väga lugeda Bohumil Hrabali „Ma teenindasin inglise kuningat“ ja kõike, mis on ilmunud Péter Esterházylt. Kui keegi tunneb, et on valmis eriti suureks kirjanduslikuks seikluseks, võib kätte võtta Lajos Kassáki „Hobune sureb ja linnud lendavad välja“. Ungari ja tšehhi keele õppijad saavad neid muidugi originaalis lugeda, mina isiklikult pole veel julgenud.

The post “Eneseavamine” jt jutte appeared first on Värske Rõhk.

Rainer Maria Rilke
„Duino Elegies“
„The Selected Poetry of Rainer Maria Rilke“, lk 151–214
Vintage International, 1989
Inglise keelde tõlkinud Stephen Mitchell

Stephen Mitchelli tõlkes on avaldatud mitu Rilke kogu ning kümme „Duino eleegiat“ (1923) on neis pea alati sees. Kuigi „Duino eleegiad“ on ilmunud ka Mati Sirkli eestikeelses tõlkes, siis seda tõlget ma kiita ei saa. Rilkel ongi tohutult palju tõlkijaid – tundub, et paljudes on tärganud rahulolematus eelnevate tõlgetega, misjärel on nad püüdnud ise paremini teha.
Mitchelli lähenemine on ainulaadne selle poolest, et ta tõlgib Rilke arhailise saksa keele tänapäevasesse inglise keelde. See ei tähenda, et ta slängi kasutaks või luuletusi kuidagi lihtsustaks, vaid on lubanud endale mõõdukat loomingulist vabadust, et „Duino eleegiad“ vahetuks ja loetavamaks muuta. Rilke keel polnud tema enda eluajal arhailine, miks peaks ta seda praegu olema? Rilke ei kuulu kopitanud kirjandusteadlastele, vaid kõigile teistele. Lisaks aitab selline loominguline tõlkimine vahendada Rilke luuletuste isiklikkust ja intiimsust. Mõne vihastab selline asi välja, aga mind on Mitchelli tõlked sügavalt liigutanud.

Ursula K. Le Guin
„Pimeduse pahem käsi“
Eesti Raamat, 1981 [1969]
Tõlkinud Krista Kaer

Mulle meeldib ulme. Aga ulmekirjanikud on tihti halvad kirjanikud. Nad oskavad luua tohutuid maailmu ja mõelda välja igasugu veidraid, põnevaid sõnu, aga nad ei oska luua paeluvat lugu ega sümpaatseid tegelasi. Umbes nagu Kilgore Trout. Aga Le Guin on kõige sellega mitu korda eeskujulikult hakkama saanud. Kohati lausa liiga eeskujulikult: „Pimeduse pahemat kätt“ on algul võimatu lugeda, kuna seal on nii palju väljamõeldud sõnu. Kuid ajapikku saavad nad selgeks ning ühtlasi saab selgeks ka nende funktsioon: võõristada. Kui lugu on ühe planeedi esimesest kontaktist tulnukaga, siis on tegelikult arusaadav ja tervitatav, et asi on algul väga segane. Selgekssaamine on sisseelamine.

Kurt Vonnegut „Tapamaja, korpus viis“ Tänapäev, 2010 [1969]
Tõlkinud Valda Raud

Ma arvasin, et kasvan sellest raamatust välja. Põhikoolis lõi see raamat mu pahviks, innustas lugema. Nüüd tuleb „Tapamaja, korpus viiest“ lausa mu magistritöö epigraaf. Milles siis asi? Muidugi on määrav Vonneguti stiil: ajakirjanduslik kompaktsus, B-kategooria ulme, pidev eneserefleksioon – aga neid leiab pea kõikidest Vonneguti teostest. Unikaalne on „Tapamaja“ selle poolest, kuidas autor selles surma ja lõppemisega tegeleb. Lood kulgevad tavaliselt nii: algus-keskpunkt-lõpp. Iga osa on vajalik tähenduse loomiseks. „Tapamajal“ on sama struktuur, ainult et ta reedab oma lõpu igal võimalusel: Edgar Derby saab surma.
„[T]apatalgute kohta ei saagi midagi intelligentset öelda. [—] Pärast tapatalguid peaks kõik olema väga vaikne, ja alati ongi vaikne, ainult linnud ei vaiki.
Ja mida need linnud siis ütlevad? Ütlevad, mida tapatalgute kohta ütelda ongi, nagu näiteks „Tsii-tsi-viit?“.“ (lk 25–26

The post Raamatusoovitused: Johan Haldna appeared first on Värske Rõhk.

Kodus panin pudeli oma üleni valge korteri valge köögi (te ei arva eales ära) valgele riiulile, kus ta kohe tumeroheliselt kumama hakkas, kumab siiamaani. Kõrvuti kõigi suviste ja sügiseste Coolerite (tume kirss, mahe virsik, roheline õun), veebruarikuise veinipudeli ja mulluste siidripurkidega. Sina, tema, kõik segamini koos. Muidugi peaksin need taarasse viima. Lugesin hiljuti kokku: kolme euro kanti tukub mul seal riiuli peal, kuid miski hoiab mind tagasi. Kui oled millegi tegemist (põrandapesu, vabandamine, andestamine) juba piisavalt kaua edasi lükanud, näib alustamine ilmvõimatu, ja veelgi enam, tarbetu. Oodates sind, pesin ära oma juuksed ning peitsin esikusse, vannituppa ja öökapile glögimaitselisi teepakikesi, et minu juures lõhnaks nelgi ja piparkookide järele.

*

Sa saabusid pimedas ja jalgsi, kõrvad kõledast tuulest punased. Võtsid kaasa purgid Longero ja siidriga, pudeli kirsiõlut. Kell oli kaheksa, kui me rääkima hakkasime, ja ligines poole ühele, kui viimaks lõpetasime. Mitte millegi ees ei olnud meil häbi ega hirmu, mitte kuhugi polnud kiiret. Su silmadel, ja seda teadsin ma juba varem, on mandli kuju ja röstitud sarapuupähklite värv. Su häälel, ja seda ma tõesti enne ei teadnud, võib olla ka teistsugune tämber kui too igilõõpiv, mis on alati valmis naeruks raksatama ning millega me kõik harjunud oleme. Mida iganes sa mu teise ja salajasema huulepaari vahel ka tegid, jääb mulle siiani selgusetuks, kuid kui sinu higine laup tagasi üles minu lauba kohale tõusis, küsisin viisakusest ikka, et kes sulle õpetas ja nii. Vastus ei üllatanud mind põrmugi. Selle saladuse mõistmisel pole loogikast kasu, ei anta seda ka emapiimaga kaasa, selle peab omandama õppides. Aga kui püüdlikkus on siiras ja tuleb otse südamest, on sellele ikka ilus vastata paari kassikullast kiidusõnaga, eks ole. Pärast naasid sa tähistaevasesse öhe ja ei unustanud mitte kui midagi maha.

*

Pikka aega ei osanud ma selle õhtuga midagi peale hakata. Kusagile panna, peita, maha matta. Ei mõistnud midagi teha sinu lõhna ja vaatamise viisiga, iga puudutus ja pilk mädandas mind seestpoolt nagu needus, näris nagu paeluss. Päevast päeva söödi mind seestpoolt õhemaks,

jättes mulle aina vähem ja vähem kogu seda kirevat kassikangast, mis ma olin, olen ja milleks ma saada võin. Mängisin varjatud mõnuga segadusse aetut, käisin terve hilissügise ringi kui üks suur kobar küsimärke, kuigi ma teadsin, teadsin üsna kindlasti, miks, milleks ja kellele. Mulle lihtsalt ei meeldinud need vastused, kohe üldse mitte.

*

Tuli talv. Kurbus mu soojas kehas laagerdus külma käes kibedaks vihaks. Sinu vastu, eelkõige. Et ma sind ei saa, kuigi kohutavalt tahan. Et sina oled kusagil suitsuga sisustatud ruumis ja istud tumelillal diivanil, räägid kellegagi, kelle nägu ma pikkade mustade juuste varjust ei näe, ja tänu taevale, et ei näe. Etanool sulatab su laisavõitu veres sõnad seosetumaks ja lollimaks kui tavaliselt. Ja siiski olin marus, et ma neid ei kuule, et kõik, mis oli, jooksis sinust libedalt läbi, aga lõikas minusse haava, kuhu lörts ja vihm vaheldumisi sisse sadas. Sada ööd ja sada päeva järjest.

Ning terve selle aja vahtisid mind mu pudelite read, saledad voolujoonelised kaelad valvsalt õieli otsekui truudel Saksa lambakoertel, kellel pole paremat teha kui passida oma neurootilisusele kalduvat perenaist. Nende rohepunaroosad ihud lisasid kaost ja meeleheidet sellesse kergelt kleepuvate põrandate ja praguliste seintega elevandiluuvalgesse korterisse, minu patu ja puutumatuse paleesse. Aeg-ajalt küünitasin end ülemise riiulini, nuusutasin nende pudelite sisu, kuhu selle õhtu lõhn oli kinni jäänud. Täna ei tundnud ma enam midagi peale kibeda käärimise hõngu, ei kookost, ei kirssi, ei mind, ei sind. Tuleb minna ja muud ei jää üle.

*

Tänavad on palistatud siniliiliate ja teismeliste tüdrukutega, kelle vereringesse on reede õhtu kinni hakanud, muutes nad rahutuks ja kannatamatuks. Ma laveerin neist hoole ja ettevaatlikkusega mööda, teel sinna, kuhu minema pean. Nende neidude noored tumepunased südamed on sõlminud lepingu külma ja kalgi maailmaga ja nüüd ootavad nad sellelt väikeselt puust linnalt, et neile antud lubadus täidetaks. Et midagi juhtuks. Et keegi korjaks nad üles nagu kastanimunad ning teeks neist midagi, koera või hobuse, jonnipunni või portselannuku. Nende ripsmed on värvitud tušiga, mis ei lähe tükki, ja nad lõhnavad vanilli ning meeküpsiste järele. See reede õhtu tunne, kaunis ja kohutav, on mul värskelt meeles ja ma saan neist aru. Need, kes on juba unustanud, krimpsutavad oma liivapaberist suid ja pritsivad sappi, mis haiseb ja määrib nagu bensiiniga segatud ploomid.

*

Jõuan lõpuks pärale. Ma ei ole kindel, kuidas see käib, pole varem ise teinud, olen näinud vaid teisi tegevat. Avan koti, mille raskus on kõndides õla tuimaks muutnud, ja teen kõheldes algust. Ühekaupa lükkan taaraautomaati iga jumala pudeli, mis selleks kõlbab, kiht kihi haaval koorub minult kae, läbi mille olen pikka aega harjunud end silmitsema. Tume kirss, mahe virsik, roheline õun. Sina rääkimas mulle oma unenäost, mina kangekaelselt vaikimas enda omast. Sinu sõrmed trummeldamas mu reie siseküljel rütmi, mille viisi minu kõrv ei kuule, kuna seda mängib sinu südame salajane saksofon. Meie lahjast alkoholist pehmed keeled püüdmas teineteisest söönuks saada. Sünnimärk sinu parema silma nurgas. Kõik ümmargusest avast sisse, hääletult ja kildudeta, kära ja vereta. Saan vastu kolm eurot ja nelikümmend senti, ei rohkem, ei vähem. Ostan selle raha eest jasmiiniteed ja ühe küünla.

*

Korteris panen tee tõmbama ja küünla põlema. Vaatan aknast hämarduvat aprillitaevast, mille all vaikib see linn, mis mulle jäi, see linn, kus oled sinagi, ja ole siis pealegi, kui sa muidu ei saa. Hobukastan, mis suviti varjab mind maailma ja maailma minu eest, ei õitse veel. Küünlaleek helendab tumesinises pimeduses vastu lagedaks tehtud riiuleid ja õhus levib jasmiini marumagusat lõhna, mis seguneb mu oma peopesade peaaegu tabamatu soolasusega. Need peopesad on tühjad, nad on põhjatust täis.

The post Sametrevolutsioon appeared first on Värske Rõhk.

The post “viirutan silmadega põlde” jt luuletusi appeared first on Värske Rõhk.

Nimelt jäi sürrealism lääne filosoofias realismile alla ja eriti igapäevases mõtlemises valitseb realism tänase päevani. Sagedad-igavad küsimused nagu „что делать?“, „wie sprach Zarathustra?“, „wo ist der Antichrist?“, „wo ist mein Regenbogenkleid?“, „wo ist mein Kampf?“, „когда идет следующий поезд до альфы центавры?“ jne jne tähendavad, et küsija ei usu, et on olemas midagi, mida ei saa nimetada ja ei pea nimetama, midagi, mis tõesti on muust sõltumatult ja erinevalt olemas, mis ei ole olemas üksikisiku, sootsiumi või abstraheeritud mõtteloo kitsas, pimedas vaimusilmas. (lk 111)

Kristjan Haljaku „Relvad naistele“ teeb tossu, võtab tossu välja ja tekitab (iseäranis esimesel lugemisel) igavese tossu tunde. Juba teose avaleheküljel leidsin end keeruliste kujundite, sümbolite ja kummalise aegruumi keerisest. Et kasutada Haljaku enda kujundikeelt: seda tulist „perpetuumset suppi“ (lk 81) tuli mekkida aegamööda, igale sõnale, lausele peale puhudes, kuni need veidigi maha jahtusid. Mind ei jätnud algusest lõpuni maha tunne, et loe üht- või teistpidi, ikka jääb hulk (tarkade) kive ümber pööramata, natuke jalgu, pudiseb sõrmede vahelt läbi.

Sarnaselt Haljaku varem ilmunud luulekogudega valitseb ka tema esikromaanis mingisugune üldine tumedus – teoseilm kujutab endast apokalüpsise järele lõhnavat dekadentsi-haigusest tursunud maailma. Igal pool varitsevad lugejat „tsivilisatsiooni hingeheitmine“ (lk 7), „raisatud eksistents“ (lk 27), „mandumishimuline substants“ (lk 72) ja muud „äripäevade tegelikkust“ (lk 11) kirjeldavad fraasid. Õhus oleks nagu mingisuguse saatusliku tunni tulek, kohe peaks lahvatama määrav revolutsioon või viimne võitlus, ent selle mure ja surve objekt jääb määratlemata. Veidi selgemat kriitikat pälvivad kodanlus oma „pealispindse põrgu, vaimuvaesuse, laiskuse, kadedusega“ (lk 48), kuritarvitamisele kutsuv kapitalism „vahendina oma perversse võimuiha jaoks“ (lk 51) ning ökoloogiline kriis. Kodanlus on Haljakul varem suguhaiguse staatusegi omandanud.[2]

Ent seda tõsist ilmet murendab, hoiab absolutiseerumast mingi vastandmärkide teke, farslik-naljatlev hoiak (osalt keelevigurite tasandil) – ükski väljendus ei ole ühemõtteline, varasemad hinnangud pööratakse järgmises kirjakohas pea peale, tekivad paradoksid. Arhailiste „suurte“ filosoofilis-religioossete teemade puudutamine, nagu tõde või siin- ja sealpoolsus (kuigi esimene läbib teost tugevama temaatilise punase niidina), lisavad kogu asjale justkui mingit vaimset kõrgust ja tähtsust, ent teos ei võta end selles kuigi tõsiselt. Ka eelnevalt mainitud meid ümbritseva „heaühiskondliku“ reaalsusega seonduvate probleemide tõstatamine jääb fragmentaarseks ja välja arendamata, neid käsitletakse vastuoluliselt.

Sarnane keerukus on omane ka teose tegelastele. Nad on kõik üdini ambivalentsed, tihti pole neile omistatud kindlat sugu, seksuaalset sättumust ega materiaalset koostist, neist ei saa moraalses plaanis rääkida kui „headest“ või „halbadest“. See maailm ei väsita ennast jutupunktidega (sotsiaalse) soo üheülbalisusest ja vooluvõimetusest, vaid kehtestab ise uue korra: tegelased on „mehest ja naisest üleolevad entiteedid“ (lk 119), esinevad „igasuguse ainulise identiteedi minetanud kollektiivse tungilise soona“ (lk 114). Mida edasi, seda enam täienevad ja muutuvad keerukamaks ka tegelastevahelised suhted, neis on raske leida ühtset ja järjepidevat kudet. Nad rändavad ringi planeedilt Maa tuttavais Baltimais ja Berliinis – „ajaloo trepikoja“ (lk 89) ühes otsas Kunda kultuur ja teises Lexuse auto –, ent nende päritolu on kosmilisem-jumalikum: nad ei pääse küll päris sealpoolsusesse, ent leiavad end mingitest kolmandatest sfääridest, eikellegimaalt, kuni „orgaanilise membraaniga“ (lk 101) eraldatud „piiripunktini maailma lõpus“ (lk 74) välja. Vahe „lihast ja luust naise“ ning „immateriaalse virvenduse“ (lk 70) vahel on õhkõrn. Või ehk on nad Zarathustra kuulutatud üliinimesed? Olendid, „kes [on ületanud] hea ja kurja vastandlikkuse, hirmu ja alanduse ning soolised kitsendused, [kes on] isegi armastuse ja surma suhtes rõõmsalt ükskõikse[d] .. keda ei ole võimalik ahistada ühegi moraaliga“[3].

Ometi ja mõneti eelnevaga (taas) vastuoluliselt on teoses eriomasel kohal Naine – suure algustähega –, millele viitab teose pealkirigi. Naine on jumalikku sugu, Elektra on suisa „monoteistlik jumal“ (lk 113), mees saab aga pilke osaliseks: näiteks sümboliseerivat kaheksajala jalad „ühtaegu nii kastratsiooni kui täiust“ (lk 9), mis stereotüüpse mehelikkuse vaatepunktist saaks vaevalt kokku käia. Tekib seos faustiliku naiseliku ürgalgega, mis juhib inimhinge maistelt madalikelt kosmilistesse kõrgustesse, võimaldades sel täiustuda tüüpiliselt ihaldusväärsete väärtuste kaudu nagu ilu ja armastus, tõde ja teadmised. Naiselik stiihia – Anu – märgib siin neid ihaldusobjekte, inimkogemuse suurema ulatuse võimalikkust, mees (või ka inimlikku sugu naine) – Wolfgang – aga seda, kelles on olemas tung neid vallata, ent oma bioloogilis-maapealses (miks mitte ka patriarhaalses) piiratuses on selleks (veel) võimetu. Teose viimases peatükis ilmubki Anu ja Wolfgangi juurde „üks pisike ettevaatlik elajas“ (lk 123), kes sedastab lõplikult nende „keemilisse abiellu“ (lk 28) pühitsetud osapoolte vastastikuse seotuse: „Mütoloogia pildikeeles esindab naine tervikuna kõike seda, mida teada on võimalik. Kangelane on see, kes tuleb, et seda teada saada. [—] Naine on teejuht sensuaalse seikluse subliimsesse haripunkti. Puudulikule pilgule taandub ta madalasse eksistentsi. Rumaluse õelad silmad peavad teda labaseks ja inetuks. Aga arusaaja pilk toob talle lunastuse.“ (lk 124)

Ehk ongi naiseliku loomuse puudutusest ilmajäämine, sellekohase lunastuse saabumata jäämine lubanud jätkuda sellel eksitusel, mis meile osaks sai, kui maailma sisseseadmine anti vaid meeste kätte. Sellest alanud doominoefekt ulatub tänasesse päeva: aegade jooksul konstrueeritud „perekonnaelu ja kodukolde eetikani“ (lk 104) välja. Üks loo peategelasi, Wolfgang von Enkidu, kuulutabki üle kogu teose: „Olge valvsad, sest vana režiimi pehkinud pask saadab teid langema sõdadesse, mida peetakse äraostetud teaduse kiire arengu tõttu järjest võimsamate relvadega, mis teid massiliselt tükkideks rebivad. Võtke need relvad enda kätte, naised, rebige ribadeks ja põrutage sitapuruks ja vägistage raudsete riistadega pooleks kõik patriarhid ja patriarhide teenrid, surm meestele, surm meestele, surm meestele! Põleb lahtise leegiga patriarhaat! Vaid poisid, peded ja hermafrodiidid võivad teie kuningriiki jääda, saagu nii! Relvad naistele! Ja kohe! Kohe! KOHE!“ (lk 105–106) Jaan Oksa misogüüniale saab siin kõvasti tagasi tehtud.[4]

Poeetilise koestiku poolest ühildub teos paljuski (sürrealistlike) tunnustega, mida on näha ka autori varasemas luuleloomingus. See teeb „Relvad naistele“ keelelt ja stiililt sädelevaks ning lokkavaks, aga ka kahtlaseks ja looritatuks. Mõned neist tunnustest ongi ehk harilikult ennemini luulega seotud, kuigi tegemist on rangelt võttes läbinisti proosateosega. Siin kõlavad üllatavad kujundid („kivide loojumatu päev“ (lk 8), „psüühiliste tuumaplahvatuste talv“ (109)); kahemõttelisused („see kurikuulus kontinentaal‑filosoofiline voodi“ (lk 21)); kalambuurid („jättes teenijanna viimaseid vaagnaluid sättima“ (lk 86)); kõlapõhised keelemängud („Organism puuris orgiga rakupurismi orgiat. Wolfgang von Enkidu mälestustahvel on mõeldud plaanita plaatina-plaadina.“ (lk 75)) ning sõnaleiutised nii eesti kui ka võõrkeeltest, mis on läbi teinud suurema või väiksema hulga iluprotseduure. Võõrsõnade arvukus on suisa nii suur, et mul oli lugemise jooksul vaevalt asja võõrsõnade leksikoni sulgeda. Varasemas kriitikas on öeldud, et Haljak paistab ühelt poolt soovivat kirjeldada, teiselt poolt aga anda teadvuse voolule või automatismile vaba voli.[5] Kirjeldussoov on siin teoses saanud suveräänsemaks – teos on oma tükikestes küllaltki narratiivne –, ent jõudu pole täielikult kaotanud ka raskust koguvad kuhjatised, mis on, kui üldse, üksteisega seotud vaid peenikest niiti pidi. Nii on teose rütm kontrastne, pidevalt aeglustuv ja siis taas hoogustuv: peatükiti-lõiguti vahelduvad terviklikumad õhuga eraldatud laused pikkade umbsete sõnaahelatega.

Ülesehituselt haakub teosega minu arvates Friedrich Nietzsche omaaegne määratlus kirjanduslikust dekadentsist: „Ma peatun siinkohal vaid küsimusel stiilist. – Mis on tunnuslik igale kirjanduslikule dekadentsile? See, et elu ei püsi enam tervikus. Sõna saab suveräänseks ja hüppab lausest välja, lause võtab võimust ja ähmastab lehekülje mõtte, lehekülg muutub elavaks terviku arvel – tervik ei ole enam terviklik. Aga see on iga dekadentliku stiili võrdum: ikka aatomite anarhia, [—] elu vibratsioonid ja volüümikus tagasi tõrjutud pisikestesse piltidesse, ülejäänu elust vaene.“[6] Detailitöötlus valitseb terviku arvelt. Sarnase praktilise soovituse Jaan Oksa lugemiseks omandasin mõni aasta tagasi eesti kirjanduse ajaloo loengutelt: lugeda lausehaaval! Raamatus on küll läbivad tegelased, ent kuni lõpuni pole mul lugejana aimugi, kuhu on teos teel – jooksev narratiiv ei anna tegelikult kuigi palju kätte, äkkpöörded on üldkehtivad. Nii mõnegi peatüki võiks tegelikust asukohast ette- või tahapoole tõsta, ilma et sellest suurt midagi muutuks. Seesugune näiline liigestest lahti olek pole aga sugugi absoluutne: varieerival viisil esitatud kordused tekitavad üldise „aatomite anarhia“ ilmes ikkagi teatud seriaalsuse ja lõimituse tunde. Laused ja fraasid korduvad nii esialgsel kujul kui ka osadeks lahtivõetult, vahel ka võõraste osistega sobitatuina.

Kuigi „Relvad naistele“ paistab veidi pelutava, ent mängulustist aurava sürr-supina, mis ei allu kuigivõrd ratsionaalsetele tõlgendusstrateegiatele – strateegia, mille üldiselt tahame valida –, on ta ikkagi hüpertekst, milles peituvad lingid võib avastada, hea õnne korral ehk ka avada kultuurikogemuste ja keele treenituse[7] toel. Elamuse võivad pakkuda ka page-not-found-tüüpi lingid, mis ehk pole sinna tekkinud mingisuguse „painava intentsiooni“ (lk 14), vaid meelevalla, mängu, alateadlike protsesside, olgu või juhuse tulemusel. Näiteks olin väga gagged (maakeeles: pahviks löödud), kui leidsin raamatust palimpsestina Vaino Vahingu töödeldud tsitaadid (lk 49), aga miks lehma-agooniast meloni-agoonia on saanud, see jäägu treenituma keele ja meele kandjate avastada. Või jäägu avastamata, ükskõik – las lihtsalt kõlada melon ses agoonias. Ma arvan, et selle viimase kiidaks teose anima ise heaks. Pöördugu ümber need kivid, mis on igale lugejale määratud pöörduma: „mida kasulikum on inimene seda kaugemaks jääb ilu elul on vaid üks nõudmine / elul on vaid üks nõudmine võluvast segasest osata valida iseendale sobiv selge“[8].

[1] Google’i otsingumootori pakutav vaste enne „Pandora laegast“, ehk Pandora kaubamärgi juveelipoe (võimalikud) esindus(ed) Las Vegases. Laeka monstroossused versus juveelipoe kuld ja kard. Kas kaks asja saavad samal ajal tõsi olla?
[2] Kristjan Haljak. „Elektra Domina“ – Tallinn: Kaksikhammas, 2023, lk 23.
[3] Jaan Unduski järelsõna. – Friedrich Nietzsche. „Wagneri juhtum. Nietzsche contra Wagner“. Tallinn: Loomingu Raamatukogu, 2024, lk 71. Tõlkinud Jaan Undusk.
[4] Kui välja arvata kommentaar Jaan Oksa misogüünia kohta, kattub „Relvad naistele“ üldmulje vaat et üks ühele Haljaku enda iseloomustusega Oksa teosest „Otsija metsas“. Kristjan Haljak. „Raamatusoovitused“ – Värske Rõhk, nr 82, 2023, lk 123.
[5] Indrek Ojam. „Mida ravib „Palavik“?“ – ERRi kultuuriportaal, 13.09.2015.
[6] Friedrich Nietzsche. „Wagneri juhtum. Nietzsche contra Wagner“ – Tallinn: Loomingu Raamatukogu, 2024, lk 21. Tõlkinud Jaan Undusk.
[7] vt Paul Raud. „Sõnamänguline sürrealism“ – Sirp, 17.04.2015.
[8] Kristjan Haljak. „Elektra Domina“ – Tallinn: Kaksikhammas, 2023, lk 27.

Sinu arvustustes peegeldub terav analüütiline pilk ja siiras huvi vaatluse all oleva teose vastu. Mis see on, mis sind tekstianalüüsi juures paelub?

Et minu senised õpingud paigutuvad kirjandus- ja kultuuriteaduste valdkonda, siis on tekstianalüüs mulle mõistagi möödapääsmatuks kujunenud. Kõlab väga klišeelikult, aga kokkuvõttes loobki töö tekstiga minu meelest vaimset väärtust – see aitab omandada uusi teadmisi ja täiustada vanu. Seda esmalt isiklikus plaanis, aga töö tulemuste kultuuriruumi paiskamisel ehk ka avaramale lugejaskonnale. Tekstianalüüsist saab vaid võita: tekst ei läbi lugeja seedetrakti sellesse jälge jätmata, seda rikastamata, vaid talletub organismis, võimestab seda. Ühtlasi saan iga uue teksti anatoomiasse süüvides värsket tagasisidet selle kohta, millisel maal on minu senine lugemus või ühiskondlike diskursustega kursisolek ning mil määral suudan valdkonnas orienteeruda, selles kaasa rääkida.

Kuidas lugeda keerulist teksti? Ja… milleks?

Eks ikka nende vahenditega, mis on käepärast. Vastuvõtlikkust saab alati järjepanu treenida ja ma arvan, et just keerulisemate – olgu või sellistega, kus tavatähendused on devalveerunud – tekstidega rindapistmine ongi selleks väga hea viis, mis siis, et esmalt vaevaline. Eduelamus on õnnestumiste korral seda suurem. Millal on mugavustsoon kedagi arendanud?

Minu meelest jääb läbi puremata asja tihti ümbritsema mingi müstilisuse oreool – see mitte-ilmsiks-tulek on omamoodi šarmantnegi. Tuleb suhtuda leebelt: this is not my time. Aga see aeg võib tulla, selginemine saabuda, tunnetus teravneda. Mulle meeldib mõelda, et see, mis jääb mulle või lugejale täiesti seosetuks ja arusaamatuks, on paberile saanud ikkagi mingi seose või afekti pinnalt ning on sedamööda autorile mingis mõttes omane-lähedane-oluline. Olen endagi kirjutamispraktikas kogenud, et üks või teine mõte, fraas või kujund, mis on minu enda stiilist, huumorist ja tunnetusest läbi imbunud, ei pruugi kellelegi teisele kuidagi kohale jõuda või talle mingit mõju omada.

Palun kultuurisoovitust!

Film, mida ma pole suutnud unustada ja mida kipun ikka sõpradele-tuttavatele (teatud ettevaatlikkusega) soovitama, on argentiina režissööri Gaspar Noé lavastatud „Kliimaks“ („Climax“). Soovitan seda ettevaatlikkusega seepärast, et film nõuab vaataja närvikavalt parasjagu vastupidavust. Ent muu hulgas visuaali ja ülesvõtte poolest on see minu arvates vapustav, samuti tantsualane meistriklass!

The post Pandora Las Vegas[1] appeared first on Värske Rõhk.

Kaks on neli
Sabina

Veel sa õndsalt uinud, väeti,
veel ei rõhu sinu meeli
maised mured ja sa unes
viibid kaugel, kaunil maal.
(„Hällilaul“, August Sang)

juuli lõpp 2024

Sõidan Vegtindiga Aegnale. Kaksteist päeva tagasi oli mul ovulatsioon, ülehomme peaksid päevad algama. Laevuke loksub jube kõvasti ja süda on elevust täis – mind ootavad mungad. Astun laevalt maha ja kõnnin üksinda läbi paksu metsa.

Me otsustasime nüüd proovima hakata. On ilmselt õige aeg. Mul on kõrgharidus, meil on kodu, mõnusalt õige abielu. Seega tohutud privileegid, tänu millele suure hoole ja tahtega last kasvatada. Me jaksaksime terve öö üleval olla. Laps muudaks meid kannatlikumaks.

Buddha Sangha kloostri uks on avatud, päike lõõmab taevas, mitte miski pole kunagi nii hästi lõhnanud kui see meretuul ja muld siin saarel. Surun telefoni seljakoti põhja, sügavale riiete alla. Kaks päeva arendame vaikuses kasiṇa’t, et saavutada täielik keskendumine. Mu päevad ei alga ja teisel päeval maandub rannas mu õla peale liblikas. Esimest korda elus. Öösel peksab torm vastu aknaid, aga mu sees on nii soe rahu, et see uinutab kiiremini, kui unetee või palderjan eales suudaks. Tagasi Tallinnasse sõites olen tumm. Mõni päev hiljem näen testil kaht triipu. Esimese korraga.

oktoober 2024

Ultraheli teeb naistearst, kes on ka kõikide mu sõbrannade günekoloog ja keda kirjeldades nõustutakse üksmeelel, et ta on tore naine. „Nii, siin on siis üks loode ja siin teine.“ Vaikus. Vaatame abikaasaga teineteisele otsa, vaatame arstile otsa, purskame naerma. Ei ole võimalik. Muidugi juhtub see meiega, alati kas kõik ja veel pealegi või mitte midagi. „Kas teile ei öeldudki eelmisel korral, et on kaksikud?“

aasta lõpp

Mul on kõige ilusam rasedus. Ma ei oksendanud alguses kordagi, mu kehast kadusid ära kõik valud, ma säran, söön hästi, olen ootust täis ja õnnelik. Kõik inimesed mu ümber on elevil. Ma loon kaht inimest korraga ja nad lihtsalt lasevad mul olla. Aga ma olen riskirase, mu tütred jagavad üht platsentat, neil on üsas ühine vereringe. Enne sünnitamist pean endas rahu tegema mõttega, et olen valmis surema. Umbes iga kahe minuti tagant sureb maailmas naine raseduse või sünnitamise tõttu.[1] Kui surmahirmu omaks võtan, saan sellest jagu. Ma ei karda valu ega rebenemist, verekaotust ega nõelatorkeid. Sest see Sabina, kes ei julgenud aasta aega tagasi oma hirmu tõttu kordagi veenist verd anda, on nüüd niikuinii surnud. Tulgu või keiser. Ma saan hakkama, aga veelgi rohkem mõistan, et igaüks ei saa ega peagi saama.

7. märts 2025

Ja keiser tuli. Mu sünnitus oli täis seda õõva, mis on mind teoreetilisel tasandil alati paelunud. Kõik on piiripealne. On ilu ja rahu, kannatus ja transgressioon, nende vahel igavesti segunev eluudu. Värinad, vere lõhn, enneaegsed lapsed, intensiivravipalat. Kui arst tund aega pärast keisrit mu kõhu peale vajutas, et emakast verd välja pressida, lendas mu kurgust välja karje, valjem kui aatomipomm. Oksükodoon, luupainajad, piiksuvad masinad. Ma ei saanud isegi täppe tahvlile panna, ma ei tea, kas keegi pani need minu eest. Aga teisel pool… Mu ihu, mu hing. Kõige ennastohverdavam abikaasa ja minu kaks kullatera täies pühaduses vastu pidamas. Kuldne rinnapiim ja emakssaamine. Naistepäeval mõtlen, et ma soovin igas elus sündida naisena.

talv 2025

Räägitakse ja kirjutatakse vanemlusest, mis on olme tõttu keeruline. Tegevused, mis kuhjudes esialgu nüristavad, kuid millega inimene ajapikku ära harjub. Mähkmevahetus, magamatus, nutuhood, gaasid, kasvuvalud. Lahatakse küla mõistet, vaieldakse iibemurede üle, otsitakse lahendusi magamapaneku, imetamise, toitmise ja üksindustundega seotule. Võrreldakse kõike. Kui palju sinu oma kaalub? Mitu grammi püreed ta üleeile õhtusöögiks sõi? Miks ta paljajalu on? Oii, kas ta on väsinud? Ta käitub, nagu ta oleks väsinud… minu oma ärkas öösel ainult ühe korra! Kuid pea alati mainitakse lõppakordiks, et mis me ikka vingume, see piiritu armastuse tunne on kirjeldamatu ja tegelikult on lapsevanemaks olemine ikkagi kõige võimestavam asi elus. Kui vesiliivas siplemise ära lõpetad ja näed, et ahhaa, maailmas on tegelikult palju sellist, mis võib aidata kehal igavese võitluse allikast välja tulla, hakkad ka vanemlust hoopis rahulikumana kogema. Jõudsalt endassetõmbavate vesiliivade hulgas on emad, kes said emaks üle 30 aasta tagasi; inimesed liftis ning ühistranspordis ja ikkagi see magamatus. Aeg pisikestega on aga kõikvõimas ja aeg oma elukaaslase või sõpradega hädavajalik, sest hoiab pinnal.

veebruar 2026

Olen omaealiste lähedaste seas esimene ema. Vaid paaril on kokkupuude nii pisikeste inimestega ja mu sõber mainis, et nüüd, kui ta on meie kaksikute üleskasvamist näinud, on tal veider mõelda, et tavaliselt sünnib perre ainult üks laps korraga. Et nii üksik. Lastetute sõpradega aja veetmine on aga ilmselt suur põhjus, miks ma tunnen, et vanemluskogemus pole kogu mu identiteeti endaga musta auku kaasa tõmmanud. Mul on küll paar beebiga tuttavat, aga mitte sel moel kogukonda, nagu oli kunagi minu emal või vanaemal. Neid ümbritsesid ka teiste tuttavate lapsed, mina alles künnan oma vagu. Mõtlen oma tütarde peale kogu aeg, see kiindumus on kõige loomulikum tunne. Aga ma vajan ennast ka. Vajan kultuuri ja täiskasvanute keeles rääkimist, tahan raskesti seeditavaid mõtteid ja keerulist muusikat, ootan näituste avamisi ja reedet ja Sirpi. Panen „Plekktrummi“ peale, kui kana praen, et kaks peatamatut jõudu kohtuksid hetkeks liikumatu objektiga[2] – Hellerma ja tema vestluspartneriga. Seega on minu lapsed osa minu maailmast ja mina omakorda nende omast, meil ei ole hierarhiat, me elame sümbioosis. Keegi ei neela kedagi alla ega kao.

märts 2026

Ma mõistan, miks mu ema meelest on vanaemaks olemine kõige ilusam asi maailmas. Ta armastab mu tütreid sama sügavalt, nagu ta armastab mind, ja nüüd on mul võimalus seda kõrvalt vaadata. Ilmselt olen selle üle kõige õnnelikum. Näha, kuidas mind väiksena hoiti ja kuidas mina saan oma lastele samamoodi olemas olla. Ma teen teadliku valiku inimesena emotsionaalselt piisavalt areneda, et minust ei saaks ema, kellest peab Levilasse anonüümse artikli kirjutama või kes kohtleb enda lapsi hästi ainult siis, kui neist saab teha sotsiaalset krediiti suurendava postituse.

aprill 2026

Ilmselt oleksin õnnetum, kui mu mees ei oleks enda peale võtnud kõiki öövahetusi ja vähemalt pooli kokkamisi. Kui ta ei aitaks koduste toimetustega puhtast lugupidamisest minu vastu. Sest need tööd ei ole karvavõrdki nähtamatud. Vägagi hästi on näha sitaseid nõusid, riidekuhja ja tühjast kõhust põhjustatud meeleolulangust. Ilmselt ei suudaks ma emadust nautida, kui ei oleks leidnud enda kõrvale teda. Ja hooliv partner on keegi, keda ei saa riik ühegi toetuse, teenuse ega meetmega pakkuda. Tänu temale pole ma muutunud varemeks, vaid olen hakanud õitsema ja kandnud lausa kahte vilja korraga. Ehk kannan veelgi.

Mäletan, kuidas Elo ütles millalgi ammu, et praegu lapsi saada on päris punk. Toona vastasin, et mida ma ikka ootan, kõik mugavused on mul ju olemas. Nüüd paistab, et tal oli täiesti õigus. Sest Elo emadus on tõesti üks võimestavamalt pungimaid, mida olen kõrvalt jälginud. Mulle meeldib, kui inimesed liiguvad läbi elu oma teadlikult välja kujundatud kavatsuste järgi ega tee järeleandmisi lihtsalt seetõttu, et nii on kombeks. Kui mina olen uuselamu, siis Elo on muinaslinnus. Parimas mõttes.

Koopainimene emana – see kõik pidi olema teisiti
Elo

29. jaanuar 2026

Talvepäike paistab mulle aknast otse silma. Istun üksinda loomaaia puhkealal, minu ema toimetab Kulla Gudruniga kitseaedikus, lasteloomaaias. Püüan nautida ilma, kuigi on väga raske vaigistada kõiki neid harjumusest kuhjuma hakkavaid mõtteid: kas lapsel on kõht ikka piisavalt täis, kas ta on rõõmus, kas ma ei peaks kontrollima, kuidas nad hakkama saavad? Meie vahel on vaevu 50 meetrit, aga muretsen ikka. Ma ei suuda ennast nii kiiresti ühelt lainelt teisele lülitada.

Tegelikult tahaksin, et saaksin sellega paremini hakkama. Ma usun, et kütid-korilased saaksid. Vähemalt Sarah Blaffer Hrdy kirjeldab oma raamatus „Mothers and Others“, kuidas laste kollektiivne kasvatamine on inimestele hädavajaduseni omane.[3] See on teisiti kui teistel primaatidel. Näiteks šimpansiema ei anna oma last mitte kunagi sülest ära, see klammerdub tema karvu tugevasti rusikasse surudes esimesed elukuud ainult ema külge. Inimesed aga võivad juba peale sündi oma vastsündinu terve sugukonna käest läbi solgutada, sest varased tutvumisrituaalid on olulised, kõigi nende sugulaste abi läheb vaja.

Vahepeal tundub, et viimane on tänapäeval ära unustatud. Kui varem võis ühe lapse kohta olla kolm, viis, isegi kümme täiskasvanut, siis nüüd võib juhtuda, et pereema peab suutma üksipäini kõigi lastega korraga jageleda. „Aga kõik saavad ju hakkama…“ Ei saa! Mitte keegi ei saa, pole kunagi saanud!

30. jaanuar

Nietzschel on umbes selline lause, et kui sa tead vastust küsimusele „miks?“, siis suudad sa välja kannatada igasuguse „kuidas?“. Vat seda ma tajungi, et praktilises mõttes võib elu olla praegu raskem kui kunagi varem, aga asja sisu arvesse võttes on mul olemas enneolematu eesmärk ja teadmine, miks ma kõike seda teen. Varem võisin iga väiksemagi ülesande suureks ja keeruliseks mõelda, misjuures ainuüksi esseede tähtaegade lähenemine pani heitudes küsima: „Mis selle kõige mõte on?“ Tagantjärgi tundub see halenaljakas. Tempo on nii kardinaalselt muutunud, et kui saan lapse kellegi teisega jätta, valmib kirjutis vaid mõne tunniga.

Lisandunud pole mitte ainult kiirus, vaid ka kvaliteet. Mu mõtted tunduvad olevat varasemast huvitavamad ja hirm valge paberi ees on raugenud. Laps on elavdanud kõiki loomingulisi protsesse. Ma tahan ja suudan rohkem teha.

31. jaanuar

Istun jälle kohvikus, seekord Kadrioru Katharinenthalis ja naudin „lastevaba muretut elu“.

Peale lapse saamist hakkas mind see antropoloogiline ja evolutsioonibioloogiline materjal väga huvitama. Mulle meeldib mõelda, et usaldan ainult seda (teaduslikku) infot, mida on piisavalt kaua testitud. Piisavat aega mõõdan aga tuhandetes, mitte kümnetes aastates.[4] Kümneid tuhandeid aastaid on inimene istunud lõkke ääres, järanud konti ja kaisutanud oma lapsi. Seda tahan ka mina teha – nii palju, kui on võimalik, sellisel määral, kui on mõistlik.

Seesama „Mothers and Others“, mille piraaditud versiooni õhtuti Kullat magama pannes e-lugerist loen (tõeline kütt-korilase elu, eks ole), rõhutab nämmutamiseni, kui vajalik on inimlaste kasvatamisel kogukonna hool – allovanemlus. Kuna see ahvidel sellisel kujul valdavalt puudub[5], on võimalik, et üksteise tõhus aitamine ongi olnud üks inimese „targaks“ arenemise põhjustest.

Sestap tundub ka heaoluriikide iibeprobleem lahendamatu – ükskõik kui palju raha sotsiaalprogrammidega uutele vanematele ei eraldataks, kogukonda osta ei saa. (Samas olen valmis endale vastu rääkima: saab ju osta doulateenuseid, lapsevanemate kogukondade liikmesust, mängutubade kliendikaarte… Need võivad kohati kogukonna mõõdu välja anda küll.) Igatahes korilaste elus muutub lapsesaamisega väga vähe, sest lastest, kelle eest hoolt kanda, ollakse kogu aeg ümbritsetud niikuinii. Tänapäeval elame aga üksteisest nii eraldi, et lapsevanemaks saamine teeb elu ebamugavaks.

Praegugi on ju nii, et rahvad, kes on harjunud rohkemate sugulastega koos elama, ei kannata nii suure iibemure all. Nõnda ei usu ma, et rahvastiku vähenemise probleem oleks laetud eetilis-filosoofilistest küsimustest nagu „kas lastesaamine on egoistlik?“, „kas mu geenid on piisavalt head, et edasi päranduda?“ või „kas oleme eestlastena säilitamist väärt?“. Pigem tundub, et laste saamise edasilükkamine võetakse üle ümbritsevast keskkonnast. Ühiskond, kus vastastikune abi pole iseenesestmõistetav, ei saa imestada ka langeva iibe üle. Üks täiskasvanu ühe või rohkema lapse kohta on evolutsioonilises lõikes lihtsalt täiesti enneolematu.

2. veebruar

Ei ole suuremat armastust kui see, mida ma Kulla vastu tunnen. Mehe vastu tunnen sellega võrreldes pigem tänu. Justkui lepingust kinnipidamise tänu – mina kannan last, sünnitan, imetan, sina teed ülejäänu. Pole ime, et peale laste saamist paljud paarid lahku lähevad. Leping pannakse ikka korralikult proovile, sõnad enam ei loe, ainult teod ja kohalolu.

Kallist vankrist olulisem on kindlasti isapuhkus, uippudest mänguasjadest tähtsam on abi. Evolutsioon töötab ka vastupidi: kui emade aitamine tegi meist targad inimesed, siis nende üksinda jätmine nüristab tervet ühiskonda.

4. veebruar

Koidu ja Planeedi nurgal on väga ilus maja. Vaatamata sellele, et maja klassifitseerub stalinistlikuks, tuletavad selle sambad ja karniisid meelde ka palju kaugemaid kadunud tsivilisatsioone. Õnnestunud renoveering võimaldab päikseloojangul varjudega mängida, tehes vaatemängu vastasmaja kohviku aknast jälgituna veelgi nauditavamaks.

Üks mind painavatest küsimustest, millele ma pole siiani lõpuni rahuldavat vastust leidnud, on see, et miks ikkagi ehitatakse tänapäeval nii koledaid hooneid. Koidu-Planeedi maja ehitamise aasta on 1954 (lugesin fassaadilt), seega sugugi mitte nii kaua aega tagasi. Aga vahe arhitektide filosoofiates on kardinaalne. Veel kõigest seitsekümmend aastat tagasi, isegi jubedal Stalini ajal seati eesmärgiks ehitada järgnevatele põlvedele tulevikku. Täna… Need jubedad kastid… Kas enam tulevikku ei usuta? Ettevõtjate olevikueelistus on suur, ehitis peab toimima nüüd ja kohe, ning see, mis saab edasi, pole eriti oluline.

Kui Koidu tänava maja on makrotasand, siis mikrotasand on inimestevahelised suhted. Seppade poegadest ei saa enam seppasid ja mitte ainult sellepärast, et neid tänapäeval olemas pole. Arstide lastest ei saa samuti arste, sest kõigil on enneolematu ahistav vabadus, mis väljendub pigem ärevusena õigete valikute tegemise ees kui rõõmustamisena valikuvabaduse üle. Vanemad pärandavad lastele edasi aina vähem ja vähem meeme[6], sidemed põlvkondade vahel tunduvad aina tühisemad. Võiks ju oletada, et nende sidemete kadumisega kaob ka usk tulevikku. Senielatud elud ja tehtud teod muutuvad aina tühisemaks, kui lapsed ei näe enda vanemaid eeskujudena. Äkki on arhitektidel tunne, et järeltulevad põlved kehtestavad niikuinii omaenda ettenägematu ilustandardi, seega on mõttetu luua midagi sellist, mis ka nende eluajal toimiks? See kõik peab olema muidugi sügavalt alateadlik.

See sunnib mõtlema, et kas mina ise üldse usun tulevikku. Vist usun, mingi ime läbi. Lugesin eile ajakirjast Edasi uut Von Krahli rubriiki, kus Markus Auling kirjutas „agressiivsest positiivsusest“, mis tuleb maailma ilmselgele negatiivsusele vastu seada.[7] Kui keegi teine sellisest asjast kirjutab, mõjub see esimese hooga naiivsena, aga kui süveneda, tunnetan iseendas samasugust mõtteviisi. Ma usun tulevikku kõige kiuste, elan selle nimel. Ma ootan pensionipõlve, ma imetlen Koidu tänava maja, mis on ehitatud nii, et ka minu põlvkond saab sellest elamuse. Ma hindan tulevikku pürgimist nii endas kui ka teistes, pean kliimaärevusest või muudest katastroofiennetest kantud tegevusetust mõttetuks, või vähemalt ei taha ma seda oma eraellu kaasa võtta. Minu elust lihtsalt peavad katastroofid mööda minema, minu elul peab olema perspektiiv, tulevik. Minu maja peab olema ilus ka saja aasta pärast. See, mida ma teen, on tehtud tulevikku silmas pidades ja ma ei hooli sellest, kui maailm vahepeal õhku lendab.

27. veebruar

Et lapse kõrvalt saaks ka ennast teostada, on ideaalne poole kohaga töö kodust töötamise võimalusega. Oleksin tööle minemisega hea meelega kauem oodanud, aga sobivaid pakkumisi kuigi tihti ei leia. Nüüd käin päeval kolm tundi tööl, mees või üks vanaemadest vaatab last. Õhtul loen või kirjutan töö tarbeks veel tunnikese ja ongi päev ühel pool. Ma pole pidanud selle pärast isegi imetamist ära lõpetama.

Esimese hooga võib rasedaks jäämine ehmatada – mind ehmatas. Ma ei osanud tol hetkel ette kujutada mitte midagi sellist, mis mul praegu olemas on. Teadsin ju küll, et elu ei lõppe lapse saamisega ära, aga seda, et elavamaks muutub ka kõik muu, et see teeb mind julgemaks ja loomingulisemaks, ei osanud ma oodata.

5. märts

Täna on Kulla kümnenda kuu sünnipäev. Kell on 11.30 – see tähendab, et kümme kuud tagasi samal ajal olime juba sünnitusmajja jõudnud ja ma olin väljakannatamatus ebamugavustundes, millesarnast ei ole varem kogenud. Sellest ajast alates pole olnud ilmselt ühtegi päeva, kus ma poleks oma sünnitusele mõelnud. Meeles jälle mammutiküttidest esivanemad, paneb mind imestama, et tänapäeval saab selline kehalisi piire ületav kogemus nii vähe üleüldist tähelepanu (ja kui, siis tihti vaid negatiivset), võttes arvesse, kui suur sündmus on see inimestele evolutsioonilise ajaloo jooksul olnud.

On hõimurahvaid, kelle traditsioonides on säilinud piinarikkad üleminekuriitused: näiteks kaugel Okeaanias Sepiku-nimelise jõe ääres elav kaningara hõim peab vajalikuks poisse meheks saamise nimel krokodillinahka meenutavate lõikehaavadega „kaunistada“. Sepiku jõest veidi põhjas, Wokeo saarel veristavad kütid ja sõdalased enne relvade kasutamist seevastu oma suguelundeid, mida antropoloogid on kõnekalt nimetanud „meeste menstrueerimiseks“.[8]

Naistel on palju silmnähtavam võimalus elu luua kui meestel, kelle osalust selles protsessis mõnikord lausa isadustestidega tõestama peab. Võib-olla on okeaanlaste ekstreemsed rituaalid mõeldud kompenseerima väge, mida menstrueeriv keha endas kannab; võib-olla püüavad sealsed mehed end naistega võrdseks teha, sundides end läbi minema samasugusest valurituaalist, nagu seda on sünnitus. Tähenduslik on seejuures ka tõsiasi, et kaningaralased jutustavad oma rituaali taustaks müüti ennemuistsetest meestest, kes naiste asemel ise lapsi ilmale tõid.[9]

Arvan, et menstruatsioonitsüklit, võimet lapsi kanda ja sünnitada võiks tajuda ihaldusväärsemana, kui meie ühiskond seda praegu teeb. Isegi feministid, kes naiseksolemise õnne idee poolest teistest paremini tajuda võiksid, ei tuleta seda minu hinnangul piisavalt meelde. Need, keda minu sotsiaalmeedia algoritm välja sõelub, väljendavad raseduse ja sünnituse vastu mitte ainult hirmu, vaid ka antipaatiat. Shulamith Firestone’i nägemus naisest kui looduse ohvrist ei ole täielikult ära kadunud ka uuemal ajal.

Seista elu loomisele nii lähedal, nagu naistel võimalik, on kõige erakordsem asi maailmas, ja sünnitamise ohtlikkus seda tunnet ainult suurendabki. Liiga tihti kipub ununema, et nõrgestavale menstruatsioonile võib järgneda õnnetunnet tekitav ovulatsioon raskele sünnitusele psühhedeelne oksüdotsiinilaeng. Minu feminism igatseb suhtumist valusatesse kehalistesse kogemustesse samasuguse austusega, nagu kaningara hõimu mehed suhtuvad oma krokodilliarmilisse nahka.

20. märts

Kui tõesti peaks olema nii, et tõeline, primaarne, kõige tugevam armastus on just ema armastus oma lapse vastu, siis peab see ühtlasi tähendama ka seda, et loomad on võimelised tundma kõige suuremat võimalikku tunnet, mida on tihti tahetud näha just inimeseksolemise tunnusena. See tähendaks ühtlasi seda, et kõik ülejäänu, mis inimest iseloomustab – ratsionaalsed mõtted, selgitused, sõnad – on vaid segav faktor, ülearune mudru, mis takistab tõelusega tegelemist. Kui me usume, et armastus on see, mis teeb meist inimesed, võib selguda, et loomad, kellel on sõnade puudumise tõttu lihtsam lähtuda oma intuitsioonist, on veel rohkem inimesed kui inimesed ise.

See selgitab ka vajadust otsida vastuseid loomariigist, kui küsimused inimeseksolemisest tahavad üle pea kasvada.

4. mai

Kunter Tätte teoretiseerib Sirbis, et kui vanavanemad kiiremini pensionile lastaks, võiks ka iive tõusta.[10] Minul oleks küll hea meel, kui ema tööl ei peaks käima. Üleüldse, kui tullakse appi ja seltsi, kui antakse ruumi hingamiseks, ei mõju ka väikelastega kaasnev olme nii rutiinsena.

Nendel hetkedel, kui ruum täitub sõbra tehtud karaski odrase lõhnaga või peale pikka päeva lapsega üksinda olemist kostab koridorist pereisa võtmete kõlin, hakkab ka õhk toas teistmoodi liikuma. See on üks sosin, mis ruumis ringi käib, seinalt seinale põrkab ning kõlaks sõnadesse lõikudes umbes nii: šimpansid ongi jäänud šimpansiteks just sellel põhjusel, et nad ei oska üksteist aidata. Kohe kui nad selle ära õpivad, hakkavad nad valguskiirusel arenema, jõudes kõhklusteta oma ühiskonnaga mööda meie omast ning kihutades otsejoones Platoni Politeia või mõne muu imelise utoopia poole. Tänu üksteise targale abistamisele õitseb seal tulevikus – mille ajarändurid meiega praegu läbi karaskilõhna kontakti võtavad – enneolematu mammutiküttide kõrgtsivilisatsioon.

[1] Lucy Jones. „Matrescence: On Pregnancy, Childbirth, and Motherhood“ – London: Penguin Books, 2023, lk 14.
[2] Vt irresistible force paradox, mis esines filosoofilise kontseptsioonina esimest korda Hiina filosoofi Han Fei töödes.
[3] Sarah Blaffer Hrdy „Mothers and Others. The Evolutionary Origins of Mutual Understanding.“ – Cambridge, Massachusetts: Harvard University Press, 2011, lk 65–79.
[4] Teadusuuringud, mis puudutavad peaaegu et ükskõik mis aspekti laste kasvatamise juures, on problemaatilised juba ainuüksi selle poolest, et neid ei saa tulemuste tõestamiseks uuesti korrata. Tihti tehakse ka puudulike uuringute põhjal liiga üldistavaid järeldusi (näiteks kurikuulsat unetreeningut puudutavad uuringud) ning kuna teadus areneb, lükatakse varasemaid tõdesid pidevalt ümber.
[5] Erandid on marmosetid ja tamariinid, kelle kogukondadel on inimeste omadega ootamatult palju teisigi sarnasusi. Nende pärdikute hulgas on erinevalt suurtest primaatidest võtmetähtsusega ka isa osalemine laste kasvatamises. Muu hulgas on teadlased mõõtnud tamariini-imikute „nutu“ isast eraldamise puhul valjemaks ja veenvamaks kui emast eraldamise puhul.
[6] Antud juhul ei mõtle ma internetis levivaid naljapilte, vaid Richard Dawkinsi 1976. aastal ilmunud raamatust „Isekas geen“ käibele läinud väljendit, mille seab autor vastandiks geenidele. Kui geenid päranduvad edasi bioloogiliselt, siis meemid imiteerimise kaudu kultuuriliselt.
[7] Markus Andreas Auling. „propaganda. „Von Krahli pilk““ – Edasi, 3.02.2026.
[8] Wokeo hõimule keskendub Ian Hogbin raamatus „The Island of Menstruating Men“ – Worcester, Massachusetts: Chandler House Press, 1970.
[9] Lars Krutak. „Making boys into men: Kaningara skin-cutting ritual“ – 23.05.2013, https://larskrutak.com/making-boys-into-men-the-skin-cutting-ritual-of-the-kaningara-tribe-of-papua-new-guinea/ .
[10] Kunter Tätte. „Tuumperekonnana elamine ei soosi kõrget iivet“ – Sirp, 10.04.2026.

The post Kahe noore ema päevikud appeared first on Värske Rõhk.

rannamõisa kirik

gootika hõnge siin raske tunnetada
kukkusin vist läbi..
läbi kloostri akna
kuhu tahtsin fotošoppida lihavõttemunana näo
siis sõita alumise tuletornini
tagastada ehitusfirma võine riie
.üks vallatu plehku on pannud.
surnulooriga su ette ilmun

viimased kirikukellad löövad
fantoom



sõnumid põrandaalusega

mis sa hämad? kell on 04:04.
surnuaias. siin on ilusad hauad.
ahhh?? aga ma panin kõlarid tekile,
siis on see raskusega tekk.

sa näed ebamugav välja – ilusatel piltidel,
aga küünilisus ei kõneta sepikut.

see pilt ilma naljata nii hea, raami ära,
siin mingit sorti sentimentaalsus.
„kohta mind kahvatus kuuvalges“ on nii mina.
valgusta mind, see on mahe fassaad, ole aus!

see sink tuleb ise uksest sisse!
kodulihased, gregooriuse koraalid ei peata.
väljalangemine ilus sõna – riimus õhuga,
on see taotluslik või püüdled millegi inimlikuma poole?

kus kandis sa sel ajal hulgud?
su paadis, see on piimameres, sest „mol“ on nagu piim.
pealegi kell on 5, loomulikult jooksin ma lennukile.
sa ikka linnavurle, ega seal ei teata midagi muud kui seda kurivaim linnaelu.



pikslites vesiroos

ma ei saa end õigustada –
kraabin enda maali!
kalmu otsustusvõimetu sammal

lubage mul öelda
ma pole jehoova tunnistaja!
lihtsalt esteet

maal lõi kildudeks,
käed verised, silmad udused
pintsliga üle värvitud
nüüd juba jumaldan
aga skisofreenilisus jälle esines
ma ei saa end õigustada – kraabin enda maali!
nüüd sain taastatud

kui see maal on nõiutud
siis kirst varsti ukselävel
peielauale palun piparkoogitiramisut



sõnumid nahkhiirega

kunstiklassi videvikus
sa vaatad projektorit
ma maalin kuis gootika kõnetab

kõik inglikoorid hüüavad su nime
kuuvalgus kaunistab su nägu
silmas helgib...

siin ta seiskus
02:58 mascara – ta lahutas
su ees tol päeval seisin inglina
sina aga nutva inglikivina
kalgid pilgud teie nägudest pressivad mind kui roosiõit



mädanenud ülased

ma palvetasin surnuaias, et kirikukellad uuesti lööksid
viisin su pärast ametlikuks tegemist surnuaeda
„üks ja ainus“
kirik roiskus
see oli vale surnuaed

nad kirjutasid mu nime hauakivile
pidurivilina kodeerisid hinge
oma südame välja tirisin
usu endasse kaotasin
palvetasin põlvili su ees
„üks ja ainus“

religioon minusse naaseb soost
ujun läbi selle, külmus hoiab ärkvel
siin on juttu kolmest
kokku sulanud, kaardid ei halasta
hommikul verd purskas, peegel langes
koperdasin eilse õhtu taro otsa
„mina sulle, aga mitte sina mulle“

punktina naasen surnuaeda.
su hingeloomad on minu.
„sa valisid libeda tee“.

The post “bambi gootika” jt luuletusi appeared first on Värske Rõhk.

Mulle tundub, nagu oleks ruum aegamisi väiksemaks muutunud, sest kui siia jõudsin, või tähendab, siin silmad avasin, oli ruumi justkui maa ja ilm. Aga mida kauem olen siin aega veetnud, seda vähemaks on seda jäänud. Vaevu saan jäsemeidki liigutada. Võibolla ma isegi ei oska end liigutada. Olen kogu aja lamanud, nagu mingi kägaras krevett. Vahel siiski üritan, nii tugevalt üritan end liigutada, kuid seinad tulevad ette.

Mõnikord kuulen ka hääli. Mitte, et ma mingi skisofreenik oleks, need on päris inimeste hääled. Justkui summutatult kuulen mõnikord ühte naist rääkimas. Too ei tundu üldse hirmul ega ärritunud, vaid vastupidi väga rõõmsameelne. Ju on kohutavas õnnejunnis, et sai mind siia kinni panna, ja rõõmustab oma vangi üle. Harva kuulen mehe häält, ka tema tundub rõõmus. Ma ei saa aru, mida kuradit siin rõõmustada on. Mul on nii ebamugav. Ei tea, kas neil on plaanis mind siit välja ka lasta või hoiavad mind siin senikaua, kuni ruum mu lapikuks litsub. On ikka inimesed tänapäeval!

Ühest asjast ei saa ma siiski aru. Mul ei ole kõht tühi. Tähendab, vahel on, aga alati saab see leevendatud ja ühtäkki on kõht jälle täis. Imelik ongi see, et keegi ei käi mulle kunagi midagi toomas ega mind külastamas. Kuidas siis nälg peletatud saab? Huvitav, kas nad on andnud mulle mingeid ained, mis täiskõhutunnet tekitavad?

Une pealt nad mulle midagi sisse sööta või süstida ei saa, sest ma ei maga. Ma ei luba endale magamist juhuks, kui peaks avanema pääsetee või nad peaksid mind vaatama tulema. Või ehk olen ikkagi hetkeks sõba silmale lasknud? Kes seda enam teab.

Kurat, ma olen siin kaua olnud. Kui kaua täpsemalt? Kuu? Paar? Aasta? Siin pole midagi, mille järgi aega arvestada. Siin pole mitte midagi. Ainult mina ja see imelik kitsas niiske ruum. Ei, mulle aitab. Enam ma siin ei sitsi. Ma põgenen.

Hakkan väljapääsu otsima. Siplen ja rullin, püüan end keerata ja ruumis ringi pöörata, et midagigi leida. Ehk on siin mõni avaus, pragu, uks – mis iganes, ma pean välja saama. Summutatult kuulen, kuidas naine närviliselt ja rahutult rääkima hakkab. Pagana pihta, nad on vist mu plaanist aru saanud.

Ma ei lase end takistada ja vintsklen ruumi uurides veelgi. Äkki näen oma pea kohal väikest avaust. Jah, minu pääsetee! Valmistun vaimselt ette selleks, et end pisikesest pilust välja suruda. Tõukan ja tunnen, kuidas tasapisi nihkun ja edusamme teen. Naine on juba päris paanikas ning vist lausa karjub. Ei tea, kas pahandab mehega, et too laseb mul niimoodi põgeneda, või on niisama hüsteerias ja meeleheitel. Ega mind enam peata. Karjugu, palju tahab, mina lasen jalga. Tunnen, et mahun juba praost läbi ja tõukan veelgi.

Ja siis ma sünningi.

Poisina.

Kõlbab kah, ma arvan. Naine vaatab mulle väsinult, kuid rõõmsalt otsa. Ta hoiab mind käte vahel. Mees on ka siin. Naeratab. Selge, nad said mu kätte! Puhken meeleheitest nutma.

The post Kellele kuidas appeared first on Värske Rõhk.

Tumedast puidust mööbel, kaks kergelt teineteise poole pööratud tugitooli, väike mosaiiklaud, avatud dušinurk, mis on kaetud ookritooni lubjavõõbaga, ja hiiglama suur kuningannavoodi, tikanditega kate peal sirgu tõmmatud, nagu hotellis ikka. Järgmised kümme päeva peame samas voodis magama. Kogu see toajagamise situatsioon tekitab minus kerget ärevust. Või on see siiski elevus? Raske on vahet teha. Me pole ammu teineteist näinud, räägime maast ja ilmast, naljatame, et tuba on meie mesinädala sviit. Jälgin, kuidas ta vesteldes kotist asju välja tõmbab ja neid kenasti riiulile ritta asetab. Kas ta on alati nii korralik või on see tingitud minu kohalolust? Istume voodiserval teineteise lähedal, jalad ei ulatu maha. „Kas sa Miranda Julyd oled lugenud?“ „Ei ole, keegi just rääkis mulle temast,“ vastan mina. „Tema hääl on selles filmis „Love of Fire“, kas teadsid? Sa peaksid seda vaatama.“ Meie silmad kohtuvad. Ta näitab mulle uut, aga juba kortsu loetud raamatut „All Fours“. „See kindlasti meeldiks sulle.“ Veerin tagakaanelt kirjeldust, aga sõnad ei jõua kohale. Tema kohendab oma suurt juuksepahmakat: „Kas see on sulle… okei, kui ma iga öö siin ei maga?“ „Muidugi,“ vastan mina, enne kui pettumus kurku jõuab. Hakkan oma asju lahti pakkima. Tema ja meie ühise sõbra vahel, kes paar tänavat mere poole jäävas hotellis peatub, on asi meie viimasest kohtumisest saati kuumemaks läinud.

Hiljem jääb mu silm sotsiaalmeedias pidama raamatu eestikeelse tõlkega poseerival Elisal, kelle maitset ma jäägitult usaldan. Raamatukogust laenamine ei tule kõne allagi. Teen plaani, milline pood on kõige õigema tundega „Käpuli“ ostmiseks, ning kujutan ette, kuidas veedan järgneva nädala risti-põiki voodil lamades ja romaani sisse ahmides. Täpselt nii, nagu sõbranna meie abieluvoodil tegi.

Muidugi pole ma päris kindel, kas tegemist on sama raamatuga. Kas ükski teos jääb pärast teise keelde tõlkimist samaks? Kas see on üldse eesmärk? Isegi viis, kuidas originaalpealkirja tähemärkide arv kaanekujundust muudab, mõjutab raamatu tunnet. „All Fours“ kaardub kaaneservadel kergelt allapoole ja autori nimi ülespoole, nii et keskele tekib sõõr, kust näeb kuldset valgust. Seevastu on eestikeelne tiitel „Käpuli“ palju sirgjoonelisem ja resoluutsem. Mingi mängulisus on kaotsi läinud, aga nii palju vast tõlkija Jüri Kolgist ka oodata ei saa, et kõik sõnad peale tõlget sama kuju ja pikkusega oleksid. Õnneks on Albert Bierstadti maal Yosemite’i orust raamatus endiselt alles.

„Käpuli“ voogabki läbi mu keha. Peaosast leian 40ndates naise, loomeinimese, kes otsustab kommertsprojektist teenitud kopsaka tasu eest New Yorki reisile minna. Ta ei jõua väga kaugele, vaid jääb pidama kodulähedases motellis. Varsti saab tema toast luksuslik koobas ning koju jäänud abikaasa ja laps muutuvad tapeediks, mille taustal lõõmavad murrangulised ihad. Pehmelt rullub lahti naise sisemaailm, mille tunnistamiseks on vaja kohtuda maailmakuulsa lauljaga, kogeda vanema naise puudutust ning korralikul määral onada. Ja muidugi poleks raamat pooltki nii vaimustav ilma lesbist parima sõbrannata, kelle elu näib minategelase ereda avastusretke taustal päris rahulik.

Kuna mind on keskkoolist saati õpetatud oma mõttekäike inglise keeles üles ehitama, on mul tihtipeale raske emakeelset kirjandust nautida – keeleehitus vormib ju kogemust ning enesetaju, seda, mida ja kuidas ma näen. Nüüd aga tundub, nagu loeksin ingliskeelse kaadrisageduse, aga eestikeelsete sõnadega. Tõlge pole sealjuures banaalselt otsene, vaid vastupidi: tundlik ja väga väheste laensõnadega. Õpin ihaldamise ja seksi kohta päris mitu kaunist emakeelselt fraasi. Neid asju on raske sõnadessegi panna, tõlkimisest rääkimata.

Ka konteksti pole liiga palju kohandatud – mul ei teki hetkekski kahtlust, et loen nüüdisaegset Ameerika kirjandust. Saan manada silme ette kuldse säraga fiktiivse Ameerika läänekalda maailma, millega olen Maggie Nelsoni, Johanna Hedva, Joan Didioni ja Chris Krausi raamatutest tuttav. Seda pilti on aidanud ehitada nende autorite feministlik kirjutamisstiil, kus väljamõeldise ja tõeluse vahelise piiri tõmbamine kaotab mõtte. Kui Chris Krausi ajal mõjus enda elu ja kirgede poolfiktiivse tekstina lahvatamine kirjandusmaailmas veel suure pauguna, siis nüüdseks on elu ja loomingu segamisest saanud väärikas osa Ameerika ja kogu maailma kirjanduslikust arsenalist.

Kui raamatu pealkirja otsingumootorisse sisse toksin, näen, et ka teised lugejad on küsinud: kas „Käpuli“ on ilukirjandus või elulugu? „Tõeline mina ongi mu loomingus. Iga mu fänn tunneb mind paremini kui sina.“ (lk 191) Minategelane räägib oma loomingust vähe, aga vihjed sellele, kuidas ta töötab (riputab näiteks maakleri reklaamlehti ja maanteekaarte kodukontoris oma töölaua kohale), jätavad tunde, et just see raamat võikski olla tema kirjatöö. Neljas sein avaneb aeglaselt nagu mehaaniline garaažiuks, pinge aga püsib. Aeglus annab ruumi. Ruumi, et öösel märja unenäo peale üles ärgata. Kas une algmaterjal olid minu kallimad või raamatutegelased või olen lihtsalt tänu raamatule omandanud võime kujutada ette kentsakamat seksi?

Pikka aega oli mu telefoni taustapilt prantsuse kirjaniku Annie Ernaux’ ütlus „Sometimes I wonder if the purpose of my writing is to find out whether other people have done or felt the same things or, if not, for them to consider experiencing such things as normal“.[1] Pean möönma, et „Käpuli“ seltsis ei tundu mu elu enam nii hullumeelne, kui kipun arvama – kuskil on keegi, kes on need sõnad kirja pannud ning seega neid samu asju mingilgi määral tundnud. Just julgusest teistega oma kogemusi vahetada saab mulle üks raamatu keskseid teemasid. Minategelane (ja ka autor tänusõnades) ulatab käe kogukonna poole. Kutsub oma sõpru hotellituppa, et abielu algkoodi paremini mõista, kuulab günekolooge, et aru saada menopausieelsest kehast, või leiab end vestlusest naisega, kes jagab sama sünnituskogemust.

Raamatut eestikeelsena lugedes seisan eriti teravalt silmitsi faktiga: minu kultuuriruumis on haavatavus veelgi haruldasem kui Ameerika läänerannikul. Lähedastele enese avamine on oskus, mille olen pidanud täiskasvanueas endale ise selgeks tegema. Olen vaid üks kord elus kuulnud oma isa – sügavas alkoholiuimas – rääkimas nurisünnitusest, kirjeldamas valu visuaalsete detailidega. Olen vaikuses oodanud kasuema sõbrannat Fertilitase kliiniku ees ja siis nuuksatuste saatel tagasi linna sõitnud. Need on asjad, mille olen teismelisena eelnevat generatsiooni matkides lahterdanud ajuossa „ei tasu rääkida, veelgi etem, ei tasu tunda“. Täiskasvanud mina on pidanud elama nii suures hirmus, et vahel on raske isegi armsamate näppe oma tussu lähedale lasta. Mis siis, kui seesama juhtub minuga? Ja samal ajal olen ise segaduses, mis see „seesama“ on. Seisan silmitsi oskamatusega nurisünnituse, abordi või lapsesaamise hirmudel vahet teha – see on kõik üks emotsionaalne puder, mis on potipõhja nii kõvasti kinni kõrbenud, et enam ei saa aru, kes ja millal paja tulele pani.

Mulle tundub, et tihti tulebki oma hirmudest sotti saamiseks puudu just keelevahenditest ja selleks ma vist loengi. Mõtlen nutuhoost, mille kutsus esile Johanna Hedva raamat „Minerva the Miscarriage of the Brain“ – see oli esimene kord, kui lugesin katkenud rasedusega hakkamasaamisest. Miranda July saatel vaatan neile samadele nimetamata tundmustele uuesti otsa. „Käpuli“ laseb mul elada läbi sünnitusvalu, mis pole kunagi olnud minu oma. Järjehoidjat lehtede vahele pressides avastan end mõttelt: mida ma õigupoolest kardan?

Kardan istuda sõbrannaga voodiserval ja tunnistada, et mind teeb kurvaks, et me kõrvuti ei maga. Kardan talle öelda, mida ma päriselt tahan: „Ma olen õnnelik, et sa oled armunud, aga ma tahaksin ikkagi sinuga kaisutada, sest ka mina olen sinusse armunud.“ Kardan, et minu soov on vastuvõetamatu, sest läheb vastuollu reeglitega. Tean, et me mõlemad oleme ametis heteronormatiivsete mesinädalasviitide teoreetilise lammutamisega, aga leiame ennast ikka siit hotellitoast tabude vahelt magamast. Ja kõik, mida me teha saame, on katta tuba värviliste riiete ja raamatutega, mis tõestavad, et meie mittemonogaamne, kuskil sõpruse ja romansi vahel balansseeriv suhe pole ainujuhtum.

Mitu raamatut ma pean lugema, et mitte tunda kohmetust, kui ühistranspordis mõnelt atraktiivselt naiselt pilku ära ei saa? Saada aru, et ma pole külaline omaenda kodus? Mitte tunda ennast süüdi, kui tunnistan emale, et käin kahe inimesega korraga? Olgu – selle peale lausub ema, vaatamata tajutavale ebamugavusele: „Miks jääda kinni konventsioonidesse?“ Kipun unustama, et kuigi tema lookas raamaturiiulil pole vast ühtki teost, kust minu vastuvoolu kväärielu kinnitust saaks, ei tähenda see ometigi, et tal poleks võimet mind mõista. Aga omaenda identiteedist, ihadest ja soovidest aru saada on siiski palju kergem, kui lasta kirjandusel neid vastu peegeldada ja raamatutegelastel endale meelde tuletada, et ma pole ainus. Ma pole üksi.

Nii lubangi Miranda Julyl endale sõnad suhu toppida. Kui palju ma ka raamatut ei uuriks-puuriks, ei saa ma ikka aru, kuidas on teisel pool maailma elav July suutnud nii palju minu elukogemust edasi anda. Just seda, mida ma ise sõnadesse panna ei oska. Või ei julge? See, et need mõttekäigud nüüd ka eesti keeles eksisteerivad, teeb tänulikuks. Jätan raamatu ema öökapile. Ehk tunneb ka tema nende lehtede vahelt ennast ära. Vaikne haavatavuse žest.

The post Kuidas lugeda käpuli appeared first on Värske Rõhk.

kui ma olin väike
siis ma kuulsin pidevalt
kuidas vanemad inimesed ÿtlesid, et enne tõuseb päike solgipangest kui misiganes asi juhtub

nÿÿd ma olen päike väikses solgipanges
a enne tõuseb tulumax
siis mina lumehangest
panged on läinud kulukaks





Triinu.
ma lähen nÿÿd jalutama
ära siis kuskilt nurga tagant välja hÿppa
onju
lähen laulan
nagu linnu
ja mul ei ole täna neid elektrišokke vaja
sÿda on niigi
õrn



lilli tuleb kasta

ta oli kell 8 pÿhapäeva hommikul keset autoteed
nutmas
see kurbus ei mahu tihti talle tuppa
ma võtsin 2 suitsu
ja läksin õue
„Lilleke, mis sa siin nutad?“
väiksed vihmapisarad ta nägu kastmas
„Ma ei taha enam elada.“
ta tahtis olla kummitus
psÿhholoogiline astma
me tegime koos märjal asfaldil istudes ÿhe suitsu
ja ma pistsin ta omale põue
sooja
tere hommikust
mu sinilill sitahunnikus



vabatahtlik värvipime

iga jumala kord
kui keegi heiskab mu silme ees punase lipu
ÿtlen ma endale, et ega see nÿÿd nii punane ka pole
ja tegelt oli ju hämar ka ja ilmselt lihtsalt kujutasin ette
ja ÿleÿldse
tan ju Laura mitte Lenin

ja siis tuleb järgmine
aga see lipp on rohkem roosa kui punane enivei
ja tegelt on ju kõik korras
nagu Norras
see, et ta kõikide oma ekside sõpradega kättemaksuks magas
oli ammu
ta ÿtles ju, et on nÿÿd muutunud
ta muutus juba märtsis kui me kohtusime ja nÿÿd on juba juuli
ja ta magas ainult ÿhe mu sõbraga
kes ei olnud isegi väga lähedane sõber
pigem nagu tuttav
ja ometigi
sen ju Sandra mitte Stalin

ja siis järsku on neid lippe kõik kohad täis
teel siberisse
kus ma loomavaguni uksepraost välja piilun
a vähemalt ilm on täna ilus
siin nõukogude liidus



paharet

sa proovisid
hiilida
mu juurde
läbi laulude
aga
need on juba minu omad
läbi raamatute
a nad
on juba loetud
sa proovisid isegi
tungida mu juurde
sokutades mulle
oma
tomatitaime
aga
mul on väike kodu
ja nÿÿd
ma
olen ikka siin ÿksi
kuulan muusikat
ja loen
sest
mu sÿda
ei ole
mu sõprade
pÿksis



tee mis tahad

tantsi kui sa tahad
nagu tšernobõli päike
kutsu naabri kass tuppa
maksa ÿÿri valerahaga

ja nuta kui sa tahad
saja vihmaga sa maha
sa võid teha mis sa tahad
kuniks sÿda jälle laulab

The post “väike päike” jt luuletusi appeared first on Värske Rõhk.

Kohtusime Tartus galeriis KETT raamatukujundaja Maria Muugi, kuraator Brigit Aropi ja kunstnik Hildegardiga, kes on kõik omal moel tegelenud ebatraditsiooniliste trükistega, ning püüdsime purki mõned selleteemalised mõtted. Märksõnad: (ise)kirjastamine, (kaunid) raamatud, (kolmas) ruum, kunsti- ja kirjandusvälja koostöö, parasiitlus, inimlikkus ja karvasus…

Võib-olla siis alustamegi raamatust kui sellisest. Rääkige mulle oma suhetest raamatutega.

Hildegard: Mulle on raamatud stabiilsuse sümbol. Neid on hästi ebamugav kolida – olen seda viga paar korda teinud – ja nüüd ma proovingi nii vähe raamatuid omada kui võimalik. See on huvitav nihe, sest minu vanemate ja vanavanemate põlvkonnas oli see, kui palju on sul kodus raamatuid, harituse sümbol. Nii et mul on natuke nagu naughty tunne, kui ma keeldun endale koju raamatuid kuhjamast.

Maria: Mina olen paadunud graafilise disainerina ikkagi täiesti selgelt raamatute ori. Raamatud on mingis mõttes minu isiksuse komponendid: eri elufaasides eri teemadega tegeledes olen alati mingeid raamatuid kokku kuhjanud. Ja ma ei saa ilma selle raamatukogutundeta – mind peab ümbritsema potentsiaal nende osade juurde iseendast tagasi tulla, ja selleks võiks olla need raamatud varnast võtta.

Brigit: Mina ei kujuta samuti ette, et mul ei oleks raamaturiiulit. Kusjuures ma olen pidanud aitama kolida inimesel, kellel oli üle mitme tuhande vinüüli, ja see on minu arust veel hullem kui raamatute kolimine! Aga jah, minu raamaturiiul asub mu voodi kõrval ja on selline püha koht. Mingi peegeldus sellest, mida ma olen teinud, milline inimene ma olen, mis teemad või mõtted mind ümbritsevad. Erilisel kohal on ka kingitud raamatud, objektid, mille teised on minu peegeldamiseks mulle toonud.

Kuidas on teil märkmete tegemisega? Ma ise teen näiteks raamatutesse hästi palju märkmeid ja ostan ka raamatuid tihti just selleks, et need märkmed mulle alles jääks. Teine variant on märkmed pärast eraldi märkmikusse kopeerida, aga see jällegi tähendab hästi palju tööd. Kuidas teie lahendate selle küsimuse, et see osa loetust, mille tahaks endaga kaasa võtta, õhku ei haihtuks?

Hildegard: Väga palju kahjuks haihtub. Aga kunagi võtsin raamatukogust „Hamleti“ ja oli näha, et see oli sadade õpilaste käte vahelt läbi käinud: seal olid märkmed ja märkmete kohta märkmed ja… tõelised ajastukihid. See on minu arvates hästi-hästi ilus, mulle väga meeldivad ka teiste inimeste märkmed.

Brigit: Teooriat lugedes kirjutan sageli raamatu märkmeid täis, ilukirjanduse puhul kirjutan olulisemad tsitaadid pigem märkmikusse. Kuigi mu märkmed on tegelikult väga laiali: mõned märkmikus, mõned telefonis ja arvutis, mõned post-it’ide peal raamatute vahel. Sest mõned raamatud – näiteks Brit Pavelsoni kujundatud – on niisugused, kuhu ei raatsikski sisse kirjutada, need on omaette iluobjektid.

Maria: Mul on ka väga erinevaid lugemise viise. Kui ma pean mingit teemat mõne töö või projekti jaoks käsitlema, siis ma olengi kaasautori või dialoogipartneri rollis ja märkuste tegemine on põhimõtteliselt ainuvõimalik. Ja on väga mõnus, kui need materjalid on füüsilisel kujul olemas.
Teine, „niisama“ lugemise viis on hästi aeglane, siis ma tavaliselt märkmeid ei tee. See on rohkem nagu sotsiaalne tegevus iseendaga. Viimasel ajal olen kogenud ka ettelugemise võlusid – nii lugeja kui kuulajana. Raamatud ju algselt olidki mõeldud ettelugemiseks, sõna oli mõeldud häälega väljaütlemiseks. Selle juurde on tore tagasi tulla.

Aga tuleks lugemise juurest jälle tagasi raamatute endi juurde. Näitusel „Kujundlikud kurvid: 70 aastat raamatukujunduse konkurssi Eestis“ sattusin pealt kuulama Ivar Saki tuuri, kus ta ütles (küll veidi liialdades), et iga päev ilmub Eestis kümme uut teost, mis teeb umbes 3600 teost aastas. Sinna otsa veel kõik „mitteametlikud“ väljaanded. Mida me nendega peale hakkame, kas meil on neid kõiki vaja või peaks ideaalis olema mingi… ma ei taha öelda tsensuur… aga jah, tsensuur?

Maria: Me elame minu meelest hästi kummalisel ajal, kus raamatutel on veel ümber teatav püha oreool. Eks see ole ka lihtsalt harjumuslik: kui sa tahad oma mõt-teid jagada ja seda kuidagi pidulikult vormistada – mis iganes publikule –, siis teedki raamatu. Ükskõik kui kole või mõttetu see on. Aga vähemalt oled kirjutanud raamatu.

Hildegard: Ma nägin täna raamatukogus teost pealkirjaga „Kuidas osta ujumistrikood“…

Mis võiks olla alternatiiv?

Maria: Ma arvan, et alternatiiv on paratamatult kujunemas ja see on seotud raamatute tootmise kallinemisega: ühel hetkel pole see enam lihtsalt taskukohane. Ma ei arva, et see on kuidagi halb või hea, vaid pigem, et on praktiline vaikselt mingi teistsuguse formaadini jõuda. Kõik ju muutub.
Olen selle endale sõnastanud nii, et kui millegi trükkimiseks juba kõiki neid ressursse kasutada, siis peaks tulemus olema nii äge ja nii mitmeotstarbeline kui võimalik. Mitte selles mõttes, et sellega saaks tagumikku pühkida – kuigi miks mitte, onju –, vaid et trükisel oleks kvaliteet, mida mujalt ei saa. Ka näitusetrükistele, kus ei ole ülemäära uut teksti, vaid näiteks taaskasutatud esseed – mis on ka täiesti okei, sisu on ka väga okei taaskasutada –, peaks just kujundusega uue kvaliteedi andma. Iga raamat peaks minu meelest olema mingis mõttes luksus- ja kunstiobjekt.

Brigit: Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumil, kus ma töötan, tuleb sel aastal välja suur kataloog muuseumi 20-aastase ajaloo kohta. See on korralik tellis ja väga väärtuslik andmekandja, uute esseede ning väga laheda pildimaterjaliga. Aga samas muudab selle kõige paberilekandmine kõik väga ametlikuks ja tõsiseks ja tubliks. Pühalikuks. Nii olemegi tiimiga arutanud, kuidas selle kõrval mingeid juhuslikumaid või isiklikumaid lugusid välja tuua. Vastus ei ole teise trükise tegemine, sest ka nende lugude avaldamise viis võiks sedasama mõtet edasi kanda. Nii et võib-olla avaldame need lood oma uudiskirjas või sotsiaalmeedias või korraldame jutuvestmisüritusi… Või äkki saavad need ziinideks, mis seda n-ö ametlikku ajalugu täiendaksid.

Maria: Samas arvan, et kui üldse keegi võib teha raamatu, siis just muuseum. Muuseumide roll ongi ju veidi seda pühalikkust hoida. Aga absoluutselt, sellist ümbermõtestamist võiks igas valdkonnas rohkem olla – just sellepärast, et sõnumi edastamiseks ei pruugi raamat enam üldse parim variant olla. Infotarbimisharjumused on nüüdseks paljuski teistsugused.

Ziinide puhul mulle näiteks tundubki, et need rahuldavad nüüdisaja inimese vajadust rääkida asjadest mingil otsesemal moel – sellest ka ziinide teatav teraapiline mõju.

Hildegard: Mulle tundub, et järjest rohkem otsitakse asjadest mingit inimlikkust või karvasust, tahetakse näha isetegemise poolt. Näha autorit teose taga. Ja ka mitteametlikkus köidab.

Maria: Selles mõttes on ju kõigil isekirjastatud asjadel, ka perekonna- ja kohalugudel, sarnane mõju.

Jah, ja niimoodi mõteldes tekib tunne, et ju kõiki neid isetekkelisi raamatuid on ikkagi vaja ja tehtagu neid pealegi – õigemini, tehkem!

Hildegard: Jah. Neil on ka kogukonda ühendav funktsioon. Ma arvan, et ka näitusekataloogi puhul on tegelikult idee selles, et on inimesed, kes on käinud näitusel ja kogenud seal mingit ühist reaalsust. Ja neile jääb selle kinnituseks kataloog.

Maria: Kogukonna ühendamine võikski olla raamatu ülesanne.

Kogukonna kõrval on üks keskne sõna ka ruum. Kui väga te tunnete, et ruum dikteerib seda, mida te üldse teete või tehtud saate? Hildegard, sina oled oma kirjutistes osutanud teemale, et Eestis on liiga vähe nn kolmandaid ruume [ingl third space]. Ja ma olen täiesti päri, et eriti Tallinnas on lausa karjuv vajadus selliste kohtade järele.

Hildegard: Mulle on ruumiküsimus väga tähtis. Ka ziin toimib kolmanda ruumina.

Brigit: Mina kirjutan – olgu see millegi toimetamine või enda loomingulise teksti kirjutamine – mingis praos, mis jääb kuhugi „päris“ töö asjade vahele. Ja nüüd, kus mul enam stuudiot pole, käib see sageli ka mingis ruumilises praos, bussis või kohvikus või…
Aga see tundub lahe, et Tartus on näiteks niisugune koht nagu see siin, kus oleks võimalik mingeid isekirjastatud või väikekirjastuste tekste levitada. Tallinnas on sellest tõesti natuke puudu. Kunagi oli Lugemiku raamatupood.

Maria: Ja Puänt oli ka.

Brigit: Enam justkui polegi pealinnas sellist kohta, kus saaks näha nende kirjastuste teoseid, mida suurtest raamatupoodidest naljalt ei leia. Kui me „Friendship Foreverit“ [Brigiti toimetatud sõpruse-teemaline ajaleht Eesti ja Leedu kunstnike kaastöödega] välja andsime, siis ma ei teadnudki, mida sellele Leedu kirjastusele [12:15] öelda, et kus Eestis sellist asjandust müüa. Oligi tunne, et ainult Disainimuuseumisse saaks pakkuda.

Maria: No mina käin Raamatukois.

Jaa, olgu Raamatukoi hoitud! Aga eks sealne valik on ka üpris piiratud. Kui saaks kuidagi nende selektsiooni edendada…

Maria: See on ka disainimõtlemise number üks küsimus: kuidas võimendada olemasolevaid kohti, mitte lajatada kohe millegi uuega? Võiks jah Raamatukoile kirjutada ja uurida.

Hildegard: Mina tahaks, et vaadataks rohkem kastist välja. Raamatutel ei pea alati olema spetsiaalset ruumi, vaid otsida võiks mingit meelestatust, vaimu. See koht võib olla üsna suvaline: rattaremonditöökoda või kohvik või jumal teab mis. Restoran Kartul Tallinnas on näiteks väga hea näide. Niisugustest suvalistest kombodest võib sündida hästi ilusaid asju.

Brigit: Selle teemaga seostub ka parasiitlus. Ulvi Haagensen näiteks räägib, et mingi osa tema lähenemisest on selline parasiitlik: ta näitab oma teoseid teiste kunstnike näitustel. Vahel, kui ma tahan mingeid isekirjastatud asju kuskile müüki panna, siis üritan selle samamoodi parasiitliku võttega ära häkkida – kellelgi on kuskil mingi lett ja ma lükkan selle sinna.
Ühe hea positiivse arenguna on Tallinnas nüüd ka raamatulaat Fair Enough, mis kord aastas seda tühimikku täidab. Ühe nädalavahetuse jooksul tulevad ise- ja väikekirjastajad kokku ja tutvustavad oma asju. Laat on väga positiivselt vastu võetud, mis näitab, et publikut sellele jätkub ja tegelikult on sageli asi omaalgatuste taga.

Ja pangem tähele, kuidas see kõik toimib tänu kirjandus- ja kunstivälja koostööle. Fair Enoughi on ju algatanud EKA graafilise disaini inimesed Agnes Isabelle Veevo ja Linnea Lindgren, nii et ta toimibki mingit sorti ühenduslülina.

Maria: Jah. EKA graafilise disaini osakonnas tehakse üldse palju põnevaid kunsti ja kirjandust kombineerivaid katsetusi, aga need jõuavad harva sellest osakonnast või koolisfäärist kaugemale. Millest on kahju, sest kes teine siis kunsti laiemale publikule tutvustamisega peaks tegelema kui mitte tegijad ise?
Ruumi juures jäin ma mõtlema ka tööriistadele: mis ikkagi defineerib selle, mida üldse saab või ei saa teha? Millistele vahenditele on juurdepääs, millist võrgustikku sa tunned, kes mida teha saab… Näiteks oleks päris loogiline, kui trüki- ja paberikunstimuuseum TYPA Tartus oleks ka igasuguste eksperimentaalsete trükiste või trükikirjasõna loomeplatvorm. Ja miks ei võiks ka Paranduskeldris olla midagi taolist?

Hildegard: Mitte et Paranduskelder peaks nüüd kohe endanimelise kirjastuse looma… Kuigi see oleks äge tegelikult.

Maria: See oleks väga äge! Aah, nii palju häid mõtteid!

Ja ruumi kohta veel niipalju, et virtuaalne ruum on ka ruum. Hiljutise metsameeleavaldusega [„Mets on pärandamiseks, mitte ärandamiseks“, 25.04.26 Tallinnas] seoses võis jälle täheldada Facebooki rolli ja elavnemist. Igasugused inimesed, kes on olnud aastaid metsakaitsearuteluga otsapidi seotud, tegid seal järsku väga märgilisi sõnavõtte. Nähti, et nüüd on see momentum, mil tuleb see asi välja öelda – ja no kus sa siis ütled? Paratamatult mingi foorumina see sotsiaalmeedia toimib.

Hildegard: Kui tahta luua kolmandat ruumi mingi korporatsiooni pinnalt, siis peab lihtsalt väga teadlik olema, kuidas see hakkab sinu käitumist suunama. Ka siin Aparaaditehases, kus me praegu istume – see on ju tegelikult kommertspind. Või Telliskivis. Kui sinna oma stuudio teha, siis peab arvestama, kuidas see füüsiline ruum sind mõjutab.

Maria: Nõus. Samas see Facebooki arutelu, millest ma rääkisin, oli ikkagi suunatud füüsilise ruumi, meeleavalduse enda loomisele ja tekkimisele – eesmärk pühitses abinõu. Mind väga huvitab see teema: kuidas nii-öelda ametlikku ja mainstream’i selliseks mudida, et see oleks endale kasulik või põnev? Kuidas sellele teadlikult läheneda?

Veel märkamisi-suunamisi-tähelepanekuid?

Maria: Mul oleks üleskutse suurematele kirjastajatele, kellel on ressurssi teha kvaliteetset vormi: võtke disainerid kampa ja mõelge oma tööprotsessid uuesti läbi. Meil on suur disainerite ja raamatukujundajate pealekasv, kes suhtuvad raamatusse kui sellisesse väga materjaliteadlikult, objektiteadlikult – ütleme, tervikuna. Aga suurkirjastustes paistab sageli olevat samalaadne tööjaotus, nagu see oli kunagi: „kunstnik“ kujundab kaane, küljendaja küljendab ühe või teise malli järgi, materjali- ja trükivalikud on standardsed. Muidugi see väga oleneb sellest, mis tüüpi kirjastusest ja mis tüüpi raamatust me räägime. Aga vähemalt iga originaalteos, mis eesti keeles ilmub, võiks saada maksimaalse kvaliteedi, mis Eesti raamatukujundusel pakkuda on. Ma arvan, et on paljut, mida saaks sarnastes ajalistes ja rahalistes tingimustes ägedamalt teha.
Teadlikku noortele disaineritele võimaluse andmist võiks olla palju-palju rohkem. Aga ma ei tea, kust see initsiatiiv peaks tulema, sest vaadates kas või sellesama iga-aastase konkursi „25 kauneimat raamatut“ tulemusi ja žüriid, mis on aastast aastasse täpselt samad vanad tüübid, kes hindavad neidsamu vanu sõpru, kes raamatuid kujundavad, siis…

Brigit: Üks nähtus kirjastusväljal, mida ma ise huviga jälgin, on Ott Kagovere kirjastuse OPA! teosed. Neid raamatuid lugedes ma tunnen, kui palju tundlikkust ja läbimõeldust on sinna läinud nii sisu kui ka disaini mõttes ning kuidas seal taga on mingisugune missioon ja vormiline paindlikkus.

Hildegard: Mina tahaksin jällegi mainida mingeid hänge, mis on meelde jäänud just seetõttu, et keegi on võtnud kaasa enda tehtud raamatuid või ziine. Või ükskõik mis raamatu – ei pea olema enda tehtud. Lihtsalt toonud vaatamiseks või laenutamiseks. See muudab koosolemise alati kuidagi eriliseks, kui seal on raamatud juures, seda võiks rohkem teha.

Jaa, olla vähem häbelik enda asjade või hobby horse’ide näitamisel – alati on nii äge teada saada või näha, mida inimesed teevad või millest parasjagu vaimustuvad. Sellega seoses: kas sa, Brigit, tahaksid näiteks rääkida oma toiduretsepti-postkaartide projektist?

Brigit: Käisime kunagi sellise prügisukeldumise kollektiiviga nagu Üle Prahi dumpster dive’imas ja tegime nendest dive’itud toiduainetest kunstiüritustel süüa. Kuni ühel hetkel hakkasime prügikastides leiduvatest koostisosadest tehtud toitudele retseptikaarte looma. Pildid on kujundanud Sigrid Liira, tekstid kirjutasime ja retseptid panime kokku ühiselt. Olin varem kogunud nõukaaegseid postkaardisuuruseid toiduretseptikaarte – mind köitis nende juures toidu visuaalne külg, sest paljud neist piltidest näevad tänase pilguga vaadates väga kummalised välja. See, mida me sööme, on ilmselgelt muutunud, aga ka viis, kuidas me toitu kujutame, on arenenud.
Dumpster dive’imise kui praktika juures huvitab mind ka see, et leitud materjal inspireerib õppima midagi uut. Tänu sellele tegin näiteks esimest korda letšot või, ma ei tea, nektariinimoosi. Materjal inspireerib. Poest toitu ostes nii ei mõtle – valid seda, mida oled harjunud valima.

Hildegard: Mulle meenus, et ma olen ka kunagi retseptiraamatu teinud. Me kogusime lugusid, kuidas inimesed toidujääke ära kasutavad.

Maria: Mul on ka terve riiulitäis kokandusraamatuid. Aga mul sai ühel hetkel retseptidest täiega kõrini – see retseptide fetišeerimine, mida me kokaraamatute rohkusest näeme, hakkas mulle kuidagi sümboliseerima seda, kuidas me ei oskagi tänapäeval sageli lähtuda käepärasest materjalist, vaid peame alati vajalikuks poodi minna, valida, tarbida ja teha täpselt nii, nagu juhend ette näeb.
Aga tundub, et meil on siin tegelikult üsna sarnased ideed – et kuidas anda selle retsepti- või kokaraamatu juurdepääsetava vormi kaudu edasi mingit sügavamat mõtet ja peita sellesse vastupanu.

Räägime siis lõpetuseks natuke ka oma lemmikraamatutest.

Brigit: On üks raamat – samuti toidust –, millest ma olin väiksena täiesti vaimustuses. Selle pealkiri on „Salasahver“, ilmunud 2002, kujundaja Ruth Huimerind. Väiksena ma tekste ei lugenudki, vaatasin ainult Ruthi tehtud fotosid – need on hästi värvilised, hästi teatraalsed, hästi lavastatud.
Teine, natuke sarnane lemmik on Andres Kure ja Mari Laanemetsa „Tallinna juht“, mis on vist graafiliste disainerite seas mingi väga big deal. Aga mina tahaksin tähelepanu juhtida just selle sisule. See räägib Tallinnast, aga teeb seda natuke teisel moel. Paul Kuimet näiteks kirjutab seal rulatamisest, ja kui mu mälu mind ei peta, kirjutati seal ka seksitööst ja linnaloomadest. Selline perspektiiv ei ole harjumuspärane, ja seepärast mõjuvad need tekstid kuidagi ehmatavalt – aga kõige paremas mõttes.

Hildegard: Tahaksin ausalt öeldes sellele soovitusele sekundeerida, sest olen juhuslikult seda raamatut lugenud ja see oli väga võimas kogemus. Ma leidsin selle Siim Preimani kureeritud näituselt „Minu kodu, meie linn“ Tallinna Kunstihoone Lasnamäe paviljonis.

Räägiksin enda lemmikutest ka, just kujundusliku külje pealt. Esiteks, üks minu lemmikraamatuid on Maria kujundatud Roland Barthes’i „Armudiskursuse katkeid“. Mu meelest ideaalne raamat, just selle eestikeelse väljaandena. Ja mu teine lemmik on kõik Kalju Kruusa raamatud. Tal on kõigil raamatutel sama kujundaja: Andro Küün.

Maria: Kas ta luule kõnetab sind samavõrra kui raamatute välimus?

Jaa, ongi suurepärased tekstid, mida saadab suurepärane kujundus. Olen täheldanud, et kui raamat on maitsekalt kujundatud, siis ma olen tihtilugu leebem ja usaldavam ka tekstide endi vastu, sest ma tunnen, et autor lihtsalt peab olema mingi ülihea tüüp, kui ta on kujunduse suhtes sellise valiku langetanud.
Ja siis olen palju mõelnud ka Elle Viiese lavastuse „Enigma“ kava peale (kujundaja Jaan Evart), mis on hea näide mingist kolmandat sorti trükisest. See trükis on märkimisväärne osa lavastusest, selle saab tasuta kaasa. Ja see on väga-väga ilus, selles on Elle enda joonistusi, Elle enda kirjutisi – täiesti omaette kunstiteos.

Maria: See on täpselt see, mida ma silmas pean – niisugust asja võiks rohkem olla. Näiteks Priit Põldma keskkonnaaktivismiteemalise tüki „Lõputu suvi“ puhul Rakvere teatris oldi justkui lavastuse teemale kohaselt loobutud paberkandjal kavast, oli ainult ruutkood. Aga see ei ole väga juurdepääsetav ega põnev lahendus. Selliste tähtsate teemade puhul saaks ehk just trükise või muu taolise suveniiriga sõna kaugemale levitada. Nii et see oleks täiega võinud olla see koht, kus teha mingi põnev trükiseline sekkumine!

The post Trükitud tekstide vajalikkusest appeared first on Värske Rõhk.

Juulikuine luulerubriik pakub värsket kraami (palavas hädavajalik!!) nii uus- kui taastulijatelt! Karastava tuulehooga toovad uut hingust Mirabella Pello assotsiatiivsed gootihõngulised luuletused, Meribel Lepa tihelühikesed tekstid, milles kujustuvad tervikuks DNA-heeliksid, akordid, narrid ja kirsiõied, ning Henri Aule lõbusalt nukrad, ÿhtaegu teravad ja sõbralikud luuletused. Karola Ainsari tekstid kulgevad mõtlikult üle põldude ja piiluvad tuttavatesse akendesse, teadvustavad hoolivalt aja möödumist ja kogemuste rikastumist, Lauri Laaspere samblahõngulised tekstid igatsevad ja annavad ruumi segadusele, Richard Annilo luuletused aga näitavad lugejale keelt ja muretsevad, et ehk oli see ikkagi liig, ning teevad põike visnapuistele radadele.

Suvekuuma aitab veelgi leevendada proosakülgede karge esimene lumi ja mõnusalt sotsiaalkriitiline hingus! Kirke Perteli poeetilises proosapalas otsivad kahe inimese lahjast alkoholist pehmed keeled üksteist, lõhnad lakkavad lõhnamast ja taara igatseb automaati viimist. Värske Rõhu debüüdi teeb Liisa Jõgi, kes riivab oma lühijutus sotsiaalkriitilise taskunoaga, millest tekkinud haav ei taha pärast lugemist korralikult kinni kasvada. Ulmelugu avab seda, mis võib saada siis, kui naisinimesi pole enam maamunale tarvis. Hoogsa välkproosaga sähvatab selle numbri teine proosadebütant Mirtel Ehasalu. Loo peategelane ärkab pimedas ja aina kitsenevas ruumis, ajataju on läinud, ent kuidagi on ta elus. Aga kuidas?! Proosale paneb punkti Robin Liiber, kelle loos kohtub noor peategelane oma kasuvanaisa onu Vinkuga, ent ühtmoodi õnnetud on nad mõlemad. Puudutakse õrnalt üksilduse, vananemise ja hingelise heaolu nukramaid tahke.

Tõlkes saab seekord lugeda Anglo-Iiri kirjaniku Quigley Cryan Brockbanki kummastavaid lühilugusid Laura Pihliku hoolikas ja klaaris tõlkes. Brockbanki lood painavad ja rõhuvad: küll kaevutakse huviga sügavale keha sügavaimatesse soppidesse (muuseas, kas teil on ka oma solgimagnet?), maadeldakse omaenda kolmanda kõrvaga ning jälgitakse hirmuga, kuidas midagi nimetut ja nähtamatut iga päevaga mööda keha aina suule lähemale ronib. Päeviku on kahasse kirjutanud Sabina Ummelas ja Elo Kaalep, kes said mõlemad eelmisel aastal esmakordselt emaks – kõrvuti asetatud vanemluskogemustes reflekteerivad nad end saatvate hapruste, tugevuste ja laiemate ühiskondlike jõudude üle ärksalt ja elujaatavalt. Välgatuses pakub Kaarel Aadli aga välja olemise kolm traktaati, mis samuti pakatavad soojusest ja elurõõmust. Elu plärtsub ja mürtsub, kuid peamine on on olla hea nii iseenda kui kõigi teistega enda ümber. 

Seekordses vestlusringis arutab Juuli Teder Maria Muugi, Brigit Aropi ja Hildegardiga kõiksuguste (ilusate, ebaharilike, südamelähedaste) trükiste ja nende vajalikkuse üle, vestlust saatmas visuaalinäited ja Mirabell Veli fotod. Koomiksisõpru rõõmustab juulis Enn Nazarovi looming, kus meenutatakse kevadist ajuudu ning aega, mil päike veel nii kergesti end näole ei andnud.

Kriitikarubriik on juulis eriti raju! Aliis Aalmann kirjutab J. A. Bakeri „Rabapistrikust” (tõlkija Liisi Rünkla) ja kõigist selles leiduvatest täpsetest loodussõnadest, Steven Noorsoo harutab lahti aga jupikesi Kristjan Haljaku „Relvad naistele” tihedast tekstikoest. Getriin Kotsar võtab ette Kaur Riismaa „Väsinud valguse teooria” ning vaeb põhjalikult selle ambitsioone ja nende täitmist, Mia Tamme seab aga enda elukogemuse kõrvuti Miranda July romaaniga „Käpuli” (tõlkija Jüri Kolk) ning leiab paralleelidest nii mõndagi.

Suvised raamatusoovitused Johan Haldnalt, kaanepilt ja illustratsioonid Angeliina Birgit Liivlaiult.

Lugege VÕRKKIIGES!

The post Värske Rõhk nr 102 appeared first on Värske Rõhk.

Martin Alguse luulekogu kahvatuhallil kaanel on kujutatud valget meduusi, mille reljeefne kujutis annab ka sõrmede all tunda. Kui meeldetuletuseks natuke meduusi kohta uurisin, leidsin poeetiliselt kõlava kirjelduse: meduusi kehas on üks kausjas kummik, mis kogub endasse vett, ning kui see kokku suruda, voolab vesi kummikus tahapoole, andes meduusile tõuke edasiliikumiseks. Selline mehaanika toimib siiski vaid tüünes vees, kuna meduus ei suuda vastu panna tormidele ega kõrguvatele lainetele, mis teda kaldale paiskavad.[1]

Alguse kujundlikes ja ilmekates ridades on seosed meduusiga tugevad. Meduusilikult keeruline on eluga edasi minna, kui briisid on muutunud iilideks, kindlus asendunud kõikumistundega, emotsioonid ja mõtted keerdunud tornaadoks ning kummikud täitunud veega. Kui palju üldse suudab üks inimene oma sisemisse kummikusse vett koguda? Luulekogus „Elektro“ uhuvad read lugeja nagu mõne merelooma lainetena endaga kaasa ning viivad ta kõiksugu paikade, hetkede ja inimeste juurde. Mõnikord tulebki tundevesi oma hinge koguda, seda natuke tallel hoida ja seejärel lasta sel välja voolata… miks mitte sõnadena tühjale paberile teistele lugemiseks. Oma hingekummikuid tuleb mõnikord jagada.

Teos avaneb väikeste ruutude sümbolistliku mänguga. Need esinevad nii pealkirjades kui ka erinevas koguses ja paigutuses lehekülgede servadel, olles üksteisest eraldatud horisontaalse joonega, mis on küll vaid pisitilluke detail, aga mõjub samuti oluliselt. Ruutudes peitub justkui jõuduandev energia, mis ridu ergastab ja raamib. Sealjuures on huvitav, et nii esimese kui ka viimase luuletuse pealkirjas ruuduke puudub, moodustades niiviisi teose mõttelise telje – elektriliinipostid, mille vahel hingavad sütitavad värsiread.

Teose esimene luuletus ürgab sügava algoleku kirjeldusega, kus ümbrus on veel tasane ja vaga. Selle oleku kesksed elemendid on alles arenev millimallikas ja teised tundmatud veeloomad, roheline silm ning ema. Neis sisalduv rahulembus on ähmaselt lohutav ja tekitab lugejas ootusvärina – mis saab edasi? „[R]oheline silm pöörleb kummipaelal / kustutab mälestust lootepõlvest millimallikana ookeani käikudes / hommikul istun kevade plekist kausis kuu valge auk keset taevast / [—] tummade loomade värelused mida emagi ei mõista / vaid meie närvid hõõguvad kaasa / villane kampsun vastu ihu / sosinad iseenda pimedusse“ (lk 5).

Viimane luuletus on alguse jätk, selle mõtteline peegeldus. „[H]elkleva vee kohal oma peenetel niitidel / pisikesed kaheksajalgsed / kummaline mõelda et olen vaid hiljaaegu / olnud neist pisemgi / millimallikas ookeani tumedates käikudes // soe tuul toob merelt ema kauge hääle horisondi kummipaelal / pöörleb roheline silm millest kostub rahustavat kõrinat“ (lk 63). Selle tekstini jõudes läbib elektriposte ühendavaid traate löökidena värin, tagasivaade, kokkuvõte kogetust. Lugeja ees rullub lahti lugu, mida antud laeng elavana hoiab – sisutihe rännak, mis pajatab sihi otsimisest, armastusest, ärevusest, sõjast ja teistest maailma eri paigus tekkinud tundmustest. Seevastu asuvad nii algus kui lõpp väljaspool tõelisust, neis peitub rahutakt, sisemine algolek.

Teoses harmoneeruvad kohtumised, tundmused ja paigad. Vahutavasse maailma aitab sukelduda kohati barokne, aga täpne kujundiloome, mis loob erilisi kujutluspilte: „stsenaristide grupis on kolm islandlast ka Jon kes tundub / tagasihoidlikult ulakas / tuttav nagu liimi lõhn Ugala grimmitoas / kõhklused taanduvad korraks“ (lk 26). Lisaks osavale sõnaseadmisele on tekstides tähtsal kohal luuleridade visuaalne mäng, mis kannab samuti tähendust. Read võivad olla omavahel nihkes, kulgeda astmeliselt, irduda teineteisest, katkeda ootamatult või, vastupidi, tunduda lõpmatud, jätta üksteisele hingamisruumi, siis jälle paikneda tavapäraselt tihedalt ja rööpselt koos… Näiteks värsid „vaidlesin teiste omasugustega // küsimuse üle // kust tulevad lapsed // armastusest rääkis mulle ema // aga sõbrad naersid mind välja“ (lk 18) kulgevad luuletuses astmeliselt ja lugedes on selge, et just nii peabki olema. Kõik on intuitiivselt alati oma kohal.

Sisult on teos tutske ja väga inimlik. Selles iselaadi päevikuvormis teekonnakirjelduses segunevad eri rahvused, riigid, linnad, ajaloolised mälestusmärgid ja nende taga peituvad valutorked, ei puudu ka viide tehisarule ega pulbitsevale ängile, mis sünnib keerulistest aegadest ja tuleviku peale mõtlemisest. Teemad on lugejale küll kodused, aga viise, kuidas neist kõnelda, on väga palju: „hiljem Zagrebis / räägib Airbnb perenaine Nadia et õppis nagu meiegi kunagi / näitlejaks ja pidi endale kallima fantaseerima / sest õpetaja (hirmus Horvaatia korüfee) nõudis / tudengitelt päeviku pidamist / nõudis just üksikasjalikku intiimsuste kirjeldust / aga Nadial polnud veel kedagi“ (lk 51).

Olen tänulik, et „Elektro“ minu lugemisvalikusse sattus – imetlen väga, kuidas autor on suutnud öelda korraga nii otse, aga samas varjuda kujundite loori alla. Õhukeste hallide kaante vahelt leiab täpselt parajalt lugusid, millega ennast rasketel hetkedel laadida, kuna selles küütlevad äratundmishetked, mis lugejaid vandeseltslaslikult ühendavad.

Hoidke oma sisemist kummikut. Meduus teab, et edasiminemiseks on vajalik millestki loobuda.

[1] Vt https://www.kalapeedia.ee/meduus.html.

The post Kui palju jõuab üks kummik endasse vett koguda… appeared first on Värske Rõhk.

kuidas sõnad, mida
kuulevad ainult pilved
tuulega minema uhuvad
ja laused jäävad ütlemata

kuidas nahk puude külge end
kleepides sellega üheks sulab
ega tulegi kunagi
enam tagasi koju

The post “et vaid” jt luuletusi appeared first on Värske Rõhk.

The post Vaikus appeared first on Värske Rõhk.

The post “olen kade isetolmlejate peale” jt luuletusi appeared first on Värske Rõhk.

Richard Siken
„I Do Know Some Things“
Copper Canyon Press, 2025

Minu meelest kõige-kõigem eelmisel aastal ilmunud luulekogu on „I Do Know Some Things“, millega Richard Siken tegi sajandi comeback’i. Seda ka sõna otseses, elulises mõttes, sest nende mustade kaante vahele köidetud 77 (pool)autobiograafilist, sisekaemuslikku proosaluuletust viivad lugeja luuletaja/luulemina pähe just insuldi hetkel (mida EMOs peetakse paanikahooks) ning sellele järgneva paranemisperioodi jooksul („I blathered in loops— repetitive, elliptical. I was overly / invested and empathetically blurry.“ (lk 21)). See on Sikeni teostest kõige valusam, isiklikum, tema tekstid näivad pärinevat otse päevikust – luulekogu saigi alguse nimekirjadest, mida Siken koostas, püüdes endale oma elu meelde tuletada. Ta on öelnud, et pärast insulti on võimatu kirja panna valesid, mis kokku räägiksid tõtt, ning et luule vormilise ülesehitusega mängimine pole enam võimalik. Tõelise luuleelamuse
saamiseks soovitan esmalt läbi lugeda tema varem ilmunud luulekogud „Crush“ (2004) ja „War of the Foxes“ (2015), mille kajasid on kuulda ka viimases kogus: „We have to / practice losing everything. We are deer, we are headlights. We are / the road where they collide.“ (lk 108) See pole lihtne lugemine, aga oi-kui-väärt-lugemine.

Anne Carson
„Linnade elu“
Kirjastus Hunt, 2024
Tõlkinud Hanneleele Kaldmaa

Oma lemmikluuletajate soonel jätkates soovitan lugeda „Linnade elu“, mille on oivaliselt eesti keelde tõlkinud Hanneleele Kaldmaa ning mille autor on suure I-ga Intellektuaal, luuletaja, esseist ja klassikalise filoloogia professor Anne Carson. Kogu koosneb kolmest osast, mis pole varem ühiste kaante vahel kohtunudki: esiteks on „Linnade elu“ eklektiline mosaiik kõiksugustest linnapealkirjadega luuletustest, näiteks „Taas saabuva kevade linn“ („Kevad on alati nagu vanasti.“ / Ütles vana hiina mees. / Vihm sisises mööda aknaklaase. / Igatsus kusagilt kaugelt. / Meieni jõudis.“ (lk 10)); seejärel lähme Anna Xenia juurde Rooma, kust omakorda liigume tsüklis „Reisijuht: Rooma langemine“ koos Orvietosse ja lõpuks jõuame välja Perugiasse fenomenoloogiakonverentsile, kus ootame Annat – 15. sajandi maalikunstniku Pietro Perugino muusat – 53-osalises poeemis „Canicula di Anna“. Ühest kogumikukaanest teiseni hulkudes on tunda müstiliste etruskide kohalolu, selle ebakindla päritoluga rahva, kes Kesk-Itaaliat enne roomlasi valitsesid. Tagatipuks olid etruskid ka suurepärased linnakujundajad.

Lilli Luuk
„Ööema“
Saadjärve kunstikeskus, 2025

Kehad-linnad läbi käidud, jääb üle vaid külastada raba Lilli Luugi romaanis „Ööema“. Kui ilusvalus tekst! Eriti need pikad lõigud, mis võiksidki mitte kunagi lõppeda. Mul oli tõtt-öelda häbi, et polnud raamatut varem ette võtnud, ent lõpuks vastas teos kõigile mu ootustele: lugesin ta pea ühe hooga läbi, ainult vahepeal tuletas end mulle meelde öö, mistõttu pidin uneitketaja öökapile asetama. „Ööema“ meenutas mulle tohutult jutte, mida on sestsamast teise maailmasõja järgsest ajast, olust ja metsavendadest mulle rääkinud mu kallis vanaema; ning Ene Mihkelsoni „Ahasveeruse und“. Kui te ei ole „Ööema“ kaant veel paotanud, siis olgu see teile märk!
PS! Ja kui keegi veel kurdab, et on raske jälgida, siis soovitan aeglasemalt lugeda, süveneda…

The post Raamatusoovitused: Hanna Stiina Kangur appeared first on Värske Rõhk.

Millest on tehtud väikesed tüdrukud?

Seisan päikselisel jaanuarikuu päeval raamatukogus kodumaise ilukirjanduse riiulite vahel. Mu hinges sumisevad mesilased. Nimetan kolm asja, mida näen, tunnen, kuulen. Hingan. Libistan sõrmed üle riiulil olevate nimede. Ma tean täpselt, mida hing ihaldab. Otsin noort ja vihast ja toitvat ja rammusat… Kuulen tudengeid, kes eksamiteks valmistuvad. Tunnen mesilasi, kes mu sees mesitaru ehitavad. Haaran raamatu.

Seest siiruviiruline, pealt kullakarvaline…

Olen pikalt tundnud (aja)kirjanduses puudust toorusest. Sellisest siirusest, mis annaks mulle pimedas talves tagasi sära või innustaks mind seiklustele. Siirusest, mis paneks mindki kirjutama – suruks pliiatsi kätte ja tooks pinnale suure ning kõikehõlmava maailmavalu, mida üritan kõigest väest maha matta. Autoritest, kes võtaksid enda sõnadega mu pea sülle, paitaksid mind ja punuksid mu juuksed punupatsi.
Kui noores teismeeas Zoe Leonardi teksti „I want a president“ (1991) ning Sveta Grigojeva ja Triin Tasuja luuletusi lugesin, tundsin esimest korda, et olla naine, kes on vihane – see tähendab kirglik ja iseteadlik –, on lubatud. Need tekstid on suur osa minu kasvamisloost ja sellest, kes olen täna. Igatsen selliseid naishääli, vajan neid tekste, et tunda: ma pole enda sõjakas meelsuses üksinda. Kuigi autoreid, kes räägivad naiseks sirgumise kogemusest, on juurde tulnud (nt Lilli Luuk, Carolina Pihelgas, Kairi Look, Eva Koff jt), tunnen ometi puudust 20ndate alguse ilu ja valu kujutamisest nii, nagu me seda tänapäeval tajume – nagu seda kirjeldavad Johanna Roos, Triinu Kree ja Heneliis Notton. Ma igatsen toorust ja seda, et suudaksime noori autoreid leida, toetada ja nähtavaks teha. Et ma leiaksin tohutu hulga nimede seast riiulist üles oma saatusekaaslased, kes soovivad, samamoodi nagu mina, sõnadega maailma päästa.

Varesele valu, harakale haigus, mustale linnule muu tõbi…

Aliis Aalmann, keda võiks kutsuda ka Eesti Sally Rooneyks, oskab sõnadega terveks ravida. Ta nõiub lahti ammu sahtlisse peidetud valu, paneb haavale salvi ja pomiseb kaitseks võlusõnu. Ta on multikates nähtud haldjas ristiema, kes täidab salasoove ja annab ballile minekuks klaaskingad; hambahaldjas, kes toob valu seljatamise eest kingituse. Ja tema lood ronivad otse lugeja lapsepõlvekodu aknast sisse. „Kes aias“ on kirjutatud tüdrukutele, kes on mänginud trifaad või ukakat, kollast autot nähes sõpra igaks juhuks müksanud või pidanud võitlema toitumishäirete ja clean girl esteetika deemonitega. Neile, kes imetlesid teismelistena hipsterikultuuri ja romantiseerisid tulevast ülikooliaega, mida läbistab nüüd kliima- ja sõjaärevus – generatsioon, kelle kohta öeldakse liiga tihti, et kõigil on depressioon ja ATH.
Sealjuures säilib Aalmanni tekstis maitsekas tasakaal karmi ja haldjaliku, kirgliku ja vaoshoitu vahel. Aed, kuhu autor lugejat kutsub, on täis puid, lilli ja putukaid. Ta pakub lugejale võimalust istuda võrkkiiges, külastada jäneseurgu, mille lõppu ei tea, või koguda kokku kimp erivärvilisi õisi. Kuid need õienupud pole sugugi vaid medalid ja kiituskirjad. Nende seas on ka tubli tüdruku sündroom, üksindus ja sellega hakkama saamine, soov kuuluda, hirm kaotada enda sära ja püüd olla normaaaaaalne (tervitused kõigile, kes on seda kunagi soovinud). Seda, milliseks lugemiselamus kujuneb, saab lugeja aga ise valida – kas lasta end raputada või jälgida pigem hellalt kõrvalt. Ehk polegi mesilaselt nõelata saamine kõige hullem, mis sellel teekonnal juhtuda võib? Proovin järele.
Minu valikuks saab hüpata jäneseurgu, just nagu Alice Imedemaal. Kaon koos tekstiga maailma, mida olen hakanud unustama – seisan järsku vanaema aias ning tunnen tuult, muru- ja lillelõhna. Aalmann toob lugudesse detaile seikadest, mida olen ise tegelastega samas vanuses läbi elanud: naabripoisist, kellele kogemata haiget tegin, aga kelle kingitud ketti kuni selle katkiminekuni kaelast ei võtnud. Või lasteaia kodumängust, mis hakkas ühel hetkel peegeldama traumat – valu, mis pidi jääma suletud uste taha.
Teoses on kujutatud naiseks olemist kui ellujäämisvormi – oskust kohaneda ning märgata ohtu ja valitsevat meeleolu paremini kui iseenda vajadusi. Loetu paneb tõdema, et tüdrukud ei õpi vaikima seepärast, et nad oleksid loomult tagasihoidlikud, vaid sellepärast, et vaikimine on tööriist, mis hoiab ära konfliktid, hoiab alles armastuse, hoiab koos pere. Aalmanni tegelased soovivad sobituda, mitte tüliks olla ja ise hakkama saada, ning just seetõttu mõjuvad kogumiku eriilmelised lood kõik ühtmoodi ausalt. Need näitavad, kui raske on märgata, et elad reeglite järgi, mida pole ise kehtestanud, ja et oled väsinud maailmast, kus puhkamise eest kiituskirju ei jagata.

Kus on kodu? Kus on kodus?

Aalmanni tekstides ei ole lapsepõlv süütu sissejuhatus täiskasvanuellu, vaid aeg, mil pannakse paika alustalad, millele oma elu hiljem ehitada. Kodu mängimine, sõpradega jõukatsumine, esimesed häbihetked – kõik need näivad esmapilgul tavalised, nostalgilised. Aga just neil hetkedel õpitakse, millal tohib olla vali ja millal mitte, millal võib nutta ja millal tuleb naeratada. Aalmann ei sunni kedagi „terveks saama“: ta ei murra lugejat, kui too selleks valmis pole, ega tee tema valu väiksemaks või suuremaks.
„Kes aias“ pakub ruumi, mis võib mõjuda lausa ehmatavalt – turvalist aeda, kus enda mõtetega sõbraks saada. Lugeja võib tunda, et teost ei hoiagi käes enam tema, vaid väike sisemine laps, kelle tegemised seal aias lahti rulluvad. Mesilaste sumina keskel hakkab ta märkama, et mitte ainult Vanja ei vaata enda vanaema ehtekarpi, vaid ka… Mitte Mariana ei ole koolivahetunnis kooli kõrval suitsupausil, mitte Luise ei kõnni iseenda noorema varjuga võidu, mitte Sofia ei ole päevakavast maas, vaid ka… mitte, mitte, mitte nemad, vaid ka mina.
Need mesilased sumisevad liiga valjusti. Helistan sõbrannale ja küsin, kas ka tema mäletab, et mängisime kunagi seal imeliku garaaži juures… Helistan emale ja küsin, kas ka tema mäletab, et ükskord lasteaias… Saan aru, et olen hakanud seda aega juba unustama. Ma tahan selle väikese tüdruku sealt vanaema ehtekarbi juurest, koolivahetunni suitsupingilt ja üle pea kasvanud kohustuste keskelt välja tuua. Murda läbi õiemere, sumina ja koolikoridori tema poole, et ta tunneks, et ta pole selles kõiges üksinda.

„Üks daam ei kerja. Tal on kõike küllalt, / ka siis, kui tahaks valust oiata. // Et olla daam, ma vaikima pean üllalt. / Kui plahvatan, siis ette hoiatan.“[1]

Novellis „Kookon“ tunneb peategelane, et ta „polnud küll liblikas, aga ta oli keset metamorfoosi“ (lk 69). Maailmas, mis pidevalt muutub, on varasemast veel olulisem asetada end mäletamise teljele. Püüda hetkeks mitte mõelda sellele, mida muutused endaga kaasa toovad, vaid tunnetada seda, mis on juba olnud. „Kes aias“ pakub selleks võimalust – see võtab kokku ühe põlvkonna loo. Väikesed tüdrukud pole enam ammu tehtud maasikatest, šokolaadist, lilleõitest ja piimavahust. Aalmann oskab selle ammuse legendi maitsekalt ümber riimida ja kokku sõlmida. „Kes aias“ on vajalik, et aastatega tekkinud mõttemustrid ümber kirjutada ja end naisena vabaks loitsida.
Olen jõudnud läbi jäneseuru oma metamorfoosi lõpule. Ja järsku on jaanuarikuust saanud kevad, kus leian ruumi uutele algustele. Need mesi-lased ei hirmuta mind enam.

[1] Doris Kareva. „Et olla daam, ma kannan kõrgeid kingi“ – „Päevapildid“, Tallinn: Eesti Raamat, 1978, lk 18.

The post Kes on sinu aias? appeared first on Värske Rõhk.

The post “Surnud kala silmad” jt luuletusi appeared first on Värske Rõhk.

The post Mesi Vesselovi koomiks appeared first on Värske Rõhk.

Haldjaid sotsiaalmeedias ja rahvajuttudes võrreldes jääb kohe silma yks põhimõtteline erinevus: eesti haldjapärimuses ei ole jutud kunagi haldja perspektiivist, ent tänapäeval on sotsiaalmeedias levinud just narratiiv, kus ollakse või tahetakse olla haldjas. Sellist soovi rahvajuttudes naljalt ei kohta. Seal on haldjas enamasti keegi, kellel on mõni võõrust või võõristust tekitav tunnus, olgu ta siis hea või halb. Kedagi või midagi võidaksegi haldjaks pidada just sellise tunnuse tõttu, näiteks: Läind suur must kuhi metsa. See old metshaldjas[1]. Kahtlastes objektides nähakse ikka haldjaid, ent ka elusolendites, kes muidu tunduvad tavalised, ent miski nende juures on teistmoodi: Üks mees kallistanud metshaljast. Muidu olnud kõik naisterahva olek, aga külm olnud[2]. Nii ka loos, kus nähakse kedagi vihmast mitte välja tegemas: Teest eemal põlend tuli ja tule ääres istund hall vanaeit ja kudund sukka. Ometigi vihma sadand, kuid eit istund ja kudund sukka, nagu poleks tal sest midagi. Nemad peatund ja silmitsend teda, kuid eit pole nägu tõstnud. Siis nad arvand, et mis see muud oli kui haldjas[3].

Viimane kirjeldus kõlab isegi veidi kokku haldja kuvandiga sotsiaalmeedias – naine, kes ei hooli yhiskonnanormidest ning tegeleb armsate hobide ja „haldjalike“ tegevustega, nagu ka meemis god, the girls you put on earth to eat fruits and be near the river like nymphs and fairies are forced to work. Eristumine niinimetatud hallist massist võib olla isegi eesmärk omaette: the feminine urge to become an ethereal being not bound by the rules of this world. See ongi yks põhilisi elemente, mis näib tänapäevase haldjaesteetika juures ligitõmbavana – pääsemine argimaailma piiritletusest. Võiksime ette kujutada meemi, mis romantiseerib vihma käes kudumist kui haldjalikku tegevust. Rahvajutus on tegu vanaeidega, ent sotsiaalmeedias on haldjalikkus just tydrukute kultuur.

Rahvajuttudes tavaline võõrus ja distants jutustaja ning haldja vahel on sotsiaalmeedias pea olematu. Siiski on ka eesti pärimuses näiteid, kus see distants yletatakse, seda pigem siis, kui tegu on heasoovliku haldjaga. Yhes jutus, kus metshaldjas on puude kaitsja rollis, läheb puuraiuja haldjaga kaasa, et tema kodu, ema ja õdesid näha ning teada saada, kes ta selline on. Mees tahab kaasa minna, sest haldjas on väga ilus – Nii ilusat ei olnud tema oma eluajal enne näinud[4]. Haldjas jutustab mehele pikemalt metsa kaitsmisest: Iga kord, kui üks noor puu saab raiutud, tunneme meie niisamasugust valu nagu teie, inimesed, kui oma kätt ehk jalga haavate. Sarnaselt kujutatakse sotsiaalmeedias haldja tundlikku natuuri: haldjas hoolib taimedest, armastab loodust ja tahab vastanduda n-ö maisele, igapäevasele, sealhulgas kapitalistlikule maailmale – mentally i’m a forest fairy, see tähendab ollakse sunnitud fyysiliselt olema tavaline tydruk tavalises maailmas. Pinteresti õpetuses, mis juhendab, kuidas elada nagu haldjas, on yks soovitusi haigete loomade aitamine, mis puude kaitsmisest palju ei erine. Märkimisväärne yhisjoon on veel jutus tegutseva haldja erakordne ilu, mida tuuakse esile ka paljudes teistes rahvajuttudes ja mis on vast moodsa haldja pea kõige olulisem tunnus.

Seda juttu raiujast ja haldjast seob tänapäeva ettekujutusega ka võrgutamise aspekt. Raiujal on kyll lubatud pärast haldjatel kylaskäimist tagasi koju oma naise ja laste juurde minna, haldjas isegi soovitab seda, ent kui mees on kord juba seda imemaailma näinud, ei suuda ta tavaelust enam õnne leida: Mehel ei olnud aga enam õiget rahu. Ei maitsenud temal enam söök ei jook. Ta läks metsa, rändas kõik kohad läbi, kas ehk juhtuks veel selle kena metsasalgu juurde, aga see ei läinud temal korda. Igatsus kena naisterahva järele läks nii suureks, et ta haigeks jäi ning varsti ka suri[5]. Seksuaalsus ja suhted meessooga on tänapäeva haldjakultuuris yks põhilisi teemasid, ka rahvajuttudes pole see võõras. Selle yheks motoks võib pidada ytlemist girls don’t want men, girls want to be a fairy and live in the woods, mis on ometigi suures vastuolus kogu muu haldjasisuga. Kuna meestele on pyhendatud päris palju postitusi, on meessoost eemaldumine pigem soovunelm – see, kuidas asjad võiksid olla, ent ei ole. Meeste tähelepanust hoolitakse palju ja sellega on raske toime tulla. Et aga rahvajuttudes pole kajastatud haldjate perspektiivi, on raske analyysida, kuidas oleksid nemad tundnud end meeste ja seksuaalsuse teemal.

Pinterestist võib avastada ka hulga meeme teemal just fairy things, kus on loetletud haldjatele omaseid tegevusi. Näiteks seduce your wife, mis avab kyll juba ka haldjate kväärimat kylge, ent asja kese – haldja võime võrgutada – jääb samaks. Või siis driving men insane, mis sobitub hästi ka rahvajutuga raiujast. „Just fairy things“ erineb tegelikult muust sotsiaalmeedia haldjamaterjalist päris palju. Kui muidu on haldjaks peetud rohkem ikkagi hella ja heasoovlikku olendit, kes on „pärismaailma“ jaoks isegi liiga õrn, siis siin on haldja pärusmaa kurja tegemine, mis läheb muidugi ka pärimusainesega suurepäraselt kokku. Tegevuste loend jätkub: drowning your loved ones; using human blood as fabric dye; demanding blood sacrifices; giving you nightmares; turning your bitch ass to stone; leading travellers to their deaths jne, taustaks muidugi ilusad, armsad pildid.

Eksitamise motiivi leidub palju ka eesti materjalis. See on seotud eksitaja/essytäjä’ga, kes sarnaneb metshaldjaga ja vahel eristabki neid ainult nimetus[6]. Ära eksib enamasti see, kes satub haldja jälgedesse ehk haldja territooriumile. Metshaldjas võib muu hulgas eksitavalt huigata: Korraga kuuld, et keegi huikand mitu korda heleda healega. Peale seda tema näind, et mets ümberringi old koguni võeras ja marju pole old[7]. Neil puhkudel eksitab metshaldjas inimesi tihti nende vale käitumise tõttu, ja mitu korda on kirjeldatud, et haldjad pahameele tõttu inimestele halba teevad, kuigi alati pole teada, kas pahameel ka asja eest on. Ka Pinterestis hoiatatakse: don’t piss off the fairies! Pärimusliku metshaldja kõrval võis ka näiteks majahaldjas pahaseks saada ja teha kõik, mis ette juhtus, kohe pihuks ja põrmuks[8]. Seevastu veehaldja ehk näki kohta arvatakse, et ta ei meelita inimesi mitte kurjusest, vaid igavuse pärast, sest et ta omale seltsi tahab[9]. Tundub, et täiesti ilma põhjuseta halva tegemine on eesti juttudes aga pigem võõras, ehkki sotsiaalmeedias võib haldjas kyll justkui lihtsalt enese lõbuks inimesi uputada. Seda viimast saab näha pyyuna kehtestada oma vägevust ja võimu, kehastades femme fatale’i sarnast arhetyypi.

Sotsiaalmeedias on haldjad eranditult ilusad naised, meemide taustaks on alati maagilised pildid väikestest kaunitest naishaldjatest. Sealjuures on juuksed oluline haldjatunnus, Instagramist võib leida isegi õpetusvideoid, kuidas saada pikki haldjajuukseid. Rahvajuttudeski on haldja puhul juuksed tähtsad: tihti on need pikad ja lahtised, vahel kullakarva. Pärimuses on haldjate välimus aga kõvasti varieeruvam: haldjad võivad olla ka koleda ja hirmuäratava välimusega ning nii mehed kui ka naised. Näiteks on mainitud metshaldjat, kes olnud justkui kõver vanamoor, pikk nokk peas, ja vilistanud[10] või kyyrus tige vanaeit[11]. Kui metshaldjas on mees, on tal ka pikk habe: Ta on kole suur, suur, inimese plaani, suure pika valge habemega. Suured jalavarbad on enamesti sama suured kui ta peagi. Ta hääl sarnaneb müristamisele[12]. Sotsiaalmeedia metshaldjas pole yldse suur: i’m a two inch little woodland fairy trapped in a human female body. Eesti pärimuslikul metshaldjal võivad olla kõige muu kõrval ka puu tunnused, kas tagasihoidlikumalt – Metshaldjas on puude karva, suurte silmadega[13] –, või otsesemalt: Metshaldjas on pika jämedate jalgadega, pea on suurem, kui keha. Habe ulatab maani. Käes on tal jäme kepp. Ka võib metshaldjal kasetohust torukübar olla, käbist nina, kuusesamblast habe ja käes hoida okslist keppi[14]. Samuti võivad nad sarnaneda loomadega, näiteks on nähtud vanameest, kelle yks jalg on inimese, teine hobuse oma[15], või on haldjaks peetud karvast koera moodi elukat[16]. Majahaldja kohta öeldakse lihtsalt, et ta võib end ilmutada mitmel näul ja moodil[17]. Haldja kirju (ja olgem ausad, inspireeriva!) välimuse asemel on popkultuuri mõjul kinnistunud aga peamiselt yks haldjatyyp.

Lisaks neutraalsetele ja ohtlikele on ka haldjaid, keda on peetud kaitseolenditeks, nagu nüüd ööldakse, kaitseingel[18]. Majahaldjas kaitseb maja ja hoiab ise varju, ent võib pahaseks saades lahkuda ja maja hätta jätta. Mõnel pool näitavat metshaldjas end enamasti vana ja vaese mehena, aga ainult headele – Metsahaljas on üks hea vaim, paha inimestele ta ennast ei näita, aga hea inimestele on ta häda ajal nõuandjaks ja aitajaks[19]. Veehaldjas võib hoida inimesi uppumast, ent seda muidugi siis, kui talle ohverdatakse – ning veehaldjale vilja ohverdades saab ka tuleva aasta viljasaaki parandada[20]. Sotsiaalmeedias midagi sellist silma ei jää. Ehk sõltus kunagi inimese eluspysimine uskumuskommetest rohkem ja kombeid võis näha yhena vähestest võimalikest viisidest enda käekäiku mõjutada. Nyyd, kui läänelikus maailmas on selline usk paljuski taandunud, domineerib haldjates pigem meelelahutuslik aspekt. Sotsiaalmeedias on haldjas enesekesksem, ta tahab olla ilus, hästi elada – i want to be a fairy. look cute and fly away from my problems – ja võib-olla isegi teistele niisama käru keerata, mis samas jällegi kylgneb „traditsioonilisema“ haldjaga.

Praeguseks kinnistunud haldjatyyp – imeilus ja imeline tiibadega väike naisolend – tundub nokaga vanamooridest ja pikkade habemetega taatidest täiesti erinev. Sellegipoolest on trendikal haldjal palju erakordselt kauneid ja võrgutavaid sugulasi vanemas ajas. Tänapäevased haldjad on millestki võõrast, ebakodusest või piiripealsest saanud pigem turvaliseks, kellekski, kelle nahas end hästi tunda. Rahvajuttudest on näha, kuidas haldjad asetuvad suuremasse usundilisse systeemi, kus mets oma olenditega on elav paik, koht, kus on kindlad reeglid. Mille eest karistaks oma teele sattunud inimest aga tänapäeval (ehkki vast vaid oma kujutluses) haldjaks kehastunud noor tydruk? Ilmselt tekiks soov kätte maksta näiteks mehele, kes on haldjaga halvasti käitunud, või tema kaudu tervele meessoole. Suures plaanis ongi enda kujutlemine haldjana saanud emantsipeerumise vahendiks. Pisikese õhkõrna haldjakese kuju võib aga hakata vastupidi hoopis kitsendavalt mõjuma, misõttu on hea meeles pidada, et kehastumisvõimalusi on palju rohkem! Ootan juba mõnuga järgmist korda, kui keegi mind haldjaks nimetab, et saaksin kujutleda, kuidas mul on suured jalavarbad, kasetohust torukybar ja käbist nina.

PS! See tekst sai alguse 2024. aastal ylikooliesseena. Materjaliks vaatasin läbi Rehepapi andmebaasi kantud jutud ja teated, kus esineb sõna haldjas või haljas, piirkondlikud nyansid jätsin arvestamata. Haldjatega seotud postitusi otsisin Instagramist ja Pinterestist.

[1] ERA II 161, 358 (4) < Kuusalu khk., Kolga v., Hara k., Hara-Jüri t. < Kuusalu khk., Kõnnu v. – Rudolf Põldmäe < Anna Anderson, 83 a. (1937). Kontrollis Kadi Sarv.
[2] ERA II 182, 382/3 (243) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. – Friedrich Eichenbaum < Peeter Käär, s. 1859 (1936). Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv.
[3] ERA II 12, 375/6 (11) < Simuna khk., Salla v., Koila as. – Richard Viidebaum < Karl Tisler, s. 1905 (1929). Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu.
[4] E 13846/13851 (V) < Ambla khk., Tapa – J. Ekemann (1894). Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003.
[5] Samas.
[6] Valgma, Hendrik 2020. Eksitaja Eesti rahvausundis: eksitajakogemuse muutumisest ajas Setumaa pärimuse näitel. Bakalaureusetöö.
[7] ERA II 183, 268/9 (56) < Haljala khk., Vihula v., Kõldu k. – J. A. Reepärg < Isaak Uming, Haljala kooli õpil. (1938). Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras.
[8] ERA I 3, 41 (7) < Vaivara khk., Peetri v. – Marie Sander < Leena Vest, Aado Triibman (1930). Kollatsioneeris Luule Krikmann 2002.
[9] E 22504/5 (12) < Haljala khk., Metsiku k. – Danel Pruhl < M. Schönbach, ligi 30 a. (1895). Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003.
[10] E 51355 < Lääne-Nigula khk., Palivere v., Seljaküla k. – Aleksander Tiitsmaa < Kustav Mittenbrit (1921). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003.
[11] ERA II 43, 541 (3) < Rakvere khk., Rakvere v., Kadrina k. – Ernst Laur, s. 1919, Mädapea algkooli õpilane (1932). Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv.
[12] ERA II 43, 553/4 (3) < Rakvere khk., Rakvere v., Kadrina k. – Rita Haus, s. 1918, Mädapea algkooli õpilane (1932). Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv.
[13] ERA II 43, 369 (3) < Haljala khk., Haljala v. – Põdruse algkooli õpilased (1932). Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv.
[14] ERA II 43, 39 (3d) < Jõhvi khk., Voka v., Toila algkool – õpetaja tehtud kokkuvõte (1932). Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv.
[15] ERA II 20, 585/6 (22) < Jüri khk., Rae v., Limu k., Mäe t. < Jüri khk., Rae v., Lagedi k. – Rudolf Põldmäe < Mari Põldmäe, 51 a. (1930). Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda.
[16] ERA II 19, 116/7 (2) < Kose khk., Ravila v., Nõmme k., Urgetsi t. – Rudolf Põldmäe < Jüri Beek, 71 a. (1929). Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda.
[17] E 22504/5 (12) < Haljala khk., Metsiku k. – Danel Pruhl < M. Schönbach, ligi 30 a. (1895). Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003.
[18] E 22504/5 (12) < Haljala khk., Metsiku k. – Danel Pruhl < M. Schönbach, ligi 30 a. (1895). Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003.
[19] E 22504/5 (12) < Haljala khk., Metsiku k. – Danel Pruhl < M. Schönbach, ligi 30 a. (1895). Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003.
[20] ERA II 165, 381/2 (7) < Juuru khk., Kuimetsa v., Kuimetsa vanadekodu < Juuru khk., Vaopere k. – Leevi Urke, 17 a. < Tõnu Iibram, 60 a. (1937). Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv.

The post Sa oled nii haldjas!! Milline? appeared first on Värske Rõhk.

Esikoha pälvis Lisete Talvari novell “Vahepeatus”, mille keskmes on kahe noore inimese habraste maailmade põimumine, sassis peresuhted ja dieedikultuurile omane heitlus kehakuvandiga. “Talvari novell pakub usutavat sissevaadet noore inimese ellu,” ütleb Värske Rõhu proosatoimetaja Helena Aadli. “Tähelepanu väärivad ka teksti hea tempo, oskuslikult üleskruvitud põnevus ja muhe huumor.”

Teise koha pälvis Emma Käbi tundlik ja täpne novell “Seitse sekundit igavikku”, mis vaatleb eri vaatepunktidest viimaseid hetki enne maailma lõppemist, kolmanda aga Anete Olkkonen novelliga “Oh, tõotused”, mis paistis silma oma julguse, eluläheduse ja ühiskondlikult vajaliku teemapüstitusega. Värske Rõhu eripreemia pälvisid veel Maria Mai Siimut, Johanna Lisette Rohtma ning Lilian Luukas.

Kolme esikoha vahel läks jagamisele 1500-eurone auhinnafond ning võidunovell ilmub kogumikus “Eesti novell 2027”. Kõik äramärgitud novellid avaldatakse ajakirjas Värske Rõhk. 

Tänavu kolmandat korda toimunud 15–19-aastastele mõeldud Värske Novelli konkursi eesmärk on julgustada nooremat põlvkonda proosat kirjutama ja avaldama. Konkursile laekus 40 novelli, mis olid žürii sõnul rõõmustavalt mitmekesised nii sisult kui ka vormilt.

The post Värske Novelli konkursi võitis Lisete Talvar appeared first on Värske Rõhk.

Tõnis Vilu luulekogu pealkiri „Enne lapsi“ heidab kohe valgust asjade duaalsusele. Üks võimalik tõlgendus on seda lugeda osana eluteed kirjeldavast lausest „Enne kui mul lapsed sünnivad, pean ma…“. Siin mängib Vilu teadlikult või mitteteadlikult sotsiaalse survega, mis paneb paika meie prioriteedid. Teine, metafüüsilisem lugemisviis viitab sellele, mis toimub enne sündi, enne teadvuse esimest tõuget, enesetunnetuse ja sisekõne tekkimist. Mis on see tühjus, kust meid maailma heidetakse? Kas see, mida maailmas elades teame ja avastame, on alati meie sees olnud? Mis on see pime reservuaar, mida me kaasasündinud reflekside ja geneetiliste omaduste tõttu endaga kaasas kanname – need ideed ja mõtted, mis eksisteerivad kollektiivses alateadvuses, kujundite maa-aluses järves?

Tõnis Vilu keel

Tõnis Vilu on üks Eesti nüüdisaegsemaid luuletajaid ja see peegeldub selgelt tema kirjutamisviisis. Miks ma nimetan Vilu nüüdisaegseks luuletajaks?
Nüüdisluules käsitletakse kirjutamisakti kui katset verbaliseerida väljendamatut – kirjutamine algab hetkel, kui sõnu enam ei jätku. Sõnalised kujundid, tuhmunud pildid visuaalmälust, kunstlikult reprodutseeritud lõhnad ja helid võivad esmapilgul mõjuda eraldiseisvate nähtustena, kuid nad on kõik aistinguliselt läbi põimunud – visuaalne pilt on alati seotud emotsionaalse värvinguga – nii, nagu toob meeldejääv maalikunst alati kujutlusse maaliõli lõhna ja vaataja varju, mis langeb galerii laternatest. Poeetiline püüdlus neid keerulisi taju- ja teadvusseisundeid sõnadesse valada viib iseseisva keele tekkimiseni, omamoodi keelemurde sünnini loomuliku keele sees. Autor leiutab oma murde, oma sisemise keeleloogika, milles on korduvad kujundid kui süsteemi loovad motiivid, ja enda ajalisuse.
Tõnis Vilu keel ongi just selline. Ta rakendab eesti keelt kogu selle täielikkuses. Luuletus „kõige odavam sõna“ (lk 44–46) algab kursiivis lausega „nahhui kuhugi sa ei lähe skiso“ ning liigub edasi sõnade juurde „armastus empaatia / oli alati käeulatuses / nagu tükike leiba laua peal“. See on elav keel – see, mida inimesed iga päev räägivad. Keelestiil või kõnepruuk sobivad küll teoreetilisteks kirjeldusmudeliteks, kuid emakeelne kõneleja segab pidevalt ülevat ja madalat, rikastab poeetilisi metafoore roppustega.
Lisaks on Vilu luulele ka sisuliselt iseloomulik postmodernistlik (ehkki see sõna on juba igasuguse tähenduse kaotanud) võte alandada paatost ja tragöödiat koomiliste, igapäevaste olukordade tasemele ning neid tasandeid omavahel segada. Meenub lugu sõbrast, kes tegi parasjagu praemuna, kui sai telefoni teel teada oma sugulase surmast. Ta seisis pliidi ees ja mõistis, et inimene on surnud, kuid muna praadis pannil edasi. Argipäevased detailid alandavad tragöödiat. Ja samas peitub kõige suurem tragöödia just neis pisiasjades.
Vilu luule fragmenteeritus on lähedane inimliku mõtlemise viisile, mis ei ole lineaarne, vaid haarab killukesi, kujundeid, lõhnu ja helisid. Narratiivi ehitamine on illusioon – järjestikune, loogiline jutustus kuulub pigem teaduslikult formaalsesse maailma, samas kui igapäevane mõtlemine koosneb kildudest. Katusekivid, lipud Raekoja platsil, mälestus kõverast kuurist, kus lapsena peitust mängiti. Näiline kaootilisus on inimliku teadvuse peegeldus ja selles mõttes on Vilu poeetiline murre eesti keelele palju lähedasem kui kunstlikud sonetid, kus järgmine rida sünnib vaid rütmi ja riimi nõudel. Tõnis Vilu keel on üks ausamaid kõigi kirjanike hulgas.

Psühhologism ja duaalsus

„Enne lapsi“ räägib enamasti mõtetest, mitte tegudest. Näiteks luuletuses „*ei ole mul siin kogudust“ (lk 47) üritab peategelane rünnata noaga Baltic Pride’il osalejaid ning autor püüab tema motiive mõista, kirjutades: „ei-tea-kelle igaveses vaikimises / võib talle sündida selline / sõnade põrgu“. Luule ei ole küll uurimistöö, kuid artiklid Ameerika massitulistamiste kohta näitavad, et selliseid tegusid sooritavad tihti suletud ja üksildased inimesed, kes soovivad, et neid kuulataks. Siin mõtlebki autor üksildusele – millelegi, mida me kõik tunneme, kuid mis viib erinevate tegude ja tagajärgedeni. Mina olen selline, kuid minus on midagi sarnast teisega, kes esmapilgul tundub täiesti erinev. Olen osaliselt sama, kuid ikkagi teine. Sama ja teine korraga.
Sarnane duaalsus ilmneb ka luuletuses „*ma olin siis veel päris väike“ (lk 38–39), kus tegelased „torkasid / taskunoaga rehvid tühjaks“ ja luulemina lisab hiljem lihtsalt: „ma teadsin et sa oled / hea inimene“. Meenub tuntud motiiv Dostojevskilt, kus hobuseomanik, kes algul oma looma eest hoolitses, ta ühel päeval ilma nähtava põhjuseta pimedaks peksab. Dostojevski kirjutas ka: „Ei, inimene on avar, ta on koguni liiga avar, mina ahendaksin teda väheke.“[1] Viha ja headus elavad igaühes, ning isegi, kui see tõdemus tundub enesestmõistetav, ei lakka see meid kunagi hämmastamast.
Duaalsus ja pidev muutus on Vilu loomingus tingitud sellest, et maailma fenomenid on omavahel paratamatult diskursiivsete niitidega seotud. Seetõttu näeme alati jätkuvust – näiteks liigume ühes luuletuses koera surmast tema matustele. See õhku paisatud kujund jääb aga lõpetamata ning seega saab lugejast ja tema kujutlusvõimest kaasautor, lugejale antakse võimalus mõelda ja oma peas edasi kirjutada – mis siis sai? Ning kui ka luuletuste killustunud pildid ja vihjed eelmistele tekstidele omavahel siiski varjatud seoseid loovad – nii, et luule omandab peaaegu narratiivse struktuuri –, jääb see side sageli mitmetähenduslikuks. Emajõgi annab ühes luuletuses näiteks võimaluse mõtiskluseks, teistes luuletustes tulevad esile aga teistsugused värvitoonid.
Luulekogus leiame ikka ja jälle ka teatud diskursiivseid sõlmkohti – kõrgema staatuse sümboleid, mille järgi ehitab ennast terve diskursiivne võrk. Näiteks kohtame sageli linde. Linnud on kui kõrgemad vaatlejad – nad viivad inimhinged üles. Ja hing, mis on ajalooliselt religioosne mõiste, ei kanna Vilu luules enam usulisi varjundeid. Pigem tähendab hing tervikut – inimese kombeid, tegusid, sõnu, liikumisi. Kõike seda, mis jääb kesta taha – otsest, puhast identiteeti. Seda võiks võrrelda vanas veebidisainis tuntud tag cloud’i kujundiga, kus lingitud sõnad pöörlevad ümber kursori, moodustades nähtamatu süsteemi.

Mälu ja tema kummitused

Vilu loomingus on väga olulised kummitused – aeg-ajalt esile kerkivad mälestused kadunutest. Paljud Vilu tekstid viitavadki hetkele pärast toimunut, analüütilisele püüdele olnut mõista, ja sellest lähtuvad ka Vilu mitmekihilised, valguse ja varju mängust, lõhnadest ja maitsetest koosnevad kujundid. Need on autori katsed haarata inimese tajumise mitmemõõtmelisust. Olemise sõnadeks teisendamine nõuab täpsust – ühe vale käiguga võib kõik kokku kukkuda.
Sest kes me üldse oleme? Inimloomus on muutlik, voolav ja pidevas üleminekus – ühest sotsiaalsest rollist, kultuurilisest kuuluvusest või tööidentiteedist teise. Autonoomse isiksuse teooria[2] ütleb, et meie, kes me olime kooliõpilased, ja meie, kes me oleme ülikooli lõpetanud, ei ole tegelikult samad inimesed – ehk ainult nime ja isikukoodi poolest. Veendumused, kogemused, suhtlusringkond ja isegi keha muutuvad. Need pidevad nihked ja kõikumised panevad meid mõistma, et endine „mina“ ja praegune „mina“ on kaks eri inimest. See ebakindlus, see neurootiline vajadus leida terviklik identiteet, mis need killud kokku seoks, suunab meid mälu poole. Ja mälule on Tõnis Vilu poeetilises ruumis antud eriline koht.
Tehnilises mõttes on mälu infohoidla, mis säilitab andmeid, kuni kasutaja neid vajab. Foto talletab näiteks halgude virna asendi, video näitab meile naeratusi ja klaaside kokkukõlksatusi lõpuaktusel. Aga see kirjutamise ja salvestamise põhimõte puudutab vaid üht osa inimmälust. Tegelikkuses on mälu alati kujutlusvõimega põimunud. Kui meenutame oma kodulinna tänavaid, siis me sageli eksime, sest meie mälu on loonud reaalsusest teistsuguse kaardi. See, mis peas tundus „nii, nagu alati oli“, on tegelikult selle vastand – lapsepõlvest meelde jäänud sinised kiiged osutuvad punaseks. Mälu ei ole ainult säilitaja, vaid ka looja, kes mälestusi muudab ja tõlgendab. Meie mälu on loominguliselt aktiivne.
See mitmenäoline mälu määratleb meid: „mina olen X, ma tegin Y-it“. Me lähtume oma mina ehitamisel mälestustest. Aga kuna me vananeme pidevalt, hakkavad isegi kõige eredamad kujutised tasapisi tuhmuma. Mäletan, kui ma eelmise aasta juulis oma vanaisa matsin, kuidas me Riigiküla kalmistule sõitsime, kuidas kirst kahe köiega hauda lasti, kuidas liiv mu sõrmede vahelt pudenes. Mäletan, kuidas jõin plasttopsist oranži mahla, saatsin pärjad teele ja matsin vanaisa foto haualiiva, et tuul seda minema ei viiks. Neid hetki võib juba praegu ühe käe sõrmedel üles lugeda – mis jääb neist siis alles kolme või nelja aasta pärast? Või tuleb kokku täiesti teine pilt, mis on küll originaaliga seotud, aga detailides ometi teistsugune?

Hääled

„Enne lapsi“ on läbimõeldud ja järjekindel tervik, mille luuletused eksisteerivad ühes ja samas universumis, lisades sinna erinevaid hääli. Need hääled on omavahel seotud sõnaliste sidemetega, mis hoiavad meid määratletud ruumis. Näiteks luuletus „*päris palju on kussutamist“ (lk 78–79) räägib vananeva ema eest hoolitsemisest (mida ei mainita otseselt alguses, kuid mis tuleb lõpuosas esile), vihjates rollivahetusele – me muutume ise oma vanemate vanemateks, kui suureks kasvame ja nemad vananevad. Mõni lehekülg hiljem on luuletus „kaks ema“ (lk 91), mis haakub eelnimetatuga. Sealt leiab ka võtme Vilu poeetilise maailma avamiseks: „ennekõike ju ikkagi kummitused / ja mina // ja alles siis lapsed“.
Vilu töötab valuga, inimestega, kellel puudub hääl – subalternidega. See asetab ta sotsiaalselt tundlike poeetide hulka, kes on seotud oma ajaga, oma korraga; inimestega, keda pole näha, kuid kellest moodustub enamus. Sageli on otsekõne kursiivis, kuid mõnes luuletuses on see võte teadlikult eemaldatud, sundides lugejat ise otsustama, kes parasjagu räägib. Autor keeldub selgelt eristamast „häid“ ja „halbu“ tegelasi – ning see on samuti märk Vilu luule nüüdisaegsusest. Tekst jääb lugejale avatuks.
Teiste inimeste häälega rääkimine aitab leida väljapääsu subvokalisatsiooni lõksust – sellest häälest, mis meie peas räägib. Ühtlasi on see aga enesemääratlemise vajadus. Just Teise kaudu (nii, nagu seda mõistetakse kontinentaalses filosoofias) õpime tundma oma kuulumist inimkonda, omandame keele vormilise süsteemi ja eetilised arusaamad.
Ja muidugi on Teine ka surma hääletu kuulutaja – oma surelikkusest saame teadlikuks ainult teise inimese surma kaudu. Kõik inimesed on surelikud, mina olen inimene, järelikult suren ka mina. Surm on otseses mõttes metafüüsiline kogemus ehk kogemus, mis ei ole tunnete kaudu imiteeritav ja kättesaadav. Vaid Teine, teine inimene näitab meile meie lõppu. Seetõttu kirjutas Jean-Paul Sartre: „Põrgu, see on teised inimesed.“[3]
Tõnis Vilu on tõesti kirjutanud luulekogu teiste inimeste nimel – nii, nagu tema Teist näeb. Samas teab ta selgelt, et on iseendasse vangistatud ega suuda tegelikult Teiseks saada. Nagu meie kõik. Näeme teisi inimesi, objekte ja isegi ennast, oma käsi ja jalgu esimese isiku vaatenurgast ning pea – see antropoloogiline liides, millest on võimatu pääseda – jääb alati oma kohale. Samamoodi jäävad ka meie katsed tungida teise inimese sisse vaid meie endi peegelduseks, „saan temast aru, nagu vaid mina võin temast aru saada“. Meie vaade teistele käib ainult meie kahe silma kaudu. Olemise vastupandamatu aksiomaatika.

Post scriptum

Üks terapeut ütles mulle kord, et kui valusad mälestused üles kerkivad, peaks ette kujutama, et see juhtus kellegi teisega. Siis trauma nõrgeneb. Kas Vilu luulekogu on teraapiline? Ma ei tea – aga ehk pole see isegi tähtis. Ta ehitab keelest, tegelastest, ümbruskonna detailidest, igapäevastest praktikatest, mälestustest oma maailma, ta püüab Teiste kaudu kätte saada seda, mida Heidegger nimetas Sein’iks – olemist ennast, selle põhja. Aga arusaam Teisest, arusaam Olemusest on piiratud vaatleja endaga. Ka teise inimese valu saab püüda mõista vaid läbi enda, kuigi Teine ei ole kunagi lõplikult kättesaadav. Vilu mõistab seda ja lõpetab oma kogu sõnadega: „see lõpeb minuga“ (lk 92).

[1] Fjodor Dostojevski. „Vennad Karamazovid. I osa“ – Tallinn: Varrak, 2015 [1880], lk 135. Tõlkinud Virve Krimm.
[2] Vt Derek Parfit, „Reasons and Persons“ – Oxford: Oxford University Press, 1984.
[3] Jean-Paul Sartre. „Kinnine kohus“ – Tallinn: Eesti Raamat, 1989 [1945]. Tõlkinud Eha Vasara ja Tatjana Varrap.

The post See lõpeb Temaga appeared first on Värske Rõhk.

Õpid parasjagu BFMis stsenaristikat. Millised on olnud õpingute suurimad ahhaa-momendid ning kuidas on stsenaristika ja proosa sinu meelest seotud?

Iga avastus on tulnud ebamugavast kohast. Ei oskagi öelda, mis neist on olnud suurem, mis väiksem. Oletan, et heurekad jäävadki kestma, kuni asjaga edasi tegeleda ning end muudkui ebamugavuse ja leppimise vahel jooksutada.
Stsenaristika õpetab loojutustamist stsenaariumi formaadis. Ammendumise vältimiseks on väga põnev jälgida, kuidas lugu formaati muutes ennast avama hakkab: mis muutub oluliseks, jääb kõlama, mis aga taandub. Iga tekkiva ideega käib see formaadi küsimus läbi, ent sageli on kohe tajuda, milline neist võiks konkreetsel mõttel kõige eredamalt särada lasta. Mõni lugu töötab nii üht- kui ka teistmoodi.
Kui kirjutada näiteks ainult stsenaariume, siis on värskendav aeg-ajalt ka proosat või luuletusi kirjutada. Osalt seetõttu, et kirjutamise reeglid on veidi erinevad, kuid peamiselt sellepärast, et siis kerkivad lugudes esile erinevad valukohad, kõlama jäävad erinevad hetked, mõned asjad taanduvad. Kuigi tegemist võib olla sama looga, mõjub see stsenaariumis (filmis) ja proosas üllatavalt erinevalt.

Milline suhe võiks ühel heal stsenaristil olla ilukirjanduse lugemisega?

Vaba. Selline, nagu ta ise tahab.

Missuguse filmi stsenaariumit lihtsalt peab lugema tekstina?

Minu enda lemmik on Sean Bakeri filmi „Red Rocket“ (2021) stsenaarium, mis tundus filmis suuresti (väga heal) improvisatsioonil põhinevat. Ent vaat, stsenarist-lavastaja oli suutnud hea tundega väga inimlikke nüansse juba stsenaariumis tabada. Selliseid tabamusi on alati mõnus lugeda. Üldiselt võib iga stsenaarium üllatada ning enda lemmikute filmide ja sarjade omi maksab põnevuse ja lugemiselamuse huvides lugeda küll.

The post Ma-ei-saa-öelda-mis-mu-nimi-on appeared first on Värske Rõhk.

rip some cash
to smoke a blunt full of hash
ain’t nobody gotta say
what i turn into ash

pange vangi see õnnetu teismeline tüdruk
pühendusega
………………..
(kuupäev ja allkiri)

***

super ilus päev, täna super hea meel, et tookord elama jäin, sest radiohead otsustas ootamatult siiski üle maiteakuimitme (seitsme) aasta tuurile minna. reaalselt ütlesin 10 päeva tagasi, et mul hunch… ja see hunch… ma veits kogu aeg asju ette ennustanud.

ootan tööpakkumisi jaapanis ja new yorgis ja rio de janeiros ja seoulis ja berliinis või siis tallinnas

pühh kõikidele mu kümnetele kui mitte sadadele spotify playlist’idele. eriti sellele, mis kannab tiitlit zg0rd, koosnedes sveta baaris ja berliini ööklubides shazam’itud lugudest, taamal tehti juppi, ketamiini, amfi, veelkord juppi #bluepunisher, sest nüüd käin selle playlist’i saatel kalamaja pargis hommikuti enne tööd sörkimas. millestki kasu ka siin elus olnud.

lendasin vahetult enne oma 20. sünnipäeva üksinda Pariisi. märtsi algus, soe, hästi soe, 24 kraadi. couchsurf’isin mingi antonio juures, kes mind igasugu põnevatele korteripidudele viis. ühel päeval istusime Centre Pompidou ees ja sõime pitsat, kui antoniole helistati. tuli mõne minuti pärast tagasi ja ütles: „hey guys do you want to go to a RAVE IN THE UNDERGROUND PARIS CATACOMBS?“ esimese asjana ha-ha-sin täiega. ja siis he-he-sin, kui sain aru, et tal on tõsi taga. kriiskasin „OF COURSE“, sest mul pole mitte munnigi kaotada. õppisin siis kunstiajalugu, mida põhimõtteliselt ülikooli esimesel nädalavahetusel vihkama hakkasin, nii et „OF COURSE“ lähme… to be continued…

mu lemmiktegevus on maksta 100 € tunnis psühholoogile, et talle tuimalt näkku valetada ja hiljem vinguda, et temast pole absoluutselt kasu.

huv, kas jänku jussi reference on piisavalt clickbait pealkirjaks.

jalgpall on parem kui seks, aga kui tuju on kurb ja nukker, siis leian end (<3) lohutavalt mõttelt, milles kamp mehi mind peaaegu surnuks peksavad. mina laman välikorvpalliplatsi nurgas ja umbes kolm-neli näotut meest löövad mind jalgadega lömmi. vahepeal on long shot, mis vaheldumisi muutub close-up’iks mu näost, üks silm paistes, umbes nagu De Nirol „Raevunud härja“ plakatil. siis vahepeal slow zoom in vb isegi dolly in. muusikaks buddy holly „love is strange“, taustaks millegipärast central park ja selle kohal järguti kasvavad pilvelõhkujad. kõik on verine ja olen oimetu, peaaegu surnud, aga mitte päris. see ideaalne ooteruum enne surma ja pärast elu. ma pole kunagi USAs käinud, aga küllap on see new york state of mind nakkav.

valetasin, ma ei käi psühholoogi juures. aga peaksin, tõesti väga peaksin

„oli see vast üks aastapikkune nädal,“ kõneles üks ilus meem…
                                                                                                   …kus olen elanud viimased kaks aastat

üks mu sõber kõndis tunamullu sitsiilias bussi ette ja sai surma. küss: tegi ta seda sihilikult või kogemata? mul ainuüksi sel aastal kolm korda kogemata samamoodi läinud ja iga kord olen seda mõtet mõlgutanud. alati telos mingit sellist teksti nagu see siin kirjutanud, sest vaid jumal teab, kui kiire on elutempo, et korraks seisma jääda ja vajalik kirja panna, ja kui sitt on mu mälu, et see meelde jätta. grind, Grind, GRIND.

vihkan, kui loen mingit huvitavat teksti ja siis boom, lambist muutub igavaks. täielik pettumus, nii-nii-nii ebaõiglane ja mina olen ohver, mitte see alamakstud ja üleharitud kirjanik. samas tänapäeval võib igaüks raamatu kirjutada. siiski kordan, et mina olen ohver.

magasin eile 11 tundi ja kuigi see on minu kohta väga palju, siis pole see võrreldav mõne aasta taguse uinakuga, kui võtsin jõuluõhtul ekslikult xanaxit (see ainuke kord, kui olen xanaxit võtnud), mille üks tuntud räppar mulle tellaris kinkis. andmise aeg. võtsin vist kaks tablakat, sest rohkem ei antud, ja jõin kaks pudelit veini, sest rohkem ei olnud. magasin 18 tundi jutti ja nägin unes, et saan oma eluarmastusega kaks tütart. tänase päevani ei mäleta, kas üritasin end ära tappa või läks lihtsalt meelest, et olin rahusteid sisse söönud. tõenäoliselt läks ikka lihtsalt meelest, mul pole ammu selliseid mõtteid olnud. stay positive.

üks mu eksmees ütles kord: „me peame midagi su ropendamisega ette võtma, see pole ikka päris ilus.“ annan andeks tho, ta aitas mul kolida, suisa kaks korda #appreciationpost

üks mu eksmees ütles kord: „hola amigo, que pasa“[1], paar nädalat pärast seda, kui ma ta koos kitarriga tuimalt välja tõstsin. annan andeks tho, ta räpinast #appreciationpost

üks mu eksmees ütles kord: „sa oled ja jääd mu eluarmastuseks, ma tean, et lõpuks oleme me niikuinii koos“, ja järgmine hetk magas ühe tartu baaridaamiga. annan andeks tho, ilus ja meeldiv tüdruk oli #appreciationpost

noniii… jõuame siis Bastille’ väljakule, täpsemini ühe kindla KANALISATSIOONILUUGI kõrvale, kus pidime täpselt kell 1.15 hommikul mingi tüübiga kokku saama. tüüp ootaski seal, ronisime kõik neljakesi august sisse ja redelist alla pimedasse tunnelisse. haises sitasti. kõndisime. täielik labürint. mis seal edasi toimus, see jäägu teiseks korraks, aga kümme tundi hiljem Pariisi alt väljudes läksin esimest korda elus Louvre’isse ja nutsin kaks tundi Constance Mayeri maali „La mère infortunée“ ees. Mayer oli üks vähestest naiskunstnikest, kes saavutas edu Napoleoni-aegsel Prantsusmaal. sarnaselt minuga oli ta kalade tähtkujust. good for her.

sain Radioheadi pileti (nice dream), nutsin end ogaraks ja reckoner kummitab viieteistkümnendat päeva järjest. sitaks ajudele käib juba, pärast ei tahagi konsale minna, sest on nii üle visanud

kus oled nüüd sa?

panen peale John Frusciante „The Past Recedesi“ ja mõtlen sellele, kuidas üks meessoost arst ühes kindlas pelgulinna haiglas süüdistas mind kiirabi asjatus väljakutsumises ja pani peaaegu surmava valediagnoosi. no kujuta pilti, kui oled kuu aega iga kahe päeva tagant haiglas kontrollis käinud, näitajad käivad üles-alla ja siis ühel saatuslikul hommikul kell 7 ärkad valudega, mida esialgu kannatada proovid, sest mingi sergei sõimas su näo täis. haiglasse jõudes piisab arsti ühest pilgust ja lausest „tüdruk peab 20 minutiga opilauale jõudma või temaga on kõik“. konkreetselt nii ütleski! nii unhinged ja aus! i love it, big respect. ja siis on need saatuslikud kakskümmend minutit, kui nad koristavad eelmise opi jälgi, samal ajal kui sina karjud valudes. sõimasin neid vene õdesid ikka korralikult. nad naersid mu üle ja veel hullem, ei andnud valuvaigistit ega lasknud emale helistada. tahtsin lihtsalt emme häält kuulda. ja top moment, oled seal opilaual ja mingi tädi suudab su anesteesia persse keerata. ehk siis a) sa oled valudes, b) sa oled ärkvel ja c) sa ei saa ennast liigutada. ja tegelikult tahaks, et te kõik teaksite, kui eriline ma olen : ) et kui vähesed 22-aastased seda diagnoosi kogeda saavad, selliste komplikatsioonidega isegi veel vähesemad. ma olen eriline ja tahan seda kõigile öelda. kaks nädalat pärast oppi, kui voodist püsti sain, läksin kolme kohta tööle ja käisin samal ajal ülikoolis. ma reaalne queen. traumast pole haisugi traumast pole haisugi traumast pole haisugi.

mis minust on saand?

otsin Youtube’ist cheap vegan recipes iga kord, kui päevad lõpevad ja mõistus koju tuleb. see ka naljakas, et kaks päeva enne päevi tahan bussi ette kõndida ja mõtlen nendele kujuteldavatele meestele pargis, kes mind jalgadega kõhtu peksavad. mitte ükski mu bf pole sellest veel aru saanud ega tegelt peagi, aga tean ka woke boyfriend’e, kes laevad alla selle Stardusti rakenduse, mis saadab neile iga kuu tüdruksõbra PMSi ajal sõnumeid stiilis „give her chocolate, she’s going through a lot“. rõve klišee, aga töötab.

veebruar 2022, saksamaa pealinnas nagu ikka. sõbra korterigaleriis näituse avamine. istun laua taga ja kirjutan märkmikusse vaikuses mõtteid üles, sest vaimselt on lihtsalt katastroofiline olla. tavaliselt üritan traumad omaette läbi töötada, aga pean siin näituse avamisel veits toimetama, network’ima, esindama. ümberringi inimesed. minu kõrvale istub mingi suvakas tüüp, kes hakkab pärima, mida ma kirjutan. vastan vastumeelselt, suvaliselt, lakooniliselt „it’s personal“. tüüp ikka: „yeah i heard you’re at Berlinale, my film is there, do you want to watch it? WHAT ARE YOU WRITING IN YOUR diary?“ vastan: „it’s personal“ ja „please leave me be.“ „you can tell me, it’s fine i understand“. nooo okei, „my good friend killed herself yesterday“. vaikus. tüüp tõuseb püsti ja teeb näituseruumis juttu teise omasugusega. möödub kolm kuud ja saan teada, et see sama tüüp poos end Berliini Kunstiülikooli klassiruumis üles. detailidesse ei hakka laskuma, aga mingi tudeng leidis ta. huvitav kokkusattumus. tõesti väga huvitav.

tean üht valget heteromeest, kes kutsub end they/them’iks ja tegeleb kirglikult kväärteemadega aint sp, et saada clout’i. ta lemmikžanr on lesbifilmid; geifilme (meestevahelisi seksuaalsuhteid kujutavaid) tema ei vaata. meeldib valikuline homofoobia, väga meeldib. i guess tänapäeval on ka veic moes olla kväär või teeselda, et oled kväär, eriti kultuuritööstuses, sest see tõstab kamaluga staatust. du bist different. you are eriline. kohe kui oled gei, või veel parem bi, siis saad oma keskpärasusest äkki kuidagi lahti. you wish. ma pole kunagi aru saanud, miks inimesed peavad vajalikuks oma seksuaalsust kõigile nina alla hõõruda. mind reaalselt ei huvita : D mitte ükski seksuaalne sättumus, k.a „rõve*“ heteroism ei tee sind paraku paremaks inimeseks. panen teile südamele, et te jätaks mind lõpuks ometi lihtsalt rahule

kõik on nii fluiidne i can’t, kas miski võiks kasvõi momendiks tahke olla

ei või olla

elu saksamaa pealinnas ja raha nii vähe, et pesin just juukseid nõudepesuvahendiga. works.

kui sa pole näinud, kuidas üks mees täidab kondoomi oma roega, kõvastab selle mingi hüdrospreiga, penetreerib sellesama roega täidetud kondoomiga teist meest teknoklubi keldris, siis ära tule mulle ütlema, et sa elasid berliinis. we are not the same and this is not the place.

räägin teile natuke kultuurimaastiku goss’i: pmst kõikidel nepobeibidel läheb hetkel hästi ja kõige paremini läheb neil, kes ütlevad: „mnjaa, nagu jah, mu vanemad on tuntud, aga ma pole nende kaudu midagi saanud. nad pole mulle nagu mitte midagi andnud. ja mul pole nagu mitte kunagi raha. nagu see ei tähenda tegelikult mitte midagi, kui su vanematel on suur sotsiaalne kapital, igas alevis kinnisvara ja ressurss sulle igal sekundil tagalat pakkuda, kui su järjekordne kunstiprojekt järjekordselt rahastust ei saa.“ te teate, kes te olete, ja te võite pika kaarega putsi käia. viskan teile 2026. aastal instas unfollow ja ei vaata tagasi. ma ei vaata tagasi.

<3 pussyass <3 … mallukas ütleb alati eat shit and die ja ma armastan teda sp. tahaks teda intervjueerida, aga ta hui viitsib

needus: olla natuurilt kade, kuid samas sügavalt pohhuistlik kõige ja kõigi suhtes. kui elina born oli miss calculation, siis ma miss paradox, sa ka.

mina vihkan suve. mõttetu! andke mulle hall ilm, et kodus diivani peal mädanemine oleks ühiskondlikult soositud akt. andke mulle tormine taevas, et saaksin kodus istumise ettekäändeks tuua kallid taksohinnad ja vihma. andke mulle sitt ilm ja alles seejärel andke mulle andeks

mh, mulle nii meeldis aasta 2025

live, laugh, love, leave, laugh, love

see kõik on taotluslik, ma tean, mida ma teen, usaldage protsessi, usaldage meetodit, artistic statement, field research.

oma elu esimese ja viimase armastuskirja kirjutasin lakmuspaberile. polnud palju öelda.

mõtlesin just nendele nyc peksvatele meestele ja olin juba maha rahunemas, kui ühtäkki sekkus stsenaariumisse 3-aastane emel, kes 26-aastast verist ja lömmis emeli (häälda emelllli) kaamera perspektiivist jälgis. eyes–meet-olukord, kummagi pilgus polnud hirmu nähtu ja kogetu ees, pigem rahu ja karistusega leppimine. elu on neid kloppinud kordades rohkem kui mu ärahellitatud IKEA vaipa (mida pole kordagi klopitud), et sellest on saanud uus normaalsus. tsiteerides 20. sajandi parimat filosoofi: „you can’t always get what you want“

te teate, et ma utreerin, te teate seda väga hästi:)

mu kujutlusvõime on niiii elav. kõik mõtlen välja ja ise jään uskuma ka.

türa, mõtle, kui nad ei mängi kontserdil reckoneri. house of cardsi ei mängi niikuinii ja exit music ka suht vähetõenäoline, aga nagu reckoner. cmon, thom yorke, ole meheks, ole norm, lehvitasime ju kunagi berliinis nagu sõbramehed. tol õhtul ehmatasin kogemata my man jonny greenwoodi. naljakas juhtum.

ülisolvav, kui inimesed arvavad, et kasvasin üles suures jõukuses. fake it till you make it, ma olen ise selle elu endale teinud. selle glamuurse vabakutselise elu. valdava osa lapsepõlvest pühkisin perset ajalehega, sest isegi vetsupaber oli liiga kallis. key on see võimalikult pehmeks nühkida.

üks mu sõbranna ütles kõigile meie ühistele sõpradele 2. klassis, et mu sünnipäev jääb ära. see oli mu 8. sünnipäev, esimene sünnipäevapidu, tegin ohtralt süüa, kaunistasin toa ja panin selga uue roosa kampsuni. keegi ei tulnud kohale. nutsin oma paldiski korteri elektrisaunas end peaaegu surnuks. kättemaksuks võtsin ühel päeval ta koolikoti ja viskasin selle sisu oma korteri 5. korruse rõdult alla. vb oli sündmuste järjestus vastupidine. ma ei kahetse mitte midagi, aga vabandan ta ees siiralt.

teismelisena ei julgenud ma öelda, et mu isa on kurdi rahvusest. ükskord proovisin ja siis noriti kaks nädalat „hahaha sa mingi faking kurt indiaanlane w?“ thank you, tallinna kunstigümnaasium. nüüd on vastupidi, nüüd on uhke põlvneda inimeste hulgast, kes võitlevad tänase päevani genotsiidi vastu, mis on paraku liiga aeglane, et sotsiaalmeedia scholar’ite tähelepanu pälvida. ei ole pilte nälgivatest lastest ega infosõda, mis neid 35–40 miljonit inimest kuidagi puudutaks. pro-Kurdistan, i stand with Kurdistan, Rojava, Diyarbakir, Erbil jne. paneks lipu kohe insta bio’sse, aga mida ei ole? eks ikka Kurdistani lipu emoji’t. tsiteerides 21. sajandi klassikat: vabadust ei saa keelata ära

mu isa sündis väikeses Kurdistani külas nimega Tarno, mida pole isegi google mapsis märgitud. ta ei tea oma täpset sünnipäeva, vanaema ütles lihtsalt, et sitaks külm talv oli. ta väga veevalaja v kaljukitse vaibi küll.

mu 20-aastase nõo evini nimi tähendab kurdi keeles armastust. mul on türgi nimi. emel tähendab iha või püüdlust, mingi teooria kohaselt ihata alati seda, mida sa ei saa. milline saatus! milline staatus!

***

tahaks lõpetada kuidagi ja kunagi positiivsel noodil, aga sel aastal pole see paraku võimalik.

[1] Hei, sõber, mis toimub? (hisp)

The post ELAS KORD ÜKS MUINASJUTT, SEE MUINASJUTT SAI LÄBI appeared first on Värske Rõhk.

uhhhh kui külm!
-7,5
no vahepeal oli 0
jep
ja siis oli -20
no päris -20 ka ei olnud
no -17 küll
-17 täitsa oli jah



käsipesu

maaaaa arvan et su pesumasina tööjuhend
on katki

see kriips on pooleks
mis peaks olema kõver
ja sellepärast ongi
su uued sokid roosad
komplekssed liited on puruks
ja su nööbid samuti
mu lemmikvalgus on nüüd teine
ja seda ei saa usaldada
sest ajad on nüüd teised
ja mööda ei saa

ma olen kindel et su pesumasina tööjuhend
on katki

seal on alati olnud tugev T
aga enam seda pole
ta naasis ja naases
aga siis ikkagi
kummale poole?

käsi
käe
kätt
kätte
käesse
see on vale
ja katki
ja ei tööta
või töötab juhatusel
või juhatuses?

su pesumasina tööjuhend
on endiselt katki

ja see kriips
ei lähe enam kunagi kokku
ta ongi nüüd
lihtsalt
pooleks



mdea

ma ootasin, et sa tuleks.
ma ootasin, et sa tuleks ja et ma saaks sind näha.
ma ootasin, et sa tuleks ja et ma saaks sind näha ja sul käest kinni hoida.
ma ootasin, et sa tuleks ja et ma saaks sind näha ja sul käest kinni hoida ja sind igavikuni suudelda.

ma ootasin, et sa tuleks ja et ma saaks sind näha ja sul käest kinni hoida ja sind igavikuni suudelda, aga sind ei tulnudki.
sind ei tulnudki.
sindeitulnudkisindeitulnudkisindeitulnudki.
sina oleksid peaaegu jõudnudki, aga sind ei tulnudki.
kunagi.

ja nüüd olen mina pettunud.
ootasin mis ma ootasin, aga enam ei oota.
ei oota enam mitte kunagi (käsi südamel) ja see on sinu süü.
sinusinusinu
süüüüüüüüüüüüüüüüüüüüüüüüüüüüüüüüüüüüüüüüüüüüüüüüüüüüüüüüüü

minu süü.
vabandust.
ma ei tea mis mul hakkas.
vabandust.
ma ei tea mis mulle sisse läks.
vabandust.
ma ei tea mida ma sonin.
vabandust.
ma ei tea mida ma mõtlen.
vabandust.
ma ei tea.
äkki sa juhuslikult tead, sest mina ei tea ja ma ei oska isegi arvata milles asi võis seisneda kuna ma…

aga kuhu sa siis ikkagi jäid?
a oli tegemist?
no jah, siis küll, arusaadav.
eks siis teine kord?
jah?
ei?
ma ei tea.

ma tõesti tahaksin karjuda

kõik on nii võlts.
inimesed on võlts, elu on võlts, mina olen VÕLTS.
võltsvõltsvõltsvõlts.

ja see kõik tekitab vahepeal (iga päev)
ületamatu soovi karjuda.

ja ma tahaksin vabandada
aga ma tean et ma ei peaks
aga ma teen seda siiski niiet tõesti
palunpalunpalunpalunpalun
andke mulle ühiskonnana andeks
et ma su
liivakasti puitääre
all olevat liivalossi
tähele ei pannud
ja kogemata (ausõna!!!)
kannaga müksasin
ja katki tegin.

ma tõesti ei tea
ise ka
mis mul sisse läks
ja ma tunnen ennast
nii kohutavalt halvasti.

palun vabandust
ja mõistan täielikult
kui sa seda ei suuda
aga vähemalt ma tean et
lasteaias lepitakse ära.



*

ema ema mida teha?
tuleb võtta plekieemaldaja.
ära ta ei lähe enam!
maha enam ei saa teda…

ema ema mida teha?
riiulil on plekieemaldaja.
plekke täis on terve maja!
enam küll ei haju kaja…

ema ema mida teha?
võtsin kätte plekieemaldaja.
imbund ta kui vesi leiba!
issand vii kord kokku meida…

ema ema mida teha?
valatud on plekieemaldaja.
tegin valmis hapusaia!
sai viib hukatusse laia…

ema ema mida teha?
ei toimi plekieemaldaja.
võtaks hoopis keevitaja
kui see oleks minu teha…

Sinu tekstid on tugevas kontaktis olmereaalsuse, igapäevadialoogide ja sisekõnega, luuletused lõikavad neist justkui tükke välja ja mängivad siis nendega. Miks toetud luulet kirjutades just neile asjadele? Kas on mõni luuletaja, kes on sind nõnda kirjutama inspireerinud?

Vat ei teagi kohe niimoodi öelda, kust on selline stiil algselt tulnud. Tegelikult on see kogu mu loomingu läbivaks temaatikaks saanud. Tunnen, et see on lihtne ja loogiline viis inimesi kõnetada. Igaüks tunneb ära fragmendid oma argipäevast, väikesed detailid, mille peale ei mõtle, aga mis on alati meie ümber. See annab võimaluse välja lugeda seda, mida on kellelgi just praegu vaja.
Luulele kui vormile on selline lähenemine iseenesest väga loomulik. Tavaliselt sünnibki üks luuletus näiteks trammiga sõites või arsti vastuvõttu oodates. Kuulen midagi geniaalset ja panen selle oma tunde järgi kirja. Hiljem vaatan teksti korra üle, aga üldjuhul ei muuda midagi. Kõik sünnib hetkes.
Luuletajatest ei tea ka konkreetselt ühte nime öelda. Kõige rohkem loengi just Värskes Rõhus avaldatud luulet ja olen seda regulaarselt teinud juba pea viis aastat. Väga meeldib ka Andres Ehin ja tema stiil.

Millega sa tegeled, kui parasjagu ei luuleta?

Hetkel tegelen eelkõige kooli lõpetamisega. Ja muidugi ka tuleviku planeerimisega. Kolisin hiljuti eraldi elama, nii et üritan nüüd järjepidevalt kodu korras hoida (see on ikka palju raskem, kui arvata võis). Ja mängin oma kassi Jussiga, ta on isegi ühe kümnekuuse kassi kohta väga hüperaktiivne.

Palume maikuusse üht kultuurisoovitust!

Linnateatrisse vist küll pileteid ei saa, aga Mikk Jürjensi lavastus „Puhkus“ tuletab pärast pikka suveootust hästi meelde õige eestlase puhkusereisi käitumisreeglid. Kuni piletijärjekorras ootate, võite Soundcloudist kuulata René Uferi ja Lilian Treibergi albumit „Unistuste tilk!“. Ideaalne kulgemine värskelt soojadesse ja valgusküllastesse maikuu õhtutesse.

The post Ühe lihtsalt tüdruku hingepudin & perearsti visiidid appeared first on Värske Rõhk.

The post Riia appeared first on Värske Rõhk.

[1] Luuletus on kirjutatud eesti keeles.

The post “kuni mina magasin” jt luuletusi appeared first on Värske Rõhk.

The post “Seesinane maailm on üks soovunelm” jt luuletusi appeared first on Värske Rõhk.

The post Keha ehk kukub appeared first on Värske Rõhk.

Heneliis Notton:
„Sissejuhatuseks olgu siis öeldud, et oleme kusagil, jõuame kuhugi ka välja, aga algus- ning lõpp-punkt ei pruugi asuda isegi mitte samal teljel.“ (lk 10)

Susanne Wedlich:
„Kuid lugeja, ole hoiatatud: see on laialivalguv lugu, mis tahab õmblustest lahti käriseda ja mida on kohati keeruline ohjes hoida.“ (lk 11)

Heneliis Notton on „midagi täiesti uut leiutanud“ (lk 7) – loonud teose, mis justkui ei kuulu ühtegi žanri, aga samas läbib neid kõiki mängleva kergusega, ja mille tegumood on nii ainulaadne, et sellele ei leidu ühtegi mõõdupuud peale iseenda. See unikaalsus on lahe, ent teeb minu ülesande paganama raskeks. Lihtsam oleks ette näidata minu „Tähed Agnesele“ eksemplar – sisse kirjutatud, alla joonitud, hüüumärgistatud. Kõik, mis mul on öelda, olen juba anatoomiliselt ebakorrektsete liblikate kujul servadele kritseldanud ning see siin on vaid katse neid liblikaid kinni püüda ja eksponeerida, loodetavasti nööpnõela läbi tiiva torkamata.
Mis raamat see siis on? Kuidas seda lugeda, sellest rääkida, seda teistele soovitada, seda neile lihtsalt kätte suskamata ja välja pahvatamata: „Oled sa seda lugenud? / Issand, sa pead seda lugema!“ (lk 30)

Tekst on tekst on vorm

Kui vaigistan hetkeks kadedusekihvatuse omaenda käekirjalise fondi puudumise pärast ja ragistan pead, üritades meelde tuletada kas või ühtainsat asja oma graafilise disaini õpingutest, mille jätsin pooleli umbes kolm eluaega tagasi, suudan paraku kujundust vaid kiita: kõik näeb hea välja. Siin on viiekümnes lillas varjundis illustratsioone, mida imetleda, ja kaasas on isegi kleepsuleht! Raamatut on hea tunne käes hoida ja tulebki välja, et juba teksti loomisel on selle tulevast väljanägemist arvesse võetud:

Heneliis Notton:
„Tegelikult kirjutasin suurema osa käsikirjast Canvas. Tegin seal ise uue lehe, vaatasin paigutust ja jälgisin, kuhu peaksid visuaalid tulema. Tegin seda peamiselt selleks, et ise tekstist aru saada. Mõtlen paremini, kui mul on ettekujutus, kuidas asi välja võib näha.“[1]

Disain peegeldab ka teksti intertekstuaalsust. Lõikudega on ümber käidud samasuguse vabaduse ja lõbuga, mida tuntakse kollaaži tegemisel aja-kirjast pilte välja lõigates, neid ringi tõstes, ümber paigutades ja üksteisega igatmoodi suhestuma pannes. See fragmentaarsus on teadlik valik. Meie ajule ju meeldib ühelt mõttelt teisele hüpata (seda süvendab muidugi sotsiaalmeedia loomus, grr), see ei suuda end peatada märkamast mustreid, kuna peab iga päev vastu võtma lõpmatult kaootilist infotulva ja sellest saadud informatsiooni kuidagigi kategoriseerima. Ometi võib meile loomuliku hüpliku mõtteviisi emuleerimine teha raamatu jälgimise keerukaks – just raamat on ju tänapäeva digihullus maailmas üks vähestest paikadest, kust saab oodata mingit lõplikkust, lineaarsust. Selle vastu rabeledes tekib raamatul oht lineaarsust kui ideaali aga kinnistada.
„Tähed Agnesele“ siiski sellesse auku ei kuku. Ehkki autor matkib mõtlemisele omast jõnkslikku, katkendlikku ja mittelineaarset viisi, suudab see ikkagi rääkida loo – mitte „keskendumishäire“ (lk 30) kiuste, mitte seda taunides ega ülistades, vaid sellega koostööd tehes. Iga viimne kui mõte selles raamatus käib kõigi teistega käsikäes. See raamat ei alga algusest ega lõppe lõpus, ses leidub lõpmatult seoseid, mida iga taaslugemisega avastada – eriti kui olla sellist sorti lugeja, keda „paeluvad pisidetailid, kaks lõiku tekstist, mõte, mis haakub mõne teisega“ (lk 91). Raamatus on rohkelt kõrvalepõikeid, kirjandusteooria on kõrvutatud isiklike seikade ja tähelepanekutega, selles asub „[h]ävitamata kullakeste uus hoiukodu, värske kontekst“ (samas). Neile on antud uus elu, uus eesmärk: aidata lugejal tummise teooriaga isiklikumalt suhestuda.

Iga lugejakogemus on erinev

Notton annab lugejale ruumi, „tegin sulle kapis ühe riiuli vabaks, kui soovid“ (lk 18), kus kaasa mõelda, mängida, kirjutada, tunda ja teha. Veevo ja Lehtsaar arendavad seda filosoofiat edasi – lugejale on jäetud lüngad, mida täita, ja tühjad leheküljed, mis kutsuvad end täis kirjutama.

Heneliis Notton:
„… kui seda raamatut oma sõbrale laenad, õpib ta võrdsel määral tundma nii mind kui ka sind. Uuesti ja teise nurga alt. Seejärel sina uuesti teda ning mind läbi tema.“ (lk 18)

Tahan kõik tühjaks jäetud lüngad täita just õige sõnaga, et ükski täht ei oleks ülearune, ei läheks liiga kalliks maksma. Ja siis loen mõnda peaaegu talumatult intiimset lõiku, tunnen, nagu piiluksin liiga lähedalt armastuskirja, mis pole mõeldud minu silmadele, ja usun end mõistvat, kuidas võis üks telegrafist end tunda, kui pidi kokku arvutama sõnu, ütlema, kui palju need lõpuks väärt on, ja neid väikeste emotsioonitute piiksatustena liini pidi edasi saatma.

Heneliis Notton:
„See, mis meie – minu, sinu ja lugeja – vahel on, põhineb õhtu hakuks ääretul siirusel.“ (lk 9)

Igas lugejas sünnib teosega seostudes täiesti uus ja omapärane dünaamika, autorist küll tingitud, ent ometi temast sõltumatu.

Heneliis Notton:
„Mis iganes sinu ja raamatu vahel ka ei juhtuks, jääb see teie kahe vahele.“ (lk 19)

Kuni lugeja loeb, end ka ise raamatusse põimib, ei saa lugu läbi.

Ursula K. Le Guin:
„Lugemine ei ole nii passiivne kui kuulamine või vaatamine. See on akt: sa teed seda.“ (lk 27)

Ja niipea, kui lugeja võrrandisse siseneb, hakkab lugu ka talle kuuluma.

Heneliis Notton:
„… sest viimane sõna pole mitte kunagi autoril.“ (lk 10)

Kollektiivsus

Heneliis Notton:
„Miks kellegi teise mõtteid enda omadena korrata, kui osa mu niidipoolist on kellegi teise keritud?“ (lk 92)

Tsitaadi „head kunstnikud teevad järele, suurepärased kunstnikud varastavad“ (lk 97) varastab Notton Picassolt, kes omakorda varastas selle ilmselt Dora Maarilt, sest „kunst ei sünni kunagi vaakumis“ (lk 97). Selles lõpmatus viitamise ringis sünnib omapärane, mõjutajatest läbi põimunud stiil, mis aina tsiteerib, mõtestab edasi, lisades üha rohkem ja rohkem kihte, et neid siis hiljem uuesti lahti harutada.

Heneliis Notton:
„Sellest sai kogum vestlusi, mida ise modereerin, millele ise vastan ja hinnanguid annan ning mille viimaks ainukese mäletajana üksinda unustaksin.“ (lk 7)

Astudes postuumselt dialoogi nii kirjanike kui ka kadunud sõbraga, on Notton parasotsiaalses suhtes kõigiga, keda tsiteerib – samamoodi, nagu on lugeja temaga. Võib ju analüüsida, vastanduda või samastuda, ent miski ei muuda tõsiasja, et mitte keegi selles võrrandis ei ole tegelikult üksteisega dialoogis. Kõik ajavad oma rida – seda mõttejuppi, mis neile parasjagu korda läheb –, vahel küll üksteisele tuginedes, üksteisest inspireerudes, näpates „sätendavaid jupikesi siit ja sealt“ (lk 12, Atwood)… aga ikka vaid selleks, et omasoodu edasi veereda.
Ja see on päris paganama ilus.

Kollektiivselt kirjutades oleme nagu kõrvuti asetsevad kellapendlid, mis võiksid ajapikku sünkroniseeruda, samasse rütmi välja jõuda (lk 92, Le Guin), aga praegu, esialgu, loeme veel üksteise võnkeid. Ega pruugigi täiusliku sünkroonsuseni jõuda, asja mõte polegi selles…
See metafoor ei toimi nii hästi, kui tahtsin. Ja see on okei. Kui veab, kui see kellelegi korda läheb, siis las ta jätkab siit. Arendab seda mõtet edasi, on minust targem, märkab midagi, mis mul kahe silma vahele jäi.

Eva Neklyaeva, Maija Hirvanen:
„Lihtne on märgata seda, millele tähelepanu pöörame, ning võimatu märgata seda, millele ei pööra. Enamjaolt märkame vaid seda, mida märkame.“ (lk 87)

Ka millegi puudumise märkamine on märkamine. Lineaarsuse puudumine kutsub lugejat märkama ja kokku korjama kõiki neid kilde, neist ise lugu kokku panema. Iga lünk kutsub end täitma, iga idee end jätkama.

Heneliis Notton:
„Tunnetan sind igas tühikus, kumised iga lause taustal.“ (lk 6)

„Kas sulle tundub ka, et kui ma sind postuumselt niimoodi tsiteerin, et siis me oleme kogukond? Et sa kuidagi ikkagi kuulad ja vastad?“ (lk 63)

Kas sulle tundub ka, et kui igaüks meist siit midagi endale tähtsat leiab, endaga kaasa võtab, seda teistega jagab, nii et meie kõigi kokku kogutud killud lõpuks midagi moodustavad, et siis me olemegi kogukond? Et me liigume ikka sama unistuse suunas, olgugi et erinevaid teid pidi?

Heneliis Notton:
„Ühiselt unistamine on kaduv oskus.“ (lk 96)

„Me ei oska üksteist kuulata, seega ei taba me, et oleme viimastel aastatel täpselt samu unenägusid näinud. Meil on kapis samad luukered, voodi all samad .. koletised.“ (samas)

„Mida ma „kollektiivsuse“ all silmas pean, on eelkõige ühine unistamis- ja fantaseerimisoskus.“ (lk 98)

Kui jagame ühiseid õudusunenägusid, jõuame lõpuks ka ühise unistamiseni. Mida rohkem mõtleme kaasa, mida rohkem üritame üksteist mõista, seda rohkem mõistame ennast. Ja vastupidi. Riskides ka ise – natuke parasotsiaalsuse, ja palju rohkem ohuga minna liiga poeetiliseks –, ütlen kokkuvõtteks: kui lugemine on akt, teadlik tegevus, siis võiks seda olla ka unistamine.
Seda peab tegema kogu hingega.

[1] Mette Mari Kaljas, Maria Izabella Lehtsaar, Heneliis Notton, Agnes Isabelle Veevo. „Kuidas kirjutada nagu sina ise. Vestlusring Heneliis Nottoni raamatu „Tähed Agnesele“ valmimisest.“ – Värske Rõhk, nr 99, lk 44.

The post Palun rohkem kleepsulehti, aitäh appeared first on Värske Rõhk.

[1]* „Siin sõtkutakse ja voolitakse õilsaimat savi, hinnalisimat marmorit – inimest ..“ (Friedrich Nietzsche. „Tragöödia sünd“ – Tallinn: Tänapäev, 2009, lk 28. Tõlkinud Anne Lill.)

The post “võin tormide ja valgete keeriste süleluses” jt luuletusi appeared first on Värske Rõhk.

*

valge kriidi harilike piirjoonte taga,
mis tähistavad sõna „kodu“,
peidab end uus lõhn:
niiskus, magus tainas,
masinaõli,
haruldane tubakas,
külm roheline tee,
lehkav tofu,
mädanenud juurviljad
palun ütle mulle midagi inglise, vene, türgi keeles:
tahan ära tunda öeldu,
dešifreerida mõtte,
mitte teadmatuse otsas õhku lennata
kuumalaine vaheldub rajuvihmaga,
sest nii on selles paigas ette nähtud,
sa astud välja, otsekohe tuntakse sind võõrkehana ära,
komistad maailma otsa,
saad kõrini,
matkid ehitist
puhasta eluaset palju tahad,
igal juhul leidub siin sisalikke ja ämblikke:
need on nende ruumid, aasia jumala meeldetuletus,
kas vaatab vasemäe valitsejatar põgenenuid vargsi,
või limpsivad draakonid keeltega seinu ja jätavad mõrasid
käid mustade kingadega, fööniks ühel pool ja draakon teisel,
küsid kohalikelt:
kas kaitsevad lokaalsed jumalad riigi mitteresidente?



*

isegi väiksele saarele tuli külm
liaani peened sõrmed külmuvad akna all
puude sitked oksad lõhuvad maja kaheks
kõvasti suruvad seinu
pigistavad majalt silmad
sa külmud öösiti väikses toas
mässid keha kangasse, aga kangas on surnud
kangas ütleb: maga, öö – see on pikk unenägu
armastusest

tänav vaatab haledalt ringi
isegi mägedel on ilma inimesteta külm
teemäe pimedad rajad karjuvad üksikult siia-sinna
kutsuvad veel ellujäänuid
meenutama, et maailm on suurem kui inimene,
et loodusjõul on vaid suu, millega olendeid neelata
esivanemate vaim ütleb vesi, ja vihma hakkab sadama
see ei lõppe enam mitte kunagi
esivanemate vaim ütleb külm, ja aknast sisse
puhub pakane tuul, taifuun on tema vaikiv isa

see on selline paik, siin ei tähenda sa mitte kui midagi
sa oled kõigest väikene pääsuke,
kes lendab välja vanaisa pööningult,
ta vaatab sulle otsa ja sureb sõnatult.



*

vanus toob kaasa koledad hirmud,
nagu vaadiõllega joodikud,
kes naeratavad esihammasteta
üksildus vanadus võimalik enesetapp.

vajadus isikliku ruumi järele
sünnitab viha juhuslike või lubamatute
puudutuste vastu võõra enesekindluse vastu
liiklusvahendites.

solvumised eneseanalüüs puhastatud vägivallast
lasteneuroosid nagu noored kreeka pähklid
ajavad käe all koort lõhnavad suve järele
talupoisid korjavad neid mööda teed

kõik on liiga soolane nagu luhta läinud hommikusöök
meenutab püha õhtusöömaaega
kus peamine reetur ongi peamine tunnistaja
kellel on soe, see tähendab ükskõik.

*

kõik need päevad ootan, millal tulevad ära veed ja tuleb ilmale tusk
lohistan enda järel suurt venitusarmidega kaetud kõhtu
õpin magama selili, tunnen, kuidas punsuvad jalad
sellest hiiglaslikust tusast
süda läheb mul pidevalt pahaks
ma vaatan end peeglist
ja näen ainult tusa silmateri
tema musti täppe keset mu kõhtu
keegi ei ütle, millal ta ilmale tuleb,
kõik ainult lubavad, et kohe-kohe see juhtub
kui ma ärkan, vaatan esmajoones alla
järsku ta haihtus, nagu soojus septembri lõpus,
kuid ta on endiselt siin
ta põtkib mind seestpoolt otse vastu ribi
ta teab, et ma pole teda kunagi tahtnud
seespool
ta võtab mu ilu ära
joob mu verd
ma ei saa teda ise välja võtta
ma palun suvalistel inimestel lõigata
kehapinda hõbedase noateraga
rookida melonikulbiga elundid välja
asetada igale kallimale ja vihatule külm pall
soojale koogile,
et nad saaksid maitsta
kibekat kõrbenud kohvi maitselist palli.



*

ja lagunes kuum kodu, teelusikaga segatud,
mõrudusest sulasid raamatud, vaibad, kapid,
ning võõrad inimesed käivad nüüd su
endises elupaigas
mida siin öelda?
see lõhnab nagu segu petroolist ja küüslaugust
nagu kolmepäevane higi pesemata särgis
nagu võõra toit avatud aknast
kodu ägab
justkui amme
puuduv käsi
võõraste maade tumedad kulmud ripuvad iga unenäo kohal
see on mulle toodav magusapoolne rohututt:
temas viirastub mulle seesama, mis ikka
eeskoda, raamatukapp ja peeglid
sulge uks,
äkki ei keera nii ajalooliste sündmuste võti?
ei taha avada silmi
siin on alati liiv
läheb jalatsitesse
jääb kopsudesse kinni
iga päev saan kirju
ja jälle ja jälle
ma ei tea, mis seal kirjas on,
nad jooksevad verd
tahan nii väga magada nädalaid ja tunde,
et kõik, mis valutab, hommikuks ise mööduks
et kõik, mis kadus, tuleks tagasi mõttepunktide kohale,
et mälu ei oleks või kokku kägarduks ta.



*

keele keha, elunditest lage, ootab tuvastamist
aç näljane ja acı kibe
təcrübəli tərcüməçi
kogenud tõlkija
qadin naine ja qapı uks
neljast pakutud järelliitest on õige üks
lugemine
nagu sihitu öine jalutuskäik
rääkimine nagu kuiv puuoks
millest keedetakse köhatõmmist
lisandiks aktsent ja vahelejäetud väljendid
ma ütleksin ______ ___ ____,
aga ei saa
puuduv kommunikatsioon kui külmetuse jätk
mu hääl on peaaegu ära,
jäi vaid tühemik heli ja selle kehastuse vahele
kobada sõnade jooni ja pool suust välja tõugata
nagu ülekoormatud bussist,
sõnad liibuvad üksteise vastu
justkui mänguasjad hälli kohal,
põrkavad pehmete külgedega kokku ja piuksatavad armastusest
inimese vastu,     
kes ei tea ühtki sõna.

*

Ma kirjutan sulle keeles, mida sa ei tunne,
et keeled ei saaks mitte kunagi kokku
pööraksid vaid teineteise poole lootuses teada saada,
mida näitavad nad sel hetkel –
kas on sulle tõlk surnute maailmas kättesaadav
või ei ole seal enam keelenõuet
vaid karedad kehad paisuvad kaotusest
muutuvad meeleheitest õõnsaiks
?
teineteisele tundmatute märkide laudkonda jälgid
seda nimetatakse keelekursusteks
siin astuvad meie keeled teineteise varvastele
tõuklevad mõnikord segavad vahele
ahnesti neelatavad kõige artikuleerimatu sülge
amputeerivad jäsemed lausele
sülitavad välja aluste torso
nad ei oska mõtte lehttainakooki
valmistada ja kõike, mida ta pärima peab
!
ma ei päri mitte midagi elavate maailmas
lohistan vaid aluste torsot ja kompsu sõnu, mida keegi ei tunne
nad on nüüd minu sugulased
nad on nüüd minu elamispind
sa saad kirja
milles on kõik kirjutatud võõras mittekeeles
raske leht nagu väike kaaluviht
võrgutab su pihku tundmatuga
limpsab sõrmi kleepjaga saatja



*

milleks ma tahaksin saada?

siidisukkadeks, mille küljest Sanmao rippus Taipei haigla sisemuses,
Mühlendammi sillaks, Anna Altšuki elu viimaseks tunnistajaks,
talaks, mis mäletab täpselt, kui palju kaalus Marina Tsvetajeva,
sillaks Daugava ääres, mis mäletab Austra Skujiņa käsi,
Sylvia Plathi ahjuplaadiks, mis suudleb tema pead,
kiviks Virginia Woolfi taskus Ouse’i jõe põhjas,
Anne Sextoni autoks-viimaseks maabumissillaks,
Iris Changi autoks-viimaseks maabumissillaks,
unerohuks, mida neelab liikumisvõimetu Lilja Brik,
unerohuks, mida neelab ehmunud Sara Teasdale,
unerohuks, mida neelab Tove Ditlevsen,
unerohuks, mida neelab Kobayashi Mieko,
                                                                 Dionysose maabumissillaks[1].



*

nende silmad olid nukruse ookeanid
nad olid valmis mulda õgima,
turvast neelama,
maakivimeid haukama,
kui see tähendas kodu leidmist

nad olid valmis
ihutükke maha lõikama ja need kukeharjade ja mägisibulate vastu vahetama
silmade asemele kivid pistma
põskede asemele lilled ja okkad
suu asemele niisked juured,
kui see tähendas kodu leidmist

nende näod vananevad selles kandis
kiiremini kui loomad
vajuvad rippu, sirutuvad maa poole,
nende näod on nagu pajukombitsad
kangana ripuvad peeglil kodus,
kus suri see,
kes pidi kõige kauem elama

nende silmad, laastatud jäätisekulbiga,
imavad endasse selliseid nagu nemad ise
juba valust pehmendatud
peaaegu ilma kehadeta
teisendatud objektideks
eikellegimaa elanikud
kuivad nagu tiisikuseköha
nende silmad enam ei mäletagi
millal said otsa pisarad
ja nende asemele tekkis nafta
nemad nutavad ja higistavad naftat
muutuvad aina mustemaks
saavad vaat et mullaks
kuid ikka ei leia kodu

nad jätavad maha
oma nukruse ja valu masuuti
justkui viirust
kahtlastele arhivaaridele
kuigi vaevalt nad arhiivi satuvad
muuseumiasutuse töötaja
lööb nende elutunnistusele
templi väheväärtuslik riigile



*

ei lõpeta õitsemist
isegi kui mina
enam ei tunnista
ehk pigistan oma silmad kinni

nugadega torkavad mind läbi
lambasilmad
kas tahad meid – d kordub –
ohvriks tuua – pikk u?

kas siis jänes seda põldu pidi enam ei jookse
kui mina ei tunnista?
ta kõrvad kui muldsed sünnimärgid
kumeralt kutsuvad katsuma

linnud laulavad otsides armastust
igasekundilist
kähedad ööbikud surevad
armsamata

keegi neist tunnistajaid ei vaja
kuid meie ei suuda
vaatamist lõpetada

[1] „Dionysose maabumissild“ („Пристань Диониса“) – filosoof Mihhail Rõklini 2013. aastal ilmunud raamat tema abikaasast, kunstnikust Anna Altšukist. Anna Altšuk oli üks süüdistatuid kohtuprotsessis, mis puudutas näituse „Ettevaatust, religioon!“ (2003, Moskva) korraldajaid. Aastast 2007 elasid nad Berliinis. 21. märtsil 2008 lahkus Altšuk kodust ega naasnud sinna. 10. aprillil 2008 leiti tema keha Spree jõest. „Dionysose maabumissild“ on Anna Altšuki loodud poeetiline kujund teise maailma kohta – fantaasia paremast paigast neile, kellele on see maailm talumatu. Poeetide, ekstaasi ja viinapuuväädi jumala bakchoslik laev ei maabu selles kohas, mida meie silm on võimeline nägema: tema maabumissild on eluaegne soovunelm igavikust.

The post “valge kriidi harilike piirjoonte taga” jt luuletusi appeared first on Värske Rõhk.

Jään kauaks lõkke äärde, teised on juba ammu lahkunud. On veidi hämar, kuid mitte päris pime. Kõik on tumesinine. Õunad puudel on paisunud suureks, need on kui punased laternad keset ykskõikset sumedust. On varasygis. Vaatan, kuidas õhtul põlenud söed hõõguvad. Haistan sadanud vihma lõhna. Pilved on tyhjalt teise kohta liikunud. Panen silmad kinni ja proovin sajust midagi meenutada. Ahjaa, see tuli lõuna paiku. Otse meie kohal oli yks tumesinine pilv. Hiljem pidime tantsides ette vaatama, et ei libastuks. Saime muidugi läbimärjaks. Õhtupoolikul tuli päike välja ja kuivatas mu ära.
Järsku näen Marit paljajalu läbi muru tulemas. Ta istub kohe mu kõrvale, otse niiskele palgile. Tunnen, et mul on raske hingata.
Ma imestan: „Sa veel siin?“ ja kuulen oma hääle värisemist.
Ta vaid myhatab vastuseks, kuni tuleb lagedale ootamatu ettepanekuga: „Aadu, äkki läheks õunavargile?“
„Kas see on ikka hea mõte?“ kahtlen.
Aga enne, kui jõuan oma vastulause esitada, talutab ta mind kättpidi edasi mõisa poole. Läheme nii mööda heinamaad ja läbi yhest metsatukast, kuni sisenemegi mõisa keelatud territooriumile. Kahekorruseline sammastega häärber mustendab öös. Aknad on ammu pimedad. Seal lähedal on suur õunaaed. Ronime yle madala tara ja olemegi puude all. Me ymber ja me kohal mustendavad puud, nende oksad liiguvad aeglaselt ja tasa. Oleksime justkui mõnes iidses pimedas tumedate roidvõlvidega katedraalis. Õunad tunduvad nii mahlased, isegi selles sügisõhtuses hämaruses, milles valendavad vaid minu ja Mari valged särgid. Mul on alati tunne, et pimedusest paistavad asjad kätte ja kõik kiirgab seintest läbi. Ja keegi on alati vaatamas. See keegi, kes ei näe silmadega, vaid sydamega, sest silmad ei näe läbi seinte ja puude. Syda võib näha läbi nendegi.
Oksad on kõrgel. Mari otsustab ronida puu otsa, sest seal on need kõige ilusamad õunad. See on vana õunapuu, millel on kaheks hargnev tyvi ja mille väikesed oksad moodustavad justkui kupli, mille keskel on suur viltune sammas. Vaatan, kuidas ta ronib ja pyyab pimedusest leida midagi, millele toetuda. Lõpuks istub ta kaksiratsi sinna, kus tyvi kaheks hargneb. Mari kyynitab ilusa õuna poole, kuni see on tal käes – justkui väike aare, nagu lelu. Ta vaatab seda veidi ja hammustab sellest siis tyki. Ainult yks väike amps. Kui ta on jälle kahe jalaga maa peal, ulatab õuna mulle:
„Proovi ka, kui magusad need õunad on!“
Ma hammustangi paha aimamata. Õun on tõesti magus, kuid sellel on võõras maitse kyljes, justkui polekski see õun, vaid mõni mulle tundmatu eksootiline puuvili. Ka me sosinad kajavad öös nii võõralt vastu.
Oleme justkui kaks näljast ja eksinud rändurit, kes ei tea, et sooritavad neid õunu maitstes suure syyteo. Syyteo, mida ei saagi vahest kunagi tagasi võtta. Ma ei tea, kust me tuleme, ega ka seda, kes me oleme. Kuidas võiksin teada siis sedagi, kuhu me läheme? Kui hakkan õuna alla neelama, jääb see kurku kinni, hakkan köhima ja aina köhin. Mari sosistab: „Ole nyyd ometi tasa…“
Ja mina ainult köhin vastuseks. Mari ei aita mind. Ta tuleb mu juurde, kysib kiiruga naerdes: „Aadu, Aadu, kas sa nyyd oled tasa?“ ja suudleb mind suule. Mult tuleb veel yks räige köhatus ja Mari tõmbub järsult eemale. Tema suudlus ei suutnud mind vaikima sundida, vaid lõi jalad alt. Ma köhin aina ja Mari ei tee midagi. Ja siis mind kuuldaksegi. Mõisa yhes pimedas teise korruse aknas syttib tuli. Ärev märgutuli. Akna kõigisse kuude ruutu ilmub kellegi tume ja veidi tyse siluett. Ta vaatab meile ylalt alla. Samal hetkel köhin õunatyki kurgust välja ja me pistame jooksu nii kiiresti, kui saame.
Aga õnnetuseks see tyse must kogu järgneb meile. Ta tuleb kiiruga trepist alla ja yle muru. Leiame paar põõsast, kuhu taha end peita. Ühtäkki näemegi teda puude all, kus olime enne viibinud ning õuna maitsnud. Ta justkui otsib midagi. Leides maast pooleldi söödud õuna, saabki ta kinnituse, et tema silmanägemine ei petnud. Me hingeldame samal ajal ysna lähedal tikripõõsaste taga.
Korraga kysib ta vihaselt: „No kus te end peidate?!“
Hääl kõlab nii kaugelt, aga ta on meie ligidal, või vähemalt arvame nii. See on mõisnik. Seesama, kes aasta tagasi Mari omale teenijatydrukuks kutsus. Ootamatult annab ta alla ja läheb tagasi mõisa suunas. Nyyd on jälle vaikne. Kõnnime puude all. Kuulen enda ja Mari hingeldamist. Veidi aja pärast ytlen, et peame tingimata põgenema, ykskõik kuhu ja otsemaid, ning Mari on silmapilk nõus. Aga me ei kiirusta.
Hiilime väravate suunas, mis on meilegi yllatuseks paokil. Mõtlen, et nii vanad väravad ei lähegi võibolla enam kinni. Pressime end nende vahelt läbi ja Mari proovib neid siiski sulgeda. Väravad sulguvadki ning kui ta mõtleb, et parem oleks, kui need oleks lahti, et kõik oleks nii nagu enne, siis need enam ei avane. Märkan kahel pool väravat postide otsas kellegi kujusid. Need on vanad tiivulised mõõkadega kivikujud. Mari näeb neid justkui esimest korda ja ytleb:
„Inglid.“
„Need on keerubid,“ vastan mina ja rohkem me sel teemal ei räägi. Kõnnime mööda alleed kyla suunas. Meist paremal roosatab taevas päikesetõusust ja kuskil kaugel kireb kukk. Ma mõtlen, et kõik on veel võimalik, et kõik on alles ees.

2.

„Aadu, Aadu, ärka yles!“ hyyab keegi juba mitmendat korda. Tahan veel magada. Ta raputab mind kõvemini. Tunnen kehal õlgede torkeid. Avan silmad. Alguses ei saa ma aru, kus viibin, aga siis meenub. Vaatan otse Mari tumedatesse silmadesse.
„Mis lahti on???“ kysin unise häälega.
„Mõis põleb!“
„Milline mõis?“ ei saa ma aru.
„Meie oma! No tule pysti!“
Tõusen kähku istukile, riietun ja me tormame redelist alla, mööda õue mõisa poole. On karge sygishommik. Juba kaugelt näeme mäe otsas olevat mõisa, mis on lausleekides. Jookseme nii kiiresti, kui saame.
„Ma-aari!“ hyyan ja kisun teda varrukast, et ta seisma jääks. Aga Mari rabeleb lahti ja mul on tunne, et ta tormab otse leekidesse. Lõpuks jääb ta siiski seisma ja ma lähen tema kõrvale. Näen tema tumedates silmades leekide peegeldust. See on elav, hävitav tuli. Yksainus säde ja kõik võib põleda maatasa. Tõmban ta leekide juurest ära ja ytlen talle otse silma vaadates:
„Me peame põgenema… saad aru, nad arvavad, et meie tegime seda… aga me ei teinud seda ju… eks…?“
Mari pöörab pea ära. Mulle tundub, et ta tahaks nutta.
Kõnnime mäest alla, see on kõrge mägi, millel ei paistagi lõppu tulevat. Tagasi jõudnud, pakime kiiruga oma vähesed asjad ja mõtleme, mida teha. Mõtleme kaua, aga lõpuks on mul plaan.
„Mu tuttaval on yks paat, ta viib meid salaja yle…“
„Rootsi?“
„Rootsi, Euroopasse, Ameerikasse… nii kaugele, kui vaja…“
Kõrtsi juurest võetakse meid suvalise vankri peale. Selles istuvad vanem mees ja noormees. Vanem pärib meie reisisihi kohta, ma vaid yhman, et tahame jõuda rannakylla, ja ta ei päri rohkem. Sõidame peaaegu terve tee vaikuses. Mari mu kõrval näeb väga väsinud välja. Tee tolmab ja tema nägu on kergelt tolmuga kaetud. Ta ei tee väljagi. Seal on ta pruunid silmad, väike nina ja need huuled, mida tahaksin nii väga suudelda. Mari paneb yhtäkki oma pea mu õlale ja suleb silmad.

Kylla jõudnud, pannakse meid kõrtsi juures maha ja edasi läheme jalgsi. Longime mööda sadamasse viivat teed, siis aga pöörame ümber ning läheme põldude vahel paiknevale jalgrajale, kuni jõuame metsa. Sammume ettevaatlikult läbi tiheda metsa oksi kätega eest ära lykates. Mul on seljas väike kott meie väikeste asjadega. Lykkame eest viimased oksad ja juba olemegi rannal. Tõuseme luiteharjale. Aga merd ei ole enam. On vaid yks lõputu liiva- ja mudaväli, mis paistab nii kaugele, kui silm ulatub. Kaldal nukrutseb yksik paat, mälestus parematest aegadest.

The post Syyalune appeared first on Värske Rõhk.

The post “laensõnad võtavad kraest kinni” jt luuletusi appeared first on Värske Rõhk.

fotod: Maara Parhomenko

missioon viljant_010326
tln-vlnd rong luule @balta kl 1232

kaasa:

korralik blindfolder
mürasummutavad kõrvaklapid

@tln_skulptuur „naine viltuse vaagnaga”_1151

maara: mängime ennustamismängu. mina panen „vingerpussy“ vuhisema, sina ütled stopp ja valid, kas vasak või parem lehekülg. ja siis libisen sõrmega üle sinu ridade, kuni mind taas peatad. küsime: vingerpussyke, vingerpussyke käe peal, mida triinu täna tegema peab?

triinu: stopp. vasak. stopp.

m: lehekülg 28, rida 5: „ja õmmelda pööraseid kleite kodus“. hmm, kodus ja pöörane! pole paha! aga nüüd on aeg mängida sidumismängu. ütle nägemist oma nägemis- ja kuulmismeelele, sa pead usaldama mind pimesi.

@balta_rong luule_1234

m: kus oled, triinu?
t: kuidagi väga pehme minek on… rong?!
m: rong mis rong, aga mitte niisama rong, selle rongi nimi on luule. kuhu sõidame?
t: türile?!
m: miks türile?
t: ma ei tea, varsti on lillelaat, äkki jõuame selleks ajaks kohale.

@tln-vlnd_rong luule_1258

m: tere tulemast tagasi selgelt nägijate maailma! kuidas tunded?
t: mu vanainimese aju muretses vahepeal, et oi, libe on, aga enamasti tundsin end nagu süda jalgade peal. oli mingi imelikult habras, aga terav taju ümbritsevast. ma pole kunagi nii tugevalt teadvustanud, et mul on saapad jalas.
m: huvitav! sinu luuletustes käib ju üsna tihti läbi jalanõude ja nende ninade motiiv. see oleks justkui üks olulisimatest kanalitest, mille kaudu maailm sinuni jõuab.

@kehalisus_rong luule_1307

m: kohtusime täna skulptuuri „naine vaagnaga“ juures. kui sinu „vingerpussy“ peaks kunagi tahtma nime vahetada, siis võiks ta vabalt just sellelt kujult oma uue alterego varastada, sest sinu luule sisaldab ohtralt kehaosi (puusaluid, põsesarnu) ning maailma lahatakse sageli naise anatoomia kaudu.
t: ma paneks lausa „naine viltuse vaagnaga“, kuna mu vaagnaluu on skolioosi pärast viltu. lapsena mõtlesin sellest kui tordi- või salativaagnast. kartsin, et kui minu vaagen on viltu, siis tort või salat kukub maha.
m: kehalisuse alateemana on tugevalt kohal ka seksuaalsus, noore naise kogemus. miski kogu aeg veritseb kuskil, keegi kaotab süütust jne. kust on selline tugev kehalisuse essents sinu luulesse tulnud?
t: kehalisus on minu meelest kõige reaalsem viis elu kogeda. mulle meeldib tunda asju hästi kõvasti, siin tulevadki appi keha ja seksuaalsus. nagu öeldakse: loomeenergia ja seksuaalenergia tulevad ühest ja samast kohast. nad on samal lainel, mõlemad oma olemuselt väga ausad. ja ausus on loomingu alustala.

@luulemina vs päris mina_rong luule_1319

m: sinu luulemina mõjub robustse ja rõhutatult avameelsena, vihasena, ent sinu argikuvand on tublitüdrukulikult pehme, nunnu ja korralik. millest selline nihe? kus on rohkem tõelist triinu kreed: kas luuleridade vahel või sotsiaalses pinnavirvenduses?
t: luules on see aus-aus-aus, rafineeritud mina. igapäevamina on selle kõrval siuke lahja. aga minu enda luule ei tohi olla lahja. mulle väga meeldib vihane olla, aga päris elus lihtsalt pole piisavalt kohti, kus ma saaksin seda teha. luules elangi seda pärismina välja, see meenutab purjusolekut: olen seesama mina ise, aga julgen poole rohkem.
m: kas vahetad teadlikult oma eri minasid nagu kostüüme? hüppad reaalsuste vahel?
t: ma vist ei tee seda teadlikult. inimese sees on justkui ribad, mida ei saa nimetada teiseks küljeks või pooluseks, need on rohkem sellised sööstud, mis paljastavad eri kihte. kasutan neid täpselt siis, kui vaja, ja ümbritsevasse keskkonda sobivalt.
m: loodan, et sa pole – kasutades juhan viidingu sõnu – endale keelanud ennast.
t: ma ei teagi. võib-olla olen ma nii harjunud mõttega, et päriselus ei saa olla selline, nagu tahan. seega, ehk ma juba alateadlikult ei lase endal olla, aga mine sa tea. olemasolu ja selle viisid on vahel endalegi meeldivalt kummalised.

@ängi defitsiit_rong luule_1331

m: viimases intervjuus müürilehele ütlesid, et inimese (eriti looja või luuletaja) teeb praeguses maailmas tõsiseltvõetavaks äng, mis ei ole seotud ainult tema enda eluga – vajame elupunki ja ühiskonnakriitilisust. mina sinu luulest ausalt öeldes maailmavalu niivõrd üles ei leia, suuremate küsimuste tõttu tekkinud äng on
pigem teisejärguline. kogen seda kui kitsalt isiklikku, põlve otsas ja läbi oma keha elu mõtestamist, eneseväljendust. kas kriitika teiste pihta on ühtlasi kivi sinu enda kapsaaeda?
t: see on täielik enesekriitika. kas tead seda tunnet, kui pidasid 13-aastasena päevikut ning sissekanded muutusid kõigest kahe nädalaga „issand jumal kui cringe’iks“, sest arenesid ise nii ruttu, maitse muutus iga päevaga? praegu tunnen end sarnaselt. müürilehes kirjeldasin seda, milline on minu arvates „hea luule“, aga just praegusele mulle ei paigutu „vingerpussy“ enam ammu kõige täpsemini sinna kategooriasse, hahah. samas oli see kindlasti midagi, mille pidin enda seest välja saama. „vingerpussy“ on minu sisemise valu aina rafineeritum väljendus, päevikuliku vormi kaudu endasse kasvamine.
m: mulle iseenesest imponeerib väga lause enne kui lähed maailma parandama, tee omaenda asjad korda.
t: no just, minu asjad ei olnud üldse korras, kui ma seda kirjutasin. asjad, mida öelda „suurte teemade“ kohta, võivad kukkuda välja väga ebaküpsena, kui ma ei küpseta ennast kõigepealt piisavalt. sest kui loojat vähegi huvitab maailm, siis see kaasarääkimise oskus ja vajadus tuleb ühel hetkel loomulikult. praegu on „vingerpussys“ aktuaalsed kohad pigem ridade vahele peidetud. tahan ehk lihtsalt nii endale kui ka teistele luuletajatele meelde tuletada, et näiteks viiekümnendate stiilis sulnite sõnade rittaseadmisest – liiliad ja moonid põllul, koidupuna, mul on seelik seljas ja hästi naiselik olla – ei piisa. jah, rahvas vajab ka midagi. tullakse töölt, ei jaksata üleliia struktureeritud aktuaalsele valule mõelda, seda on nagunii uudised täis. aga ikkagi! luule ei peaks olema ainult lohutav ja mugav.
m: kes on parim näide praeguselt eesti skeenelt, kelle loomingus kanalduvad äng ja maailmavalu?
t: sveta grigorjeva ja riste sofie käär kindlasti. jürgen rooste ka tegelikult. riste luule ongi minu arvates ligilähedaselt ideaalne luule. ta põimib väga hästi ühiskonnateemasid ja isiklikke kogemusi, teeb seda kõige kaunimas mõttes natukene vanaaegselt, aga mitte eelmainitud „leelo-leelo-hellekene“-stiilis, ta pole liiga hõljuv. ta on just selline tugev patsidega tüdruk, kes teab, mida on väärt, ja kes kõnnib oma mustade saabastega mööda maailma ja arvab asju. ning kuigi kõik on kole, siis lõpuks võidab headus. in a savage way.

@argipoeesia_rong luule_1343

m: oled paras argiromantik, ülendad oma loominguga argielu poeesiaks. nagu betti alver, kes kuulutas kõik algava argipäeva sekundid imeks. näib, et ilu märkamise oskus on tänases maailmas ellujäämiseks hädavajalik, vaimse tervise a&o. räägi, kuidas sellist märkamise lihast endas treenida?
t: kui ma vaid teaksin selle retsepti! olen alati selline olnud. näiteks meeldib mulle kohutavalt inimesi jälgida, seda soovitan soojalt. kusjuures olen kogenud, et ilu märkamine võib sõna otseses mõttes päästa elu. kord lapsena oleksin peaaegu, fotokas käes, rongi alla jooksnud, kui poleks viimasel hetkel rööbaste kõrval kasvavaid kollaseid lilli märganud ja hoopis neid imetlema jäänud.
m: su luulemaailm on täis piimapakke ja toidupoode, noore täiskasvanu uut reaalsust, kus raha ei kasva puu otsas ja peab ise välja mõtlema, kust oma sepik saada. kuidas kaitsta end suureks kasvamise eest?
t: aga mina ei tahagi end kaitsta! tunnen, et ma ei saanud lapsena võib-olla päris korralikult laps olla, mistõttu olen nüüd kohati lapsikum, aga seda täiskasvanuks olemise iseseisvuse ja piiramatu vabaduse kaudu. nüüd saan minna poodi, osta piima, nii et mitte keegi ei tea, kuhu ma lähen. ma olen tundnud end omamoodi monitooritult kogu elu, seega alati, kui lapsepõlves tekkis võimalus, siis ma pistsin kodust mingitel väikestel viisidel jooksu. tahtsin olla nipernaadi, sest kui ma olen juba nagunii natuke ripakil, siis las ma olen maailmaga juba korralikult omavahel. piimapakke täis iseseisvus pole mulle piinav, vastupidi, ma olen vaba. „vingerpussy“ ongi nagu siuke vabaduse manifest, kus avaldan armastust kõikidele sepikutele kopli maximas, mille eest ma küll ise maksan, oma taaratšekiga, aga see on vähemalt minu sepik ja ma kannan selle oma pisikesse täitsa oma katusekambrisse.

@pühendumine_rong luule_1355

m: mida sina kui eri valdkondade vahel hüplev hunt kriimsilm arvad mõttest, et võibolla oleks tänapäeva virvarr-maailmas jube punk ja vastuvoolu ujumine pühenduda ainult ühe asja tegemisele, mitte viljeleda sadat valdkonda korraga?
t: tead, mulle tundub, et pühendumine pole praegu veel niivõrd vastupanu. meie vanemate generatsioon ja sealt veel kaugemale – on nii palju inimesi, kes teevad ühte asja ja kogu elu. arvestades seda, mis on vanema generatsiooni ootused meile, on ikkagi natuke punk olla n-ö otsustusvõimetu ja teha just eri asju.
m: nii et pühendumine on veel peavoolutrend, endiselt püha lehm?
t: ma leian, et on, ja see on tegelikult üsna survestav. kui ma olin just gümna lõpetanud, küsiti minult, et issand, miks sa mitte kuskile ei pürgi. aga kuhu siis?! ei ole ju mõtet ronida mäe otsa, kui ma ei tea, kas mulle isegi meeldib see mägi. olgem ausad, eestis on kultuurivaldkonnas üsna raske vaid ühele kitsale žanrile truuks jääda, pigem olgu palju kaarte taskus.

@cringe_rong luule_1403

m: oled öelnud, et sinust ei saa mitte kunagi „istun korralikult laua taha maha ja hakkan luuletama“-tüüpi rutiinset loojat. kui tihti tuleb siiski ette, et pead end kirjutama sundima?
t: võin käsu peale luuletada küll, aga see pole päris see. päris-päris tuleb ainult iseenesest ja sel juhul ei saa sündiva luuletuse teemat eriti validagi. näiteks minul on kesksed pere, kuuluvuse ja kodu teemad: kas mul üldse on kunagi kodu olnud; mida me peame koduks; kas peame koduks ka lihtsalt maja, kus käin magamas, või peame koduks seda, kus ma tunnen, et saan olla üdini turvaliselt? need küsimused tulevad ise esile.
m: sinu esimuusa riste rääkis ööülikooli saates, et ta ei suuda luuletada, kui keegi on temaga samas korteris, et ta vajab loomiseks üksindust. milline on sinu ideaalne töökeskkond?
t: ma võin vabalt kirjutada kellegi kõrval, aga niipea, kui ta küsib, et „kas sa luuletad?“ – nii cringe! –, siis ütlen alati, et „ei, ma teen märkmeid“.
m: aga miks on ebamugav tunnistada, et luuletad?
t: luuletades olen väga haavatavas kohas ning teadmine, et keegi on selle n-ö nõrkushetke tunnistaja, teeb selle cringe’iks. tahaks end
luulesse riietada privaatsuses.
m: tänases intekas on sinu suust mitu korda kõlanud sõna cringe, teda võib täheldada ka triinu kree varasemates intervjuudes. häbi- ja piinlikkustunne on sagedased esinejad ka „vingerpussys“. kuidas sinu sisemisel kriitikul läheb?
t: sisemine kriitik on hästi kriitiline. see oleks hästi kena päev, kui suudaksin niimoodi, et loen aasta tagasi avaldatut ja olen sellega päriselt rahul. aga vähemalt näitab rahulolematus, et progress on võimalik. võib-olla oleks mul vähem piinlik, imelik ja alastikiskuv luuletada siis, kui ma ei nõuaks endalt, et luule peab olema aus. aga see on minu enda seatud vääramatu tingimus. teistmoodi pole mõtet.
m: me oleme nüüd türil, kas läheme lillelaadale?
t: lähme ikka lõpuni!

@muljemure_rong luule_1417

m: lähme lõpuni: räägime sinu urgitsevast vajadusest oma loomingut üha uuesti ja uuesti üle kirjutada, parandada, täiustada. saan aru, et seda juhtus ka „vingerpussy“ puhul – hooandjas oli projekt ammu üleval, aga triinu rahulolematus kogunenud materjaliga üha kasvas.
t: jah, üksnes veerand sellest materjalist, mis oli algselt luulekogusse planeeritud, jõudis lõppteosesse. kirjutasin palju uut peale, sest tundsin, et mis asja ma seda vana träni avaldan?! ikka värsket, võimalikult värsket! ka viimasel minutil enne trükki minekut küsisin, kas saaks veel paari luuletust asendada. ma ei tea, kas see on tavaline kahekümneaastaste värk või muutun mina oma tükilise mineviku tõttu kuidagi järsumalt… tahan, et luulekogu oleks trükki saatmise hetkel nii uus kui vähegi võimalik, sest siis on lootust, et põen selle ilmumise ajal natuke vähem.
m: miks on nii häiriv, et sinust luuakse arvamus vana põhjal? kellele ja miks on vaja tõestada, et oled nüüd edasi liikunud ja parem?
t: lõpuks taandub kõik ikka egole. tahan eelkõige iseendale olla üha tundlikum, selgem, mitmekihilisem, elukogenum. ja vabam tahaks ka olla.
m: kuidas end sellisest muljemurest lahti raputad?
t: kui vähegi suudan, siis viljelen elutervet pohhuismi. see on ülim tunne, kui ülemõtlemine kaob ja tekib vabastav suvasus. see juhtub tavaliselt siis, kui elu söödab ette piisavalt tugevaid tundeid, mis heidavad kogu pseudohäbi kõrvale. näiteks mina tunnen ennast väga elusana, kui olen kogenud mingit head etendust, kui mõni kunstiteos on mind kõvasti raputanud. selle laengu najal on nii palju lihtsam ebaolulisest lahti lasta.
m: kui kirjutad luulet avaliku esinemise või võistluse (nt luuleprõmmu) tarbeks, siis mil määral sa publiku maitse äraarvamisega tegeled, neile meeldida ja nende ootustele vastata püüad?
t: ma kirjutan alati endale, aga kui on võistlus, siis loomulikult soovin enamasti edukas olla. esitan siis teatud sortimendi sellest, mis mul juba sahtlis olemas on, aga ikka veidi valides. lähen petersellivõistlusele pigem peterselli, mitte naadiga.
m: mõned sinu luuletused mõjuvad oma vahvas fragmentaarsuses veidi konstrueerituna, nagu oleks mõni koht terviku toetuseks pastakast välja imetud. kas ajad vahel taga huvitavust huvitavuse pärast?
t: mõnikord jääb mu luulefragmentide vahelt tükke puudu ja siis peab tõepoolest sinna vahele punnitama ridu, mis asja siiski tummiseks tervikuks seoks. jah, seda on endalgi üsna kerge ära tabada, kas värsid on ise kokku voolanud või on natuke tehislikult lisa klopsitud. pisut killustikku asfaldiauku.

@viljant_konsumi ees_1459

t: kui olin 14-aastane, siis hakkasin omaalgatuslikult kirjutama raamatut, mille tegevuspaik oli endalegi märkamatult viljandi. siin elades oskasin väga hästi siinset müstiliseks romantiseerida.
m: ja milline on sinu kodulinn läbi 20-aastase triinu silmade?
t: see on väike ja armas, päikseloojangukuldne puust linn. aga mu lapsepõlvemälestused ei lase mul praegu siin ennast päris koduselt tunda.

@viljant_lille tn_1513

t: plirts-plärts, käes on märts…
m: ja meie läheme kevade tänavale!
t: fun fact: mu vanavanemad elavad kevade ja suve tänava nurgal. ja päris naljakas on see ka, et mu vanaema on hambaarst, aga vanaisa töötas muu hulgas pannkoogipulbri tehases. samas täitsa loogiline, sest terve elu koosnebki ootamatutest kooslustest. siis pole ju ime, et mul on alati ilge janu ilusa tummise olme-absurdi järele.
m: kuule, vaata seda silti! türi lillelaadale me ei jõudnud, aga praegu oleme ju lille tänaval. elu on nii veider.
t: kõige kreisim on ikkagi see, et selle rongi nimi oli luule.

@lapsepõlv_rong luule_1641

m: sinu luules esinevad tegelasena sageli ema või isa ning kuigi asjal ei pruugi olla mingit seost reaalsusega, jäin mõtlema, kas ja kuidas on sinu vanemad sellele reageerinud, et luule-triinu tõukub loomingus oma lapsepõlvest?
t: üks üht- ja teine teistmoodi. igatahes ma leian, et see on osa minu elust ja minu kogemus ei ole kuidagi neile patenditud. ma võin olla iseenda loomingus aus. ja miks ma peaksin oma ausust kuidagi tsenseerima? oma tegude taga peab seisma, või vähemalt laskma neid loominguliselt kasutada inimesel, kelle elu osaks on need paratamatult saanud. kui keegi soovib, et temast kirjutataks vaid head emakene-hellekene-luulet, siis tuleb elus ka vastavalt toimetada. see on väga vastuoksne ja valus teema, sest jah, eestlaslikult – sul oli raske, aga äkki lapsel oli ka kohutav olla, kuigi katus oli pea kohal ja teda viidi kooli… see ongi ju miinimum, et last käest ei võetaks. hing vajab turvalisust. sealt sünnivadki vist kuuga rääkivad kurb-vihased lapsed.
m: kas näed lapsepõlve taaka pigem loomingu ja tundliku natuuri hea alusmaterjalina või panevad igapäevaelus avalduvad traumad vahel soovima, et sul oleks olnud teistsugune lapsepõlv?
t: muidugi võtan sellest maksimumi, kasutan seda väetisena. aga ükskõik kui hea see ka loomingulisele viljakusele poleks – ma valiksin iga kell, et mul olnuks normaalsem lapsepõlv. keerukam lapsepõlv on kohati väga tüütu. nagu erivajadus, krooniline haigus. mõned sümptomid avalduvad kohe, mõned alles aastate pärast. ja siis tuleb lugeda keset rahumeelset pannkoogitegu peaaegu et ähvarduskirjade jada sellest, kuidas ma ei tohi oma loomes rääkida, et mul oli valus. huvitav on see maailm.
m: mittekirjutav triinu kõlab nagu kati ilma karuta.
t: seda on jah endalgi imelik ette kujutada, inimesed teavad mind ju selle kaudu, et kirjutan. muide, üks täiesti võõras inimene tätoveeris minu luuletuse enda kehale ja see ei mahu mulle pähe. „valasin sulle kolm tilka mureliverd, ütle nüüd kas täna sa tuled“. aga nii vist ongi, et kui oled luuletaja, siis oled ka elukeeletoimetaja. inimesed ei pruugi ise osata oma tundeid sõnadesse panna. siis teedki seda justkui nende eest, ja vahel läheb nii täkkesse, et poeb kellelegi naha vahele. sõna otseses mõttes.
m: kas sinu taaskasutava, ready-made’liku, elust enesest kilde rebiva ja neid omavahel kokku sobitava loomemeetodi juured peituvad samuti kuskil lastetoas?
t: kasvasin lapse kohta üles üsna isoleeritult, meelelahutust eriti polnud: kell kaheksa „osoon“, siis „prillitoos“ ja „õnne 13“, aga bänger saated! olin väike vanainimene, veetsin palju aega vanaema juures mängides. just nende täiskasvanulike asjade varasest vaatlemisest on tekkinud see komme, et ma nii väga ei fantaseeri, ei loo midagi täiesti uut, vaid mängin sellega, mis on juba olemas. selline täiskasvanulik „päris“ ja „asjalik“ on parim algmaterjal, millele pööraseid keerutusi lisada.

@eeskujud_rong luule_1708

m: sageli küsitakse intervjuude lõpus kultuurisoovitust, sina mainid alatihti oma eeskujuna liisi ojamaad, aga ei seleta lahti, mis sind täpsemalt tema luules paelub. räägi välja.
t: tema luule on nii toores, seksikalt nurgeline ja otsekohene. ta julges olla teistsugune. ja mitte ainult ridade vahel, vaid ka päriselus, kõndida paljajalu tänaval ja elu teravate servade peal. mulle tundub, et ta kasutas elu täpselt nii, nagu tahtis. see on kõige inspireerivam asi, mida inimene saab teha.

@seeskujud_rong luule_1712

m: mida tahaks triinu kree triinu kree kohta teada?
t: ma tahaksin näha, mida ma teeksin siis, kui mitte keegi, keda ma tean, ei teaks, mida teen. tahaksin näha, mis muutuks mu luules, kui reisiksin rohkem – kui mu õlult langeksid kõik need rollid, mis mul kodus on. see kõik taandub vist jälle sellele vabaduseihale ja soovile, et poleks pidevalt nii cringe. üksi olles ei ole ju cringe.
m: peab ju olema mingi võimalus raputada end vabaks, lennelda priiks, tunda end rohkem elusana ka siinsamas eestis. mida teed, kui vajad vabastavat maksahaaki?
t: tulen maaraga intervjuule. lepime kokku, et kui mul on kunagi mälukaotus, siis sa šokeerid mind sellesama rongitripiga sealt tagasi välja. aga muidu töötavad hästi ka suvalised ja oma ootamatuses alati ilusad inim- või loominteraktsioonid tänaval.

@ainult läbi c-ala_rong luule_1721

m: lõpetuseks küsime „vingerpussylt“, millise soovituse ta triinu kreele edasisele elu(raud)teele kaasa annab. ütle stopp! vasak või parem. uuesti!
t: teeme nüüd parem.
m: lehekülg 43, rida 5: „lemmelda sõnajalaudust heleda kõrge poole“.
t: she gets me. see käib ju sellesama vabaduse kohta.

The post naine viltuse vaagnaga. intervjuu Triinu Kreega appeared first on Värske Rõhk.

Mainumbri luulerubriik on rikkalik ja saab elujõudu juba olnu magusast huumuskihist! Luuleninad pistavad mullast esmakordselt välja viis (5!!!) debütanti: Liisa-Lotte Hein, kirjutades võluvalt ja mitmetasandiliselt eesti keelest ja emakeelsusest üldisemalt, Liisbeth Kala, kelle tekstid puhuvad unistavates kollaažides elu sisse teiste kirjutet sõnadele, fraasidele ja ridadele, Kirke Mänd, kelle luuletustes kohtuvad toorus läbimõeldusega ja sürreaalne hämarus otsesõnaliste väljakutsetega, Mia Dolores Pavelson muheda found poetry, hingepudinate ja pesumasinaluulega, ning Kirke Rumvolt kaalutletult kaunisõnalises kujundikeeles, kus olnu on ühtaegu võõritav ja kodune. Rõõmuga tervitame Värske Rõhu lehekülgedel taas Elis Paugust, kelle alati isikupärane rütmikeel võtab seekord kanda kriitilisemad toonid ja torked, Iti-Piia Maed, kelle luuletuste unenäolistel maastikel lähevad sõnad puntrasse ja harutavad end jälle lahti nagu luulemina enesetunnetus ja armastuski, ja Sofia-Elizaveta Katkovat — luuletajat, kelle viitetihedat, lummutavaid pilte maalivat kunstikeelt on keeruline vaid paari sõnaga kokku võtta. Sofia-Elizaveta Katkova on seekord lisaks ka tõlkija kingades ning tema tõlgitud aseri autori Egana Džabbarova luuletustest vaatavad vastu kehad ja keel, lehkav tofu, köhatõmmis ning mõtte lehttainakook. Džabbarova romaani “Käed” saab aga juba peagi lugeda Loomingu Raamatukogu vahendusel. 

Mainumbri proosaküljed immitsevad unenäolisusest: valged särgid valendavad, päkad kuluvad, süüakse tundmatute nimedega delikatesse ja sõidetakse bussiga Riiga. Esmakordselt avab Värske Rõhu ukse Nora Tuisk, kelle valusalt tabavas lühiloos on võetud kanda ühe lapse prillid, kelle tööks on mängimise asemel muretsemine ja ma-ei-saa-öelda-mis-mu-nimi-on-nimelise tegelase lohutamine. Debütant Liisa Pilt viib meid läbi unenäofiltri nostalgilistesse keskkondadesse ja aega, mil kiigeketid olid terved ja lapsed veel mängisid õues. Just Riste Sofie Kääri loos kihutataksegi klassiga hallimast halli Riiga, bussis heljumas juustu-tšilli-tomati-hapukoore-sibula-klimbisupi-pesupulbri-maitselise popkorni lõhn. Aga see on vaid algus! Õige pea siseneb bussi verejanuline maailmakuulsus ja kollitab nii kõvasti, et kultuurilukku jääb suur auk. Mikk Tšaškini lühiloos tegeletakse süüga. Halvad ended ripuvad loo kohal nagu teritatud kirved: õunad on magusad, ent pisut võõra mekiga; märgutuli helendab ärevalt ja tegelaste kannul käib tüse must kogu. Tänavuse Värske Rõhu luuleauhinna pälvinud Karin Orgulas puhub oma kauni poeetilise keele aga ühte ulmlevasse lühiloosse, kus tormeldakse läbi segase öö ja kihutatakse mootorratastega mererannal. Hoiatus: jälitav tunne võib jääda painama kauaks!

Päevikurubriik on Emel-Elizabeth Tuuliku päralt, kes seikleb muuhulgas Saksamaa pealinnas, Pariisi katakombides ja rõhuvates mälestustes, kirjeldades eneseiroonia ja kompromissitusega püüdlustest noore naisena rahvusvahelisel kultuurimaastikul ellu jääda. Välgatuses uurib Hella Õitspuu haldjapärimust Eesti rahvalugudes ning sukeldub tänapäevaste haldjatrendide otsinguil Pinteresti ja Instagrami, küsimaks, mida võiks tähendada olla haldjas täna siin ja praegu, intervjuurubriigis viib aga Maara Parhomenko mullu oma teise luulekogu “Vingerpussy” avaldanud Triinu Kree rongiga Viljandisse ning vestleb temaga tee peal luuleminast ja pärisminast, pühendumisest ja cringe’ist, eeskujudest ja seeskujudest. Koomiks on seekord suurepäraselt Mesi Vesselovilt: sina, kes sa oled kunagi mõne tähtajaga hilinenud, ootame sind maailma maitsete riiuli juures. Kordan, tähtajaga hilineja, ootame sind maailma maitsete juures.

Kriitikarubriigis kostitavad lugejaid Grete Kaio, kes kirjutab kirglikult Aliis Aalmanni novellikogust “Kes aias”, e. g. s., kes astub dialoogi Heneliis Nottoni ja tolle tsiteeritud autoritega Värske Raamatu sarjas ilmunud raamatus “Tähed Agnesele”, Mihhail Boitsov, kes mõtleb süvitsi kaasa Tõnis Vilu luulekoguga “Enne lapsi”, ning Kertu Kändla, kes jagab oma mõtteid Martin Alguse luulekogust “Elektro”.

Raamatuid soovitab Hanna Stiina Kangur, illustratsioonid Isabel Laureen Kukka Romanilt.

Imeilusat maikuud meile kõigile! Päikest ja õisi!

The post Värske Rõhk nr 101, mai 2026 appeared first on Värske Rõhk.

Toidupoodi tuleks minna täis kõhuga, et paremini hinnata, mida päriselt vaja ja mis on väärt ostmist. Mida tuleks siis teha enne luulekogu lugemist, et seda võimalikult selge peaga mõõta? Kas seda hinnata pikku- või laiupidi? Võibolla on enne vaja luule üleküllust, muidu mõjub iga ettejuhtuv värsirida nagu esimene märtsikelluke pärast pikka pruuni-valgekirjut talve. Vaatamata sellele, kas mu pea on luuleridu täis või olen unustanud kõik lüürika saladused, loen alati esimese asjana raamatu taga- või sisekaanele kirjutatud tutvustust. „Pääsulinna“ tagakaanele on trükitud luuletus „balti“, mis võtab selle luulekogu üsna hästi kokku. Hakkame siis seda luuletust koos lugema.

jões vulisevad / kopraluud tulikate / taga sookured

Uus seltskonnamäng: võta pits iga kord, kui Aalmann mainib a) linna, b) linde, c) tuult. Ilmselt ei jõuaks keegi seda päiksekiirte tuules mahendatud tihasekollast Võru-maigulist luulekogu lõpuni lugeda, vaid jääks joobunud meeleseisundis, nägu raamatus, magama. Et autoril on motiivid, mida ta armastab, pole tingimata halb – looduslike kujundite ja meeleoludega põimitud luuletustes käsitletud teemasid on tegelikult jalaga segada. Ometi jäid mulle enim kõlama just need luuletused, mis teema- ja sõnakasutuse poolest teistest erinesid, mõjusid ettearvamatult. Seetõttu sobib ka seda arvustust juhtima „balti“, mis tagab üpris kaine lugemiskogemuse (neile hulljulgetele, kes otsustasid väljakutse vastu võtta).

Mainitud motiivid vulisevad kergusega „Pääsulinna“ jões ja meelitavad lugejat koos nendega triivima. Aalmann ütleb otse välja: „puu oli maa selgroog / ja tuul hingamine“ (lk 43). Maa palavikuline hingamine ja loodusläheduse hingus on üks teose põhiliinidest. Mõneti meditatiivses luuletuses „helilooja“ (lk 46) hingab luulemina sisse tolmu ja tuult ning teritab oma meeli, et elada hetkes ja mäletada eredalt. Tuul on reaalsuse ja momendi ühendaja. Tuul võib aga olla ka tugev ning ületamatu jõud, midagi paratamatut ja pigem negatiivset. Näiteks read „nad ei tahtnud kuulda / sinu hullu juttu // kuidas tuul puhub erinevalt / meeste ja naiste peades // ja seetõttu üks neist / peab seda rohkem taluma“ ning samast luuletusest „nüüd oled tagasi / kotitäis tuuli kaasas“ (lk 6) rõhutavad tuule rusuvat jõudu. Tuule tähendusrikkust ja plastilisust kasutab autor väga loovalt.

Samal ajal kui tuul läbi raamatu vihiseb, kerkib tihti esile ka linn – kas peategelasena või vaikselt luuletusse imbununa. Kui loen ridu „siin võrus polegi teha muud / kui olla nõid / püha viha toitja“ (lk 17), kerkib mu silme ette detailne pilt, kuidas Aalmann kogu oma viha – mida lugejagi endas ilmselt hõõgumas tunneb –metsade hävingu ja aja range käe vastu luuletustesse nõiub. Võru ja ka üldisemalt linnade saatust kirjeldab autor mitme nurga alt. Linn on kui elusolend: ta võib vaikida ja hoiatada, ennustada ja hävitada, kontrollida suurt osa meie eludest ja tekitada autoris pahameelt. Fraas „kirjutan hauamusta märkmikku / linnade nimed väikese tähega“ (lk 54) ning kaheleheküljeline luuletus kõikide linnade põlgamisest ja ohverdamisest on vaid väike osa linnaga jagelemisest selles teoses.

Linnaga ei kakle ainult autor, vaid ka linnud. Linnud on ehk need, kes „Pääsulinna“ kõige lennukamalt läbivad. Kui linn on „linn“ ja tuul on „tuul“, siis lind võib olla näiteks sookurg, vares, ööbik, hakk, tuvi või kägu. Tänu sellele on lindude rohkus siin teoses teiste korduvate motiividega võrreldes mahendatud. Lindudel on tihti kannatava looduse roll, või on nad hoopis miski jääv ja võimas, millest kinni haarata ja toetust leida. Linn ja linnud on pandud ka vastandlikesse rollidesse. Read „tallinn kuulub lindudele / võru kuulub lindudele / kõik linnad / on linnud ja need / veel sündimata linnad / annan varesele südame / hakile hinge“ (lk 13) teevad lindudest linnade valitsejad, tuues välja nende võimuvahekorrad. Samas luuletuses tõotab autor ka ise rohkete vastanditega luuletusi: „mõtlen vastandites / miks mõtlen alati vastandites ja ehmun / kõlkudes piiri äärel / kas mind mahub mõlemale poole / kas minustki võib saada linn“. „[Ü]ks linnaosa lõpeb ja teine algab / lindudega ikka lindudega“ ning samamoodi jätkub ka „balti“ lindudega, ikka lindudega.

sookurgede taga / raudtee mis lõikab / otsekohe kodu- / maa pooleks

Vormi poolest on see luulekogu kergesti hoomatav, luuletusi on vaid poolsada lehekülge ja korduvad motiivid põimivad iga teksti tihedasse tervikusse. On aga selge, et sarnaste teemade nii mitme nurga alt käsitlemiseks peavad need olema autorile väga hingelähedased – ja Aalmannile paistavad nad isegi hinge sees, mitte vaid selle lähedal olevat. Kogu valu looduse, linna, tuleviku ja Eesti pärast tuleb tal kuskilt sügavalt ja pudeneb paberile laiali, pannes ka lugeja südame valutama. Seda, kuidas raudtee kodumaa pooleks lõikab, kuidas linna valutav pool niutsub, taevas kuumeneb ja maailmalõpp on saabumas, kirjeldab autor värvikalt ja tundeküllaselt. See rõõmuvärvi luulekogu üllatas temas pesitsevate teemadega – siin on ootamatult palju lootusetust, muretsemist ja tumedust.

„Pääsulinnas“ põimuvad traditsiooniline ja tänapäevane. Rohked looduskujundid jätavad mulle millegi põlise – looduse igikestvuse ja mõjujõu – edasiandmise mulje, samas iseloomustab luuletusi kaasaja problemaatikat peegeldav äng. Just see äng ja teemasisese mängulisuse puudumine jäid mind terviku juures veidi häirima. Tundub, et autor on teadlik noore inimese stereotüübist, keda ka ise esindab: „miks nii noor inimene / nii kuri nii mõru / nii // kas sa päikest ei näegi / raskelt ehitatud võlvil / marraskil käed / kandmas tulevikku“ (lk 36). Luuletused edastavad tabavalt valu ja muret, mida paljud noored tunnevad, kuid selline ühiskonnakriitika töötab minu arvates vaid mõõdukas mahus. Lugenud läbi ka viimase luuletuse, jäi mind vaevama ülevoolav jõuetuse tunne. Raamatut pole seega mõtet kaane järgi hinnata – see kollane on pigem tulevikku ettekuulutav hoiatustuli kui päikesepaiste.

Oma ühiskonnakriitilisuses võimendab teos tulevikuhirmu tundva noore stereotüüpi, kes ei taha leppida kaasaja õelusega. Kindlasti ei peakski sellega leppima, elama silma- ja kõrvaklappidega tulevikule mõtlemata, kuid ühiskonnakriitika nõuab minu arvates alati ka mingit lootustandvat perspektiivi. Loomulikult ei saa autori südamesse panna tundeid, mida seal ei ole, kuid kohati tundsin puudust tasakaalust või võimalikest tulevikulahendustest, mis oleksid teinud midagi enamat kui rahutuse ja viha kehtestamine. Kuigi eks lüürilisel mossitamisel on ka oma võlu, sest jagatud mure on ikka pool muret.

Hoolimata läbivast tumedast joonest leiab raamatust mõne luuletuse, mille helgus teiste taustal eriliselt esile kerkib. Soojalt mõjub luuletus lapsest, kes tahab ilmtingimata luulemina juustele maandunud mesilast puudutada. Isegi kui luuletuse lõpus tuleb jälle see juba tuttavaks saanud kuri tuul ja puhub lapse ja minategelase laiali, kangastub mulle lapselikku uudishimu täis moment külavahetee bussipeatuses kogu oma helguses.

aga poolenisti oleme / euroopas / poolenisti paistame / rohelise koore alt / soome-ugri krobelise / koore alt

Kirjeldada, mis on eestlaseks olemine või kes on eestlane, on raske ülesanne. Siiski paneb Aalmann siin luuletuses selle üsna tabavalt paari lausega kirja. Midagi segadust tekitavat ja vahepealset, erilist ja koore alla peitunut see eestlane tõepoolest on.

Seesuguste ilmekate kujunditega viib Aalmann mind täpselt sinna, kuhu ta soovib. Ta käib sõnadega ringi nii, et need alluvad tema mõtetele pehmelt, kannavad selgelt edasi kindlaid, kuid imelikke tundeid, mille jaoks pole head sõna. Sõnad „nostalgia“ ja „unustus“ ei pane mind eriti midagi tundma. Kuid kui loen „õunaraksud kleepuvad üheks üleastumiseks / bensiinijaama pole järel on tühjad hüüdnimed / järel on näod ja nendes / pesitseb võõristus“ (lk 21), siis isegi linnalapsena tunnen kokku kleepunud õunaraksumälestusi, nagu need oleksid täitsa minu omad.

Eestlaslikku enese mahategemist ja pisendamist oskab autor samuti mõjuvalt kirjeldada. Ta tabab nutikalt meie minevikku ja mõtteviisi: „kauged riigid ei tea vihmapilvede läbipaistvat piima / mis väetab väsinud paneelmajade naadid / keldrikõrvalistes peenardes“ (lk 41). Aalmanni luule edastab rohkem tundeid kui mõtteid – ka lihtsasti arusaadavate ideede sees võivad olla sügavad ja võimsad tunded.

kas teadsid et sügis / on põlissõna

Autori hääl on selles teoses väga tugev, tema ideed ja lüüriline mina kõikumatud. See hääl oskab painutada keelt täpselt nii, nagu vaja, jättes pärast luuletuste lugemist suhu omapärase maigu (arvan, et esimene kord on alati hea luuletus kõva häälega endale ette lugeda). Eesti keelt ja meelt rõhutab autori hääl jõuliselt. Kodumaa loodusest saab lugedes üsna kirju ja kireva pildi. Rabad, varesed, käod, kitsed, sood, järved, tiigid, konnad, metstuvid, toomingad, pajuurvad, sinililled, ülased, õunapuud, karikakrad, jõed, paekivi, hundinui, kuused, nõgesed jpm, mis ongi ju kokku Eestimaa loodus, leiavad kõik värssides oma koha. Kõlama jääb mitte tingimata patriootlik, kuid siiski helgelt kodumaad armastav ja selle pärast muretsev hääl.

Endale luuletusi ette lugedes oli vahepeal mõnus tunda, kuidas sõnade kooskõla magusalt suus sulas. Read „sõstrad langetasid marjad / kui sauna juures suitses sinu suu“ (lk 6) justkui kratsisid mu aju õigest kohast. Ning sõnad „ja silmade hele läige / kui õlilaik / mis vangistanud endasse / vihma ja päikse ühise hingetõmbe“ (lk 11) panid nii mu kujutlusvõime kui ka mõistuse koos hingama. Keelemänge ja keeles vabalt liikumist, kaunikõlaliste seoste otsimist on selles teoses mõnusalt. See korvab ka pidevalt aina uutes vormides ja kontekstides korduvad motiivid ning lisab läbivasse lootusetusesse kübekese naudingut.

The post Noorsoo soode soosimine ja loodus lüürilises lootusetuses appeared first on Värske Rõhk.

The post “hääl väriseb” jt luuletusi appeared first on Värske Rõhk.

Ükskord toimus läundžis nimega Levist Väljas performance’i-õhtu „Kräu“. Inimesi tuubil suitsune koobas ootas ürituse algust, söestunud aknaorvadest nõrgus küünlatahti. Äkki astus käimlakäigust välja Riste ja hakkas viiulit mängima. Laulis näiteks „keset lolli rividrilli korjan võsas sinililli“. Ruumi sigines nöörile riputatud pesu hõnguga nostalgiline südamehärdus. Äkkrännak lapsepõlve! Ja kõik: momentaanselt pöördes.

Sama pöörane tunne on mul Riste luulet lugedes. Tekstidesse upub, sest nad kumisevad kõrvus nagu meditatsioon; sulavad postsovetlike Elüüsiumi väljade liminaalruumiks. Hüpnootilist musikaalsust sisendab regilaululaadne rütm ühes rahvaluulekatketega („maailma lukuvõti katki murtud / mitu seppa peavad seda parandama seda ütled sina“ (lk 36)). Vaatangi Riste tekste kui mingit kõikidesse meediumeisse (laulu ja näidendisse ja performance’isse) valguvat müütilist kõikainsust, mis voogab tema peast või mõnikord selle kaudu kanaldatavast Tarapitast, Bhagavatist või vanast ja uuest (testamendist). Kummastusefekt paiskab unenäkku, kus aegruumiline reaalsus lahustub, trükimust valgub paberilt kuhugi kevadiste sirelite ja kärbselaipade ja linoleumile paakuva kollakalt hõõguva millenniumide tolmu vahele. Teksti ilmestavad illustratsioonid näevad välja nagu õitsva hallitusega saiakuklid või inglikesed ja lõppude lõpuks ongi need mõlemad üks.

Teoloogiateadlikule autorile kohaselt kumab luulekogust „APS!“ usk, aga rohkem mõnda panteistlikku stiihiasse kui kindlasse malli valatud jumalusse. Sümboolse numbriga luuletus leheküljel 33 ütlebki: „ja usud: su elu on eeden / kust saadetakse välja kõik / kes ei suuda end / uskuma panna / kuigi mida / ei tea“. Kõnealune leprosooriumiluuletus ajab üldse ihukarvad krussi ja elektrisinised külmajudinad seljaajju, rinnus pakitseb ja mõte kipub rändama esimesele armastusele ja tuumaplahvatusele. Tekst mängleb nagu aukus palavikuliste silmadega igavikutants, ja tahaks õudselt uskuda (aga mida, ei tea) valgusesse vist, aga valge ja pime käivad ainult ühes. Riste magab Trotski diivanil (lk 18), võlub põuetaskust Uroborosesse ringi ujuma uusi kassipoegi ja tähnilisi linnumune (lk 36). Ning kannab läkiläkit, mis on tulnud otse Brežnevi peast. Ausõna!

„APS!“, nagu ütleb pealkiri ning ninanipsud grammatikareeglitele/autoriteetidele/nurkapanijaile, on meelegaviltuminek, mis täppi läheb. Nagu ütleb Riste, „süüdi on see kes mõtleb mitte teeb“ (lk 1), valesti tegemisega ei saa vahele jääda, kui seda hästi teha, ja suva see teiste arvamus. „Ükskõik! Nii et sama hästi ma võin lihtsalt teha kogu aeg neid asju, mis mind huvitavad, sest nad niikuinii joonistavad sellele vuntsid või viskavad selle ära või panevad kuskile kõrgele kapi otsa, kust ma seda kätte ei saa.“[1] Luulekogus valitseb jumalavallatute manifestide psühhedeelia: abstraktne isikustub, isik muutub ruumiks ja läheb iseenesest läbi: „sina keerad enda lehekülgi“ (lk 3). Lüüriline mina trikitab ja moondub igas järgnevas tekstis omaette eelmisega konfliktseks karakteriks. Seda ilmestab ka vingerpuss, et luulekogu esitlusel astus lavale üheksa Võlts-Ristet ja alles siis üks Päris-Riste. Risted tegid püramiidi ja poksisid omavahel.

Punki on tihti vaadeldud Bahtini keskaegse karnevali teooria valguses. Ehkki see võrdlus võib näida anakronistlik, ühendavad punki ja karnevali hierarhiate purustamine, okultistlikud jooned ning rituaalne naer. Naeravad kõik – ka iseenese üle. Keskaegse karnevali esteetiline olemiskontsept ja vaimupärand on groteskne realism, mida iseloomustab elu materiaal‐kehalise alge domineerimine erakordselt hüperboliseeritud kujul.[2] Müüdilise ajamääratluse järgi on inimesel ja kosmosel isomorfne iseloom – nad on üks, või ühe asja eri vormid. Groteskset kujundit iseloomustab suhe ajaga (lõpetamatus) ja ambivalentsus: esindatud on mõlemad muutumispoolused, surm ja sünd, pidev metamorfoos ühest teise. Kertši terrakotade rasedad vanaeided naeravad piiridest vaba, lustakat naeru, mis on omane kahe keha ühesusele, kosmilisele lõpetamatusele.[3] Kui üldse peaks sildistama, sildistaksin Riste loomingu kah groteskseks ehk maagiliseks realismiks. (Noh, kui ilmselge määratlus laiendatud-perekonna-maasikapunk kõrvale jätta.) Siit kumab just seesama (neo)mütoloogiline kõikainsus: „tee mulle palun baghavat tee mulle / sulatõest põsesarnad ja uurista mu kondid linnuluiseks / [—] tee mulle raibetest pojad ja solkmetest tütred / kelle ninasõõrmeid pidi hoovab headus / sisse ja välja ja sisse ja välja ja sisse ja välja / ja kes ei jookse iial tuvide eest / keda nad eile / saiapuru ja süljega / peost toitsid“ (lk 2).

„MA OLEN OOPIUM RAHVALE ma näen seda kellaseierite varjudelt mis üle nende nägude libisevad kui nad sõrmedel arvutavad aega mis veel alles on nad naalduvad üle laua mu kõrva äärde nii lähedale et isegi lõikevaru ei jää ja sosistavad SA OLED OOPIUM RAHVALE ja ma ütlen MA PÜÜAN MITTE ja nemad et SEE OLI KOMPLIMENT ja mina selle peale et KAS TEADSITE ET VANA TESTAMENDI ALGUSES RÄÄGITAKSE JUMALAST MITMUSES“ (lk 12)

1941. aasta 27. oktoobri Postimehe veergudelt võib leida nupukese pealkirjaga „Oopium rahvale“, mis kõneleb: „Enamlaste ajal kordasid kommunistid ühtelugu Lenini Marxilt võetud tsitaati, et usk olevat oopium rahvale, ja tegid metsikut usuvastast propagandat, rüvetasid kirikuid ja tapsid vaimulikke, ilustades seda oma tegevust karikatuuridega ja kirjutustega. Kuid need aktivistid olid ikkagi päris väikesed vennad, kes haarasid sellest tsiteeritud lausest kinni vaid ühekülgselt, sugugi mitte küsides, kas Lenin peab oopiumi tarvilikuks või mitte. Kuidas see fauni-näoga ja kavalate silmadega enamlaste pühak sellest Marxi lausest mõtles, kas ta ette aimas või sooviski, et tema ja tema suuremate mõttekaaslaste poolt nii põlatud mass, see rahvas ikka, teda ennast ja ka teisi kommunismi suurusi tulevikus peab jumaldama, seda küsimust pole tarvis arutada. Tõsiasi on vaid see, et ette valmistati ja teostati siiski oopiumiandmist ühe uue usundi näol. Sellele usundile valmistati tohutu mausoleum, milles puhkas Lenini põrm.“[4] Kontrastina ilutseb kõrval „Telegramm an den Führer und Reichskanzler“ (tänuavaldus Juhile ja Riigikantslerile „Eesti lõpliku vabastamise puhul vaenlasest“).

Tundub, et „oopium rahvale“ öeldakse ikka kultuurilise võõra kohta, kellest tahetakse lahti saada: enamlased religiooni kohta, nupukese autor enamlaste kohta. Metafoori taga aga seisab – uskumine. Pierre Bourdieu kirjutab: „Väide, et religioon on „oopium rahvale“, ei ütle meile suurt midagi religioosse sõnumi struktuuri kohta:.. just sõnumi struktuur on funktsiooni täitmise tingimus, juhul kui üldse mingist funktsioonist saab kõneleda.“[5] The medium is the message. Massimeedias kuulutamine, et miski on oopium rahvale, sisendab kultuurilise Teise vastasust paradoksaalselt sellessamas keeles. Riste ütleb, et jumalast räägitakse mitmuses – et keegi üksi pole oopium rahvale, rahvas peab oopium vastu olema. Usk on oopium – keel, mida rahvas usub ja kõneleb. Kui nonde kahe nupukesega Postimehes aga üritatakse „vaenlast“ märgistada, siis Riste lüüriline mina kõneleb rahvaga üht keelt. Lööklause ümberkanaldamine uude konteksti – luulemeediumisse – on ere näide maailma vallutamisest hoopis pehme ja heatahtliku loomejõuga.

Grotesk on sajandite pikku kordi õõnestunud ja ümber sündinud. Romantiline grotesk on keskaegsest subjektiivsem, idealistlik-filosoofilisem ja kammerlikum; sealne naer võtab eelnevast rõõmsalt hõiskavast süngema, sarkastilisema kuju. Temas on vabanemine, ent mitte uuenemine.[6] Ristegi oskab kahtlemata tume ja gootilik olla, vabanemisest on vahel asi kaugel: „poes laome kassalindile / kilomeetrise taaratšeki väärtuses / kaheksakümnekraadist piiritust / taevariigi defitsiidi katmiseks / müüja ei kortsuta kulmugi aga / kui tarapita teda hüvastijätuks suudleb / (viimast korda maailmas) / lubab politsei kutsuda“ (lk 19). Groteski ei iseloomusta inetus ja hirm, vaid valuliku ja üleva sümbioos. Naeruline noodivõti toob siia mingi petliku lapseliku kiretuse, mis paneb valvsust kaotama; ühtäkki koidab sõnum kui pikne. See on radikaalne huumor: „kogu maailm muutub seeläbi millekski v õ õ r a k s, kohutavaks ja õ i g u s t a m a t u k s; me kaotame pinna jalge alt, tunneme peapööritust, sest ei näe enda ümber mitte midagi püsivat.“[7] Lüüriline mina on Tarapita silmatera ja ratsutab viimselpäeval tema seljas – lõbus kujund, aga surm alkoholismi läbi nii lõbus ei ole. Kui suremas oled, siis ongi ju viimnepäev – sinu jaoks lõppeb terve maailm. Helge huumor ja morbiidsus kannustavad teineteist vastastikku.

Fuksiaroosa vildikaga joonistatud või aknaklaasidesse tardunud eksistentsiaalseid nõelapisteid torkab „APS!“ hulganisti. Tekste rõhub aja paratamatu kulg, sansaara, ja samas lunastavad nad – just tänu meie surelikkusele – kannatustest. Riste kuulutab olemise tühiseks, ja tühisuses peitub võlu, nirvaana, see on lustakas metamorfeeruv karnevalinaer.

„APS!“ peaks olema kohustuslik koolikirjandus ignorantidele, mugavatele ja mallikinnistunuile. Ja lootjatele. Riste ironiseerib kapitalismi ja autoritarismi üle; on empaatia final boss, kaitseb loodust ja väiksemaid. Hing on suur ja (headust) täis. Ja üldsegi, kuidas me ära unustasime, et hea olla – lihtsalt heast peast – on metsikult väestav? Elagu headus!

[1] Riste Sofie Käär, Saara Liis Jõerand. „Tõsiselt, hästi ja valesti. Intervjuu Riste Sofie Kääriga“ – Looming, nr 12, 2025.
[2] Mihhail Bahtin. „François Rabelais’ looming ja keskaja ning renessansi rahvakultuur“ – Tartu: Ilmamaa, 2017 [1965], lk 30–31. Tõlkinud Mall Jõgi.
[3] Samas, lk 38–39.
[4] „Oopium rahvale“ – Postimees, 27.10.1941.
[5] Pierre Bourdieu. „Praktilised põhjused“ – Tallinn: Tänapäev, 2003 [1986], lk 73. Tõlkinud Leena Tomasberg.
[6] „François Rabelais’ looming ja keskaja ning renessansi rahvakultuur“, lk 54–55.
[7] Samas, lk 62.

The post Maasikapunk ja karnevalikatarsis appeared first on Värske Rõhk.

Ee… ja mis ajastus me nüüd oleme?

Noorteromaane lugedes jääb silma üha korduv nähtus: võimatu on paika panna, mis kümnendis (või isegi sajandis) ja kuskohas tegevus toimub. Eriti külvavad segadust viited aegunud slängile ja noortekultuurile. Kas näiteks Marje Ernits on raamatus „Neliteist, hirm ja rõõm“ noortekultuuri kujutamisel hüperpüüdlik või lihtsalt täiesti pime? Kogu romaan mõjub vanaemakirjandusena – peategelane võib ju olla 14, aga raamat ei ole kirjutatud 14-aastastele, vaid nende vanaemadele. Ja võib-olla ongi kogu internet ja kõik trendid olnud neile juba 20 aastat ühed ja samad.

Ernitsa kaitseks tuleb aga öelda, et tema teosest leiab kõige autentsema kväärinarratiivi (lesbid!), mida oleme eesti kirjanduses kohanud, ning imelisel kombel on see oma anakronismis ka kohutavalt naljakas. Kuigi Ernits ei kirjutanud teadlikult (????) lesbiromaani, siis just naiivsuses romaani tugevus peitubki – peategelastevahelises suhtes pole midagi segast, liigpüüdlikku ega aegunut. Nii lugejad kui ka teised tegelased näevad, et tüdrukute vahel on enamat kui sõprus, ja kõik peategelase hingeelu kirjeldused nõretavad sapfilisest igatsusest, mille kõrval kahvatub isegi Chappell Roan. See olukord on paljudele kvääridele tuttav – kõik teised justkui näevad neid läbi, samas kui nad ise pole oma identiteedis veel selgusele jõudnud. See vahetu ja aus tunne kannab tervet teost.

Näib, et eesti noortekirjanikud kahtlevad tugevalt selles, kuidas noorte n-ö normaalsuhtlust kujutada, kuni kukutakse ämbrisse just ebausutava ületoonitamise ja kummastava ettevaatlikkusega. Noored ei ole mingid kauged ja kummalised tulnukad, kelle tegudest, mõtetest, kultuurist või sisemaailmast kuidagi aru ei saa! Kas peab siis noorteromaan olema täis viiteid viimase aja trendidele ja tehnoloogiatele, mis pealegi kohutavalt kiiresti vananevad? Hugo Vaheri „Nutivaba“ ennetab seda olukorda nii, et (üllatus, üllatus!) jätab nutitelefonid loost üldse välja. See muudab dialoogid ja tegelastevahelise dünaamika vahetuks, ajatumaks ja kõnetab laiemat publikut. Kuid kuna raamatu olustik meenutab kangesti pigem pööraseid 90ndaid ja nullindaid, tekib küsimus, kas ehk ei ole tegemist sahtlipõhjast leitud vana käsikirjaga, millele on lihtsalt üks nutiseadmete puudumist õigustav jupike juurde lisatud.

Didaktika > kõik muu (kaasa arvatud SÜŽEE)

Kas igas raamatus peab olema õpetlik moment? See igihaljas küsimus jaotab inimesed ilmselt kahte leeri ja viib meid kohe asja tuumani – mis on noortekirjanduse eesmärk?

Näiteks Ita Srankk on romaanis „Mis mul viga on?“ ette võtnud väga olulise teema – söömishäired. Teema esitlemine ja probleemi lahendamine tekitavad aga muret. Srankki teos tõstatab ühe noortekirjanduse žanri suure dilemma: poleemilistest tegelastest, arvamustest ja lahendustest on küll põnev lugeda, kuid noore publiku tõttu peab autoril vähemalt mingil määral mõtteis püsima ka teose võimalik mõju. „Mis mul viga on?“ peategelane aga seljatab söömishäired vaid ühe nõelravi seansiga! Seesuguse kujutuse tõttu kannatab ka süžee, sest olukorra tõsidusele vaatamata näib probleem olevat vaid vanemate mure, mitte näiteks mõni realistlik vähesest söömisest tekkiv kehaline reaktsioon, nagu (pea)valud, nõrkushood, mäluprobleemid vms. Eriti sellise teema puhul on säärase valeinfo levitamine eluohtlik ning lubamatu. Didaktiline võib olla, ent oma mõjust teadlik tuleb olla.

Kuigi ka Hugo Vaheri „Nutivabast“ võib õpetlikke momente välja noppida, ei ole didaktiline sõnum selle teksti dominant. See on pöörane teekonnaromaan, mille autor juhib muu hulgas tähelepanu maakohtade sotsiaalmajanduslikele probleemidele ja internetisuhete ohtudele ning küsib, kas elu nutitelefonita on tänapäeval võimalik. Raamat on ennekõike lõbus lugemiselamus, mitte mitusada lehekülge vanainimese näpuviibutamist. Didaktika muutubki probleemiks siis, kui sellest saab ülesanne omaette, mis osutub tähtsamaks tahtest pakkuda lugemiselamust.

Vaimuvaene lõpplahendus – eesti noortekirjanduse surmapatt

Eesti vanasõnast „algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama“ enam kehtib eesti noortekirjanduse puhul paraku pigem mõte „algul ei saa vedama, siis natuke isegi ehk veab, aga kuhugi välja ei jõua“. Kui ka loo algimpulss on huvitav, jääb potentsiaal lõpuni realiseerimata. Näiteks Ene Sepa „Keelatud sõnad“ toob esile USA-s väga terava teema – raamatute tsenseerimise raamatukogudes. Selle asemel et läheneda sellele nüansirohkelt, käsitleda poliitiliste maailmavaadete jõuvõtteid, on aga raamatu pahalane hoopis… raamatukoguhoidja, kes vihkab (noorte)kirjandust? Loo lõpp teeb samuti nõutuks. Deus ex machina – direktor, kes on terve tegevustiku vältel kuskil eemal olnud, tuleb tagasi ja lubab raamatud tagasi tuua. Raamat võiks ju mõjuda noori võimestavalt – võidelgem oma õiguste eest! Paraku nullib selline lõpplahendus ära kõik tegelaste pingutused ja mõjub hoopis vastupidi.

Samalaadse lahenduse leiab Kristi Piiperi romaanist „Sul on 24 tundi aega“, kuid seekord lapsevanemate kaudu. Teos liigub lausa risti vastupidises suunas, kui näeb ette üks noorteromaani põhidefinitsioon, mille järgi on romaani toimimiseks – ehk karakterite arenguks – tarvis autoriteedi kaugenemist ja tegelaste suuremat autonoomsust[1]. Piiperi tegelased on sattunud suurde segadusse, kus neid ähvardab väljapressimine, ning kuigi olukorra tõsidus ja seega ka didaktiline lahendus „pöördu täiskasvanu poole“ on arusaadav, kannatab süžee selle tõttu tugevalt. Iseseisvus oma probleemide lahendamisel nõuaks tegelastelt leidlikkust, mis aitaks neil areneda ja jõuda lugejat rahuldava lõpplahenduseni.

Keerukama ja põneva loo alged on olemas Helena Vikki debüütromaanis „Enne kui sa lähed“. Peategelase parim sõbranna sureb segastel asjaoludel narkootikumide üledoosi tagajärjel, ent mingil arusaamatul põhjusel on süžee keskmes hoopis suhtekolmnurk. Lugedes ei olnud pikalt arugi saada, et peategelase mossitamise põhjus on sõbranna lein, mitte lahkuminek, sest alles raamatu viimases kolmandikus hakkavad tegelased huvi tundma, mis nende sõbrannaga õigupoolest juhtus. Kui süžee oleks keskendunud näiteks sõbranna surma uurimisele ja suhtedraama olnuks kõrvalliin, mõjunuks ka raamatu puänt kordades paremini. On see nüüd didaktiline või meelelahutuslik lüke, ei teagi, kuid raamatu segane suunitlus ei jää lugejal kindlasti märkamata.

Lohisevate lehekülgede pingelisest ja painavast lugemisest

Üks asi tuleb küll ära õiendada. Tänapäeva tähelepanumajanduses on süžeest vaat et olulisemgi lehekülgede arv. Noored eelistavad tihti just õhukesi raamatuid ja teisalt seavad õpetajad (siiras usus, et nõnda kultiveeritakse lugemisharjumust) loetavatele raamatutele minimaalse lehekülgede arvu nõude. Kuid leheküljed ei ole võrdse kaaluga – eriti mannetu on lugeda, kui ei ole keelemõnu.

On ikka vaks vahet, kas õhukeses raamatus on kõigest loo skelett või tihe tekst. Hea näitena väärib taas esiletõstmist Hugo Vaheri „Nutivaba“. On tunda, et selle tekstiga on palju tööd tehtud. Alla 200-leheküljeline raamat kihutab filmilikult peadpööritaval kiirusel. Iga lause on läbimõeldud ja teenib mingit eesmärki, kannab mõtet, õhku sõnade vahel peaaegu polegi. „Nutivaba“ segab ka kartmatult erinevaid allkeeli ja registreid (släng, murdekeel, vulgaarsused) ning eriti huvitav on see, kuidas lugu hakkavad võimendama loomamotiivid. Teine äärmus on piinavalt pikad, ent paraku sisutühjad kirjeldused või tekstid, mille idee köidab, kuid teostus oleks tahtnud veel veidi seedimist, toimetamist ja töötlemist. Kas iga sõna peab jõudma kaante vahele? See küsimus jääb painama Koidu V. G. Ferreira „Pimeduse paituse“ ja selle järje, „Valguse hellituse“ puhul. Eks kiiret tööd näitab ka muljetavaldav ilmumistempo – mõlemad osad ühe aastanumbri sees!

Kurioosselt mõjub ka Heli Künnapase „September“, mille jutustamistempo lonkab mõlemat jalga. Tegu on teise raamatuga „Laineharja noorte“ sarjas, kus iga raamat käsitleb ühte kuud 11. klassi õpilaste kooliaasta vältel (kuigi suurem osa „Septembri“ süžeest leiab aset mõnepäevase koolilaagri jooksul). Turunduslikult täiesti geniaalne – seni ilmunud raamatud on kumbki napilt üle 100 lehekülje pikad. Kolmekohalist lehekülgede arvu võiksid õpetajad aktsepteerida, samas on raamatud piisavalt õhukesed, et jõuda need kenasti näiteks rongis läbi lugeda. Kahjuks ühendab „September“ aga mõlema äärmuse halvimad küljed – paratamatult jääb mulje, et tihendatud kujul oleks see võinud olla lihtsalt üks peatükk suuremast romaanist. Niigi õhukesest raamatust pool kulub koolilaagri päevakava kirjeldamisele, samas jäävad konflikt, pööre ja lõpplahendus lahti kirjutamata ning nendest kapatakse lihtsalt üle. Loo vältel vihjatakse küll ka mingile suurele saladusele, kuid seda ei avaldata. Äkki järgmises osas…

Kuidas siis tasakaal leida? Oluline on esmalt süžeele liha luudele kasvatada ja siis ebavajalik välja noppida. Laiendada ja tihendada. Kill your darlings!

Noortekate keel on enamasti üsna neutraalne, vahel kohtab vaid veidike slängi, ja kui ka mingeid epiteete lisatakse, on need pigem kulunud ja pingutatult poeetilised. Võib-olla kardetakse, et noored ei taju ilukirjanduslikku keelt. Kuid leidub ka teist äärmust – näiteks Maarja Astoveri „Tiksojas“ on püütud foneetiliselt jäljendada purjus inimese kõnet, aga see kukub nii halvasti välja, et kaob igasugune tahtmine raamatut edasi lugeda. Selliseid lauseid tasub ise kõva häälega lugeda ja lasta ka testlugejatel proovida, kuidas nad kirjapandut päriselt hääldaksid. Samuti ei saa ükski (noortevaheline) dialoog kõlama hakata, kui saatelause lisab iga kõnekeelse fraasi juures „nagu noored ütlevad“. Sorri! (nagu noored ütlevad). Teisalt aga on detektiivilood väga tore žanr ja temaatiliselt on teos sellele skeenele väga oodatud.

Kulunud tegelased vs. enneolematud karvased ja sulelised

Eesti noortekirjanduses on olnud juba aastaid mure, kuidas luua põnevaid ja mitmekülgseid karaktereid. Liiga tihti kohtame neid ikka veel kahemõõtmelisena (jällegi, tehke trenni ja kasvatage see liha ometi luudele!). Üks põhitroop on erinevate sotsiaalsete gruppide (nohikud, sportlased, theatre kids jne) vastasseis, mis muidugi tuleb ameerikalikust keskkoolikultuurist, kus tunneb antagonistliku naistegelase ära lühikese seeliku järgi. Klassikalise hall-hiireke-ja-peotüdruk-troobi saab kindlasti kätte Kristi Jaanuse romaanist „Emily ja Kätlyn ehk Raju reede“ (nagu vihjab ka raamatu pealkiri). Loos on küll ka põnevaid üllatusi, kuid ühtlasi tugev didaktiline pool ja varem nähtud-tehtud tegelased. Õpetajatandemi Evelin Alliksaare ja Silja Kerge romaanitriloogia kolmandas osas „Vaga vesi, sügav põhi“ kohtame ka kaht eelmise kümnendi noorteromaanide lemmiktroopi: narkootikume ja autoõnnetusi.

Ene Sepa „Keelatud sõnade“ tegelased on aga nii karikatuursed, et raske on süžeed ette kujutada teisiti kui joonisfilmilikult. Peategelase ainus isikuomadus paistab olevat see, et talle väga meeldib raamatuid lugeda – kõik raamatu sündmused on sellest ajendatud ja jõuavad sinna ka tagasi. Esmapilgul on ka „Nutivabas“ väga karikatuursed tegelased – punkar Päss, bemmimees Remm ja furry curious Pontu –, kuid tänu nendevahelise tugeva sõpruse realistlikule kujutamisele võib neis siiski rohkem sügavust aimata.

Kaia Raudsepa „Loviisa, 10. klass“ kasuks räägib armas ja tervislik suhtedünaamika, mida probleemromaanide[2] külluse tõttu on eesti noortekirjandusest üha raskem leida. Raudsepal on õnnestunud valida igati oluline teema (sõprade kaugenemine ja esimene suhe) ning ka dialoogid on usutavad – siin on tõepoolest paljut, mille üle muheleda ja millest rõõmu tunda. Alt läheb teos aga oma tegevuspaikade ja kahjuks ka tegevuse vähesusega. Eks kuldne reegel ole see, et kui raamatu peategelasel on igav, on ka lugejal igav. Koolis olemine ning kodust kooli ja tagasi kõndimine ei paku kuigi head hüppelauda, millelt seiklustesse sukelduda.

Tänavuse valiku põhjal võib öelda, et parim asi, mida üks noorteromaani autor saab teha, ongi viia oma tegelased koolikeskkonnast välja! Tegelased säravad ju enim seal, kus täiskasvanu valvas pilk kogu aeg kuklasse ei puuri. Just sellega hiilgab juba mitu romaani kirjutanud Grethe Rõõm. Nagu tema eelmisegi raamatu puhul, toimub „Viimase“ tegevus soojas ja tuttavas Ööbikuorus. Just sealt pärineb seiklusrohkeim ja mõnusaim imeulme noortele, seda eriti tänu maagilise maailma täpsele ja kaalutletud loomisele. Rõõm tunneb oma publikut ja nišši ning võib vaid loota, et nendevaheline soe suhe ei rauge.

Ütle nelikümmend ilusat poisslapse nime

Noored on ümbritsetud paljude inimestega: klassi- ja koolikaaslaste, õpetajate, sõprade ning vanematega. Noorteraamatud kipuvad uputama lugejat nimemerre, kusjuures enamik nimedest ei anna süžeele mitte midagi juurde. Eriti markantne näide on Ene Sepa „Keelatud sõnad“, kus 158 leheküljel on pärisnimega õnnistatud tervelt 40 tegelast, kellest 13 on endale saanud ka perekonnanime. See teeb üks uus nimi peaaegu iga nelja lehekülje kohta! Realistliku maailma loomisel on sellest kirjutamisharjutusena kindlasti kasu, kuid lõplikus variandis mõjuvad need lihtsalt kurnavalt. Lisaks nimedele on raamatusse kuhjatud rohkelt teiste noorteromaanide pealkirju. Just pealkirju, sest paraku jääb intertekstuaalsuse potentsiaal kasutamata.

Helena Vikki „Enne kui sa lähed“ lausa kutsub lahendama nuputamisülesannet. Hea lugeja, kas sina suudad paigutada kõik tegelased õigetele kohtadele? „Istusime seltskonnaga ringis. Talvis, Erika ja Romet istusid diivanil ning mina olin sättinud end istuma Rometi kõrvale. Joel oli end Aleksi kõrvale istuma seadnud ja peagi ühines nendega ka Breta, kes tuli köögist. Jasper ja Martin istusid kangast kattega tugitoolidel, millest üks oli minu ja teine Talvise kõrval. Hugo istus põrandal Breta juures ning nõjatus peaga vastu Martini tugitooli, tehes mulle nägusid, väljendamas, et parema meelega istuks ta Bretast võimalikult kaugel… [—]. Minust vasakul, Jasperi ja Joeli vahel istusid Helina ja üks Martini klassiõde, keda ma nimepidi ei tundnud.“ (lk 41) Selles lühikeses katkendis figureerib koos minajutustajaga tervelt 11 (!) nimelist tegelast. Lausa kahju hakkab sellest ühest õnnetust klassiõest, kellele ühtegi nime ei jätkunud.

Mida me sellega peale hakkame?

Pealtnäha on ju kõik hästi. Ilmub võrdlemisi palju, noortekirjandusel on isegi toimiv ühing ja edukas konkurss, kuid noorte ja kirjanike vahel näib olevat meeletu distants. Tugevat puudust on tunda ka keeletoimetajatest, veel enam sisutoimetajatest. Kui uurida tiitellehti, hakkab silma huvitav tendents: sama seltskond kord kirjutab, kord toimetab, kord loeb korrektuuri ja siis jälle kirjutab. Välja on kujunenud ka kardinatagused testlugejad – aga kes need on ja mis nende lugemisest päriselt muutub? Kas noortekirjandus on üldse valmis muutuma? Taamal hirmutab ka BookTok ja inglise keel, mis nii mõnegi kirjandusõpetaja kui ka noortekirjaniku (tihtipeale on nad selline kaks ühes komplekt) õudusunenägudes kollitab.

Tegelikult tõukab meid tagant siiras mure ja usk, et saab paremini. Salapärane miski jääb tihtipeale puudu ja ometi tundub see käeulatuses. Mis siis takistab? Ehk mugavus? Kinnise ringi pimestatus? Kui eesti kirjandusringkond on niigi konnatiik, siis noortekirjandus on nagu jalapesukauss. Kes ikka tahab sõbra sääre peale sirtsutada? Ja nõnda olemegi olukorras, kus keiser on alasti, ent kõik kiidavad teda takka.

Noort lugejat ei tohi alahinnata – ta on lihtsalt noor, mitte rumal. See ei anna vabandust nämmutada, vaid noori tuleb usaldada, sest avastamis- ja samastumisrõõm innustavad. On aeg neid lugejatele pakkuda.

[1] Stephens, Jonathan 2007. Young Adult: A Book by Any Other Name… Defining the Genre.The ALAN Review 35(1), lk 34–46.

[2] Romaanid, mille keskmes on mõni noorte eluga seostatav probleem, nt söömishäired, koolikiusamine, narkootikumid vm.

The post Ärme enam salga – siin on vaja veel kõvasti tööd teha. Eesti noortekirjandus 2025 appeared first on Värske Rõhk.

Suur aitäh, et Värske Rõhu värske koomiksirubriigi nii muheda pildilookesega avasid! Oled varem ajakirja illustreerinud ja mitu kunstnikuraamatut loonud. Milline on sinu suhe kirjanduse ja kunstiga, kuidas tajud nende omavahelist kokkupuutepinda, piiriala?

Armastan luulet ja kirjalike teoste illustreerimist. Tekst + pilt = <3 <3 <3

Need kaks asja jäävad mulle alati väga tihedalt seotuks, kuigi kahjuks ma ei kirjuta enam luulet nii palju kui varem. Enda töödega alustan enamasti pildist ja tekst tekib alles töö käigus. Minu koomiksid „Kui ma leiaks taas oma kire“ ja „Sära“ valmisid samamoodi: enne teksti sündi teadsin, mida tahaksin visuaalselt kujutada, kuid kujunes hoopis nii, et kordamööda sündisid üks pilt, üks sõna, ning kokku tuli midagi ilusat ja arusaadavat. Kunst on mulle nagu teraapia – aitab puntrais tundeid lahti arutada ja neid sõnadesse panna. Igal mu prindil on kaasas väike tekst, mõnel ka luuletus, et anda vaatajale aimu, millest mu illustratsioon räägib, mis tunnet ta peaks tekitama. Tunnen, et ilma tekstita jääb pilt kuidagi lamedaks ja ei õigusta end.

Sinu mini-zine „Kui ma leiaks taas oma kire“ on väga meeldejääv ja mänguline. Kui suurt rolli mängivad sinu loomeprotsessis rõõm ja lust?

See täiesti oleneb! Kui ma digitaalselt joonistan, pean suure tüdruku püksid jalga tõmbama ja tõsine professionaalne illustraator olema. Siis olen nii kriitiline ja perfektsionistlik, et vahepeal võtab see kogu rõõmu ära, samas tean, et olen tulemusega lõpuks rahul. Nii et alles lõpus hakkab rõõm ja lust!

„Kui ma leiaks taas oma kire“ sündis aga sellest, et olin nii suures loomeblokis, et ei suutnud luua midagi, millega rahul oleksin. Nüüd ma enam ei mäletagi, kust see idee tuli, aga mõtlesin sellele, kuidas ma väiksena joonistamist armastasin. Mul ei olnud kunagi sellist stressi ja pinget, et appi, kõik peab perfektne ja viimistletud olema, minu silmis oli mu looming nii kaunis ja kõik mu joonistatud printsessid nägid täpselt sellised välja nagu multikas. Ja selle mini-zine’i loomisel lasin ennast vabaks! See oli nii tore ja südantsoojendav. Ka „Säraga“ läks mu süda nii soojaks, et tegi kohe silmad natuke märjaks. Ma kuidagi ravin oma sisemist last sellega. Vahepeal kardan, et see stiil jätab teistele minust lapsiku mulje, kuid see toob mulle nii palju rõõmu, et mind tegelikult ei koti #heiterid #yolo.

Palume koomiksisoovitust!

Kahjuks on sotsiaalmeedia mu elu ja töö, nii et enamikku koomiksiribasid näen ma Instagramis. Sealt võin näiteks soovitada kasutajaid @niall.breen.comics, @alekskrokus ja @gaplinacomix. Aga üks meeldejäävaim koomiks, mille kunagi vanaema juurest leidsin, oli „Muumitroll ja „Lendav Hollandlane““. Soovitaksin vist kõiki Muumide koomikseid, kui oleksin need kõik läbi lugenud – pean selle eesmärgiks võtma!

The post KOOMIKS: “Sära” appeared first on Värske Rõhk.

ainus keel, mida viljeled
ainus keel, mida duolingo iialgi ei õpeta
ainus keel, mida räägitakse vaikides

The post “usk, lootus, armastus” jt luuletusi appeared first on Värske Rõhk.

venin raevukalt
fiskarsi lõhkumiskirvega
oma esivanemate hoovis,
oma kodutänaval,
oma linnas,
omal maal.
kriiskeid saadab nilbe üksindustunne.
olengi üksi selles sõjas.

kuufaaside taktimõõdus
lasen vered voolama.
viiu viiu ise tuleb välja minu seest
sirts sirts sirtsutan teie peale
kastan teid mu lillekesed
et lõppeksid need uue elu algused.

sest,
mu eksperimentaalsed sõbrad,
kui ei peaks kunagi sündima,
ei oleks ka tarvis surra.
veri peab voolama nagu jõedki peavad.
mõni ongi siia ilma selleks sündinud, et anda kellelegi teisele tapmiskogemus.
tapad ühe, oled mõrvar,
tapad sõjas tuhanded, oled kangelane.
kõlab ehk vastutustundetult,
kuid
kontseptuaalse järjepidevuse huvides on see paratamatu.

paratamatusega leppimiseks on
igal ühel oma viis.
halastamatu formaat,
sest osale meeldibki
elada.
ja see paistab välja.
mis kolm päeva?
kolm aastat oleme siin olnud.
kolm aastat, kuni hormoonid annavad märku, et olen viimaks ära alistunud.
ma pole kindel, kas kuulen sama lugu
või kas kummitab sama janu.
olen ikka veel raevukas, aga vist mitte enam üksi.
lõpmatu tühjuse vabastav valgus on minuga.
see on hale.
ma armastan seda.



*

sosistan kontsi jalga pannes enda ette palveid. hui defineerin end tegelikult mingi usu esindajana. isal oli kombeks vetsus oksendamist teeselda, kui ta ei tahtnud näidata, et nutab, ja mul on kombeks öelda, et palvetan, kui tahan rahus iseendaga rääkida. kas just oksendamine tugevamaks teeb kui pisarad (või palvetamine mõistlikumaks kui endaga rääkimine), sõltub juba stilistilistest eelistustest. veel oli isal loogika, et oma kulmude kokkupuutepunkti ei tohiks välja kitkuda, kuna seda teevad ainult naised või homod. Jaanil ei olnud isa ja tema kitkus ning ei näinud erinevalt minust 17-aastaselt välja nagu Frida Kahlo kodutu fänn. „jobud on nad Jaaniga mõlemad, et üldse oma mõtteenergiat millegi targema asemel kulmudele kulutasid,“ ütleb siinkohal jutustaja, kellel on peaaegu õigus, aga ta ei tea, et midagi targemat kui esteetika ei pruugi ollagi, kuna esteetiline kriteerium on lisaks tõeliste kunstihingede instagrami kontodele isegi moraalil.



inimene kui liik ongi minu jaoks veidi liiga üksildane

me ei ole end ju tegelikult õieti tutvustanudki.
keeruline on teile oma nime öelda, kuna vanaisa vahetas selle ära.
ta ei mäletanud seda, mis ema oli pannud.
ema ikka helistab vahel, kutsub mind muulaks.

ja ema ei tea, et oled tema peal juba viimased 12 aastat metoodilist unustamist rakendanud?

ma loon emaga selle vale ja varjamise kaudu nii tugeva sideme, et kaugenen aina enam inimesest ja selleks olemisest.
ja see on suurepärane.
inimene kui liik ongi minu jaoks veidi liiga üksildane.
sarnasuse loomaga tunned kohe ära, kui tema pilgu vahele jääd,
aga erinevustest tead juba niigi.

seda see metoodiline unustamine tähendabki, kui keegi veel ei teadnud,
ma unustan, unustamata seejuures asjaolu, et ma unustan.
saan tsiviliseerituks, kuid püsin siiski elajana.
melanhoolse kiskjana, kes pisardab, kui ühel hetkel päikese käes peesitades mõistab, et sellel info kaotamisel võivad olla patoloogilised tagajärjed.

aga vanaisa?

teda ma ei unusta.
tema on nagu talupoeg, kes armastab mind kui oma põssakest kogu südamest.
kasvatab, toidab, paitab ning soolab hea meelega mu liha.
peekoni paneb kartulipudru kõrvale ning pakub õhtusöögiks.
ema imestab, et kuidas täna toit küll niivõrd teravalt identiteedi kuritarvitamise järele maitseb.
paraku olen nende mõlemaga selle venitatud abstraktsiooni suhtes võrdne,
nimetagu me üksteist
kuidas tahes.



sellepärast ma ei oskagi enam laulda

kannatan siin parasjagu ühte vestlust välja – proovin suvalisele rumalakesele selgeks teha, et viha on oma olemuses juba kurbus. et see ei tule sellest. too muidugi vaidleb vastu ja väidab, et on potentsiaali teekonnaks ja dünaamikaks, mida mina ei tunneta. see teeb mind ebakindlaks ja esimesena väljendub ebakindlus alati mu hääles. see on ka põhjus, miks ma enam laulda ei oska. sõlmisin liiga kergelt rahu tunnete ja hirmudega, mis ei paistagi kohe ratsionaalsed. ilmselt on see tegelikult hea, sest eks stabiilseks saamiseks tulebki teada, mis see SITT siis õieti on.

mu stabiliseerumine sai alguse esimesest vaikimisest. ma ei räägi siinkohal ainult laulmisest, vaid päris-päris vaikimisest, kus ühelegi rumalukesele lõtku ei anta. aga siis tuli sobitumisvajadus vahele. sattusin segadusse, armusin, leppisin ja lasin endal uskuda, et arengu ja iseseisvumisega seonduv fenomenoloogia ei alustanud virgunud rikaste klassisõda normaalsete inimeste vastu. see oli viga.

enam ma ei armu. nüüd olen juba poolel teel saama stabiilseks ja ega õige stabiliseeruja ei laulagi, vaid muutub vihaseks (ehk kurvaks ja kaastundlikuks), kui korduvad mustrid mõjuvad nagu peen meeldetuletus lõpmatuse olemasolust. kurvaks, kuna lõpmatus kategooriaarvestuses kaob identiteet ära ja siis ei saagi enam öelda, kes on rikas ja kes on normaalne. kaastundlikuks, kuna tühjus, isegi kui piiritu, nõuab väga palju tööd.

ja jah, on tõesti tõsi, et vaid teadmine, et see lein on alatine ja paratamatu ei saada meid kiusatusse, vaid päästab meid ära kurjast. sest meie kõigi päralt on hirmule antud nimi ja vägi ja au. nüüd ja igavesti viib see moto nüüd tolle rumalakese juurest minema, mitte-põgenemine ei ole ju ometi hirmu vastu austusväärne.

distantseerumise ristteel ostan tähelepanu kõrvale juhtimiseks burgeri ning meenutan valjuhäälselt igale möödujale, et pean selle eest maksma. päris rahaga. vajutan gaasi natuke rohkem, kui peaks, ja viskan burgeripaberi aknast välja. sellega põgenen iseenese vooruslikkuse eest. stabiliseerumise järgmine samm. ma lihtsalt olen selline.

olen karsklane ja situn täis peaga püksi. mul on kõht burgerist täis ja ma söön selle SITA oma pükstest ära, mis siis, et olen endiselt karusselli roolis. olen ainus reisija ning kihutan tagasi vaatamata läbi ja üle igast detailist, mis valitud narratiiviga kokku ei sobi. vaid siis, kui preili Surm viimaks peokutsele vastab, on aeg taas koju minna, et kuulekust ja leplikkust õppida.

ja nüüd ma nutan. kuid vaid seetõttu, et näiline valikuvabadus ei ole mind veel maha jätnud. elu on ilus, aga illusioonid ilusamad, uinun jumalana, et ärgata endana. otsus on langetatud: täna teen kõike õigesti.

The post “pederastid, kitsed, töömehed, patsaanid ja autoriteedid” jt tekste appeared first on Värske Rõhk.

Hieronymus Rorarius
„Quod animalia bruta ratione utantur melius homine“
Amsterdam, 1544

Aga mida sa teed, kui vestluskaaslane osutub sisserändaja pojaks roosast erakonnast? Otseloomulikult kannad inimkonna maha ja kirjutad kaheosalise teose, milles tõestad, et loomad mitte ainult ei mõtle, vaid teevad seda ka paremini kui mõned inimesed. Vähemalt nii avaldas oma pahameelt paavst nuntsius Hieronymus Rorarius, juhtunud vaidlema ühe muis asjus haritud härrasmehega, kes ometigi julges kritiseerida Saksa-Rooma keisri Karl V militaarset Euroopa ühendamise strateegiat.
Ühest küljest: las nad siis mõtlevad, mis selles nii kurja. Teisest küljest aga ei, kohe kindlasti mitte. Ainult inimene on varauusaegse definitsiooni kohaselt mõtlev loom. Ülejäänud loomad ei mõtle; pole neil ju isegi mõtlemisvõimelist ratsionaalset hinge. Sedasamust, mis peaks surematu olema ja paradiisi pääsema. Ja kui keegi peaks proovima loomi paradiisi aidata või (mis veelgi paganlikum) hingetut keha mõtlemisvõimeliseks kuulutada, on küll viimane aeg tuleriidad sooja panna.

Esther Cohen
„Law, Folklore and Animal Lore“
Past & Present nr 110, lk 6–37
Oxford University Press, 1986

Kui riidad juba soojas, oleks patt lasta neil tühjalt põleda. Kuid seekord ärgem põletagem käsikirju. Baselis munes nimelt üks kukk muna. Autunis tegid rotid aida tühjaks. Savignys nosis emis imikut. Nois tegevusis endis polekski just palju märkimisväärset, ikka juhtub. Huvitavaks läheb aga hiljem. Selle asemel et kuritegelikud elemendid vaikselt lauda taga maha lüüa, püüti nad kinni, pandi riide ja tassiti kohtuhärra ette. Muidugi määrati neile ka kaitsja. Mõnikord kuulati üle nende sugulasi. Vahel tuli neid asjaolude väljaselgitamiseni ka mitu päeva vangis hoida. Karistuse täideviimiseks ehitati või parandati võllad ja timukas sai oma töö eest paari kindaid.
Kuid läks ka teisiti. Autuni rotid, nimelt, kes olid kollektiivselt otsustanud kohtukutset eirata, mõisteti tänu nende advokaadi veenvale argumentatsioonile in absentia õigeks. Ka St. Juliani viinamarjaistandusi rüüstanud mardikatega sooviti kompromissile saada ja neile kingiti sööminguliseks tegevuseks sobiv maa-ala. Päeva lõpuks olid ju ka nemad jumala elajad.

„The Aberdeen Bestiary“
12. sajand

Tolleaegsesse elajate nimekirja ei kuulunud aga mitte ainult rotid, mardikad, sead või Siberisse sunnitööle saadetud kitsed. Maailma lähedasi ja kaugemaid paiku asustasid veel paljud tänaseks jäljetult kadunud loomaliigid. Indias ja Etioopias elasid draakonid, kellel oli kombeks oma sabaga elevante kägistada ja seejärel nad ära süüa. Araabias lendasid ringi viiesaja-aastaseks elavad fööniksid. Niiluse jõe kallastel ronisid magavatele krokodillidele suhu hydrus’ed, kes seejärel oma ohvrit seestpoolt sööma asusid. Kõikjal võis kohata basiliski, seda lõhna ja pilguga tapvat kolmekümne sentimeetri pikkust reptiili, kes koorus kukemunast. Eks sellest ka põhjus, miks Baselis munema hakanud kukk tuli riidale saata.
Muuseas, kui põigata lõpetuseks 16. sajandisse, on ka eestlastel põhjust oma tolleaegse fauna üle uhkust tunda. Nimelt just siin, Liivimaal, elasid ja tegutsesid (nagu iga haritud eurooplane teadis) libahundid. Tänapäeval kipub see fakt aga ununema, justnagu need saurused, kes kõndisid inimestega käsikäes Paluxy jõe kaldal.

The post Raamatusoovitused: Ove Averin appeared first on Värske Rõhk.

The post “kord ammu” jt luuletusi appeared first on Värske Rõhk.

*
Mis mõte on päeviku kirjutamisel?
Mulle on päevik ennekõike oma aju seisundi jäädvustamine. Aga milleks seda teha? Et end lahti harutada. Et endale midagi tõestada? Et vaimselt oksendada, endast midagi kripeldavat välja saada… „Päevikut kirjutatakse ju ka selleks, et ei peaks ise mäletama. Et saaks lahti oma koormavatest mälestustest, aga samal ajal ei kaoks need täielikult.“ (lk 249, Riste Lehari) Et end oma mõtete rõhu alt vabastada. Kirjutades, sõnastades saab oma mõtte- ja kogemusrägastikku kaugemalt vaadata, eraldada end kui tegijat ja tehtu kohta lugejat. Piisava pühendumise korral toob see mõttespiraali uppuja maa peale tagasi, laseb tal korraks nõiaringist lahkuda. Näha asju nende terviklikkuses.

*
Mõistagi on inimese mõtted katkelised ja seosed nende vahel küll sügavad, aga hägusad, ning kui päevik on ajujäädvustus, siis peegeldab seda hägusust ka tekst. Aga katkendlikkus meeldibki mulle väga. Just martkangrolik seoseline katkendlikkus. Pealtnäha täiesti erinevate mõtete vahel niitide tõmbamine ongi olu täielik kogemine, see peegeldab elu enda eklektilist loomu! „Neid päevikuid seovad nii nähtavad kui ka nähtamatud niidid, mõned tugevamalt, konkreetsemalt, teised pehmelt, õrnalt, ähmaselt.“ (lk 8, eessõna) Lohutavate seoste leidmine seosetuses on kogumikku läbiv joon; seoseniidistik, nagu seeneniidistikki, ühendab (või vähemalt püüab ühendada) omavahel kõiki, ja teeb seda tasandil, mida meie ei hooma. Ka lugeja ei jää niitide haardest vabaks ja selles seisnebki kogumiku väärtus – oma mõtetega paralleelide tõmbamises, mõtteliselt autoriga dialoogi pidamises. Üleüldse on üks lugemise väärtusi ju uued mõtted. Mõtle ja loe ja loe ja mõtle, palun, järjepidevalt.

*
Raamatut „Sa peaksid rohkem lugema“ ei ole võimalik järjest lugeda. Võib-olla on asi minu kehvas tähelepanuvõimes ja suutmatuses ühe tundega tekstilt teisele lülituda, aga kogumik on üldse keeruline formaat. Probleem tekib eriti novellikogudega, kui kiindun liialt ühte miljöösse ega raatsi sellest lahti lasta. Päevikukogu puhul lisandub sellele isiklikumgi tase: ma kiindun autorisse, tema minasse ja mõttekäikudesse, lähen lugemisega veidi parasotsiaalsekski. Kogumiku alguses sain hästi hakkama: lugesin õhinal ja armusin järjest Margit Lõhmusesse, Sanna Kartausse, Terje Toomistu waria’desse, Henri Otsingusse ja Ove Averini. Peale neid hajus mu tähelepanu veidi, vaatasin sõnu paberil ega loonud nendega isiklikku suhet. Muutusin kriitilisemaks. Ma ei haakunud Eva Mustoneni vanakraami- ja ehitustarbefetišiga, kuigi selle all peituv pooliku potentsiaali kinnisidee on mulle omane. Või e. g. s.-i elus ekslemise ja millegi otsimisega. Vahel läheb jutt lihtsalt mööda. Päevikuformaadi isiklikkus on küll selle trump – ma tahangi end autori ajju sisse söövitada, vaadata, mis seal toimub, kasutada nähtut ära, et võrdluse kaudu endale hoopis omaenda elu ja aju keerdkäike selgitada –, aga samas mõjub see kogumikus üleküllastavalt. Iga tekst nõuab nii intensiivset tööd iseenda peas toimuvaga, et ühelt päevikult teisele häälestuda on raske ja igaühega ei teki suhet: loen paar lauset uuest tekstist, otsustan, et ma ei ole selle autoriga samal lainel, solvun. Loen hiljem uuesti, saan aru, et olen küll. Või ei ole. Eelarvamuste teadvustamise õppetund.
Niidistikust välja langenud, lugemisrütmi kaotanud, lasin kogumikku edasi lehitsedes endale ligi vaid Mirjam Parve „Kehastumisharjutused“. Mõtlesin kümme lehekülge koos temaga abjektist ja keha äraviskamise vajadusest, samas ka võimatusest. Parve tekst on nii meeldivalt mõttetihe, aga tundelt siiski kuidagi õhuline, rafineeritud, filosoofiline. Jah, ma olen tõesti biolagunev. Ma olen raske ja kerge ja väga materiaalne! „[I]lu on kauge ja ebausaldusväärne nagu talvepäike“ (lk 178). „Kehastumisharjutused“ jäi mind kogu raamatust enim kummitama, Parve pani mulle vist nõiduse peale. Peaksin asetama haamri suletekile, et end tagasi tõelise maailma juurde tuua.

*
Margit Lõhmuse „Pruun märkmik 2008“ on märkmikule omaselt pealtnäha segane mõtete kogum. Selle üle juurdleb ta ka päeviku esimesel leheküljel.
„Ma ei oska joonistada. Minu käsi ei taha järgida mõtet, seda, mis toimub mu peas. Ma ei suuda. Mõtlen välja üksikuid lauseid. Ja siis ma mõtlen välja üksikuid lauseid. [—] Koorik inimestel on nii paks, et sorry, aga ma ei jõua kohale. Surmas saame kokku. Eks ole, aga keegi ei pea surema. Me ei pea aru saama. Tegeleme edasi mõttetustega. Tegeleme edasi mõttetuste õpetusega. Jah, pean õpetama teile oma mõttetust.“ (lk 23)
Ja seda mõttetust ma muudkui õpin. Tunnen iseennast Lõhmuse tekstis mingil määral ära. Meie ja meie üksikud laused. „Moskvas on hulkuvad koerad. Palju kodutuid koeri. Mõtlesin, et siis on koerad vabad. Et nad pole õnnetud. Kas vabadus on nagu lagedus?“ (samas) Ma arvan küll.
Lisaks põimisid end mu ajus kokku sellised seoseniidid: Lõhmuse tekstis on „filosoofiline türa“. Chris Krausil on „kontseptuaalne nuss“ (ingl a conceptual fuck)[1]. Krausi kirjutamisstiil on samuti katkendlik ja aistiline, ainult et tema kui kriitiku tekst on lisaks überspetsiifilistest viidetest läbi imbunud. Oh, füüsilisuse ja iha vastuvõetavamaks muutmine teooria abil!

*
Eredalt jäi meelde ka Ove Averini ja Henri Otsingu „Tõlkepäevik“, mis lihtsalt nõretab intelligentsusest. Päevik on kirjavahetus ajast, kui autorid tõlkisid koos Aquino Thomase tippteost. Õhus on küsimus, kas ohverdada sisu vormile või vorm sisule, nagu tõlkimisel ikka. Verba ipsa vs intentio. Ladinakeelses teoloogilises tekstis on aga kohe eriti palju nüansse, mida on võimatu tähendust kaotamata ilusti tõlkida. Peamiselt selle üle Averin ja Otsing arutavadki ning võrdlevad teoloogia keelt ja stiili lausa bürokraatiaga. Ma pole kaugeltki tõlkija ega ka mitte filoloog, aga väga mõnus on lugeda, kuidas kaks oma ala asjatundjat mõtteid vahetavad. Tänapäeva antiintellektuaalsel mõtteviisil on küll impulss naeruvääristada sellist nišitarkust ning suurte sõnade ja keeruliste lausete kasutust („epigoonlikud renessansid“ (lk 64); „ideoloogiline tõhustaja“ (lk 66); „ebaõiglane seadus on metafüüsilises plaanis legitiimne“ (lk 72); „vaimne maastik, mida ei saa polügooniks künda“ (lk 73)… nii kaunis!), aga kui sellest ebakindluse sünnitatud kaitsereaktsioonist lahti lasta, on ju väga ilus, kui keeles on mitmesuguste nüanssidega sõnu, millega end spetsiifiliselt ja selgelt väljendada. Averin kirjutab, et tõlkimine paneb „ikka ja jälle küsima, mida saab ja tohib keelega teha ja mida mitte“ (lk 69). Kaugele oma värdkeelemänglust venitada tohib? „Miks, eesti keel, miks sa oled selline? Sul on nii palju potentsiaali ja sa vaikid selle maha.“ (samas)

*
Päevik: midagi salajast, kus keegi ei sea tekstile tingimusi ega standardeid. Enamasti ei loegi seda keegi peale kirjutaja enda. See tähendab (idee poolest), et päevikus ei pea mitte kellelegi teisele midagi etendama. Keegi ei vaata pealt, kuidas keelt abstraktsete mõtete tarbeks väänad. SA OLED VABA – aga kas suudad seda tegelikult olla? Selle vabaduse realiseerimiseks on vaja tervislikku naiivsust, aga minu pea sees elab unetu loom, kes valvab ka märkmiku turvalises embuses, kas see, mida ma kirjutan, on ikka piisav. Kellele me üldse asju teeme, endale või teistele? Impersonaalile. Teiste arvamustest läbi imbunud kujuteldavale iseendale või oma subjektiivsele ettekujutusele teisest? Ja kui võtta kuulda John Bergeri „Nägemise viise“, on vajaliku naiivsuse saavutamine naisena üldsegi võimatu. „Naine peab endal pidevalt silma peal hoidma. Teda saadab praktiliselt lakkamatult tema enda kuvand. [—] Ja nii ongi ta hakanud pidama jälgijat ja jälgitavat iseeneses enda kaheks olemuslikuks, kuid alati eraldiseisvaks naiseidentiteedi osaks.“[2] Jälgija jälgib paratamatult ka päevikulehekülgi. Selle kogumiku põhjal ei oska ma küll öelda, kas päevikute autentsuses on soolise jaotuse järgi vahet, aga ega ma ei tahagi seda teha (kuradi binaarsus).
Siiski tekib küsimus, kust tõmmata piir, millal on isiklikul päevikul ka kirjanduslik väärtus. Ja mis on kirjanduslik väärtus? Värske Rõhk on ju iseenesest vabameelne ja toetab isiklikku keelemängu – see, kuidas ma siin arvustuses-arutluses päevikuformaadi vabaduse maagilisust pühitsen, võiks ajakirja kohta nii mõndagi öelda. Ometi on Rõhu päevikurubriigil teine agenda kui isiklikul märkmikul: see on avalik, autor vaid teeskleb, nagu kirjutaks ta iseendale. Iseasi, kas ta petab lugeja ka ära. See on rubriik, mis mängib „ilukirjanduse ja esseistika piiril“ (lk 7, eessõna): nii vaba-isiklik-ebamäärane vorm, kui olla saab. Nii võib kogumikust leida minavormis kronoloogilist kirjeldavat teksti, uitmõtete üleskirjutusi, ilukirjanduslikumaid lugusid, kirjavahetuse, arsti ülesandel peetud valupäeviku – igasugu tekste, mida ei oskagi üheselt raamistada. Sest kes ütleb, mis ülesehitusega üks päevik olema peab? Pole kohustust olla aus, faktiline või struktureeritud, aga samas on vabadus seda olla, iseendale. „[M]õtlen selle peale, kuidas päevikus on kõik võrdse tähtsusega.“ (lk 150, e. g. s.)


*
Võtsin kogumikust „Sa peaksid rohkem lugema“ kaasa mõtte, et peaks rohkem kirjutama, rohkem oma mõtteid sõnastama. Aga ka hästi kirjutamise alustala on lugemine. Et osata end väljendada, peaks rohkem lugema, nagu ka see, kellele end väljendada, peaks rohkem lugema, et ta oskaks mõtteid vastu võtta. Mäletan ühest kunagisest filosoofiatunnist, kuidas Alari Allik ütles midagi sellist, et tõelise dialoogi eeldus on armastus. Tõepoolest, et suhestuda teise mõtetega, läheb tarvis armastust; ka tekstiga haakumiseks peab sellesse armastavalt suhtuma. Enda tarbeks kirjutatud päevik sõltub väga teistest inimestest: toitub suhetest ja ka panustab neisse, aidates kirjutajal teadlikumalt toimida. Kui see aga lugejate ette tuua, hakkab päevik ise suhteid looma. Elusid kokku siduma.

[1] vt Chris Kraus. „I Love Dick“ – Los Angeles: Semiotext(e), 1997.
[2] John Berger. „Nägemise viisid“. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia Kirjastus, 2019 [1972`], lk 46. Tõlkinud Ingrid Ruudi.

The post päevikukriitikapäevik appeared first on Värske Rõhk.

Tõusvate kaitsekulutuste ja pikeneva kaitseväekohustuse valguses, kui pähe on võetud, et tuleb saada militaarriigiks, Läänemere Iisraeliks, tunneme, et on puudu kunstilisest perspektiivist, mis kirjeldaks täpsemalt inimkogemust selle sees.

Ehk tere tulemast vaatama ilukirjanduslikku performansit tuhandeaastases Eesti riigis. Etendavad Johannes Lilover (JO) ja Ott Rünkla (OA). Teos põhineb 2024/2025. hooajal läbitud kaitseväeteenistusel.

Kaks esimest nädalat

1. päev – JO
Uuestisünd! On joovastav ajada end kiilaks, ajada teisi kiilaks, ja siis alluda mingile tundmatule tulevasele süsteemile, mis muudab reaalsustaju nii rämedalt. Ma peaaegu juba uskusingi, et lähen sõtta, et pean nüüd ruttu-ruttu oma raamatu avaldama, sest ei taha ju ometi surra nii, et ei ole midagi öelnud. Ka Ott tõusis kiilakana ära – kiusas terve päeva naist ja oli muidu pauku täis. Elevus ja õud. Õud selle ees, kui väga see meid erutab.

2. päev – JO
Jääda kahekesi mõistusele läbinisti mõistmatus organisatsioonis on ekstaatiline, et mitte öelda erootiline. Ent see viimane võib olla rohkem tingitud mu siledast peanahast, mida aeg-ajalt tundides katsun, et und peletada. Jõhker ülestimulatsioon – vaid orgiad on veel puudu. Nii palju koondunud võimu. Bataille’ märg unenägu. Tal oli õigus, kui ta sidus sellist ranget organiseeritust, tension’it ja licence’it, seksuaalsusega.

5. päev – JO
Terve päev on sisustatud lõputute lasteaiamängudega: „Nüüd on teil kümme minutit aega, et süüa“, „siin tunnis te õpite koristama“, „haha, tups, naljakas, eks ole. Monster, haha, veel naljakam.“ Kõhe tunne tekib vaikselt – kas sellele ongi Eesti riik üles ehitatud?
Õhtul harjutasime marssimist. Päike paistis, Eesti lipp lehvis. Ott oli muusikast vaimustuses ja vilistas vahvalt kaasa. Rituaal – paar tundi sedaviisi tatsamist ja oledki täielikus transis. Talvise kutse omad on nii toredad ja kui see ongi Eesti, siis mulle meeldib Eesti. Õhk lõhnab hästi. Ma olen õnnelik!

7. päev – OA
Mingis tutvustavas loengus mainiti möödaminnes: „Ahjaa, siin on raamatukogu, kuhu keegi teist nii ehk naa ei lähe, pohhui see.“ Alguses neil oligi õigus, sest kogu meie aeg möödus sõdurisitaga räheldes. Aga kui täna lõpuks aega leidsin, selgus kohe uus probleem: minu kiipkaart ei ava raamatukogu ust. Küsisin juuresolevalt Ameerika laensõdurilt asjatult abi. Paari minuti pärast jõudis kohale keegi vormis kaitseliidu mees, kes palus, et ma ei prooviks enam raamatukokku sisse saada. Ja nii jäigi.

11. päev – OA
SELETUSKIRI
SEOSES MILLEGA: Koridoris püksata viibimise eest
SELETUSE SISU: Viibisin **. juulil umbkaudu kell 16.45 ******** kasarmu koridoris ilma püksteta, sest olin teel vannituppa, puhastamaks oma elektroonikaseadmeid maasikamoosist, mille purk kukkus koos mu kotiga ülevalt kapist alla, määrides tervenisti koti sisu. Sattusin stressi ja ületasin koridori mõtlematult, pükse jalga panemata. Mind märkas ja kutsus korrale nooremseersant H. Sellele järgnevalt jätkasin ülima lugupidamatusega oma tegevust. Hiljem panin püksid siiski jalga, aga oli juba liiga hilja. Luban end parandada!

11. päev – JO
Esimesel linnaloal läksime Otiga mu vanemate maakoju Võrru. Paljajalu koos emaga tomateid noppides hakkas varasem tsiviilelu endast vaikselt uuesti märku andma. Seljale tekkis külm higi ja pidin maha istuma. Selline tunne, nagu mind oleks vägistatud, miski polnud enam loogiline. Kuidas ma kannatasin seda süsteemi, neid plastikust riideid, seda karjumist ja jaburust? Mu emal on elu, keset neid taimi ja järvi, minul ei ole. Oli piinlik mõelda, et olin kordagi seda kaitseväe mulli üldse tõsiselt võtnud. Kui julmaks see muudab – mitukümmend inimest olin ma juba esimese nädala jooksul putsi saatnud –, kui perverssed mõtted olid saanud normaalsuseks. „Peaks R-i siia grillima kutsuma, ja K õde saaks ka tulla, me saaksime teda järjest panna ning ma isegi ei pahandaks, kui järjekorras alles teine peaksin olema.“ Kuidas mind seal alandati.
„Parem tütar lits kui poeg kapral,“ ütles poiss, kes ka ise ühel päeval ikkagi kapraliks sai. Parem kapral lits kui poeg tütar. Parem lits kapral kui tütar poeg. Ei, oot?

12. päev – OA
Tõepoolest, see vaimse vägistamise tunne on väga haiglane. Mu ees, mu taga ja mu sees on teatav rüvetatus alati kaasas ja lahkub minust vaid siis, kui saan koorida maha kõik riided, et sumbata kargesse järvevette. Läks terve päev, enne kui end taas inimesena tundsin. Süsteem on rusuv, täielikku allumist oodates muljub ta mu hinge oma külma ratsionaalsust etendava jõuga. Kes siit väljub ja kas on üldse võimalik, et see olen endiselt mina? Heh, on ikka. Ma olen viisteist aastat koolis ja ülikoolis käinud, kes võiks mu siin murda?
„Here’s a sigh to those who love me, And a smile to those who hate; And whatever sky’s above me, Here’s a heart for every fate.“
– Lord Byron

13. päev – JO
Pühapäeva õhtul naasime kasarmusse – silmapilkne ajusurm.

Kaitsevägi jätkub

JO
Algne elevus kestis vähem kui mu kolmas armumine. Pärast kahte nädalat olime hakanud siinse süsteemiga juba liialt harjuma. Liiga väsinud, et märgata ja üles tähendada neid veidrusi, mille keskele olime heidetud.

OA
Esimene n-ö mõttepaus tekkis siis, kui koroonasse jäin. See oli esimene kaitseväe nädal, mida päriselt nautisin. Istusin terve päeva puldiga juhitavas haiglavoodis, vaatasin, kuidas elu mu akna all käis, ja lugesin vaikselt raamatut.
Nädala pärast saabus kõhuviirus ja umbkaudu pooled meie kallist kompaniist paigutati vanasse majja isolatsiooni. Testiti inimvõimekuse piire tiktokkide vaatamises. Kõige tugevamad sõdurid suutsid vastu pidada kuusteist tundi ööpäevas ja kuidagi selle kõrvalt ka süüa ja sittuda. Mina hakkasin juba uuesti haigeks jääma, sest kaks voodit edasi paigutati sõdur, kellel polnud isolatsiooni tulles küll kõhuviirust, aga oli angiin. Isolatsioonis sai tema kõhuviiruse ja mina temalt angiini. Selles angiinis veetsin järgmise kuu.
Öörahu. Sada inimest köhib. Kõik hakkavad aina valjemini köhima.

JO
Haiguste lõpuga oli otsa saanud ka sõduri baaskursus ning algas autojuhikursus, mis tähendas lahtilaskmist kõigest ebavajalikust, näiteks tunniplaanist. Ärgates ei olnud aimugi, mis, millal või kas üldse toimub. Selline korralagedus lõi väga head tingimused mänguks. Absurdi praxis – tänapäeva budistlik kōan. Tsiviilelus on mul tihtilugu palju madalam kaosetaluvus, tahaks ju alati kuhugi jõuda, midagi tehtud saada, teenida mingit raha või on niisama vaja täita igasuguseid muid pealtnäha tähtsaid kohustusi. Kuid siin, kus olen kinni veel vähemalt üheksa kuud, on lihtne nautida segadust, plaanimuutust, ebaefektiivsust, ummikuid jne, sest see pole sinu asi. Nagu Ott ütleks:

OA
„Angiin? Mis mul sellest, pole minu keha.“

Ma ei tahtnud seda raamatukogulugu ikkagi nii jätta, kirjutasin leitnandile sõnumi ja küsisin, miks ma ei saa raamatukokku minna. Lubas tegeleda. Kaks nädalat hiljem küsisin uuesti. Ütles, et kohe tegeleb. Siis vahetus mu ülem. Küsisin temalt. Ta lubas tegeleda ja kui nädal aega hiljem küsisin, vastas ta, et keegi ei tea, isegi brigaadiveebel mitte. Nii tuligi välja, et raamatukogu on suletud ja keegi terves linnakus ei tea sellest midagi.

JO
Kui parkida ühe ilusa sileda männi kõrvale ja ronida veoki otsa, saab ennast mööda puud alla libistada nagu tuletõrjuja. Ning kuna midagi muud niikuinii teha pole, saab seda teha vähemalt kakskümmend korda.

OA
Jaa, siin on mingi tunne, et meil lasti tegelikult suht vabalt mängida. Kuniks jälle ei lastud ja ma sain nipsu laskmise eest seletuskirja. Ent ma sain seletuskirju üldse kõigi asjade eest:
SELETUSKIRI
SEOSES MILLEGA: Vääritu nalja korras kubemepiirkonna lühiajalise paljastamisega
SELETUSE SISU: Esmaspäeval, **.**.24 umbes kell 16.30 vahetasin oma toas riideid, et suunduda pesema. Seletasin elavas meeleolus midagi oma kaasvõitlejale, kui teine kaasvõitleja, reamees M, juhtis vägagi pahaselt mu tähelepanu faktile, et mul olid jalas vaid aluspüksid. Olin üleva meeleolu tõttu lõbusas tujus ja pidasin naljakaks vastata tema ülereageerivale kommentaarile, paljastades viivuks oma kubemepiirkonna. Minu sõnum selle aktsiooniga oli anda reamees M-ile mõista, et ta on eelnevale reageerinud kaugelt liiga hüsteeriliselt. Minu tegu nägi mitu toakaaslast, kelle vahetu reaktsioon oli rõkkav naerupahvakas. Kuid juba mõni hetk hiljem, kui naer oli vaibunud, mõistsin oma teo täit tõsidust ja süütunne vääritu käitumise pärast saadab mind siiani. Luban enda parandamist jätkata täie tõsidusega.

***

Suur õppetund sellest seigast on karja meelestatuse olulisus ja n-ö demokraatia kaitseväe süsteemis. Kui keegi karjale ei meeldi, saab ta alati täiesti õiguslikult üles puua (kartsa puudumise tõttu saab tänapäeval otse Tartu vanglasse sõita). See on vajalik auru väljalaskmise meetod, mis lahendab hästi üleinseneeritud süsteemist tulenevaid inimestevahelisi pingeid. On tähtis, et mass saaks ühineda ja ühise võidu üle rõõmu tunda. Igatahes selle seletuskirja järel ma enam nädalavahetuseti väljas ei käinud, sest minu vastu alustati distsiplinaarmenetlust.

JO
Kolonel pidas ühel päeval riviplatsil meie südikusest kõne. „Me ei tohi nõrkeda!“ – samal ajal kui kipsis jala ja karkudega tüüp lonkas hästi aeglaselt riviplatsist mööda, kilekott õlal. Enamasti ununeb ära, et kaitseväe lõpp-punkt on sõda ja laibad – silmad, mis ei avane enam kunagi, vanaema külm keha. Tundub natuke vale mängida lasteaeda, kui lõppeesmärk on suurim kuritegu inimhinge vastu. Üleüldiselt häiris mind tihti kaasvõitlejate ükskõiksus surma suhtes. Ma ei eeldagi, et peaksime kõik ringis oma tunnetest rääkima ja üksteise õlul nutma, aga selles oli midagi õõvastavat, kuidas elevanti ruumis kordagi isegi ei nimetatud.
Mis värk ikkagi selle surmaminemisega on, mis on poolt- ja vastuargumendid? Kas on mõtet lasta pool oma rahvast ära tappa? Enne kui oma riiki kaitsma minna, tuleb aru saada, mis on meie riik. (Rahvusriikide destabiliseerumise kontekstis piisaks ehk lihtsalt küsimusest „Mis on riik?“.) Esimeses klassijuhatajatunnis oli ühel
slaidil päris pikk Rousseau tsitaat, millest seersant bot peatumata üle keris. Kaitseväes võib väga ruttu ära unustada, mille eest kogu see organisatsioon üldse algselt seisma pidi.

Iga päev algab uuesti

OA
MA OLEN SIIN HETKES JUBA OLNUD. IGA PÄEV ALGAB UUESTI.
Vananedes suudab inimene vähem kogeda. Kui arvestada ainult neid elusündmusi, mis jätavad sügava jälje, on elu poole peal, kui inimene on 23. Mina olen kakskümmend kolm. Pool mu elu on läbi. Ja siin ma olen.
Miks ma ei võiks olla normaalne. Heh. Normaalne, see ongi nende ülim unistus. Et kõik oleksid ühteviisi normaalsed. Norm. Tõmba normiks. Mine sinna männi taha ja lükka see oks endale perse, sa taun pärdik. Vaata korra peeglisse, sa alaarenenud värdjas. Tead mis: kui ma saaks sinu ja terve su geenifondi ühe sõrmenipsuga maamunalt pühkida, teeksin seda silmapilk. Ja kui su sitane seaaju suudaks vaid üheks viirastuvaks sekundiks mõista, kui suures isekaevatud augus me inimkonnana oleme, siis sa, ahv, laseksid end ise maha!

JO
Olen kell kaheksa õhtul üksi siin sõdurikodu teisel korrusel ja porisen omaette: „Ma ei taha elada. Ma ei taha elada.“
Inimesed on mulle ette heitnud, et „ise sa ronisid sinna Võrru“, aga kas siis Lõuna-Eesti polegi Eesti? Kaitsevägi vireleb, täis vaesust ja hoolimatust. See ei ole aumeeste mäng. Mu seersant podisemas toidupakist Kekeci pasteeti süües: „See ei ole koeratoit. See ei ole koeratoit.“
Üksildased jumalad, kelle viimane lootus on neile langevad silmapaarid.

OA
Paar kuud möödus ilma igasuguse mõtteta raamatukogust. Kui ei saa, siis ei saa. Ent ühel õhtul juhtusime nägema, kuidas kaks venda raamatukogust välja tulid. Ah? Ja tõesti, läbipääsukaart avas ukse. Nii saigi raamatukogust meie peidupaik, kus oleskleda eemal närvihaigusest, mis kutsus ennast eri nimedega „sõduriteks“.

***

Täiesti segane tunne valdab mind endiselt. Kõik jätkub samas üksluises rütmis, iga päev on déjà-vu. Alguses tundub päev ikka ja jälle lõputu. Õhtu kestab viivu ja viimse tunni neelab olme. Järgneb äratus unenäost ja juba jälle elavad mu vanemate majas punased. Nii palju, kui mu mälu võtab, on nad seal alati elanud.
Mul on kadumas igasugune mälupilt elust tsiviilis. Muidugi olen siin kasarmu aias kinni olnud juba üle kuu aja. Vanglatunne mind isegi ei häiri (mida vittu ma nüüd ajan). Kõige hullem on lõputu lootusetus, mis kogu seda ettevõtmist saadab. Kogu absurdum. Mitte ühelgi tasandil pole elu sellisel kujul nagu siin loogiline ega õigustatav. Tekib tahes-tahtmata küsimus, mille eest me võitleme. Et noored saaksid kaksteist tundi päevas TikTokis ingliskeelset AI-slop’i vahtida? Rõhk sõnal ingliskeelset – praeguses tempos jätkates on eestlus surnud juba ammu enne seda, kui Vene armee üle Eesti piiri kohale jõuab.
Ma ei suuda uskuda süsteemi, mis minu võimeid nii halvasti ära kasutab, aga see kehtib vist kõigi süsteemide kohta, millest ma siiani osa olen võtnud. Ja tegelt on mu võimed mingi täiesti imeliku koha peal, seega on igati loogiline, et siin ei leita neile rakendust. Lihtsalt jõle vastik on tunda end mitterakendatult, sest see tähendab omamoodi roiskumist ja surma. Kriipiv tunne, et asjad oleksid saanud minna teisiti ja et kui õigel hetkel oleks mind aidanud õige inimene, oleksin praegu teistsugune ja parem. Aga kui minu eesmärk ongi seda jõuetut valu kannatada, töötades uuesti ja uuesti täiesti valede asjade kallal, siis hea küll. Ma teen seda. Lihtsalt ma ei näe, kuhu see viib. Tra, selles tundes on nii palju haledust.
Nagu see kõik jääks mu enda julguse taha. Või pealehakkamise.

JO
Kuidas hästi aega veeta: mängime surnut.

OA
Mul on kõriauguni kaasvõitlejate orjameelsusest. Nende suurim mure on see, kas jagu ja rühm käituvad ikka täpselt nii, nagu peab. Kui keegi veel korra dubleerib „Karp korda“ või „Kutid, me peame kiiremini liigutama“ vms käsku, siis ma… prolly kannatan selle vaikselt välja, aga luban endale kujutluses ühe magusa püssikaba löögi tema kuklasse. (Johannes: „See on nagu siis, kui sa näed unes, et kused oma bully voodisse, aga tegelt pissid lihtsalt püksi.“) Mulle heidatakse kogu aeg ette, et ma pole seest surnud ega pookinud oma ego selle suure ja hoomamatult jälgi üksuse külge selles tülgastavas asutuses…
Täna sain kuulata ära terve Šostakovitši seitsmenda sümfoonia, samal ajal kui ülejäänud kasarmut koristasid. Tunne oli nii ülev, et seda on raske kirjeldada. Alguses hakkasin sellest ilust naerma. Kuidas on võimalik, et meil on olemas kaasaskantavad seadmed, millest saab kuulata sümfoonilist muusikat, ja keegi ei tee seda? Mis maailmas me elame? Kedagi siin ei koti mitte miski peale autode, raha ja tussi. Kogu ülejäänud maailm võiks enamikule täiesti olemata olla.

JO
Endiselt lapssõduri tunne, mul pole mingit usku, et meist saaksid kunagi mingid päris sõdurid. Reservvägi on kasulik ainult poliitiliselt, päriselt lastaks meid lihtsalt drooniga õhku. Esimene kord, kui liitlastega koostööd tegin, ütlesid nad mulle: „Don’t worry, it’s all made-up anyway.“
Mingil hetkel avastasime, et reedeti saab tegelikult ilma mingi erilise põhjuseta varem ära küsida. Kuid ma ei suutnud seda kunagi teha. Mulle ei meeldinud ülematega rääkida ja ma ei testinud vist kogu kaitseväeteenistuse jooksul ühtegi piiri. Pead aktsepteerima, et sa oled siin vabatahtlikult, sest nii lihtne on teenistusest pääseda. Mina näiteks olin liiga arg. Kardan liialt süsteemi ja autoriteeti. Ma ei oska valetada.

OA
Raamatukogu ja selle puutumatus said nii enesestmõistetavaks osaks meie elust, et olin äärmiselt häiritud, kui sinna hakkas tasapisi tulema igasugu muid tegelasi, kes rüvetasid minu püha chill’i oma äärmiselt ebasobiva kohaloluga. Täiesti küsimata hakkasid nad tegema ebamääraseid häälitsusi, mis tüüpiliselt kaasnevad arvutimängudega. Eriti viimasel kahel kaitseväenädalal näis, et nüüd on küll kõik raamatukogu üles leidnud. Me leidsime niimoodi isegi ühe uue sõbra, peidupaik aga hääbus igaveseks.

Roojane elu

JO
Kui segane hambaarstitädi mind ründas ja luba küsimata mu hambaid viilima hakkas, sain sellest nii suure adrekalaksu, et läksin otsekohe vetsu pihku peksma. Mokk tuimestusest veits irvakil, ila tilkumas.
Enne kui Innocentius III paavstiks sai ja oma mehed Eestit ristima saatis, kirjutas ta ühe keskaja menukaima teose „Inimolu viletsusest“, mis on meditatsioon maise elu kaduvuse ja roppuse teemal. Just nii ongi ehk parim kirjeldada kaitseväes veedetud aega.
Ubi sunt ehk kus on need, kes enne meid siin kõndisid? Ülemise narivoodi liistudelt saab lugeda eelmiste vangide ajaarvamist, motiveerivaid loosungeid, nagu „every new beginning comes from some other beginning’s end“, või lihtsalt kogeda, kuidas nad sind putsi saadavad. Kui palju noori elusid on sellelt tapamajalindilt juba läbi käinud. Ma loodan, et ma pole kuidagi jätnud vale muljet, nagu kaitsevägi oleks eriti raske – ei, see on füüsiliselt ja ka vaimselt vägagi tehtav, kui pea liiva alla matad. Probleem on pigem terves selles vaimses mõttetuses. Puht hale hakkab meist kõigist, kui mõtlen, et keegi peab pärast mind seda sitta jälle otsast peale tegema. Raiskamine! Raiskamine!
Suurema osa talvest veetsin igasugust seksuaalterrorit lugedes: „Soodoma 120 päeva“, „Venus karusnahas“, „Silma lugu“. Kui tunned end inimolus lõksus, taeva ja põrgu vahel kõikumas, on võib-olla kergem vabaneda mitte niivõrd kõrgustesse pürgides, vaid end hoopis elajate keskele langetades. Metsistudes. Kõhuviirus, kell kolm öösel vetsupõrandal. Sittusin ja oksendasin end korraga täis. Hingeldasin higisena selle sees, enne kui roomasin käpuli pesuruumi, et riideid pesta. Lükkasin varbaga vahvat pruuni ollust duši äravoolutrappi.
Vahepeal peab kaitseväes olema ettevaatlik „ma tapan kellegi ära“-naljadega, sest muidu seisab leitnant lasketiirus su selja taha ja sihib terve tunni oma relvaga su kukalt. Aga kui on juba talv ja mingil tüübil meie toast on päriselt fucking Glock autos, siis kedagi enam ei huvita, kõik on juba nii väsinud. Miks meie lemmik-kiusatav läheb psühholoogi juurde, miks on meie lemmik-kiusataval Glock kaasas? Ta lubas end ära tappa, nii et ta pandi relvaruumi laskemoona lugema ja relvi hooldama. Vaatame filmi „Klass“ ja valime armsasti, mis tegelased olla tahaksime, kui Glockiga poisil meist kõrini saab. Valveüksuse infotunnis vehib ülem pika pulgaga ja kõik ajateenijad oleksid nagu speed’i teinud, kui viiendat korda küsivad, kas vajadusel võib ikka tsiviilisikute vastu tule avada.

„Türa sa mind kolm korda munadesse lõid?“
„Mida sa ajad, ma lõin ainult kaks korda.“

Ent kõige selle kõrval ümbritses mind ka ilu. Heast rääkida on kõige selle peale nüüd kuidagi kohmakas, kedagi ei koti ju, et mu silmanägemine läks metsas paremaks. Või need suveõhtud, mille veetsime päikeseloojangul marssi harjutades. Ma valetaksin, kui ütleksin, et kell neli öösel külavaheteedel sõitmine ja lugematute metsloomade nägemine mind külmaks jättis. Nägin neil vaiksetel öötundidel, ajal, mil ma muidu kunagi üleval poleks, rohkem ilu kui kõigil eelmise aasta reisidel kokku.
Laskelaagri kevadiselt punetav päiksekuma, tuuletu loojang särgiväel, soine põlenud kasemets, kus sõdurid laisalt võsa maha peksavad. Nõjatun kännule ja vaatan neid tööd tegemas. Mõtlen: „Huvitav, mida Jumal mulle selle pildiga näidata tahab?“

Ja tegelikult oli see ka kunstiliselt pooleldi viljakas aeg – veetsin aega kahe hea sõbraga Wagnerit kuulates ja kirjandusklassikat lugedes. Ühes nädalases metsalaagris lugesin neli raamatut ja vaatasin läbi viietunnise tummfilmi Napoleonist. Selle osa edasiandmisega on mul enim raskusi, sest ma kardan, et siis ei võta inimesed seda vägistamise osa enam tõsiselt. Nagu siis, kui oled depressioonis, aga ühel peol korra liiga õnnelik ja hakkad muretsema, et äkki sind ei usuta enam.

Polis

JO
Probleem on selles, et Eesti kaitsevägi ei anna edasi seda, mille eest (loodetavasti) seisavad eestlased. Nüüd jõuamegi lõpuks tagasi alguse juurde, kus ütlesin, et peab väga hästi aru saama, mis on Eesti riik ja sinu suhe sellega. Sest kui veeta aasta aega järjest kohas, kus ei ole kultuuri, inimlikkust, korda ning kus õpid rohkem vene keelt kui venelased eesti keelt, siis sa lihtsalt enam ei mõista, miks üldse meile see riik.
Kaitsevägi praegusel kujul on Eesti noorte hukatus – suurem osa allohvitsere on kohutavalt halvad eeskujud: ebasportlikkus, imal suuvärk, madalalaubalised naljad ning elu, mis tundub keerlevat vaid energiajookide ja tupsu ümber. Peale ühte alandavat ja täiesti ebavajalikku monoloogi ütles veebel, et andke teada, kui ta kellelegi haiget tegi. Tegi küll, Eestile.
Miks me Otiga peame olema justkui Eestiga sõjas, et Eestit kaitsta? Et kaitsta eesti kultuuri ja kirjandust, pean hakkama vastu Eesti Kaitseväele ja selle kaudu mingil kujul meie riigile. Riik ei võrdu kultuuriga.

OA
Praeguses maailma koloniseerimise ja tehnologiseerimise etapis on väga keeruline olla pisike hääleõiguseta riik. Maailm on liiga suur ja meie liiga tillukesed. Küsimused, mida väärtustada ja mis suunas liikuda, on üliolulised, sest vale valiku korral hääbub meie riik kiiremini, kui oodatagi oskame. Või midagi sellist, ma tegelt ei tea. Ja ma pole kindel, kas enam hoolin.
Ahto Lobjakas on pea ainsana suutnud kirjeldada kaitseväes käimise tunnetuslikku poolt, öeldes, et Eesti kaitsevägi on nagu küünalde viimine kirikusse lootuses, et Jumal premeerib meid vagaduse eest julgeolekuga. Nagu küünlad, põlevad siin ka meie elud.

JO
Usun, et oli võimas tunne luua Eesti riik. Midagi uut ehitades on ka sõtta minna palju loogilisem. Aga palju raskem on seista stagneerunud riigi eest, kus saab ainult kaotada. Praegusel kujul on Eesti nagu kunagine EKRE – opositsioonierakond, mis funktsioneerib ainult siis, kui pole võimul.

Ma olen väsinud, et teeskleme kedagi teist, kui kõik meie otsused tõestavad ikka ja jälle, et oleme orjad. Seda süsteemi ei saa alt ega keskelt parandada, diskussioonil ei ole mingit mõtet. Vahet ei ole, kas kaitseväes on hea toit, kaheksa või üheksa tundi und või kas pead oma juuksed ära ajama. Ei ole isegi vahet, kas saad nädalavahetustel välja või mitte. Eestlane on lihtsalt valge ori ja me peaksime seda tõsiasja endale rohkem tunnistama.

ENDEX ENDEX

OA
Loo narratiiv on nõrk, aga see on rohkem kaitseväe kui meie kirjutamise süü.

JO
Antiklimaatiline lõpp, sest kaitseväel polegi lõppu – nad annavad sulle toreda lendlehe, mis planeerib ilusti terve su edasise elu reservteenistuse raamistikku. Mu netipõhine tagasisideküsitlus jooksis kokku ja kustutas vastused.
Kompaniisisene uuring oli küll paberil, aga seegi läks teise rühmaga sassi ning visati minema. Tühi käepigistus kõige selle lõpus. Aasta mu elust, aga rühmaülemal polnud mulle mitte kui midagi öelda. Kas saab olla veel selgemat tõestust raiskamisest? Ott ei saanud linnakust lahkudes isegi peksa, nagu paljud poisid olid lubanud. See on mudane asutus, roojane mülgas.

Lahtised allikad, paradiis, mind jätnud on maha.
Ei ole keegi siia ilma sündinud, et surra.

Ainus, mida pärast sellist kogemust veel teha, on siit riigist lahkuda, sest surnuna pole must kellelegi kasu.

OA
„Elu on nagu surm.“
; )

The post Meie sõda appeared first on Värske Rõhk.

*

Kilu kilu iluke
ilu ilu piluke
mis passid seda paljast ihu
kähku kähku kasukasse
nööbid nööbid nööbid
voldid tõmba rihmaga pingule
ÄRA MÜTSI UNUSTA
mütta mütta
niigi nõdrameelne
koblin koblin oblikas
sinu jaoks on see pühapäeva simman
mina argipäeviti elan selles
vaata
päike vajus ära
nüüd sinul aeg ka koju minna.

*

Iga peni noolib täna konti
sülg voolab suust suhu
ihad ja pihad saand üheks
sulepadjad suletekid sulejoped
lahkame päikest ja kuud
mis sest et endalgi sul keti maik on suul
voolame koos voolame üheks saame üheks
kolime kokku ja siis jälle lahku
kompame piire kompame üksteist
kuulame südant ja kurba tuult
mida kõrgemad mäed
seda suuremaks kasvab iha
määrind ära su valge lina
hingab südamesse nagu väike poju
ja siis iga roju oma koju.



Seminar

Ükshaaval vajuvad kõik suud pärani
tükk tüki haaval
tilk tilk tilga järel
kõik kukub tasahaaval läbi
kukub kukub kukub
kuni kägu lööb kahtteist tagasi
edasi tagasi edasi tagasi edasi
ta ei kuku vastu
sest katkised kellad nõustuvad teistega
vaid kaks korda päevas
udu on kõik tõmmand soppidest välja
tõde on päevavalgust näind
linnud laulavad jälle
aga minul on klapid peas.

The post “Ma käisin eile 5. klassis” jt luuletusi appeared first on Värske Rõhk.

Laupäeval, 4. aprillil toimus Von Krahli baaris noore kirjanduse ajakirja Värske Rõhk 100. numbri ilmumise puhul karneval, kus jagati ka aastaauhindu 2025. aastal ilmunud parimatele kaastöödele. Auhinnasaajateks olid Karin Orgulas, Emel-Elizabeth Tuulik, Maara Parhomenko ning Mihhail Boitsov.

Preemiaid jagati neljas kategoorias – luule, proosa, kriitika ja vabaauhind. Luulepreemia pälvis Karin Orgulas oma nõiduslikult rütmiliste luuletustega (“*TUUL ÖÖDE VAHEL ON LEEBE” jt luuletusi, Värske Rõhk nr 94) ja proosapreemia Emel-Elizabeth Tuulik oma halenaljaka novelliga ühest traumaatilisest juhtumist (“Kuidas minust sai kusik”, Värske Rõhk nr 93). Parima kriitikateksti preemia sai Maara Parhomenko oma mängulise arvustuse eest Gregor Kulla raamatule “Peenar” (“Viljakas kohatrauma”, Värske Rõhk nr 93) ning vabaauhind kuulub Mihhail Boitsovile Viktor Antipovi luuletuste tundlike tõlgete eest (“*jorutan lindude keeles” jt luuletusi, Värske Rõhk nr 97). Laureaadid valis välja ajakirja toimetus koos kolleegiumiga.

“Möödunud aasta näitas taas, et eesti noor kirjandus elab ja särab! Luulet ja proosat kirjutatakse jätkuvalt palju, nii sügavalt isiklikel kui aina enam ka laiemalt sotsiaalselt tundlikel teemadel. Kriitika- ja esseistikarubriigis ilmutatakse aga haruldast mõtteteravust ja julgust oma häälega kaasa rääkida,” ütles ajakirja peatoimetaja Saara Liis Jõerand. “Tänavuste laureaatide tekstid on kõik säravad näited oma žanrist. Soovitan väga lugeda!”

Auhinnad anti üle Von Krahli baaris toimunud karnevalil, kuhu kõik külalised olid oodatud kirjandusest inspireeritud kostüümides. Lisaks laureaatidele esines ka Elise Metsanurga ja Kristiin Räägeli technoluuleansambel Juhan Liin, kelle etteastes põimusid läbi aegade Värskes Rõhus ilmunud luuletused elektroonilise muusikaga.

The post Värske Rõhu aastapreemiad 2025 appeared first on Värske Rõhk.

Illia Rudiiko

/nende lapsed/

aadamal oli tätoveering
rave me
ta keeras suitse
Elu ja Teadmiste puu lehtedest
kopsudest tõusis tal pilvina
metallurgilist auru
puude viljad andis ta maksudena ära
ta tähistas Suurt Ajastut
eeva võttis aadama küljeluu
ja lõhkus sellega Berliini müüri
selle eest ajas Jumal nad Suurest Ajastust välja
ja nende lapsed pole seda kunagi näinud



/Katerõna: maailma vöötamine/

teipisin aknaid
et
kui plahvatab
ei külvaks klaasikillud
vaipa üle
sest äkki lähevad veel kasvama
teipisin akvaariumi
et
kui plahvatab
ei lekiks sealt välja
uppunud kalade varjud
teipisin peeglit
et
kui plahvatab
ennast ikka
enda kodus
näeksin
teipisin pildiraami
aga
musta teibiga
ja ainuke asi millele ei jätkunud
teipi
foto nurka
olin mina
nii ma seisangi katkisena
praod laubas
ja õhk käib minust läbi
otsekui lõhutud aknaruudust



/* * */

kuu keerleb taevas
justkui kastan tänavakividel
otse meie akna all

tunnetan mõlema ettemääratud saatust
sest kummalgi ei õnnestu kunagi
anda edasi elu

ja inimkehade äravoolurennid
mis on nimetatud esivanemate
auks ja häbiks

ja jumalast hüljatud lomp
millesse ta kiirustamata ja edutult
kustutas oma suitsukonide tähekogu

lõpuks saab neist mõtete prügimägi
sellele kelle silmad upuvad
aknaruutu

ja neis prügimägedes
alumises ja ülemises
leiavad rahu mõlemad kastanid

ja lõpuks rahuneme ka meie
sel uneta ööl
akna ääres tänavakivide kohal
kolme tähe all
mis võtsid taevas sirgesse ritta
täpselt nagu selle luuletuse pealkirjaski



Ivan Hnativ

*

laubad vastamisi
sosistlevad elupuud

meie tikriga
kuulatame
püüdes mõista
mida räägib kuusk

kumiseb
allika üleskaevatud
süda



*

noole
nikerdatud
mahl

puu
katkestatud
mälus



*

helin
vajub
küla kõrvu –

mäe peal
lööb loitma
lõke

milles
mehed
pesevad oma särke
muudkui
mustad

mäe otsast veereb alla
päikeseratas

ja sulavad ühte
põllud
ja adrad



*

peaaegu
esimese lume valged kärbsed –

õuntel kasvab selga
vandlikarva nahk
nende
viimased karjad
veerevad alla unne

öösiti
kõmmivad vastu seina
viljaterad –
mustad südamed

Katja Novak

*

väsinud kätega
tood ennast maailma
maailma endas
maailma endasse
ütlemata kergelt
kõneled ajast
mis möödub keeles
sõnades kajades
võbeleb huultel
kogud kroonlehti
hellade käeliigutustega
tasa ja targu avanevad
nad sinu hommiku
ilmaruumis

kõik see ununeb peagi

02102017



LK mälestuseks

kõik me olime
kõik me olime kõigi ja mitte kellegi jaoks
kõik kõigile ja eikellelegi
endale
ja siis tuli väsimus
valgus laiali üleküpse
linna majakatustele
kõik me olime
kõik me olime elus
kõik me tulime alles kodust
kõik me olime nagu me ise ja
veidi ka nagu lapsed
vaid vihma oli veel kuulda
see koputas vastu pingul öökangast

kõik me olime
kõik me olime nagu me ikka
kõik me olime nagu ike oleks meile võõras
ja unenäod kui liblikad
lendlesid su hallide ripsmete
ja mõtete vahel kaugele
kuhugi kaugele
otsides kevadet

07062018



kolmas ja neljas eesti keeles kirjutatud luuletus

viimane osa etendusest nimega
„kuidas kõlab aeg“
jääb ära
viimane vimm
viimane vimm
vimmast on halvem
väänatud salve
keel aga viimaks
viimistleb välja
aigu om!

viimane osa etendusest
jääb ära



*

mets vaatab meile otsa
nagu meie otsime teed
võõraks jäänud rajal
mõlemad harjuvad lähedusega
üks kuulab teine kuulatab
üks kuulab teine kuulatab
vaheldumisi hingavad koos sama õhku
mõlema kopsudest kasvab
sama vastsündinud mets



Julia Rupeka

*

Rõõmuga hingan välja
Rõõmuga elan neid päevi
Oodates seda imelist aega
Päeva, mil kõik jõuab lõpule
Lahkun rõõmuga
Keegi hakkab nutma
Keegi tunneb rõõmu
Aga mina olen õnnelik
Alles kujutlen, aga juba õnnelik
Las tulla
Las tulla, las kõik jõuab lõpule
Üksteise järel
Sulguvad mu elu kapiuksed
Juba seisan koridori lõpus
Kõik lambid on kustunud
Peale viimase mu kohal
Millal see juba kustub?
Millal saab pimedus mu endale?
Millal võtab pimedus mind sülle?
Millal ta täidab kõik?
Embab mind?
Äiutab
Ma tahan end üleni anda
Las kaob kõik
Iga viimnegi raasuke
Viimne kui mälestus
Viimne kui kahetsus
Viimne kui valu
Las ma lakkan olemast
Nagu mind poleks kunagi olnudki
Kas keegi kuuleb mind?
Kas keegi kuuleb?
Keegi?
Keegigi?
Lööge juba ometi puruks see viimane lamp

Julia Rupeka (1998-2025)

Ta oleks võinud hukkuda Vene raketilöökide all – Harkivis või Odessas. Aga ta leidis traagilise lõpu vaikses Tallinnas Narva maantee ja Reimani tänava nurgal 2025. aasta 10. augusti õhtul. Ta jäi bussi alla ja suri kohapeal, sellest teatasid toona ka uudised.

27. novembril, kui neid ridu kirjutan, oleks Julia saanud 27-aastaseks. Ta ei pidanud end kunagi luuletajaks – kui just mitte arvesse võtta seda, et käärid ja habemenuga lõid tema käes tõelist poeesiat. Nii ma talle vahel ütlesin, kui teda eriliselt kiita tahtsin. Julia oli barber, meestejuuksur, pärit Ukrainast. 2022. aasta märtsis lahkus ta kiiruga Harkivist ja läks, kuhu parasjagu sai – Tallinna. Ta ei osanud isegi lõpuni seletada, miks just siia.

Tema juuksuritoolis rääkisin lugusid ja seletasin näiteid, mida olin loengutes kasutanud, ning jagasin ka mõne oma teksti plaane – vahel juba algidee tasandil. Julia palus mõnikord, et avaksin mõnda kirjandusteaduslikku teemat võimalikult lihtsalt, et tal oleks seda hõlpsam jälgida. Ma tõesti rõõmustasin, kui mul õnnestus teda kõigi nende tema igapäevaelust üsna kaugete ja isegi pisut kummaliste lugudega päriselt kaasa haarata.

Julial oli loomulik, siiras huvi elu vastu – ta arvas, et just uudishimu on inimese intellektuaalse arengu põhjus. Tal oli haruldane kuulamisoskus, ta kordas sageli naljaga pooleks, et hea barber on ühtlasi psühholoog, kes on valmis inimese ära kuulama ja teda toetama.

Nii kujuneski meie vahel nende kolme aastaga välja sõprus. Ühel korral, pärast ränka öist äikest, kirjutas Julia mulle: „Äike oli nii hull, et mul lõid flashback’id välja, ajas isegi oksele. Selline kõmin nagu tabamus (прилёт)“. Muu hulgas rääkisime sageli surmast – nagu paljudel ukrainlastel, oli ka Julial lähedasi ja tuttavaid, kes olid rindel või Vene rünnakutes hukkunud. Ta ütles tihti, et surma ei ole hirmus karta, kui tead, mille eest sured.

Selle taustal mõjub Julia hukkumine eriti traagiliselt ja ka absurdselt. Möödunud suvel otsustas ta esimest korda näidata mulle mõnda oma luuletust – need olid kirjutatud iseendale, meeleolu ajel, vähimagi soovita neid avaldada või end mingil moel kirjandusmaastikuga siduda. Siin trükitud luuletus jääb mälestuseks inimesest, kellest jään puudust tundma terveks eluks.

Mihhail Trunin
Tallinnas, 27.11.2025

The post Ukraina vihik appeared first on Värske Rõhk.

Liivalosse sai üha uuesti ja uhkemalt ehitada, ent see polnud sugugi nii põnev kui järv ise. Kaldalt madalasse vette hüppamine ei täitnud temas seda uudishimulist tühimikku, mis ammuli suuna aina laiemaks vajus. Ema muudkui hoiatas. Või kui polnud see ema, kes püsti tõusis, käe silmile tõstis ja murelikult Jonast jälgis, oli selleks isa või vanaema, harvem vanaisa. Kaugemale ei tohtinud minna. Hoiatused kõlasid kõrvus saatuslikult, kuid samavõrra ka kutsuvalt.
Ometi kuulas Jonas alati sõna. 
Kui ta suuremaks kasvas, haaras keegi poisi käekõrvale või kaenlasse ja viis vette. Teda hoiti kõhu alt, et Jonas saaks käte ja jalgadega pritsida, ujumist teeselda. Omal jõul poleks ta suutnud edasi liikuda. Oleks kohe põhja vajunud, suu vett täis. Palju lõbusam oligi see, kui isa tal kätest kinni võttis ja siis läbi vee tõmbas. Jonas aina lõkerdas, vesi läkski kurku, tuli köhida. Tuli emale kinnitada, et kõik on korras. Siis võis uuesti teha. Teinekord võttis isa Jonase sülle ja viskas ta siis endast eemale, aga mitte liiga kaugele – alati nii, et vesi oli isale kõhu või rinnuni. Isale oli seal madal, Jonasele mitte.
Esimesena õppis Jonas ära selle, et põhjast tuleb end tagasi üles lükata.
Kui ta vanaema ja vanaisaga randa sattus, hoidis ta kaldale. Vanavanemad ei osanud vees lõbutseda nii, nagu isaga sai. Kaldal hakkas igav. Ikka jooksis keegi mööda, pritsis vett ja häiris Jonase tegutsemist. Liivalossidele astuti peale ja neist hakkas ta ka tasapisi juba välja kasvama. Korjas hoopis kivikesi, aga lutsu ei saanud nendega visata, sest inimesed ujusid. Oli ainult üks hea koht, kust veele ligi pääses – mujal olid kõrkjad.
Lõpuks sai ta kaaslaseks ujumisrõnga. Harjutas tõmbeid ja tõukeid edasi, oskas juba päris hästi, aga ilma rõngata ujuda ei julgenud. Ootas, et saaks harjutada. Kord õpetas teda ema, kord isa. Jonas tuletas endale meelde, et korraga ei olegi võimalik selgeks saada.
Niipea kui järv tee pealt paistma hakkas, pani Jonas rõnga ümber ja kiirustas vette. Ema hõige jäi kaugele selja taha: „Kui külm hakkab, siis tuled tagasi!“ Kedagi teist rannas ei olnud. Ainult nemad. Seda võimalust pidi kasutama – ujuda üksi järves.
Kui vesi oligi natuke jahe, siis emale ta ei öelnud.
Jonas keeras end rõngaga nii, et oli peaaegu selili. Päike sirutas pilvede vahelt nahale ja soojendas ka järvepinda. Kodus luges ema sõnad peale, et kaugele ei tohi minna, aga kui ujumisrõngas ise otsustas Jonast kanda, siis nii lihtsalt oli. Kandiski kaugemale. Kõrkjate taha.
Ema lamav kogu vilksatas kõrkjate vahelt. Päike paistis talle peale. Jonas kissitas silmi, et teda näha. Siis muutus järv tumedaks. Päike kadus pilve taha. Jonas vedas veepinnale sõrmedega vagusid. Ümises. Haaras mõnest kõrkjast kinni ja jäi nõnda korraks peaaegu seisma, nagu oleks järve põhja ankru kukutanud. Kui ta uuesti kõrkjast lahti lasi, kandis veevool teda edasi.
Nüüd mõtles poiss tagasi ujuda, pööras end kõhuli ja lükkas jalaga, riivas midagi ligast. Vetikas. Vetikad talle ei meeldinud. Jonas vingerdas kaugemale. Jälle puutus ta seda vastikut tundmatut. Ähmasusest vormus hirm. Ta ei tahtnud järele vaadata, kas see ikka oli vetikas. Mõtted rändasid omasoodu. Hüplesid. Vilkusid. Järv tundus tumedam. Kiskus Jonast kaldast kaugemale. Ta lükkas aina jalgadega, tõmbas kätega, et eemale saada. Korraks heitis ta pilgu üle õla ja pigistas siis silmad kähku kinni. Ema polnud näha. Ainult kõrkjad. Jonas oli üksi. Karjuda ei julgenud. Siis oleks keegi pahaseks saanud.
Ümberringi olid vaid varjud. Jonas rabeles. Vesi oli talle vastu. Tuul oli vastu. Kõik tundus teda tagasi lükkavat, otsekui olnuks kuskil sealsamas auk, mis teda endasse tõmbas. Oli ta taha vaadates tõesti kellegi silmi näinud? Mustad põhjatud silmad, mis tirisid teda endasse. Kaks kaevu.
Ta sirutas käe välja, et kõrkjatest kinni haarata, ent need libisesid peost. Aga ometi! Ühest tugevast kõrkjast sai ta kinni. Jonas vinnas ennast kõigest väest ja kallas tuligi lähemale. Ainult et jalg surises, kipitas. See jalg, mis oli tundmatut puutunud. Oli keegi temast kinni haaranud? Olid need olnud hoopis hambad, mis säärde suruti? Õhk lõhnas ebameeldivalt. Järv oli korraga üleni ligane ja lehkav. Ta oleks pidanud jääma kaldale liivalosse ehitama.
Jalad ei ulatunud veel põhja, mida Jonas ebalevalt kombata püüdis. Ta kartis, et tundmatu kogu jälitab teda, kuid Jonas ei julgenud selja taha kiigata. Natuke oli veel minna. Vesi oli külm.
Liiv. Ta rühkis veest välja ja koperdas kaldale. Hingeldas. Pühkis nägu, mis oli järvest või pisaratest märg.
Ema, kes oli just kõhuli saunalinal päikest võtnud, pööras end ümber ja tõusis istuli. Kedagi teist ei olnud.
Polnud noori, kes kilkaksid ja hõiguksid, järve hüppaksid. Päike paistis õhukeseks kulunud pilvedest läbi. Oli valgus. Oli ema pärimine.
Jonas vajus emale sülle, ujumisrõngas kukkus maha. Liiv kleepus nende külge, krudises vastikult, kraapis. Ja siis oli nii külm, et Jonase hambad lagisesid. Ema mässis poja käterätikukookonisse ja kiigutas edasi-tagasi.
„Mis juhtus, poja?“ küsis ema uuesti.
Jonas surus silmad kinni, aga laugude taga ujus olend taas lähemale ja poiss võpatas.
Ema paitas poisi tumedaid juukseid ja vajutas huuled laubale.
„Krokodill,“ sosistas Jonas.
„Krokodill?“
Jonas noogutas. „Tegi haiget.“
„Kust ta haiget tegi?“ uuris ema.
Jonas sirutas jala välja ja näitas, aga seal polnud ühtki jälge. Polnud punetustki. Jonas ei saanud aru.
Ema kallistas poissi kõvemini, et too rahuneks. Aga kuri oli juba küljes, mõtetesse pesa teinud. Hirm settis ja kasvatas kiiresti juured.
„Ehk oli see midagi muud,“ ütles ema ettevaatlikult.
„Koletis.“
Nad istusid mõnda aega nii. Kuni päike vajus järgmise pilve taha ja tuli siis uuesti välja. Veepind väreles. Vahetas varjundeid. Oli kord tumedam, kord taeva helgem peegeldus. Juuksed tilkusid. Pisarad kuivasid.
„Lähme koju,“ ütles ema viimaks, kui arvas, et võib vaikust lõhkuda, ilma et lõhuks midagi olulisemat.
Jonas noogutas.
Nad korjasidki asjad kokku ja kõndisid käsikäes tagasi koju. Jonas pigistas aina ema kätt ja isegi kui emal oli valus, ei öelnud ta midagi. Niimoodi hellalt proovis ta poja valu endasse tõmmata. Lootis, et õnnestub.
Aga isegi tükk aega hiljem tundis Jonas, et miski on veel tema küljes.
Vesi seda maha ei pesnud.
Ema seda endale ei võtnud, kuigi nii väga soovinuks.

*

„Kas me ujuma ka lähme?“ küsis ema. Nad tegid pannkooke. Jonas aitas sellega, et lisas tainale jahu, kui ema segas. Siis võttis ema sügavkülmast plasttopsis moosi ja jättis selle lauale sulama.
Jonas ei vastanud.
„Ole hea ja katsu, kas pliit on juba soe.“
Jonas tõusis toolilt püsti ja vajutas nimetissõrme otse pliidile. Kõlas niutsatus, poiss tõmbas käe eemale ja surus sõrme vastu keelt.
„Mis nüüd?“ Ema pani kausi lauale, puulusikas kukkus kraanikaussi. Ta võttis Jonasel käest, et poiss näitaks. „Mis sa tegid?“
„Katsusin.“
„Kuidas?“ uuris ta. „Sõrmega?“
Jonas noogutas.
„Kes see siis sõrmega katsub! Kätt hoiad ikka pliidi kohal!“ Ta tiris poisi kraani juurde, surus poja sõrme külma veejoa alla ja hoidis seda mõnda aega nii. Mida kauem nad seal seisid, seda enam leebus ema esialgne ehmatus.
„Palun vabandust,“ ütles ta.
Jonas tõstis pea ja vaatas emale otsa.
„Ma oleks pidanud ütlema,“ selgitas ema. „Ma arvasin, et sa tead.“
Tõepoolest oli vanaema alati kätt pliidi kohal hoidnud ja siis poti või panni tulele tõstnud. Miks Jonas nii ei teinud? Ta ei mõelnud. Rumal.
Sõrmele tekkis vill, mis tulitas ja põksus.
Ujuma nad ei läinudki.
Jonas hingas kergendatult. Külm vesi tassis jahutas sõrme. 

2

„Tule nüüd vette! Mis sa vahid?“ hõikas Tõnn. Ta liigutused olid kärsitud. Kõigepealt vajus liivale püksirihm, siis püksid. Lõpuks heitis ta seljast särgi. Ta viipas Jonase poole, kuid too seisis tardunult kaldal – õigemini mitukümmend meetrit kaldast eemal –, ja põrnitses järve. Sedasama, kus ta oli kunagi ujumas käinud. Sedasama, mille põhjas oli koletis.
Tõnnile ta seda öelda ei saanud.
Kananahk kattis keha. Vesi oli eemaletõukav. Tume. Teised lahkusid rannast, korjasid asjad kokku ja liikusid minema, sest metsa tagant triivisid lähemale tormipilved. Sünge sügavsinine roomas ligemale. Jonas istus palgile, tõmbas kätega üle näo ja leidis siis oksa, vedas sellega liivale jooni. Tulemus oli midagi ebamäärast. Kandiline lind. Nokk ja tiivad.
Tõnn oli vaimustuses, et saab äiksega ujuma minna. See oli midagi raju. Midagi hulljulget, millega pärast koolis uhkeldada. Need olid mingid vaikimisi riitused, mis tuli läbida, kui sellesse ikka jõuad. Kohati tundus, et Tõnn proovis jõuga suuremaks saada. Et kui ta piisavalt palju oma elu ohtu seab, siis on ta täismees.
Jonas tahtis lihtsalt eemalduda. Eemale Tõnni hukkamõistvast ilkumisest, eemale teiste küsivatest pilkudest, kulmukergitustest. Ta vajus norgu. Vaatas tokiga liivale veetud pilti üht- ja teistpidi, andis sellele erinevaid tähendusi. Ta oli alati vabanduse leidnud. Oli vältinud suuremaid veekogusid, nõustunud palava ilmaga ainult jões käima. Sugulaste aias oli lastebassein, kus sai lamada. Vesi pidi olema läbipaistev, põhjani selge, et Jonas julgeks sinna sisse minna. Nüüd oli palju raskem head nägu teha. Eakaaslased panid üksteist pidevalt proovile. Järg pidi jõudma ka Jonase kätte.
Triin astus ligi. Jälgis jooni, mis Jonase käe all liivale ilmusid.
Poiss tõstis küll pilgu ja naeratas, kuid ei öelnud midagi. Hoopis Triin oli see, kes esimesena suu avas.
„Tule ka ujuma,“ sõnas tüdruk. Samal ajal vajutas ta sõrmi kokku – ainuke märk ebakindlusest, mida ta varjata püüdis. Küsimine nõudis julgust.
Oleks nad basseini ääres, poleks Jonas kahelnud.
Ehk oleks ta söandanud veekogule lähemale minna, aga mitte praegu. Ta ei tahtnud, et naerdaks hirmu üle, mis pole siiani lahti lasknud. Millest Jonas ise pole suutnud lahti lasta. See tundus tobe. Isegi lapsik. Selles eas ei tohtinud keegi neist sellist lapsikust välja näidata. Pidi käituma teistmoodi. Teatava enesekindlusega. Kõik teadsid, et see enesekindlus on võlts, aga tuli teeselda. Nii oli normaalne.
Jarko juba ujus, aga temal õnnestus see hääletult. Mitte nagu Tõnnil, kes heitis pilke üle õla, suu tobedalt irvakil.
Jonas neelatas.
„Miks sa ei taha?“ tundis Triin huvi.
Tõnn lajatas peopesaga vastu vett. „Sa pead suuremad tissid kasvatama, küll ta siis tuleb!“ naeris ta.
Triin võpatas, vajus silmanähtavalt kössi ja asetas ühe käe risti õlale. Ta tahtis end justkui väiksemaks voltida.
Tõnn polnud taktitundeline. Ta ei pidanud seda vajalikuks. Tõnni andekus seisis teistele halvasti ütlemises. Ta väitis, et selline on tema huumor ja et teised ei taha seda mõista. Kõigil on mingi ora perses, ausõna. Mis te tahategi depressiivseteks onkliteks jääda või? Nalja ka ei või teha. Kasvage suureks!
Mitte keegi neist polnud suur.
Aga neis oli lootus, et suureks saades kaovad mured. Et nad suudavad elada teisiti kui nende vanemad.
Jonas oleks pidanud midagi ütlema, et Triinu kuidagi kaitsta, aga selle asemel surus ta hambad kokku, sest Tõnn kadus nagunii vee alla ega poleks kuulnud. Ta hiilis vee alt Jarkole ligi, et toda ehmatada. Ta ei teadnudki, et ehmatas sellega hoopis Jonast, kes kaldal võpatas. Triin seda õnneks ei märganud.
„Võib-olla mõni teine kord,“ ütles Jonas, võpatusest toibunud, kuid endiselt kõheduse küüsis.
Triin liigutas jalaga kivikest. Noogutas. „Jah, võib-olla. Täna pole Paulat ka.“
Jonas ei saanud aru, et Triin teda milleski süüdistab. Et kui oleks Paula, siis jookseks Jonas talle kohe järele. „Ei ole.“
„Kui oleks, kas siis tuleksid?“
Jonas krimpsutas kulme. „Miks sa seda küsid?“
„Tule nüüd, Lepa-Triinu!“ hõikas Tõnn, ahmis suutäie vett ja sülitas selle välja.
Triin pööritas silmi, kuid sammus ikkagi veepiiri poole.
„Mulle kõlbad sa nii ka!“ lisas Tõnn ja saatis tüdruku poole õhusuudluse.
See oli esimene kord, kui Jonas tundis, et ta ei kuulu teiste sekka. Aga ta surus selle tunde alla. Ja ometi – hirm järve ees jäi alati peale.

*

Jonas teadis, mis oli toona juhtunud.
Teadis, aga sellest olenemata ei suutnud vette minna. Kui ta laagrisse sattus, tundus ujumise vältimine peaaegu võimatu. Ikka mindi pärast trenni ennast jahutama. Ainult Jonas oli see, kes lonkis platsilt tagasi majja ja käis siis duši all. Öösel äratas toakaaslane Jonase üles, pomises midagi selle kohta, et olgu Jonas vakka ja lasku teistel magada. Mõlemad olid unesegased. Ju oli Jonas läbi une rääkinud. Toakaaslane vajus uuesti magama, aga Jonas seda ei suutnud.
Ta põrnitses hoopis lage. Isegi sinna suutsid varjud maalida heitliku ja väreleva veepinna.
Midagi hullu ei saa ju juhtuda, oli isa öelnud. Lihtsalt proovi.
Ja Jonas vastas, et talle ei meeldi ujuda.
Vale.
Aga enda päästmiseks pidigi teinekord valetama. Isegi vanematele. Isegi sõpradele.

*

Kui Jonas juhtuski randa, leidis ta seal tegevust. Kuni sõbrad vees olid, luges Jonas raamatut. Ütles, et kirjandustunniks või millekski muuks. Või pani klapid pähe ja väitis, et võtab päikest. Või et tal on allergia ja vesi teeb asja ainult hullemaks.
„Mis sa siis kodus ei pese ennast üldse või?“ küsis Tõnn tülgastunult.
„Kraanivesi on teistsugune.“
„Vesi on vesi – mis sa pipardad!“
„Ära ole peast nii lihtne,“ pööritas Triin silmi.
Tõnn tõukles natuke. Võttis siis Triinul käest ja keerutas teda. Hakkas mingit laulu laulma, aga keegi ei tundnud viisi ära. „Türa, teile kõigile on elevant kõrva peale astunud.“
Siis liibus Paula ligi. „Ära teda palju keeruta, tal on päevad.“
Triin jäi seisma, põrnitses Paulat. „Endal on sul päevad.“
Korraks läks neil meelest, ja nad jätsid Jonase rahule. Kõigi kallal võeti ja see oligi okei. Aga siis heitis Tõnn Paula õlale ja hakkas meelekindlalt järve poole kõndima. Paula küll üritas vastu rabeleda, aga nad lõpetasid ikkagi järves, vee all.
Vähemalt Triin jäi kaldale ja Jonas pidi oma suureks vastumeeleks tunnistama, et Paula teab vahel ka tõtt rääkida, kuigi Triin tundus samasugune nagu muidu. Ei mingeid vihapurskeid ega kontrollimatut nutmist.
„Olen sulle seltsiks,“ ütles tüdruk.
Jonas ei teadnud, kas teda uskuda. „Sa ei pea.“
„Ma tahan.“
Nad jälgisid Paulat ja Tõnni. Kuidas Paula sai vihaseks ja pritsis Tõnni, kes omakorda nägusid tegi, keelt näitas. Kuidas Tõnn vajus vette nii, et ainult silmad väljas olid, ning siis murdus Paula tõre ilme ja asemele ilmus muie. Kuidas Tõnn püsti hüppas, Paula poole viskus ja nad jälle kuidagi teineteise külge takerdusid.
„Ma tean küll, mis sulle meeldib,“ ütles Tõnn kavalalt.
„Ei tea sa midagi,“ oli Paula vastus.
Jonas tundis, et Triin teda vahel vaatas. Ja seetõttu vaatas Jonas teda vahel vastu. Aga lõpuni kindel ei saanud ta Triinu kavatsustes siiski olla.

*

Uni mässis Jonase tihedasse loori. Kord oli vesi selge, kord sogane. Jonas ujus, nagu jaksas, kuid kallas vajus aina eemale, kadus sootuks. Ei olnud äärt, ainult lõputu vesi. Aga alati – alati oli selja taga see miski.
Vanaisa hoidis kodus vanu ajalehti. Igavuse peletamiseks oli Jonasel kombeks neid lugeda, näiteks siis, kui vanaisa tugitoolis tukkuma jäi või õue toimetama läks. Palju muud seal teha ei olnudki kui lugeda. Kuidagi sattus kätte üks vana ajaleht, kus kajastati järves toimunut. Juhtub küll harva, et mõni laps leiab enese teadmata veest millegi, mida ei tohiks seal olla, aga ometi juhtub.
Unes oli ta seesama abitu laps, kes ei osanud tookord veel korralikult ujuda. Ta mõtles sellele, miks ema polnud õpetanud. Mõtles, et miks isa polnud vaeva näinud. Või vanaema või vanaisa.
Kuigi tegelikult oli ta ju osanud. Teda oli õpetatud. Millegipärast polnud ta tol päeval suutnud piisavalt kiiresti eemale saada. Võib-olla oli hirm ta jõuetuks teinud. Võib-olla oli süüdi ujumisrõngas või see, et ta ema ei kuulanud.
Tahtmatult pöördus ta tagasi sellesse järve ja aina juurdles juhtunu üle.
Ühel päeval pidi ta ju järvest välja saama.
Tegelikkusest on palju raskem üles ärgata kui unenäost.
Jonas kartis, et ühel päeval veenab Tõnn teisi ja lõpuks viskavad nad ta vägisi vette. Tõnnile meeldis inimeste hirmudega mängida. Triinule vedas ta kohale rästikulaipu, et nendega tüdrukut ehmatada. Ja kui Triin kiljus, nutma hakkas, siis Tõnn naeris. Koolis oli Jonas kuulnud, et Tõnnil on kodus raske. Aga kellel neist polnud? Jonas polnudki kunagi sõbra juures käinud. Sõbra. Oli siis üldse õige nii öelda? Võib-olla oli Tõnni kodu tõepoolest teistsugune, aga see poleks tohtinud tema käitumist vabandada.
Jonas teadis, et kui Tõnn jälile saaks, siis ei jääks ta sel teemal enam vait. Aga Jonas ei tahtnud, et talle kogu aeg meenutataks, mis oli valesti läinud. Et kusagil olid inimesed, kes polnud oma sõpra aidanud – sõpra, kas nii on õige öelda? –, vaid olid lubanud tal ujuma minna, ta ära unustanud, ja et just Jonas oli ehmatusega pääsenud.
Pääsenud?
Ema vist teadis, aga ei öelnud. Kartis, et tegelikkus on jubedam kui fantaasia. Et laip on traumeerivam kui koletis.
Jonas otsis selgust.
Mõlemad tundusid halvad variandid.
Järv oli endiselt tume.

3

Kui miski ei meeldi, tuleb sellest eemale saada. Sellepärast Jonas autojuhiloa tegigi. Et olla iseseisev ja vajaduse korral põgeneda. Sõpru kartis ta rohkem kui vaenlasi. Vaenlaste puhul sai vähemalt kindel olla, et nad tahavad halba, seevastu sõbrad võisid enda meelest hästi käituda. Sõprus oli ettearvamatu.
Pilt juhiloal ei näinud üldse Jonase moodi välja. Ta vangutas pead ja pistis loa jopetaskusse. Kõndis koju, käed külmades taskutes. Kõndides mõtles, et see võibki jääda viimaseks korraks. Et edaspidi ta enam ei kõnni, vaid sõidab.
Oma autot tal polnud – see tuli hankida. Selleks oli vaja tööle minna, ent Jonas ei tahtnud. Ta arvas, et tööleminekuga lõpeb lapsepõlv päevapealt, ja ta polnud otsustanud, kas suudab sellega leppida.
Kas oli juba aeg suureks kasvada?
Kuidas see hetk ära tunda?
Isa oli nõus, et Jonas pereautot laenab. See oli vana masin ja kellelgi pole sellest kahju. Võib-olla ainult Jonasel endal.
„Aga rallima ei hakka,“ hoiatas isa igaks juhuks, kuigi ei uskunud pojast seda. Hoopis vastupidi. Jonas oli alati olnud kohusetundlik. Isegi sõbrad polnud teda ära rikkunud. Kohati tundus see kahtlanegi. Vahel püüdis isa mõista, mis võib poja juures valesti olla: tema oli omal ajal sõpradega küll kõiksugu asju korda saatnud, olnud mõtlematu, sest see oli nii lihtne. Kui keegi tegi ees, siis tuli järele teha. Mis oli Jonase varjupool, mida ta maailmale ei näidanud?
Jonas noogutas. Auto oli sõitmiseks. Punktist A punkti B jõudmiseks. Auto oli ka näitamiseks, et sõbrad võiksid kadedust tunda. See andis Jonasele eelise – olla milleski teistest parem. Et ta rahule jäetaks.
„Ma tean küll nooruse uljust,“ jätkas isa ja viibutas sõrme. „Mina noogutasin samamoodi, kui paps nii ütles. Ära tee samu vigu, mis mina.“
Mitu isaga sarnast viga oli Jonas siiani teinud?
Jonas võttis isalt võtmed.
„Ma luban.“

*

Jaanilaupäev oli veel kaugel, aga Tõnn aina raius, et praegu on proovietendus.
„Et me teaksime, kuidas pärast päriselt tähistada!“ ütles ta ja hüppas lõkkest üle.
Avalik lõkkeplats järve kaldal oli ideaalne peatuspaik. Nüüd said nad siia ka autoga tulla.
Jarko pööritas silmi. Tavaliselt läks ta Tõnni tujudega kaasa, aga seekord näis ettevaatlik.
Triin trummeldas sõrmi vastu paljast kintsu. Ta istus pakul. „Minu vanemad ei lubaks nagunii.“
„Sinu vanemad on üldse mingid jobud. Terve maailm pidutseb ja sinu vanad püüavad järsku pühakuid mängida.“ Tõnn tegi õllepurgi lahti ja kulistas joogi kurgust alla. Kui ta viimaks käe langetas, väljus kõrist ebameeldiv krooks. Triin pööras pea ära. Tundus, et Tõnnile see meeldis.
„Kurat, Triin, sa oled ikka nii jama,“ jätkas Tõnn. „Paula vähemalt räägib normaalset juttu.“
Paula lihtsalt naeris kergemini Tõnni lolluste üle, läks tema lollustega kaasa, sest ei osanud teisiti reageerida. Sellest hoolimata oli Paula väga normaalne. Kui nüüd Jonas mõtlema hakkas, siis äkki tal ikkagi olid mingisugused tunded, nagu Triin talle alati mõista püüdis anda. Aga kui ka olid, siis polnud ta neile varem mõelnud. Polnud märganud ega osanud isegi aimata. Ja kui olidki, siis las olid. Iga tundega ei pea kohe midagi ette võtma. Tal oli aega, et mõelda ja endas selgusele jõuda.
Jonas lükkas kõhklused kõrvale. Paulat polnud veel kohalgi – temast polnud vaja mõelda. Ta pidi tulema hiljem koos oma nõo Priiduga, kes oli korraks maale suvilasse sõitnud. Pagulusse saadetud, nagu ta seda ise nimetas.
Tõnn oli ülemeelik nagu alati. Ja teised püüdsid tema tuure alla tõmmata nagu alati. See polnud teda kunagi takistanud. Keeldudest hoolimata jõi ta „ainult ühe purgi“ õlut veel ja võttis hoogu, et üle lõkke hüpata. Alguses oli lõke väiksem, ei pidanudki muretsema, aga siis vedas Tõnn eemalt puid juurde, rahunes isegi korraks nagu maha, rääkis anekdoodi, mis oli täiesti rõve ja ebavajalik, aga vähemalt püsis ta paigal.
Triin istus nende vahele – Tõnn ühel, Jonas teisel pool.
„Tahad, ma hüppan sinu nimel üle lõkke?“ küsis Tõnn Triinult.
Triin raputas pead. „Ma ei taha üldse, et sa hüppaksid.“
„Mh, miks?“
„See pole ju vajalik.“
„Mis vajalik?“ kortsutas Tõnn kulmu ja raputas rahulolematult pead. „Mitte miski siin elus pole vajalik. Õlu pole vajalik, naised pole vajalikud, sõbrad on kah mingid, ma ei tea, mõttetud. Käid tööl ja teenid raha ja seda on ikka liiga vähe ja maja on väike ja meel on must… Vajalik? Oli see lause vajalik?“
Selle peale ei osanud keegi midagi kosta. Nad üritasid mitte haavunult mõjuda. Eriti Triin, kuigi tema nägu ei varjanud midagi.
„Einoh, mis te nüüd nii!“ Tõnn lasi kuuldavale järjekordse krooksu. „Ega ma ise pole ka vajalik! Onju? Kui pole midagi, siis polegi midagi. Ja siis on lihtne. Praegu on, raisk, maru keeruline. Kõigele peab mõtlema ja kõige üle juurdlema ja kõike analüüsima…“ Ta venitas täishäälikuid. „Ja siis pole ikka keegi rahul! Fakk!“
Triin tõmbas varrukad üle sõrmede. Väljas polnud jahe, eriti veel lõkke ääres. Tal olid omad põhjused. Tõnnil oli õigus – kõigele peab mõtlema, kõige üle peab juurdlema, kõike analüüsima. Jonas ei tahtnud enam mõelda, miks ta ujuda ei julge. Ta oleks tahtnud kohe järve joosta. Aga miks siis jalad ei liikunud? Miks ta püsti ei tõusnud? Võib-olla polnud ta piisavalt raamatuid lugenud, et osata inimesi lugeda. Midagi jäi alati varjatuks. Ka enda puhul.
„Tahad siis või?“ küsis Tõnn uuesti. „Ma päriselt teen ära. Ausalt.“ Ta pani õllepurgi liiva sisse – oli enne liiva tasandanud, et purk püsti püsiks – ja ajas selja sirgu. „Igaks juhuks võtan kaugemalt hoogu. Tahad või?“
Triin ei vastanud. Tal oli sellest küllalt. Tõstis hoopis käe ja hõõrus laupa. Need olid ta sõbrad, aga miks? Ta mõtles iga kord, miks ta sellises kambas on, aga mujale polnud ka minna. Teistega ei saanud ta nii hästi läbi kui Jonase, Tõnni, Paula ja Jarkoga. Midagi ühendas neid ometi piisavalt, et nad ikka ja jälle kokku tulid. Ja pärast ikka ja jälle seda kahetsesid.
Tõnniga oli lõbus – oli, mis ta oli. Tõnn tegi nalja ka seal, kus teised ei julgenud. Kui Jarko ükskord sinise silmaga õue ilmus ega polnud nõus rääkima, mis juhtus… Kui Paula vanemad tülitsesid… Kui eeskujulik Triin matemaatikas kahe sai… Uute inimestega sõbrunes Tõnn ka üsna ruttu. Jonase kõrval istus uus tüdruk Ella, Triinu naaber, kes oli äsja siia kolinud. Temast ei teadnud Jonas kuigi palju. Aga Tõnnil oli vaat et terve tüdruku elulugu juba teada.
Tõnn oli tundlikum, kui ta välja näitas. Aga mölakas oli ta sellegipoolest.
„Palju sa ikka räägid ja seletad. Tee siis juba ära!“ ütles Ella ka sõna sekka.
Tõnn noogutas. Ta võttiski hoogu, jooksis kiiresti ja tõukas end maast lahti. Aga püksid võtsid tuld. Kõlas karjatus ja põnts. Tõnn maandus liival, viskus pikali ning rullis ennast ühele ja siis teisele poole. Triin haaras maast purgi, aga juba keelas Tõnn, et kallist kraami ei tohi raisata, hüppas püsti ja koperdas veele lähemale. Istus järve. Jarko itsitas vaikselt. Ella hoidis kõhust kinni, kõkutas. Kui Tõnn tagasi tuli, ütles ta pooltõsiselt: „Kurat, ma põletasin perse ära.“
„Sa nagu meelega mängid lollakat!“ nentis Ella, muie suul.
„Sinu nimel kõike,“ vastas Tõnn. „Teinekord tule ka. Vette või… Saame koos üle lõkke hüpata.“

*

Selleks ajaks kui Paula ja Priit kohale jõudsid, oli Tõnn omadega peaaegu kutu. Jarko aitas ta istuma. Sundis vett jooma. Kui Tõnni tahtejõud oli uinunud, suutis ta korraldustele alluda. Muutus peaaegu lapseks, keda tõugata ja tõmmata. Muutus selliseks, nagu ta sisimas oli, selleks, keda varjata üritas. Jonasel oli seda võõras vaadata – Tõnn oli peaaegu vastumeelne. Jonas hoidis temast eemale, jälgis kaugemalt, kuidas Jarko ja Paula üritasid Tõnniga tegeleda.
Õlgadest käis mingi judin läbi.
Lapsepõlvest mäletas ta, et oli vanaisa samasugusena näinud.
Isa ka.
Isegi täiskasvanud polnud täiskasvanud. Käitusid ikka nagu lapsed.
Sellepärast hoidiski Jonas alkoholist eemale – neid vigu ei tahtnud ta korrata. Ei tahtnud olla abitu. Mitte nii, et seda näha oleks. Sellepärast ta oma hirme varjaski. Aga kui Priit palgil istet võttis ja peaga järve poole nookas, ujusid Jonase hirmud pinnale väga lähedale. Ta neelatas, ent see ei aidanud.
„Kunagi leiti siit laip,“ ütles Priit. „Teate ikka, jah?“
Paula vangutas pead. „See oli nii ammu. Mis sa enam sellest räägid.“
„Nii oli.“
Triin keerutas käe ümber ketti. Jarko heitis korraks pilgu nende poole.
„Mis siis juhtus?“ uuris Triin tagasihoidlikult.
Priit kehitas õlgu. „Muud ma ei tea. Vist oli purjus ja läks ujuma.“
Korraks jäid kõik vait. Jonasele tundus, et nad kõik mõtlesid Tõnnile, kes praegu millestki aru ei saa. Aga vähemalt polnud teised joonud. Seda raputavam oli hetk, kui Priit raksatusega õllepurgi avas. Kulistas.
„Sõbrad peavad normaalsed olema,“ jätkas ta. Osalt see vist lohutas. Tõnn oli kogu aeg silme all. Tal ei lubatud enam järvele lähemalegi minna.
Aga enne… Enne oli ta üle lõkke hüpanud, oli vette läinud. Seda polnud keegi takistanud. Keegi oleks pidanud. Autovõtmed Jonase taskus muutusid raskeks. Tema vastutas nende eest autos, aga siin, rannal, vastutasid nad kõik kõigi eest.
Jonas ei tahtnud seda vastutust.
Tõnni lollused kuulusid ennekõike Tõnnile endale.
„Hakkasid nüüd kartma või?“ küsis Paula ja torkas Triinu ribidesse.
„Mh, sa ei pea siis kohe nii!“ vastas Triin.
Jonas mäletas seda ajalehte. Mäletas, et vanaisa istus väljas, tema jällegi toas ja lehitses. Tundis huvi selle vastu, millest oli minevikus kirjutatud. Kontrollis, kas ta mõnda juhtumit mäletab. Festivalid, avariid, avamised, kinnipanekud. Luges surmakuulutusi, kuid ei tundnud ühtki nime. Siis nägi ta pilti järvest. Seda, mitu ajalehte ta enne avastust luges, Jonas ei mäletanud. See polnudki oluline. Pilt järvest esilehel ja see pealkiri: „Armastatud supelkohast leiti surnukeha“.
„Enam ei ole seal midagi,“ kinnitas Paula. „Mõtle, kui palju kordi me oleme ujumas käinud. Ainult vetikad.“
Jarko sättis Tõnni saunalinale magama. Nii võis teda jälgida. Enne polnud mõtet Tõnni koju viia. Pealegi, kui kuulujutud tõele vastasid, ei oleks Tõnn kodus nagunii rahulikult magada saanud. Siin oli tal parem. Sõprade keskel. Siin oli turvaline.
Ainult et Jonas tundis end selles seltskonnas harva turvaliselt.

*

Priidu autole mahtusid Paula, Jarko ja Tõnn. Jonas sõidutas koju Triinu ja Ella. Ka õhtul oli taevas hele, maailm valgustatud. Jonas üritas peast heita, et pärast jaanipäeva tundus alati, nagu oleks suvi läbi. Praegu see veel kestis. Vaheaeg oli alles alanud. Jaanipäev oli veel tulemas.
„Kui te kavatsete vait olla, siis pange muusika kõvemaks,“ ütles Ella tagaistmelt.
Triin kohmetus, ütles peaaegu löödult: „Ei kavatse.“
Jonas tundis kohustust midagi öelda. Ühtki mõistlikku mõtet ei tulnud, ainult see igavene, alatine, auklikuks kulunud küsimus: „Mis plaanid teil suveks on?“ Ta kõlas nagu mõni tädi. Või ema.
„Issand jumal,“ pomises Ella. „Nagu vanainimesed.“
„Ma lähen perega vist saarele. Me pole veel otsustanud,“ ütles Triin. „Pean aiamaal abiks olema. Muud midagi.“
„Ja mina üritan teha kõik selleks, et veenda vanemaid tagasi kolima,“ teatas Ella. „Ärge võtke isiklikult, aga see, mis just juhtus, polnud üldse minu teema.“
„Oota, kuni Tõnn sind Nõia-Ellaks kutsuma hakkab,“ lausus Triin, „alles siis läheb lõbusaks.“
Jonas muigas. „Ja kui ta sind Paula asemel vette hakkab viskama.“
„Ja Paula saab kadedaks, kisub tüli üles,“ lisas Triin.
Ella harutas juukseid patsist lahti. „See on teie meelest lõbus?“
„Kuni Paula pole minu peale pahane, ongi lõbus,“ tunnistas Triin.
„Kas keegi teist üldse normaalne ka on?“
Jonas raputas pead. „Mitte ükski.“
„Te ei sobi üldse kokku. Triin on tuupur, sina oled lihtsalt vaikne – sa ei tee midagi! Tõnn teeb selle eest kõike – ilmselgelt on tal surmigav. Jarko hoolitseb kõigi eest. Käib ja küsib ja pakub ja meenutab mulle mu vanavanaema.
Rohkem teid ei olegi? Vähemalt võttis Paula Priidu kaasa. Oli mingigi põnevus.“
„Sa võid alati meid maha jätta ja kellegi teise leida,“ ütles Triin.
Ella surus huuled kokku. Ta polnud endale siiani tunnistanud, et oli liiga järsk. Sellepärast ta lõpuks Triinuga suhtlema hakkaski. Triin oli järskude väljaütlemistega harjunud. Ella oli Paulaga sarnasem, kui oleks tahtnud. Ühelt poolt oli Paula tema konkurent, teisalt oli niimoodi natuke põnev ka.
„Me ei nõustu Tõnniga,“ lisas Triin, „et sa teaksid.“
„Aga te lubate tal selline olla.“
„Jah.“
Jonas ja Triin vahetasid pilke. See oli üks neist harvadest kordadest, kui Jonas tundis, et Triin teda mõistab. Et nad võiksid rohkem suhelda.
„Normaalsed inimesed mängivad tõde või tegu või midagi. Teil on lihtsalt nii, et Tõnn joob purju ja teised peavad teda kantseldama. Kodu mängite,“ ütles Ella. „Eesotsas Jarkoga.“
Rollid olidki jaotatud. Kui kodus oli Triin elavam, siis seltskonnas oli ta vaoshoitum. Paula oli kodus jällegi alandlikum, hoolitses väiksema õe ja venna eest, tegi süüa ja koristas, aga seltskonnas lasi end lõdvaks, naeris iga pisemagi asja üle ja otsis Tõnni tähelepanu. Ainult Jonas tundis, et ta on mõlemal juhul üsna samasugune. Tundis mõlemal juhul, et ta ei usalda. Ei usalda vett ega inimesi, sest iial ei tea, mis nende põhjas on. Iial ei tea, mis kõrkjate tagant ligemale ujub.

*

Seitse aastat oli pikk aeg. Nüüd, kui Jonasel oli auto, võis ta sõita kaugemale, teise järve juurde ja proovida ujuda. Ja see õnnestuski. Juba see, et keskkond oli teine, lubas tal sammuda aina sügavamale vette, kasta end õlgadeni sisse, paar tõmmet teha. Ta ei olnud esialgu kaua, pigem harjutamise mõttes, tuli üsna ruttu uuesti kaldale, viskas saunalinale siruli.
Midagi ei juhtunud. Vesi jäi rahulikuks.
Kui saabusid teised suplejad, otsustas Jonas neid jälgida. Ta püüdis märgata, kas midagi nende olekus muutub. Kas miski riivab neid vees, ehmatab või kohutab neid. Kõigil paistis lõbus olevat, eriti lastel. Nad ei tundnud seda hirmu, mida Jonas, ja selle üle oli tal ainult hea meel.
Jonas uskus, et suve lõpuks on ta suuteline oma hirmust lahti ütlema. Oli aeg. Gümnaasium hakkas lõppema. Ta ei saanud igaveseks jääda kinni millessegi, mis juhtus lapsepõlves. Tasapisi tuli suureks kasvada.

*

Millegipärast tõmbas neid alati järve äärde. Võib-olla sellepärast, et see oli paljudele lapsepõlvest saati tähenduslik koht olnud. Hiljem kompisid nad seal teismelistena piire, maitsesid vabadust ja see hakkas pähe – vanemad usaldasid nad sinna, sest seal oli teisigi. Vaheaeg ei olnud vaheaeg, kui ei saanud ujuma. Ja kuigi Jonas vett vältis, läks ta ikkagi kaasa. Ainult et mida aeg edasi, seda hilisemaks nihkusid kokkusaamised, seda hiljem jõudsid nad tagasi koju. Nüüd olid nad seaduse silmis täiskasvanud, aga palju polnud muutunud.
Olenemata virisemisest tuli Ella kaasa. Jaanilõke oli juba valmis ja kuigi Tõnn oleks väga tahtnud tuld ainult neile hoida, oli see mõeldud tervele linnale. Bänd oli süldikas. Kaua nad seal ei olnud. Priit jagas inimesed kahe auto peale, teist juhtis ta sõber. Jonas oli seekord ilma autota. Isa ütles, et midagi on vaja parandada, võtmed jättis Jonas koju. Ta kõndis, käed taskus, võõra auto poole.
„Kuhu me lähme?“ küsis Triin.
Priit kehitas õlgu. „Vaatab, kus hea on.“
Ella hõivas kõrvalistme, mis tähendas, et Jonas, Triin ja Tõnn pidid taha mahtuma. Jarko ja Paula läksid teise autoga.
„Te olete ju arakesed,“ ilkus Paula. „Ei sobi võõra poisiga kuskile minna.“
„Eks lõpuks oleme kõik tuttavad,“ vastas Tõnn ja tegi Paulale silma.
„Poodi ka lähme või?“ küsis Ella ja uuris oma küüsi. Värv oli natuke maha kulunud. Sinise alt paistis heleroosa. Ta märkas, et on sõrme katki tõmmanud. Surus katkise koha keele vastu.
„Lähme, lähme. Chill!“ Priit utsitas Tõnni peale ronima. Tõnn oli poolenisti autost väljas, et Paulale midagi hüüda. Paula näitas talle keskmist sõrme. Tõnn naeris. Tõmbas koivad autosse ja ukse kinni.
„Siin peab turvavööd ka kandma vä?“ uuris Tõnn.
„Mõistlik oleks.“
„Ma pole väga mõistlik.“ Tõnn toetas pea vastu klaasi, vaatas majade kohal tiirlevat kajakat, kuigi tegelikult oli see tiir. Tõnn ei teinud neil vahet. Valged kriiskavad linnud sulandusid üheks – kõik olid kajakad.
„Sellepärast ma ei saagi aru, miks sa Paulale meeldid,“ pomises Priit ja tagurdas parklast välja.
Tõnn elavnes kuuldu peale, haaras eesistuja peatoest kinni, et end Priidule lähemale tõmmata. „Mis-mis?“
„Unista edasi, ma ei hakka kordama.“
Tõnn vajus tagasi kohale. Ta väristas rahulolematult jalga. Elevust oli nii palju, et see lihtsalt pidi kuidagi välja saama. Aga üle pika aja muutus Tõnn vaikseks. Jonas mõtles, kas ta oli sõpra varem nii õnnelikuna näinud. Oli ta viitsinud seda märgata?

*

Tasapisi kulgesid nad ikkagi sellesse punkti, kus Tõnn muutus ülemeelikuks. Seda enam, et nüüd arvas ta teadvat, et meeldib Paulale. Õhk oli siidri- ja õllelõhnast lääge. Ella rääkis Priiduga, Jarko ja Robin ujusid, Triin luges plakatit ohutuse kohta, Jonas seisis kaldal. Tema jook oli vesi, olgugi et teised olid poest üht-teist muud ostnud.
Paula nihkus meeleseisundilt aina enam Tõnnile lähemale. Triin kutsus tüdrukut tagasi, aga too ei kuulanud. Viskas käed Tõnnile ümber ja nii kukkusid nad mõlemad maha. Oigasid ja naersid.
„Nii on palju lihtsam selga ronida,“ ütles Tõnn. „Oleks kohe pidanud!“
Aga Paula ajas end püsti. „Looda sa!“
Jonas proovis ärevusest lahti lasta, sisendas endale, et midagi halba ei juhtu, et ta võib samamoodi Tõnniga lõõpida nagu Paula, et ta võiks Triinu õlale heita ja ähvardada, et viskab ta järve. Ta oleks võinud liituda Ella ja Priiduga, kuid arvas, et ehk on seal midagi enamat kui pealiskaudne tutvumishuvi. Ella keerutas juuksesalku ümber sõrme, põskedele võõbatud õrnroosa jume. Või oli see siidrist?
Jonast haaras tüdimus. Kiilid pinisesid. Liblikad kulgesid lilleõisi otsima. Maapind oli korraga pehme ja kare. Siin ei olnud liivast randa nagu nende järve ääres. Ujuma Jonas ei kippunud.
Ta istus maha.
„Mul läks silme eest nii kirjuks,“ ütles Triin plakatile viidates. „Nii palju, millele mõelda. Vaevalt et keegi mäletab, mida ja kuidas peab tegema, kui olukord kätte jõuab.“
„Siis lähed uuesti lugema.“
„Siis on liiga hilja uuesti lugeda.“ Triin võttis pudelist lonksu ja pöördus Jonase poole: „Tahad ka?“
Jonas raputas pead. „Vesi ja leib – sellest piisab.“
„Aga me ei ostnud ju leiba.“
„Leiba söön kodus.“
Millegipärast jäi Jonas Paulat ja Tõnni vaatama. Nüüd olid nad juba üleni vees. Tõnn tiirutas ümber Jarko, ajas teda närvi, Robin oli ennetavalt eemale ujunud. Siis tabas ta ära hetke, kui Tõnn oli Jarko õrritamisega piisavalt ametis, et libises neist mööda ja tuli veest välja. Ta raputas juukseid, mässis end saunalinasse ja jäi Priiduga rääkima.
Ella astus sammukese tagasi.
„Ma pole kindel, et Paulale Tõnn meeldib,“ ütles Triin vaikselt. Ta istus Jonase kõrvale. „Lihtsalt et sa teaksid.“
Jonas noogutas. Tal läks hetk aega, et Triinu sõnade tähendust mõista. Ta vaatas tüdrukule otsa. „Miks sa seda ütled?“
Triin ohkas, kurblik naeratus huulil. „Ma näen, kuidas sa teda vaatad.“
„Kuidas siis?“
Tüdruk tõstis pilgu. „Tead küll.“
Jonase kulmud vajusid kipra. „Ei tea ma midagi.“ Ja natukese aja pärast lisas ta: „Sina ka ei tea.“
See tegi haiget. Triin tõmbas jalad vastu kõhtu, langetas pilgu. Ta solvus.
„Ma ei mõelnud seda nii,“ selgitas Jonas. „Sa arvad, et mulle meeldib Paula… Aga mulle ei meeldi Paula.“
Triin piilus teda silmanurgast.
„Inimesena on ta normaalne. Tore.“ Jonas kratsis kukalt.
„Sa vaatad teda kogu aeg.“
„Võib-olla sellepärast, et sina oled pidevalt mul kõrval ja ma pean ju kuskile vaatama!“
Jonas oli plahvatanud. Liiga järsult öelnud. Ta keris öeldut tagasi. Mida ta sellega mõtles?
„Sa oled tavaliselt see, kes minu… ma tunnen…“ Ta võttis hingetõmbepausi, proovis uuesti. „Kui ma sind vaataksin, siis ütleks keegi neist midagi. Ja ma ei taha, et nad kogu aeg ilguvad. Ma tahan lihtsalt olla, sest mulle meeldib, et sa minuga räägid.“
Triin neelatas. Noogutas. „Olgu.“
Jonas tundis seda kiilu, mille oli tahtmatult oma sõnadega nende vahele löönud. Triin kaugenes. Tüdruku mõtted olid mujal, ta juurdles. Jonas ei saanud teda takistada. Iga järgnev sõna oleks teinud rohkem kahju.
„Lähme teiste juurde,“ pakkus Triin.
Jonas jäi veel sinna. Vaatas, kuidas sõbrad temast eemaldusid. Kuidas nende varjud tumenesid. Kirus seda, kuidas ta suutis igast varjust teha koletise.

*

Robin viis Jarko ära. Neil oli lihtsam koos minna, sest nad elasid samas kandis. Teised elasid teisel pool. Priidu auto oli vana. Üks uks ei käinudki lahti. Tuli ronida teiselt poolt. Ella istus juba ees, kruttis raadiot. Esimesena pressis end tagaistmele Tõnn, siis Triin. Kui Jonas tahtis järgmine olla, pani Paula talle käe ette ja läks ise. Ronis üle Triinu ja maandus Tõnnile sülle.
Jonas tõmbas ukse kinni.
Kinnitas turvavöö.
„Pange teised ka,“ ütles Priit.
Ja Tõnn küsis Paula käest: „Kas tõmbame kaks kokku?“
„Sa hoia minust lihtsalt kõvasti kinni,“ vastas Paula.
„Ja sina vaata, et sa nii palju ei nihele. Muidu läheb asi tõsiseks.“
„Teile meeldib publik või?“ küsis Ella ja heitis pilgu üle õla.
Paula punastas, aga pidi vastu nähvama: „Kade oled või?“
„Peaksin olema?“ ei jäänud Ella talle alla.
Asfalt oli ebatasane. Nad olid nii kokku pressitud, et igasugune väiksem konarus oli kohe tunda. Kehad kolksusid kokku, kont kondi vastas. Ella ümises raadiole kaasa. Tõnn libistas sõrmed Paulale pluusi alla.
„Ära tee! Kõdi on!“ Aga oli näha, et Paulale see meeldis.
Triin oli vaikne. Ta vaatas enamjaolt Jonase-poolsest aknast välja. Jonas vaatas samuti. Sest kui ta oleks pead pööranud, oleks ta ennast liiga paljalt tundnud. Kartnud, et Triinu pilk tabab teda ja näeb midagi, mida Jonas varjata ei oska. Siiani polnud keegi neid paari pannud, kuigi aina selgemaks muutus see, et Ella ja Priit hoidsid teineteise poole ning et Tõnn ja Paula olid koos.
Priit pidurdas järsult, auto sõitis millelegi otsa. Paula lõi pea vastu eesistuja peatuge, Ella kiljatas, Triin haaras sõrmedega istmest. Jonas tardus. See polnud pelgalt riivamine, vaid midagi tõsisemat.
„Mis see oli?“ küsis Ella.
Priit lõõtsutas. Auto jäi seisma. Ta raputas pead. „Ma ei tea.“
„Lase mind välja,“ nõudis Paula ja sirutas end üle Triinu ja Jonase, et uks lahti teha.
„Oota,“ palus Triin. Ta viipas käega, et Jonas autost välja läheks, aga Jonas istus tardunult, ainult silmad pilkusid.
Triin pani käe Jonase põlvele. „Jonas,“ ütles ta vaikselt.
„Tüüp on šokis,“ lausus Tõnn.
Paula käskis tal vait olla.
Ella oli esimene, kes püsti tõusis. Ta tegi tagumise ukse lahti ja togis Jonast, kes viimaks liigutas. Ella võttis tal käest ja tõmbas jalule. Siis tulid teised ka välja, isegi Priit. Ohutuled vilkusid. Ella jooksis maas lamava kogu poole. Jonas pööras end ringi, vaatas vastutulevat autot.
Masin vihises neist mööda. Juht kõõritas nende poole.
Päike oli vajunud madalale, peaaegu silmapiiri taha.
„Mis see on?“ hõikas Tõnn.
„Tule vaata ise!“
Paula hõõrus otsmikku, tõmbas õhku läbi hammaste. „Kellelgi valuvaigistit on?“
„Kas sellest oleks kasu?“ küsis Triin vastu.
„Löö teiselt poolt ka ära. Siis on tasakaalus,“ naljatas Tõnn.
Paula näitas talle keskmist sõrme. „Sa pidid mind hoidma.“
„Mitte su pead!“
„Lollakas.“
„Mina sind ka.“
Ella kummardas. Ta tahtis kindel olla, et loom on surnud.
Tõnn haaras teeservast toki ja oli valmis sellega suskama, kuni Ella talt selle käest rabas ja Tõnni eemale lükkas.
„See pole naljakas!“
„Ma ei öelnudki, et on!“
Paula võttis Tõnnil käest, tõmbas ta eemale.
Hoopis Triin oli see, kes lähemale astus, vaatas looma, siis Ellat.
„Surnud,“ ütles ta.
Ella noogutas. „Õnneks.“
Jonas oksendas teeserva. Priit lükkas talle veepudeli nina alla. „Enne autosse ei saa, kui suu ära loputad.“

*

Jonas hulpis selili vees. Ta lootis, et kui ta piisavalt kaua ja tihti nii teeb, siis harjub ta ükskord ära. Vahel sulges ta silmad, lihtsalt et proovida, mis saab, kui ta kontrolli käest annab. Ütleb järvele, et kandku see teda. Hoidku. Viigu tagasi kaldale.
Päike tuli pilve tagant välja ja heitis laugudele liiga palju valgust. Jonas nägi punaseid värelevaid varje, millest joonistus allaaetud looma surnukeha. Siis ehmus ta üles, hakkas kätega tõmbama, jalgadega lükkama, et võimalikult ruttu veest välja saada.
Ta ei vaevunud ootama, et keha kuivaks, vaid suundus otsejoones autosse ja sõitis koju. Hoidis roolist tugevalt kinni. Palvetas endamisi, et keegi teele ei jookseks. Kodus manitses isa, et ka liiga aeglane sõit võib kellelegi koledalt lõppeda.

*

Järjest raskem oli inimesi ja olukordi usaldada. Jonas polnud enam nõus kellegi teise juhtimisel autosse istuma.
Vahepeal olid sõbrad kokku saanud, jõlkunud ühest linna äärest teise. Jonas ei saanud nendega ühineda, kuid ei tundnud kadeduseraasugi. Neil oli taas lugusid, mis panid silmi pööritama, tõid judinad nahale. Seekord oli Paula otsustanud hüppetorni ronida, et sealt alla hüpata. Ta jäi liiga kauaks vee alla, nii et Tõnn – seekord peaaegu kaine Tõnn – teda päästma läks. Paula oli naernud ja sõrmega Tõnni ninale vajutanud.
„Kartma hakkasid või?“
„Mis sa tegid seal nii kaua!“ nõudis Tõnn.
„Tahtsin teada, kui kaua saan vee all olla.“
Nad rääkisid seda muretult. Ainult et Jonase kujutluses värvus vesi punaseks ja Paula pea oli lõhki. Siis sundis ta end millestki muust mõtlema. Toidust. Tuulest. Isegi koolist.
Tihtipeale märkas Jonas koju jõudes, et on hinge kinni hoidnud.
Teinekord jäigi ta hinge kinni hoidma.
Mõnikord proovis ta endast pingeid välja joonistada. Ikka tundus talle, et need, kes tegelevad kunstiga – ükskõik millisel määral –, saavad paremini hakkama kui teised. Paberile ilmus maantee, auto, näotud inimkujud ja must laik maas. Jonas käkerdas paberi kokku, viskas prügikasti, aga kergem ei hakanud.
Teine variant oli tunnetest rääkida, aga kellega? Triin oli Robinil peaaegu et sabas. Korraks hoidsid nad isegi käest kinni ja Jonas pidi maha istuma, nagu oleks keegi teda kõhtu löönud. Ei hakanud kergem.
Triin Robiniga, Tõnn Paulaga, Ella Priiduga – ja Jonas. Jarkot ei olnud. Jarkoga poleks ta osanud millestki rääkida. Võimalik, et Jarko hoidis neist eemale. See oli miski, mida Jonas ei suutnud teha.
Paula vaatas korraks imelikult tema poole, peaaegu haletsevalt, segaduses pilguga, ent siis unustas Jonase ära.
Alles siis, kui Jonas teatas, et hakkab minema, tuli ta teistele meelde. Triin jooksis säravil silmil Jonase juurde ja palus, et poiss ta koju viiks.
„Ma pean homme vara ärkama,“ ütles ta.
Jonas noogutas. „Viin su ära.“
Triin lehvitas teistele ja nad istusid autosse.
Raadio oli katki.
Jonas eiras seda, mis südamel. Keskendus maanteele ja roolile. Keskendus vaikusele. Ta teadis, et kumbki neist avab paratamatult suu ja lõhub vaikuse.
See oli Triin.
„Sa oled kuidagi eemalolev,“ ütles tüdruk.
Jonas pigistas sõrmi rooli ümber. Niheles. „Ma olen kogu aeg selline.“
„Tõsi,“ nõustus Triin, toetas käe aknaraamile ja vaatas välja. Vaatas põlde, mis näisid neist mööduvat, olgugi et auto oli see, mis liikus. Märkas elektriliinidel kanakulli. Märkas üksikuid mooniõisi, mis vajutasid tuhmi rohelisse kangasse eredad plekid. „Aga siiski rohkem kui muidu.“
„Võib-olla.“ Kas ta tahtis, et Triin märkaks? „Ma ei tea.“
„Tohin ma midagi küsida?“
Jonas noogutas. Ta pilk rändas armatuurilt mõõdikutele, sealt roolile, põlvedele, aknatihenditele, põllule, peatus väljaveninud pilvel, naasis armatuurile, hüppas kojameestele, sellele ainsale lehekesele, mis oli nende vahele kinni jäänud ega olnud vastutuulega minema lennanud.
„Sa ei käi ujumas,“ alustas Triin. „Miks?“
„Pole tuju.“
Triinu hääletoon pehmenes, nagu räägiks ta lapsega. „Aga sa pole meiega kordagi vette tulnud.“
„Siis ma ei pea kedagi kantseldama.“ Mis oli omamoodi tõsi.
„Isegi palavaga,“ lisas Triin vaikselt.
Jonas tõmbas käega üle näo. „Millist vastust sa tahad?“
„Ausat. Praegu pole sa minuga aus.“
„Võin sinu kohta sama öelda.“
„Mida siis?“ Triinu toon muutus.
„Kuidas sa oled kord ühega, siis teisega.“
„On see mingi mõistatus või?“
„Sa saad väga hästi aru, millest ma räägin.“
„Ei saa, Jonas!“ Tüdruk toetas pea vastu peatuge, turtsus. „Ma olen proovinud sind mõista ja võib-olla olen isegi lähemale saanud, aga ma endiselt ei tea, mida sinust arvata või mida sina minust arvad. Kord oled sa sõber, teinekord vaikid. Nagu nüüd!“
„Kui ma nii keeruline olen, miks sa siis üldse üritad?“
„Sest me oleme sõbrad! Vähemalt ma arvasin, et oleme.“
Jonas neelatas.
„Või olen ma millestki valesti aru saanud?“ küsis Triin.
Jonas raputas pead. „Ma nägin sind Robiniga.“
„Ja siis?“
„Kas ta meeldib sulle?“
„Meeldib. Ja Tõnn meeldib ka. Sina meeldid ka. Me oleme sõbrad!“
„Mitte rohkemat?“
„Ma olen liiga noor, et abikaasat valida. Mul oli lõbus. Sina istusid eemal. Paula oli Tõnniga ja Priit Ellaga ja… Kuhu mina siis jääma pidin? Tulema jälle sinu juurde, nagu sulle näib meeldivat? Oled sa tähele pannud, et sa ei tule ise kunagi minu juurde? Alati olen mina see, kes sind leiab ja lõbustada proovib.“
Metsavaheteelt paistis valgesinine auto. Jonas nägi seda kaugelt, kontrollis mõõdikult, et ta kiirust ei ületaks.
Kõik oli korras. Ta ei ületanud kunagi kiirust. Harva otsustas ta kellestki mööda sõita.
„Ma ei teadnud, et ma nii teen,“ tunnistas Jonas. Ta vaatas korraks Triinu poole, siis tagasi teele. „Ma ei teadnud, et ma… Et ma ise eemal olen.“
„Oled.“
„Olgu.“
„Ja me kõik mõtleme, mida me valesti teeme. Ometi ei kao sa täiesti ära, vaid tuled ikka ja jälle meiega kaasa. Tõnni puhul on kohe aru saada, mis tal viga on – tähelepanupuudus. Paula puhul ka. Aga sinu?“
„Võib-olla ei saa ma ise ka aru.“
„Võib-olla.“
Natuke aega olid mõlemad vait. Siis küsis Triin: „Kas sinuga juhtus midagi? Kui sa kunagi järve ääres olid?“
Jonas hoidis keele hammaste taga. Nad möödusid politseiautost.
„On see… On see seotud sellega, mida Priit rääkis?“
Jonas tõmbas keelega üle hammaste. Suu oli korraga kuidagi kuiv.
Ta noogutas.
Triinu käsi liikus põselt suule, küünarnukk endiselt uksele toetumas. Teise käega puutus ta Jonase rannet, sulges sõrmed selle ümber, aga Jonas ei liigutanud, et Triin võiks tal käest kinni võtta. Tüdruk sai sellest aru. Tõmbus tagasi. Vajus ukse najale lösakile.
Silmapiirile ilmus auto. Jonas vilgutas juba kaugelt tulesid, et anda märku politseist metsavaheteel. Ta tahtis näidata, et tunneb etiketti. Et oskab suhelda. Et ta pole nii keeruline, nii vaoshoitud, nii segadusseajav. Et sõnumid on selged.
Enda rahustamiseks uuris Jonas vastutuleva auto numbrimärki. Märkas, et küljepeegel on katki. Märkas, et auto vingerdas ühest äärejoonest teise juurde. Vilksamisi nägi ta isegi juhti, kuigi see pilt muutus mälus kiirelt häguseks.
Kui auto oli mööda sõitnud, küsis Jonas Triinult: „Kas ta sõitis sinu arust ka liiga kiiresti?“
Triin kehitas õlgu. „Ma ei tea.“
Võib-olla oli see silmapete. Võib-olla mõtles Jonas üle.

*

Uudis õnnetusest oli kõigile teada. Maanteel põrkas üks auto teisega kokku. Õnnetuse põhjustanud joobes mees jäi ellu, teise auto juht hukkus sündmuskohal. Mõlemad masinad olid lömmis.
„Jumal tänatud, et te enne koju jõudsite,“ ütles Paula ja tõmbas Triinu embusesse.
Jonas seisis kohmetult kõrval, käed taskus.
„Mõelda vaid, et ka meie teedel mingid hullud ringi kihutavad!“ vangutas Paula pead.
See oli irooniline, kuidas hulludeks tembeldati teised – need, kes õnnetustesse sattusid, aga mitte enda sõbrad, kes samamoodi lollusi tegid. Nemadki olid sõitnud nii, et juht ei saanud keskenduda, inimesi oli tagaistmel liiga palju. Olid järve ääres olnud, purgid ja pudelid kotiga kaasas ja hiljem näpu vahel ka siis, kui vette mindi. Ja Paula oli hüppetornist alla hüpanud, enda arust nalja teinud.
„Meiega on kõik korras,“ ütles Triin vastu. Aga see polnud päris õige. Triin ei tulnud Jonast tervitama, nagu poiss eeldas. Alles liiga hilja meenus Jonasele, mida oli Triin talle autos ette heitnud. Nad said keskväljakul kokku. Ella, Triin ja Jonas olid esimesed, kes kohale jõudsid, aga juba jooksis majade vahelt ka Paula ja hüüdis Triinu. Tõnn jõudis natuke hiljem, näost punane.
„Ma ei tea, kui kaua ma jaksan neid maasikaid korjata,“ kurtis ta.
Selgus, et nad olid Paulaga maasikapõllul olnud, aga ikka oli tüdrukul jaksu ülegi.
Siis läksid nad poodi, ostsid jäätist ja jalutasid randa. Seal olid vähemalt pingid, kus istuda. Kõik mahtusid ära. Täna neid palju polnud. Jarko oli isaga Soomes ehitusel abiks, Priit oli samuti töö leidnud. Robinist ei teadnud nad midagi. Isegi mitte Triin.
„Aga te sõitsite ju sama teed pidi koju?“ Paula tuli ikka selle juurde tagasi. Ta tegi küll nägu, nagu oleks õnnetus kõige kohutavam asi, aga ometi pidi ta sellest rääkima.
Jonasele oli see vastik. Kui jäätis söödud, korjas ta maast paar lapikut kivikest ja läks vee äärde lutsu viskama. Tõnn jooksis temast mööda ja viskus vette.
„Sa ei tule?“ küsis Tõnn.
Jonas raputas pead. „Mul pole ujukaid.“
„Tule lühkaritega!“
Aga kui Jonas endiselt ei kuuletunud, jättis Tõnn ta rahule. Tõnn oli isegi natuke muutunud. Justkui maha rahunenud.
Seda mõistlikku käitumist ei jätkunud siiski kauaks. Kui maasikakorjamine läbi sai, tundis Tõnn, et nüüd on vaja raha kulutada. Sügise hiiliv lähenemine muutis ta ärevaks.
„Ma ei taha tööle minna,“ ütles Tõnn. „Mõtle, aasta pärast oleme nagu tänavale heidetud koerapojad. Võib-olla ei saa ma kutsekasse sissegi.“
„Sinna on aega!“ tuletas Paula talle meelde. „Miks sa sellele praegu mõtled?“
„Tra, mu hinded on nii lappes.“
Teisiti ei osanud Tõnn ennast maandada, kui uputada meeled pudelipõhja. Ta pani muusika kõlarist valjemaks ja tantsis liival ringi. Kui korraks vilksataski politseiauto, vajutas ta muusika kinni, istus maha.
„Ole nüüd normaalne,“ keelas teda Paula. „Jäta teistele ka midagi juua.“ Ja et Tõnni hoogu pidurdada, jõi temagi. „Aidake teie ka!“ Ta viipas Triinu lähemale, surus talle purgi pihku. „Olete nagu töllakad.“ Siis pööras ta end ümber. „Jonas, sina ka! Kurat küll!“
„Ma olen autoga.“
„No ja siis?“ Varasem tragöödia oli juba ununenud. „Vaikselt sõidad koju ja nii ongi.“
Triin pööritas silmi. „Alles sa muretsesid, et me olime samal teel, nagu see hull. Ise ütlesid, et hull.“
Paula krimpsutas nägu. „Ära riku tuju ära.“
Alles nüüd hakkas Jonas süvenema. See tee. Tookord Triinuga. Politsei. Jonas vilgutas tulesid.
Jonas vilgutas tulesid.
Muidu oleks politsei märganud.
Muidu oleks nad auto rajalt maha võtnud. Oleks juhi puhuma sundinud. Oleks märgatud, et ta kihutab.
Ta läks Triinu juurde.
„Triin!“ ütles ta vaikselt, ent nõudlikult.
Tüdruk jättis Paula sinnapaika, astus ligi. Ta pühkis käeseljaga suud. „Mis on?“
„Tookord, kui me koju sõitsime,“ seletas Jonas, vahel sõnadel komistades, „ma vilgutasin tulesid.“
Triin ei mõistnud, miks Jonas talle seda räägib. „Vilgutasid. Sest politsei oli ju seal.“
„See oli sama auto!“
„Mis auto?“ Ei saanud Triin aru.
„See sama auto! Mul ei tulnud kohe meelde. Hall auto nagu iga teinegi. Numbrimärk oli muljuda saanud. Aga see oli sama auto, mis avarii tegi!“
Triin raputas pead. „Ära mõtle asju välja. See ei saanud sama olla.“
Jonas ärritus. „Miks sa ei usu?“
„Sest sa teed igast asjast suure numbri.“ Ta oli purjus. Pidi olema purjus, sest kaine Triin ei räägiks kunagi nii.
Jonas kohkus.
„Aga me oleme ju süüdi. Me vilgutasime tulesid.“
„Sina vilgutasid tulesid. Mina olin lihtsalt kaasas.“
Jonase käed vajusid külgedele rippu. Ta surus käed rusikasse. „Sina olid ka seal!“
„Saa üle,“ ütles tüdruk ja läks tagasi Paula juurde. Ta kulistas purgist kihisevat vedelikku, vaikis. Paula naeris kõrval, et mis Triinul sisse läks!
„Siider,“ vastas Triin ja nad mõlemad purskasid naerma.
Midagi oli muutunud ja Jonas polnud sellest arugi saanud. Ta ei tundnud oma sõpru enam ära. Korraks oli tundunud, et nad kasvavad suureks. Et nad jätavad vanad harjumused maha. Jonas oli isegi mõelnud, et kui ta suudab lõpuks ilma hirmuta vees ujuda, on see tõestus, et aeg läheb edasi, mitte tagasi. Et muutused toimuvad alati paremuse poole. Et on lootust.
Nüüd ta seda ei uskunud.
Kui Tõnn vette hüppas ja pinnale ei ilmunud, seisis Jonas paigal. Ta ei kuulnud, mida teised hüüdsid. Ei kuulanud. Luud ja liikmed olid tardunud. Mitte sellepärast, et ta kartis, vaid sellepärast, et oli jõuetu. Ta maigutas suud, tahtis midagi vastu öelda, karjuda, aga välja ei tulnud midagi. Nii et ta võttis pingilt jaki, libistas sõrmed üle püksitasku, et kontrollida – võtmed olid seal. Triinule ei öelnud ta midagi. Ega teistele. Võttis oma asjad ja läks autosse. Teda ei huvitanud, kuidas see õhtu lõpeb. Milline koletis veest leitakse. Milline koletis neist koorub. Varjud olid juba ammu tumenenud. Tal ei jäänudki üle muud, kui istuda autosse ja ära sõita.
Seda Jonas tegi ega vaadanud isegi tagasi.

The post Vilkuvate tulede ring appeared first on Värske Rõhk.

The post “hommik kargab püsti” jt luuletusi appeared first on Värske Rõhk.

„Minu kangelased“, Andrus Kasemaa (päriselt) viimane raamat, on, nagu Kasemaa ikka, üks pikem istumine vabalt valitud keskealise tuttava pesemata akendega elutoas. Üllatavat – tema muu loomingu kontekstis –, kui hea lugeja seda jahib, ei ole seal midagi, ja tõtt-öelda läks see raamat mu peas juba lugemise ajal autori eelnevate teostega natuke segamini. Nendele, kes mõtlevad, kas tasub Apollos 27,95 eurot kulutada, ütlen kohe ära: kui eelmised kümme meeldisid, siis ikka tasub. Kui ei, siis ega siin paranemist loota ei ole. Vana hea, võiks vist öelda. Või vana halb.

Lugupeetud kirjandusteadlased ja kriitikud on Kasemaa loomingut muidugi uussiiraks, uusnaivistlikuks ning uuslihtsaks tembeldanud, tema sõnade tagant näpuviibutust, kapikünismi ja Aisopost otsinud – ja võib-olla on neil õigus. Aga võib-olla on asjad lihtsalt nii, nagu nad on. Eriti seal, kus kahekohalised numbrid bussitabloodel asenduvad kolmekohalistega. Seal, kus naised käivad ikka samade teksadega, millega 2006. aastal, ja mitte sellepärast, et lahe, nii Y2K, vaid sellepärast, et need ju veel mahuvad. Aga mitmele teisele aktuaalsele kirjandusteosele mõeldes on tõepoolest värskendav kuulata kedagi, kes ei näe elu eest vaeva, et näidata, kuidas ta end üldse tõsiselt ei võta. Eks see on mingi üldine nooremapoolse rahva epideemia – nii loomingus kui ka vist niisama-elus. See, et sind kotib, ei ole lihtsalt cool! Paraku tuleb ikka ja jälle välja, et tegelikult ei olegi elu võistlus, kes suudab kõige nonchalant’imalt lifti siseneda või armastatust lahku minna. „Kangelased“ on ilus tribuut sellele ebalahedaks muutunud kottimisele: autor küsib ja kuulab, elab kaasa, elab üle, on cringe, kui tahab. Vahelduse mõttes.

Kasemaa ei ole eriline misjonär; „Minu kangelased“ pole evangeelium ega ka „Kuuuurija“ või „Politseikroonika“ stiilis ühiskonna pahupoole paljastaja. Aga mis ta siis on? Neile, keda pidev ambivalentsus nii siin teoses, Kasemaa eelmistes raamatutes kui ka elus segadusse ja lausa pahaseks ajab – et noh, ole mees, ära vigurda, näita, mis on su poliitilise kompassi tulemus, võta seisukoht, ole siis vähemalt selgelt iroonilinegi jne –, soovitaksin soojalt luua rahvaalgatus Andrus Kasemaa keelustamiseks ja sulgemiseks. Tõtt-öelda – ammu oleks aeg. Siin pole kahtluse raasugi! Kogu see dokumentaalsus, kirjaniku võimetus päris ilmast liiga kaugele tüürida (mida kinnitavad (omavahel mitte seotud!) teoste vahel ilmnevad kokkurääkivused üsna olulistes detailides), peaksid iga kahtleja kohtunikuhaamrit viibutama panema.

Kui nii vaadata, ongi „Minu kangelased“ otsekui autori kriminaaltoimik. Süüteod: majandusse mees ei panusta, lisandväärtust ei tooda, vesiklosetti – Euroopa kultuuriruumi ning väärtuste üheseltmõistetavat sümbolit! – ehitada ei viitsi, naabrimehel toas suitsetada ei keela, enda ümber lokkavat kratikskäimise kultuuri hukka ei mõista, ning mis kõige hullem, kuulub täiesti avalikult meie ilusa vabariigi ühe ohtlikuma organisatsiooni – vaeste – ridadesse. No ja kümne käsu kontekstis on Kasemaa ja „Minu kangelased“ ju lausa pimeduseriik! Tööd süüalune ei tee, seega – mis hingamispäeva pühitsemisest saab juttu olla. Ema-isa ei austa, selge see, sest kes siis oma emast niiviisi räägiks, nagu tema; kes siis oma isa patte paljastaks ja nende kallal lõõbiks, eks ole. Hea poeg pöörab oma silmad ära, et oma isa alastust mitte näha, Moosese 9:23! Abielu rikub autor see-eest küll, vähemalt piirjoonte põhjal, mis on tema teostest välja joonistunud – noh, et ta on seda. Otse tapmisega Kasemaa vast ei tegele, aga samas tunnistab, et sallib enda kõrval umbkeelseid desertööre, kellest võiks kodumaal palju kasu olla. Lööb veel nendega klaase kokku ja ei püüagi õnge anda, ikka läheb kala pakkuma. Pole see siis tapmisele kaasa aitamine? Valetanud ta vast ikka on, kirjanikuna kuulub see ju tema tööülesannete hulka; ligimese vara himustanud ja varastanud – seda tunnistab ta „Kangelastes“ mitu korda ja avalikult. No nii ju ei saa! Seega kahtlejatele: pange muidugi kinnimajja!

Mulle endale aga tundub, et Kasemaa on peamiselt kroonik – või nagu ta ise on viidanud, koduloouurija[1]. Võib-olla pole ta ämm päriselt kinnisvaramaakler, aga kellegi ämm kindlasti ju on. Ja kui mitte maakler, siis mingi muu püüdlik asjapulk. Ükstakama! Tõde on ikka tähtsam kui see, mis on lihtsalt tõsi. Seepärast – hästi informeeritud Kirjanduse Austajale kõlab see ehk uljalt (või väljakannatamatult küündimatuna) – on igasugune loomingu, kontseptsiooni, postmetaposti, diskursuse, fluidumi ja ehk isegi kirjanduse kui sellise mõõde Kasemaa teoste puhul täiesti kõrvaline – tähtis on asi ise. Kangelaste asjad. Need mahuvad enam-vähem ühe käe sõrmedele ära: vaesus, armastus, sõda, loodus, väikesed asjad, väikesed kohad. Võib-olla on selle kõige üldnimetaja ebaõiglus, igatsus mingisuguse tasakaalupunkti järele, aga samas ka tasakaalupunkti eest põgenemine, või veel enam – selle punkti pidev varbaga mööda kõnniteed togimine, et näe, kus alles veereb. Ilus päev. Ja no kole ka, aga mis siis.

Need, kes kohtunud selle asja endaga, millest Kasemaa räägib, on ilmselt päri, et too kubisebki oksakohtadest, porilompidest ja paradoksidest, mis süües kangesti hambavahedesse kinni jääda tahavad. Aga süüa ju ometi tuleb. Ja ega tervet maailma sellepärast vangi ei saa panna, et ta vastuokslik on! On kerge unustada, et ükski raamat ei ole kirjutatud sulle. Isegi kui see nõnda tundub. Nagu ka – üllatus-üllatus! – pole see va maailm loodud sinu pilli järgi tantsima, nii kurb kui see ka poleks. Kasemaa ei püüa reaalsust enda taskutesse ära mahutada. Eks aeg-ajalt pomiseb küll, et tema küll nii ei teeks, aga lõpetab ikkagi õlakehitusega stiilis „noh, on nagu on, eks nii on olnud ja küllap saab olema, pole nagu viga midagi ja pealegi on ju vahel ikka päris põnev kah, ja noh, eks see kõik saab ju ka läbi, ja mis meil siin nii väga tahta“. DJ haardkoor superzen külamees?

Tundubki, et Kasemaa pole mitte booksmart ega streetsmart, vaid mingi… village-smart. Homesmart. Küla toidab, küla katab! Külaga ei tasu tülli minna. Ehk just sellest arusaamast ja smardist lähtub osaliselt ka „Minu kangelaste“ heietuslik vorm, mis oma lõbusas ebamäärasuses esindaks justkui korraga mitut vaatenurka. Kohati mõtted korduvad, kohati vaidlevad üksteisele vastu; sageli on jutustusviis justkui mõttevoolu (eriliste paranduste-lisandusteta) konspekt – aga mitte nagu Freud ja sõbrad, et oi-oi-oi, seks ja vägivald, vaid rohkem ikka… tubade koristamist ja raamatukoguesiste mahakantud raamatute kastide reidimist. Tulemus on äärmiselt ebatäielik ja sada protsenti kallutatud ülevaade enam-vähem kõigest, mis käeulatusse ja silmade fookuskaugusesse mahub – ning autorile au andes on see ala piisavalt suur, et otsapidi ulatuda ka aegadesse ja ruumidesse, mida enam või veel olemas pole. Siin elavad minevik, olevik ja tulevik nii tihedalt üksteisega põimunult, et kohati läheb meelest, milline on neist parajasti menüüs. Ja sageli tuleb välja, et ega eriti vahet ei olegi, sest noh, ei midagi uut siin… jah.

Kuigi „Minu kangelaste“ lugusid saab kõiki üsna edukalt ka eraldi lugeda, toimub selles teoses samal ajal mingi tore kooskasvamine – ühest jutust saad minategelase ema kohta teada seda, teisest toda, kolmandast, et mida isa sellest kõigest arvab, neljandast, mis järeldused minategelane sellest teeb. Ja mida pärast küla peal räägiti. Lõbus! Lugu loo haaval joonistuvad välja karakterite sageli ootamatud omadused ja elukäigud, lugu loo haaval muutuvad nad aina armsamaks: näiteks lennujaamast ostetud autojuhiloa ja varastatud majauksega pahurast isast saab süsteemivastane noormees, kes unistab kloostrielust ja õmbleb endale igaks külapeoks uue kilinate-kulinatega kostüümi – naistele see ju meeldib! Üks, tuleb välja, ei välista teist, kolmandat, neljandat ega kahekümne kuuendat. Tõde on, nagu elus sageli, maetud kõikide valede ristumiskohale.

Kõigele sellele vaatamata lõpevad paljud lood naljakal kombel ikkagi ei millegi muu kui moraaliga – sarnaselt Jaan Pehki „Saja õhtu lugudega“, mis ikka ja jälle „armsa lugeja“ poole pöörduvad, ja näiteks paljude zen-juttudega, mille lõppu on kogunenud mitme õpetlase kokkuvõtlikke seletusi. Hea ju, kui lugu potsti! ise oma tõlgenduse otsa maandub – ei ole siia vaja mingeid kirjandusteadlasi-arvamusliidreid ja nende lõputuid arutlusi, et kes ja mis. Kellel aega napib või kellele Kasemaa lihtsalt ei meeldi, võiks enese uudiskirjandusega kursis hoidmise ja kultuurisfääris relevantsena püsimise huvides ehk just lugude lõppakorde lugeda. Näiteks:
„Nojah. Elu on siin sitt. Olen ida-eurooplane. Olen alati olnud.“ (lk 12)
„Eks meil kõigil ole üks lugu rääkida…“ (lk 30)
„Las mõned meremeeste lood jääda meremeestele endi teada.“ (lk 44)
„Kellel seda sõda veel vaja on.“ (lk 73)
„Hea oleks omada dresse seega. Tuleb teoks teha! Dressid selga!“ (lk 83)
„Valetada on ju mõnus!“ (lk 102)
„.. aga ju ikka seda, mis olnud, enam olematuks muuta ei saa. Ja võibolla nii ongi hea!“ (lk 213)
„Kõik teised on lollid! (lk 220)
„Minu valu pole midagi teiste valude kõrval.“ (lk 266)
Ja ehk sellest piisabki. Detailid detailideks, lood lugudeks, taolisi võiks ilmselt tervest idaplokist kümnete kaupa üles kirjutada. Vahest ongi tähtis tendents, korrelatsioon, kalduvus.

Iga uus Kasemaa teos, mis mulle kätte juhtub, paneb mind tegelikult imestama, et vaat kus tore, et meil leidub ikka mõni julge inimene ka. Või lausa julge kirjanik. Põhjuseid selleks on mitu, kas või see, et ta ka peale Vene sissetungi Ukrainasse neid (enamasti meeleolult ikkagi vahvaid ja positiivseid) nõukamälestusi kirja paneb, kartmata seejuures mingit halba tooni – ja minu meelest ka sellesse mülkasse kunagi astumata. Mis sest, et see, nagu öeldud, on lugejaid-arvajaid segadusse ajanud. Küllap seepärast, et kõik ida-euroopalik on üldiselt natuke vastuoluliseks muutunud. Mitme otsaga asi. Tegelikult ei ole imestada midagi – eks koduloouurija saabki uurida seda, mis on tema ümber. Ja seda lihtsalt ongi palju. Aga ega keegi (ega miski) pole nii rumal, et temalt ei saaks õppida!

Ehk isikliku arguse tõttu panevad mind alati inimest julgete kilda arvama ka lood hääletamisest ja (poolvõõraste) pensionäride poole sissemarssimisest, et noh, räägi mulle nüüd, kuidas teie ajal ikka oli ja tehti ja läks. Säh sulle inimpelgurit ja introverti! Kopp-kopp! Selles mõttes ei ole ehk üldse ebapaslik Kasemaad Aristete, Hurtade, Läti Henrikute, Looritsate, Rüütlite ja teiste folkloorikogujatega samasse lauda istuma panna – eks need nõukalood ja üheksakümnendate mälestused ole ju kõik üks paras folkloor ja rahvajutt. Või kui ta pole ka päris folkloorikoguja, siis ehk antropoloog, nagu ütleb just „Minu kangelastest“ rääkides Kasemaa kohta ka Jüri Kolk.[2]

Eks need mõlemad, teadagi, on palju tõsisemad ametid kui kirjaniku oma. Ja viimaks – ei olegi tegelikult palju autoreid, kes viitsiksid neist kirjutada. Sest ega nende juures midagi üleliia lõbusat ei ole, nagu Kasemaa ka ise näeb. Suitsetavad sul toa täis, lohisevad maailmaga kaani kombel kaasas (ja endal jääb veel õigust ülegi!), on kitsid, on ahned, muudkui kamandavad, varastavad, suuri mõtteid ei mõtle, maailmakirjandust ei loe, aeda korras hoida ei suuda – ning rääkida pole nendega õigupoolest ka nagu millestki, sest lõpuks on suurem osa neist ikka üsna, noh, vanamoodsad. Kipuvad õpetama ja õiendama. Jumal nendega!

Ja ometi on nad peale „Minu kangelaste“ lugemist saanud nii armsaks – kõiges oma rumaluses, räpas ja vaesuses. See ei ole haletsus või mingi ajaloolise ebavõrdsuse tasandamine; samuti ei ole see 19. sajandi inimtsirkus – vaid seesama asi ise. Keda too ei huvita, sel pole mõtet Apollosse ega raamatukokku minna. Las jääb. Ilmselt meeldib see raamat su emale niikuinii rohkem kui sulle.

[1] Heleri All. „Andrus Kasemaa: nälg ja puudus panevad kirjutama“ – ERRi Kultuuriportaal, 16.06.2024.
[2] Jüri Kolk. „Harrastusantropoloogi märkmed sotsialismijärgsest külast.“ – Looming, nr 10, 2025.

The post Saja rahva lood. Kasemaa muinasjutte appeared first on Värske Rõhk.

anda endast
kõik peale pooleldi söödud annekese šokolaadi
ja kahe monster high’ nuku

kanda endas
ürgorgudes ulguvat olevust
kes korra kuus alustassi pealt
keefirit lakkuda nurub

panna endas
helisema närvilõpmetest punutud keeled
et vaikselt istudes
võbeleda ja kumiseda ja tiniseda

tunda endas
ära vaenlase vaenlane
kui mitte sõber
pesta hellalt tema hambaid
ja jagada oma jahisaaki

et siis iga päev natukene
tükk tüki kaupa
anda andeks



stagnatsioon (heas mõttes)

armastus varjab end seal
kus kohtuvad newyorgilikud unistused
ja idaeuroopa reaalsus
kus hruštšovkad end ragisedes
taevale lähemale sirutavad
aga päris pilvi lõhkuma ei küündi

armastus on su jalgade all
ta kasvab trepikodades
ajab juured läbi vundamendi
ja rajab endale pesa
esimese rõdu alla
ta pehmendab su maandumist
ehkki
valus on ikka

sa võid ju klõpsida liftinuppe
ja osta odavaid lennupileteid
aga armastus saab su kätte
ta rebib su pikali
ja tuletab meelde
et ka maapind on mõnus

sa võid ju pesta käed pärast
kallistust ja
desinfitseerida huuled
aga armastus on juba su sisse tunginud
ta surub end hellalt läbi rakumembraanide
ja muudkui paljuneb
kuni põsed löövad õhetama
ja lennukeid vaadates
kurk enam ei kipita



*

naeran end ribadeks
ribide raginal
ribadest saab näiteks
kedrata lõnga
lõngast saab kududa näiteks
kindaid
ja sokke
kampsuneid näiteks
kampsunid saab
kanda ribadeks
ribadest saab jälle lõnga kedrata
näiteks
ja lõngast saab kellegi heegeldada
näiteks minu näiteks
et sõlmedest ja pusadest
saaksid mu ajukäärud
soolikad
ja ribosoomid
näiteks
siis ma oleks
pehme ja soe



( )

otsi kohta kus sa saad ja lükka teine sisse
sulgude sisse
sulgude sees on hea
pehme ja turvaline
sulgkerge

sulud algavad
mina sina äärekivi
surnud varblane märjal asfaldil
sulud lõppevad



reekviem surevale hiirele, kelle mina ja mu sõber leidsime pirita jõe kaldalt männijuurte vahelt 24. juunil 2024

ma olen sinuga
kui su tilluke keha krambihoogudes kokku tõmbub
ja su pea nõksatab tagasi nagu
märkaksid samblatuttide vahel
kedagi tuttavat

ma olen sinuga
nagu rohulibled
ja oksa küljes tilbendava kilekoti riismed
nagu kirbud ja puugid su karvades
nagu bakterid su jämesooles

ma olen sinuga
kui su ribide vahelt hakkavad kasvama hapuoblikad
või kui sipelgad su keha
laiali tassivad
ja oma lapsukestele söödavad

kui ma ise ühel päeval
männijuurte vahele takerdun
ja savine kallas embab mind nagu
kaua koju oodatud last
siis tean et
sa oled minuga



ilma tuimestuseta

kisun rinnakorvi lahti
nagu akna umbses toas
roided turritamas kahte suunda
nagu kidurad tiivarootsud

songin kahvliga südames ringi
püüdes endast välja rebida
kogu seda venivat
vastikut tatti
kogu seda hallollust
mida meile lennukitelt peale pihustatakse
või juba beebina sisse süstitakse
ja millega meid novembrikuus
kõige täiega üle kallatakse

õmblen ennast võidurõõmsalt kinni
aga kõike ei saa kunagi kätte
tilluke tume kübe
peidab end mu vasaku kopsu all
kosub vaikselt
ajab juured alla
kuni tuleb jälle lõikus ette võtta

ikka ja jälle
pean vaikset lahingut
ikka ja jälle
osutun võitjaks

kui sa küsid
miks ma naeratan
siis ma ei vasta
las vere kohin räägib iseenda eest

The post “armas sõber!” jt luuletusi appeared first on Värske Rõhk.

Intervjuu Andreas Kübaraga tema debüütromaani „See ilus armastuslugu, mille lugemist ma kunagi ei lõpeta“ avaldamise ettekäändel.

Sa ütlesid ennist, et oled esitanud endale ühe olulise küsimuse ja selle vastus oli kirjutamine. „Mille nimel ma olen tõesti valmis võitlema?“

Andreas: See pärineb ühelt koolituselt, kus osalesin. Keegi korvpallitreener rääkis, kuidas ta läks pärast profikarjääri tööle logistikaettevõttesse. Koostas seal arveid ja nii, kuni ühel päeval küsis eneselt: „Kas seda võiks tegelikult keegi teine teha?“ See tähendab, et mis on see asi, mida ainult mina võiksin teha, ja kus on see minu koht, mille nimel olen valmis võitlema?

Andreas rõhutab oma sõnu lauale koputades.

Ja siis ta tundis, et selle turundus- või logistikatöö eest ta ei oleks elu sees valmis võitlema – tehku seda keegi teine. Kirjutamisega tunnen sama: see on ainuke asi, mille nimel olen valmis võitlema. Ma tahan, et saaksin seda teha, ma olen valmis pingutama, ma teen seda paremini kui keegi teine.

Ja miks just see raamat, „See ilus“?

Ma olen Renetile mõelnud, tahtnud kogu aeg nendest teemadest lähtuvalt talle midagi kirjutada. Mul oli üks teine idee juba kauem kuklas tiksunud ja olingi parasjagu kahevahel, kui mind tabas heureka. Kas sa oled lugenud sellist Roald Dahli teost nagu „Henry Suhkru imeline elu“? Jõudsin ükskord pärast üht ansambel Ants1 esinemist koju ega suutnud magama jääda, leidsin Netflixist Wes Andresoni selle loo põhjal tehtud lühifilmi. Juba sissejuhatavas stseenis, kus kujutati kirjutama asuvat Dahli, mõtlesin, et vau! Kuidas lugu minema hakkas, kogu sisu – mul ei ole mitte kunagi olnud niisugust loomingulist plahvatust nagu siis. Vaatasin kohe uuesti. Ja siis ma laenasin järgmisel hommikul selle novellikogu, lugesin kohe läbi ja mulle meenus üks lugu kadunud orkestrandist.
Pillimees Tallinnas esitas kontserdi, kummardas publikule, võttis garderoobist vihmavarju ja kõndis Kesk-Aasiasse. Ma taipasin, et see on väljamõeldis, ja kirjutasin sõpradele, et uurida, kes neist seda mulle jutustanud on. Keegi polnud sellest kuulnudki, aga tundsid loo vastu huvi. Ma hakkasin seda ise oma suure heureka pealt kirjutama. Mul ei ole kunagi olnud sihukest perioodi, kus unustan nädal aega süüa ja magada. Lõpuks pidin oma elukaaslasele lennujaama vastu minema. Ta vaatas mind nagu hullu. Ma olin täiesti niimoodi: „Nüüd on minu kord rääkida. Ma olen seda, seda, seda mõelnud.“ Ta üritas autos magada – sõitsime Pärnusse – ja ma terve tee ainult rääkisin ja rääkisin: „Mis sa sellest arvad? Aga mis sa sellest arvad?“ Panin kogu kondikava seal autos paika.

Lõpuks sellest orkestrandist väga palju alles ei jäänud. Ainult see, et Lea, üks romaani peategelasi, on samuti orkestrant, kes müstiliselt kaduma läheb – see motiiv on minuga kaasaskäinud.
Kui me Joel Väliga esimest teatrilavastust tegime, oli meil enesetapule kalduvate pingviinide teema, mida Werner Herzog käsitles, kui ta käis Antarktikat uurimas. Ta kohtas pingviine, kes eralduvad kolooniast ja lähevad tühjusesse. Herzog suudab selle üksiku pingviini lahkumise, mis on tavamaailmas ilmselt täiesti harjumuspärane asi, kuidagi nii poeetiliseks muuta.
Nathaniel Hawthorne’il on ka üks tore teos, mille peategelane lahkub üleöö kodust ja kolib üle tee naabermajja, et kirjutada oma perest, kuidas teda otsitakse ja et mida inimesed mõtlevad. Mis justkui pärast tema surma saab.

Mulle tundub, et üks selle raamatu läbivaid teemasid on saatus. Mis sa arvad, kas elus on asjad ette kirjutatud?

Mina usun, et ei ole. On küll tore ennast sellega natukene lohutada, kui midagi halvasti läheb. Justkui saatuslik õppetund. Aga seda ma kindlasti ei usu, et inimesele vajutatakse sündides pitser peale, et sinust tuleb see või teine. Muidugi, mingisugused eeldused on.
Põhjus, miks saatus romaanis teemaks tuli, on too sõber Renet, kellele on ka raamat pühendatud ja kes siinsamas Tartus väga noores eas suri. Sellistel hetkedel, selliste ränkade kaotuste juures ei saa öelda, et ju siis nii pidigi minema. See on liiga valus, et olla õppetund teistele: „Kontrolli enne, kui klubis joogi võtad!“ Nende mõtete mõjul hakkas see teema raamatusse sisse tulema.
Mulle tundub, et saatusest ei ole mõtet üldsõnaliselt rääkida, vaid see tuleb visata tegelastele, kellel on ses suhtes väga konkreetne arvamus. Romaanis tulebki vend Nayan ja tema India seltskond, kes räägivad, et saatus on igale inimesele ette määratud ja et kui hakkad juba kord suitsu tegema, siis on sinu saatus surra kopsuvähki – nad võtavad kõike mustvalgelt. Tema vastand on jälle Nayani vend, peategelane doktor Suraj, kes on veendunud, et inimesel ei ole ühte määratud rada: saab minna ühelt rajalt teisele või kui elu on sind valele rajale suunanud, võib uue raja endale koduseks muuta.
Ega sa ei teadnud Renetit? Ta käis Tartu Ülikoolis. Vist mitte, sest jah, ta on tegelikult Tallinna poiss. Ta oli vist esimesel kursusel. Või oli teisel, ma täpselt ei mäleta enam.

Aga mis siis juhtus?

Mis temal juhtus? Nad läksid kolmapäeva õhtul, kõik sõbrad koos, Illusioni peole ja kuna tal oli järgmisel päeval mingisugune eksam, siis ütles teistele, et läheb varem ära. Ta ei joonud tol õhtul peaaegu üldse. Ütles kõigile tšau. Mind sellel peol ei olnud, aga meil oli selline komme, et ostsime endale õhtu alguses ühe joogi, ja ülejäänud joogid võtsime võõraste laudade pealt. Ma arvan, et kõik noored on siukseid asju teinud. Ja et tol õhtul võttis ta ka lonksu kellegi teise klaasist, kuhu oli korgijooki pandud. Ta keha ei reageerinud sellele hästi, sest ta ei jõudnud tol õhtul koju. On olemas turvakaamera salvestised sellest, kuidas ta jõudis maja ette, aga ei pääsenud sisse, kuna ei suutnud enam aru saada, mis toimub.
Ta ei olnud selline tüüp, kes ennast väga täis jooks. Ta oli kogu aeg hästi mõistlik. Isegi kui olid mingid peod, kus joodi palju, oli tema see mõistuse hääl, kes ütles, et kuule, ära mine üksi koju. Ta oli minu pikaaegne pinginaaber. See oli šokeeriv sündmus. Teda otsiti mitu päeva ja lõpuks leitigi kuskilt Raadi kandist üles. Ametlikult uppumissurm. Ma ei ole Tartuga nii hästi kursis ja ei ole tahtnud sinna kohta minna.

Kas sa ise oled aastate jooksul ettevaatlikumaks muutunud?

No kindlasti. Kuskil neli aastat tagasi jätsin alkoholi joomise täiesti maha. Selles mõttes olen tunduvalt ettevaatlikum. Ei teeks enam eales neid lollusi, mida nooruses tegin. Mul ei olnud absoluutselt mingisugust hirmutunnet. Kui ma mingite asjade peale tagasi mõtlen, siis see väide, et jumal kaitseb joodikuid, peab täiega paika. Mul on olnud olukordi, kus näiteks proovin nalja pärast trepilt tagurpidi saltot hüpata ja kõik kohad on terveks jäänud. Enam ei tee niisuguseid asju.
Olin varem pidanud ühe- ja kahekuuseid pause. Mulle tundub, et olen tegelikult alati aru saanud – või vähemasti meeldib mulle nii mõelda –, et alkohol ei sobi mulle väga hästi. Ma ei joonud kunagi seepärast, et mulle maitseb. Iga kord, kui jooma hakkasin, siis jõin ennast… noh, ma ei osanud lõpetada.
Ühel hetkel tundsin, et mul on nii rängad süümepiinad. Isegi kui inimestel võib-olla päriselt oligi fun – laulsime ja tegime koos asju –, siis ma olin järgmisel hommikul kodus ja mõtlesin, et ei saa enam Gustavile mitte kunagi otsa vaadata. Mida kõike ta must arvab, selle tüübiga mul enam mingit koostööd ei tule, sest ta teab, et olen täielik mällari-mees.
Ma sain aru, et siin ei ole muud varianti – minust kultuurset alkoholitarbijat ei tule –, ja jätsin lihtsalt üleöö maha. Et asi oleks ametlik, saatsin lähedaste sõprade ringkonnale sõnumi: „Tere, olen sinu sõber Andreas ja ma olen otsustanud alkoholi joomise maha jätta sellel, sellel ja sellel põhjusel.“ Tänasin pidude eest. Mulle meeldib info välja panna, sest siis ma ei tohi enam murduda. Ja väga hästi läks – mul ei ole kordagi olnud niisugust hetke, kus olen pidanud suure joogisoovi alla suruma. Kuidagi väga kergelt käis.

Üks sinu romaani tegelane on ka joomise maha jätnud.

See on jah omast kogemusest. Ma üritasin leida endaga mingeid pidepunkte. Doktor Suraj jõi, sest tundis, et tal jääb muidu mingi ekstreemum saavutamata. Ma tundsin ka juues kogu aeg, et peaksin veel edasi jooma ja vaatama, kust mu piir jookseb. See on müstiline, milline tolerants aastatega tekib. Inimesed küsivad, kui palju sa juba joonud oled, ja sa vastad hästi muuseas, et mingi kolm pudelit veini. Mis on nagu wtf, kuidas sa täiesti nokaudis ei ole selle peale? Istud ja keerad suitsu ja oled kolm pudelit veini ära joonud. Seda on kindlasti liiga palju.
Sõbrad olid ka ses osas väga targad ja mõistlikud. Keegi ei vastanud mulle: „Kuule, võta nüüd ikka mõistus pähe! See joomise mahajätmine pole küll mingi hea otsus.“

Jah, ma olen ka leidnud, et sõprade toetus on väga oluline. Loeme siin noortele kirjanikuhakatistele natuke moraali.

Jaa, ärge tehke suitsu ja ärge jooge alkoholi.

Aga kas sa tunned, et kainus on sulle professionaalses elus ka midagi andnud? On sellest mingit kasu? Oleksid sa näiteks selle romaani kirjutanud, kui endiselt jooksid?

Ei oska niimoodi öelda. Ma tunnen, et kindlasti on andnud. Mul on palju kvaliteetsem uni, parem tervis, tujud ei kõigu. Ma olen väga stabiilne. Ja see stabiilsus on ka kvaliteedimärk, nagu spordis öeldakse. Igasugune töö saab paremini tehtud, kui alkoholi ei tarbi.
Korvpallis on minu meelest väga tore ütlus: sa oled täpselt nii hea, kui olid oma viimases mängus. Selle võib üle kanda ükskõik millele. Sa oled täpselt nii heas vormis, nagu olid oma viimases projektis. Vajadus ennast kogu aeg tõestada – ma loodan, et tunnen seda võimalikult kaua.
Peeter Sauteril on üks lause, mis mulle absoluutselt ei meeldi. Kuskilt leiab kindlasti selle tsitaadi üles, aga parafraseerides on ta öelnud umbes nii, et ta ei suuda lugeda neid kirjanikke, kes ei joo alkoholi, need ei ole õiged kirjanikud. Ma ei tea, miks ta alkoholi ülistab. Mittejoomine aitab ennast kahe jalaga maa peal hoida. Mõelda, mis on elus oluline.

Nimetad juba mitmendat korda korvpalli. Mis on sinu seos selle mänguga?

Ma pean treeneriametit. Mäng mulle meeldib ja olen otsinud viise, kuidas selle juurde naasta. Lastega töö ei ole mulle olnud mingi suur unistus, aga samas olen selles alati üllast eesmärki näinud. Nagu räägitakse, et teatrit tuleb teha lastele, sest teatriarmastus ju tekib lapseeas – samamoodi on spordiga. Mida rohkem selle ametiga tegelen, koolitustel käin ja inimestega suhtlen, seda rohkem tunnetan oma vastutust ja treeneritöö olulisust.
Sellega on tore lugu. Kui ma eelmisel aastal mõtlesin, et tulen nüüd Eestisse tagasi – möödunud aastal elasin Belgias ja kogu romaani kirjutasin Antwerpenis –, siis tahtsin teha midagi uut ja käisin elukaaslasele välja ideid: avada baar või teha taaskasutatud ehitusmaterjalide pood. Tema ainult hoidis peast kinni ja ütles, et see ei ole reaalne. Aga kui ütlesin, et tahan treeneriks saada, siis ta kiitis mõtte heaks. Mina kirjutasin järgmisel päeval meili: „Tere, tahan teile tööle tulla.“ Tema jälle: „Come on, sihukest asja ei juhtu.“ Kolm päeva hiljem olin Zoomi kõnes koos Gerd Kanteri ja spordiklubi bossidega.
Samal päeval kusjuures saatsin ka IDA Raadiosse meili, et tahaks DJ-ks tulla, mingit ühte saadet teha. Nad pole mulle siiamaani vastanud. Ehk siis DJ-sid ei ole Eestis vaja, selle võib suurelt ära trükkida, aga treenereid on.
On hästi tore tunda seda elevust, mis on spordiklubis minu ümber tekkinud. Et meil on keegi treener, kellel tuleb vahepeal lavastus välja või kes esitleb oma romaani. Mis seal salata – kui on niisugune elevus, siis on endal ka põnev. Ja lapsed vist ei saa sellest väga aru. Nad on mult küsinud, et mis tööd ma muidu teen. Ma olen öelnud, et tegelen teatriga, kirjutasin romaani. Nad on nagu: ooo, vau! Siis sa oled miljonär. Ye boi, siis ma olen miljonär.

Huvitav, et on niisugune ettekujutus. Kas siis teatri ja romaanikirjutamise pärast?

Romaan tundub vist jah hästi kauge asi. Et kui sa oled kirjanik, siis sul läheb rahaga hästi. Ühel hetkel koidab reaalsus, et treenerid saavad kindlasti rohkem palka kui kirjanikud, kuigi nad saavad ka väga vähe. Kirjanik olla ei olegi ju võimalik. See on ikka kurb, noh. Mu ainuke eesmärk ja unistus on elada nii, et saaksin ainult kirjutada. See on minu kutsumus, see on see töö, mida ma ei laseks kellelgi teisel teha. Treeneriameti kohta ütleksin ka, et tegelikult võiks seda teha keegi teine, ma ei pea treener olema, aga see annab ikkagi natuke tagasi. Ma ei tea, kas Eestis on võimalik ainult kirjutades ära elada?

Ei tea, mis see ainult kirjutamine tähendab. Ma kujutan ette, et äkki Kristiina Ehin n-ö ainult kirjutab? Aga noh, tal on muidugi teised projektid ka. Teeb kontserte ja käib esitlustel ja luuleõhtutel kohal ja nii edasi. Kas ta sinu romaani esitlusel käis?

Ei, ega ei osanud teda ka kutsuda. Mul ei ole temaga mingit kokkupuudet, aga…

Kas sa Tartus tegid esitluse?

Ei teinud. Aga peaks tegema Tartus teise esitluse?

Muidugi, pane Salongi aeg kirja ja tule, tee!

Mis koht see Salong on? Ma olen suht Tartu-võõras, päris piinlik.

Vestlusega ühineb tundmatu võõras ja pöördub Andrease poole.

Anett: Vabandust, ma segan teie mõttekäiku. Ma olen Anett, su keeletoimetaja.

Andreas: Vau, tere!

Anett: Ja ma kuulsin seda Tartu esitluse mõtet. Nii et tee kindlalt!

Andreas: Okei! Kuule, tohib sind kallistada? Aitäh sulle!

Anett: Intekas juba käib? No vot.

Nad kallistavad ja Anett lahkub.

See oli küll nagu saatuse saadetis praegu.

See oli tore jah. Naljakas, kogu see romaanitöö. Kuna ma ise olin Antwerpenis, siis sain silmast silma kokku ainult Mariaga ja seda ka ainult kolm korda aasta jooksul. Graafiline disainer elas Pariisis, keeletoimetaja Tartus, sisutoimetaja Tallinnas, mina ise kirjutasin Antwerpenis.

Vaatame, paneme need nimed ka kirja, siis on mul pärast lihtsam. Sisutoimetaja oli…

Maria Veske.
Kujundus ja küljendus: Ran-Re Reimann.
Keeletoimetaja: Anett Pillmann.
Ja Luca Putz tegi illustratsioonid.

Tartus Raekoja platsi Cruffinis 4. jaanuaril 2026.

The post Kõik asjad võiksid lõppeda rannas appeared first on Värske Rõhk.

SADA Värsket Rõhku!

Värske Rõhu sajandas numbris debüteerib viis suurepärast noort luuletajat: Mirt Tiigisoone tekstid vaatlevad sõbralikult ja tähelepanelikult valusaid läbielamisi ja koosolemisi, haisu põhjalikud ja sõnatäpsed tekstid võtavad lugeja kaasa kriipivatesse ja tülpimust tekitavatesse olukordadesse ning püüavad neis olukordades leida ruumi ja vabanemist, Erik Aart kirjutab minimalistlikult, mõtlikult ja tema tekstides on esil paeluv ähmasus, Kairi Joasaare heakõlalembestes luuletustes põimuvad ja vahelduvad sotsiaalne ja emotsionaalne tasand ning Mari Rüüsoni luuletused katsetavad mänglevalt lõppriimiliste rütmidega ning suudavad korraga jääda tõsiseks ja heita selle tõsiduse üle nalja. Taas ilmuvad meie veergudel Rasmus Politanovi luuletused, mis on tihedad, tempotundlikud ja rikkaliku kujundiilmaga: neis kõlavad nii maoaasta aeglane sahin kui ka sametine ladina keel. Maryliis Teinfeldt-Grinsi suurepärased kadrinamurdelised luuletused pakuvad aga põgusat ja võluvat sissevaadet tema peatselt ilmuvasse teise luulekogusse (!).

Proosa on seekord Aliis Aalmanni päralt. Aliis on üks neist Värske Rõhu autoritest, kelle nimi ka laiema avalikkuse ees ammu enam tundmatu pole: mida ta kõike avaldanud ja võitnud poleks! Tema sulest tuleb lopsakas novell lapsepõlve hirmudest ja täiskasvanuks kasvamise raskustest, mis mängitakse välja detailitundliku näidendlikkusega. Jonas avastab end sõprusgrupist, mis tundub talle aina ebameeldivam ja ohtlikum, kuid samas ei suuda ta end kuidagi välja kiskuda vindunud lapsepõlvetraumast ja omaenda kinnisest iseloomust. Tulemuseks on üks keeruline sasipundar, kus sõlmes nii kogu Jonase identiteet kui ka teravad suhted sõpradega.

Ukraina vihikus kohtuvad eesti lugejaga neli noort ukraina luuletajat: Ivan Hnativ, Illia Rudiiko, Julia Rupeka ja Katja Novak, kes on ka kogu vihiku tõlkija. Ukraina luuletajad ei kirjuta ainult sõjast, vaid otsivad uusi sõnu ja kujundeid kõige jaoks selle taustal: kirjutada tuleb ka keelest ja ajast, suitsukonidest ja kastanimunadest, mõtete prügimäest, esimese lume valgetest kärbsetest ja viljaterade mustadest südametest, väsinud käte helladest liigutustest ja sellest, kuidas kõneleda ütlemata kergelt. Vihiku lõpetab traagiliselt hukkunud Julia Rupeka olematuseigatsusest kõnelev luuletus.

Teksti- ja pildiarmastajad, rõõmustagem — Värskes Rõhus ilmuvad sellest aastast jälle regulaarselt koomiksid! Märtsinumbri külgi kaunistab Romy Nõuliku isiklik, lõbus ja lohutav koomiks “Sära”, mida saadab lühiintervjuu autoriga.

Päevikurubriigis analüüsivad Johannes Lilover ja Ott Rünkla ilukirjandusliku performantsi vormis oma naljakaid, masendavaid, absurdseid, ilusaid ja koledaid kogemusi kaitseväes, välgatuses annavad aga Katrinka Josephine Savimägi ja Martha Rattus ülevaate 2025. aastal ilmunud noortekirjandusest, vaagides teoste plusse ja miinuseid ning andes nõu, kuidas veel paremini saaks. 

Ja kriitika! Erin Ruudi kirjutab fragmentaarses päevikuvormis päevikute raamatu “Sa peaksid rohkem lugema” lugemiskogemusest, Riste Sofie Käär võtab ette Andrus Kasemaa “Minu kangelased” ja uurib, milles see kasemaalikkus siis ikkagi seisneb. Marie Ojamaa kirjutab aga Riste Sofie Kääri luulekogust “APS!”, sidudes punki ja karnevali, ning Meribel Leppik vaatleb, mis peidab end Aliis Aalmanni luulekogu “Pääsulinn” tibukollaste kaante vahel.

Raamatuid soovitab Ove Averin, illustratsioonid Maryliis Teinfeldt-Grinsilt!

Sajaga EDASI!!!

The post Värske Rõhk nr 100, märts 2026 appeared first on Värske Rõhk.

„Uni, tule, uni, tule uksest sisse, tule mede lapse silma sisse, lapse silma kulmu pääle. Uni, tule, uni, tule huigates. Äiu, äiu, kussu, kussu.“ (lk 25)

Nii laulis vanaema lapsele, minu ema mulle ja tema ema talle. Kairi Loogi „Tantsi tolm põrandast” on lugu lugudest. Vanaema lugudest, muinasjuttudest ja muistenditest, uskumustest ja regilauludest, mis kannavad last läbi elu. Pakuvad tuge ja kindlat pinda, meenutavad linnakära kõrval pehmet turbasammalt, kuhu kesksuve palaval päeval varbad suruda. Katkenditest ja mälestustest õhkub kodutalu õue lõhna, värskete pühapäevapannkookide maitset ja vanaema soojust.

„Jumal on looduses ka. Ta on puus ja linnus ja kivis.“ (lk 17) Romaani esimene pool on tihedalt läbi põimunud loodususust ja väesõnadest. Kuigi laps ei mäleta enam vanaema nägu, kaitseb pihlakaoks teda ikkagi õnnetuse eest ja kastan taskus toob õnne. Vanaema õpetused jäävad lapsega terveks eluks: „Torm, vesi ja vaht, torm, vesi ja vaht, kõik liigub, kõik elab, kõik tormab. See on sinu torm, sinu vesi ja vaht, sinu meri ja kallas ja õhk. Sa torkad käe taskusse, haarad kastani ja pigistad krimpsus muna.“ (lk 161) Ehkki olen ise kandnud kastanit taskus sellest ajast peale, kui end mäletan, ja ema lauldud unelaulu sõnad kummitavad ikka veel kusagil alateadvuse piiril, ei tule vanaema õpetused siiski tihti meelde. Elan pealinna kära keskel, kaugel rabadest, põldudest ja metsast, ning loodususk ei mängi mu elus enam nii suurt rolli, kui see oleks mänginud minuvanuse tüdruku elus paarkümmend aastat tagasi. Maailm on muutunud kiireks, ratsionaalseks ning rõhub aina rohkem materiaalsetele väärtustele, kus hiietammel ei ole enam kohta. Loogi romaani lugedes meenub mulle siiski, et olen ka kunagi jaanipäeval lilleõisi korjanud ja kodutänaval katri jooksnud. Muutun lugedes pisut nukraks, et sellised kombed on kadumas ja et vanaemasid, kes vanarahva kombestikku tunnevad, jääb samuti aina vähemaks. Seda enam pean ise pingutama ja kandma endas lugusid, mida ka mulle on väiksest peale jutustatud.

Look kirjeldab osavalt nende lugude väge. Seal peitub eelnevate põlvkondade tarkus ja õpetus, need on osa meie folkloorist, sellest, kes oleme rahvana, inimestena. Romaanis „Tantsi tolm põrandast“ on lood edasi antud väikeste mälupiltidena. Autori sõnul on tegu väga teadliku valikuga, kuna mälupildid kirjeldavad elu just sellisena, nagu see tegelikult on. Lisaks paistab see väikese vastupanuna, sest selge narratiiviga raamatuid on maailmas niigi palju.[1] Kuigi teose stiil on alguses harjumatu ja segane nagu väikese lapse esimesed mälestused ikka, vaheldub vanemate ja vanavanemate juttudega, pean nõustuma, et nagu mõnele teisele lugejale[2], jättis ka mulle just romaani esimene osa kõige sügavama mulje. Olgugi et tekst võib tunduda lahti lammutatud või katkendlik, muudab see lugemise isiklikumaks ning tekib sama tunne nagu siis, kui meenutan iseenda lapsepõlve. Esimestel aastatel on peategelane lihtsalt laps, keegi teine, kes on kunagi kirjeldatud sündmusi läbi elanud ja veel mäletab kamprilõhna vanaema toas. Teismeeas muutub laps temaks, pärast kooli lõppu sinaks. Ta õpib ja areneb, leiab sõpru ja armastust võõral maal, kuid midagi on ikkagi puudu. Midagi jääb ikkagi südamesse kripeldama: „Talv on terav. Sellist talve pole kusagil mujal.“ (lk 124)

Mina aga tunnen armastust oma kodumaa ja traditsioonide vastu õhtul tantsupeolt koju jalutades. Kõnnin ühtlases inimmeres, mis valgub Kalevi staadionilt linna laiali. Ümberringi on kirevad seelikud ja valged sukad. Vaadates tuhandeid inimesi tantsimas aastakümnetevanuseid tantse, läheb südame alt soojaks, tunnen, et olen osa millestki suuremast. Taolist tantsuarmastust on täis ka Loogi romaan. Kuid seal ei ole peategelane „Tuljak“ või labajalavalss, vaid Kadri, kes põrutab tolmu põrandast. Aga vorm ja kindel stiil ei ole tegelikult üldse oluline. Tähtis on lihtsalt tantsida. Look kirjeldab tantsu jõudu ja maagiat. Liikumine on elu ja tants rituaal, millega naine saavutab oma vabaduse: laps õpib seeläbi oma keha esimest korda tundma, enda lihaseid liigutama. Hilisemas elus saab tantsust Kadrile kindel pinnas, mis aitab leevendada stressi ega lase vanaema kunagi unustada: „Tantsi rõõmu, tantsi valu, tantsi leina ja vaikust, mingu maailm, kuhu läheb, aga sina ei kuku, sa usaldad rütmi ja tantsid.“ (lk 156) Ja just sedasama tunnet pakub tants ka teistele tuhandetele tantsijatele üle Eesti.

Ehkki romaani põimitud naiseks kasvamisega seotud ebameeldivaid hetki on Look kirjeldanud rohkem ridade vahel ja nii jäävad need – nagu päriseluski – esialgu varjatuks, on „Tantsi tolm põrandast“ siiski tugevalt feministlik raamat, milles võib tajuda vaikset, ent teravat hukkamõistu meestekesksele maailmakorrale. Raamatuga saab samastuda iga väike tüdruk ja vanaema, sest see kannab endas nii neid mälestusi, mida hoiame hellalt, kui ka neid, mille pigem unustaksime.

[1] Kristiina Ehin, Kairi Look. „Kristiina Ehin: meil on ühiskonnas üleüldiselt selline ATH-aeg“ – ERRi kultuuriportaal, 7.07.2025.
[2] Loe nt Mariann Vendelini arvustust „Elada ja armastada aina hullemini ja hullemini“ (Postimees, 05.04.2025) või Peeter Talvistu kommentaari Goodreadsis
(https://www.goodreads.com/book/show/223872935-tantsi-tolm-p-randast).

The post Ma kannan neid eneses appeared first on Värske Rõhk.

The post “Ma sündisin päeva” jt luuletusi appeared first on Värske Rõhk.

Ilus päev

Kõnnin ja söön samal ajal Narva kohvikust ostetud kapsapirukat, kui suurte ostukottidega provva, kuldpross rinnus, karjub tee ääres telefoni: „Kas sa saad aru, mitte midagi ei juhtunud! Mitte MIDAGI!“
that woman, why is she screaming?
who knows
look at the pretty flowers
Siis, kui midagi ei juhtu, juhtub kõik. Ja kui saabubki mingisugune maailma poolt aktsepteeritud sündmus, mis ka sündmus on (sünd, surm, revolutsioon, remont saab valmis), ei juhtu tegelikult midagi. Saabub hoopis juhtumise lõpp. Või algus. Juhtumist valmistati ette, st see juhtus juba ära! Ja meie nägime vaid selle virvendust. Kui midagi ei toimu, tuleb olla eriti tähelepanelik. Selliseid mõtteid mõtlen ma kapsapirukat süües. Lähen laenan sõbralt raamatu ja jätan tänavanurgale, kus juhtus kunagi nii palju, viis pisarat.


Fabulous Muscles

„Špenátové palačinky[2], dvakrat čebureky[3], must tee Mordvast toodud kondenspiimaga, dukátové buchtičky s vanilkovým krémem[4], astelpajumahl ja piimakohv.“ Kõnnime mööda kõrvaltänavaid, valgus täidab kõik augud ja mähib meid erakordselt tähendusrikkasse mittemidagiütlevusse. Linn, mida läbi käime, on märgitud maailmakaardile ja sedapidi oleme meiegi seal. Maailmakaardile märgituna on kerge olla, otsused on kehas tunda. Kohtame siili ja hobust. Natuke veel ja ma sünnitan peaaegu mesilase. Ja ta muutub vareseks. Ja siis läheb kõik nii nagu ühes korralikus tšehhi multifilmis: mesilane ja vares sõidavad tikukarbiga mööda jõge, söövad kastanikoore seest porgandisalatit ja istuvad õhtul neljast tikust koosneva lõkke ümber.
Pool aastat hiljem kuulen suurepärast küsimust: kas sa tahaksid olla pigem joonistatud või kirjutatud? Oleksin tahtnud seda tol hetkel küsida. Mina? Joonistatud.


Elephant Woman

Piimakohvi pinnal ulbivad katlakivitükikesed. Vaatan kahvlit, mille praemunasse torkasin – segasin sellega enne toorest muna. Salmonella-ella. E-e. Kuigi lasin kahvli vist pärast korra vee alt läbi.
Piimakohvil on millegipärast üleküpsenud tomati mõru maik. Kui enne köögis kirsstomateid lõikasin, olid karbis kõige alumised juba halvaks läinud. Nuusutan oma sõrmeotsi, need lõhnavad nagu tavaline unine hommikune nahk. Näen kohvi pinnal ulpivates tükikestes oma eilset ikonograafia loengukonspekti.
Summutatud valgus ujub mu Krteki tassi, pättide soomülkasse. Mu pea sisemus oleks otsekui kividest laotud ja mördiga kokku mätsitud, sellise helehalli mördiga. Mördi sisse vajutas müürsepp veel riisipabereid, nii et vahepeal on seal midagi tekstuurilt baklavataolist. Kivid paistavad esmapilgul tugevad, aga sõrmega puudutades kukuvad tuhaks nagu liivakivid. Lögane ja hõre müür. Paberlik. Proosaline. Nagu öötundidel kirjutatud essee.
Seisan bussis ja minu ees istuvad kaks tüdrukut, kes vaatavad videot crusty’dest ripsmetest girlies start leaving mascara on for more than 12 days, ma ei näe kahjuks, kas sealt tuleb midagi veel. Pikad crusty’d ripsmed. Nagu need raagus puud, mida pika pilguga 2019. aasta sügisel rannas vaatasin. Need puud kleepusid mu pilgu külge samamoodi, nagu girlie’de ripsmed nende silmaaluste külge. Bussis ringi vaadates panen veel tähele, et kõikidel inimestel (kaasa arvatud minul) on juuksed soengust välja kasvanud. Nii palju juukseid, mis muudkui kasvavad. Juhtub, mis juhtub, juuksekarvad kasvavad ikka pikemaks, ütles Erik kunagi ühe peo lõpus maja ees taksot oodates. Tõsijutt. Ripsmed, juuksed ja puud, vohage. Ühinege peeneks kangaks, mis vett läbi ei lase ja kannataks üht magajat kanda. Aiman ähmaselt, et taoline arhitektuurne koetis on kuskil olemas, aga sellega kokku sattudes ei oskaks ma selle ilu ära tunda. Väljun bussist, märjad juuksed villasalli all, õues tibutab vihma.


Closing my eyes

Laman diivanilaua ja suure seinakapi vahel õhukesel madratsil magamiskoti sees, kell tiksub nagu pomm. Sadu aastaid tagasi (Vikipeedia annab isegi niivõrd kauni – ja kahtlaselt täpse – aastaarvu nagu 1234) hakati selle linna[5] põhjast hõbedat kaevandama. Linn sai väga kuulsaks, ent peagi neelas tulekahju suurema osa hoonetest, siis sõda suurema osa inimestest, gooti stiilist sai renessanss, renessansist barokk, barokist klassitsism, püsti pandi tekstiilivabrikud ja kaaluti isegi raudtee otseühendust Prahaga. Ja nüüd olen siin mina. Kui kuskil peaks veel leiduma hõbeda riismeid, siis lahutab mind neist maapõu täis elusorganisme, mulda ja kivimeid, betoonitörts, paar parketilaastu, kellegi teise elutuba täis teistsuguseid kodulõhnu ja keelt, õhuke madrats, magamiskott ja naftast tehtud T-särk. Ajaloo vertikaalne telg tõmbub korraks minu ihu vastu vaakumisse. Kuldse läikega viinapitsid, mille peale on valge peene joonega maalitud lilled/mesilased/inglid, värisevad selle materiaalse ajaloo tuules. Oo, kui võimas on ajalugu. Tuul puhub mult näo. Kustutan küünla ja lambi, suits imbub seintesse ja võtab mult ärkveloleku. Märjad juuksed laotuvad padjale nagu aupaiste pea ümber. Kes ma olen, kui ma magan? Kus ma olen, kui ma magan?


Vampire Empire

Ta istub rõdul taburetil ja lõikab juukseid (jälle). Äkki, äkki teeb see midagi paremaks. Raamib tuleviku võimalike potentsiaalsustega, mida võib võrrelda vaid vastsündinu uskumatu, ent surmkindla olemas olemisega. Katab surnud naha suhkruvaabaga. Topib uudishimulike kõrvad vatti täis. Tema ei topi kunagi kõrvu vatti täis. Tema lõikab juuksed maha ja vaatab, kuidas bussid tulevad ja lähevad ja korjavad inimesi peale ja sülitavad välja. Ta nägu ümbritseb kaks sulgu ja need värisevad, sest võrrand nende vahel ähvardab plahvatada. Minu kord on juukseid lõigata.
Pärast kõnnime mööda tänavaid, vaatame maju (mis ka majad on) ja räägime inimestest, kes aknalaudadele oma riided kuivama on laotanud. Kas nad ei karda, et need ära lendavad või alla kukuvad? Korterikaaslane pani kunagi või ja kausitäie pasta bolognese’t aknalauale ja mõne tunniga olid need sealt läinud. Me elame kolmandal korrusel, muideks. Üldse olen viimasel ajal jõudnud täiesti surmkindlale arusaamisele, et asjad mu korteris teevad mannequin challenge’it. Olen taibanud, et kui asju piisavalt pingsalt jõllitada, on võimalik aimata krepp-paberist kihtide aeglast mahakoorumist ja nende all häbelike deformatsioonide ohkeid ja vabinaid. Või vähemalt jõuan ma alati peaaegu selle aimduseni. Kõik ohkab ja vabiseb. Ja kõik koorub. Tahan sellele koorumisele kaasa aidata, tapeeti maha tõmmata. Igal pool on nii palju tapeeti. Ja kõik need tapeeti mässitud vaesekesed elavad siis, kui mina magama lähen, läbi Suuri Sündmusi: pulmi, ristseid, kohtuistungeid, küüditamisi. Kui midagi ei toimu, toimub kõik. Ja samal ajal, kui ma omale paksu nahka kasvatan, lihvitakse seda liivapaberõhukeseks. Kvaliteetsete tööriistadega.

Palvetan selle kõige möödumise nimel Stroomi ranna veepiiril vesi leotab mu teksapükse
mul hakkab
külm
lähen
koju.
Hakkab hämarduma, inimesed kõnnivad kahekaupa.

(Veel hiljem röstime köögis saia ja sirvime vanu Maajasid. Ma vajutan huuled vastu klaasi. Vaatan läbi hingeõhuplekkide, kuidas ta silmi kissitab ja nina krimpsutab. Ta võtab mul unes käest kinni. Ka kaks kuud hiljem on juuksed veel rõdul.)


Řekni, kde ty kytky jsou[6]

Teen ühe pildi ja mõtlen hiljem, kuidas pildistamise hetkel oli kõik värviline, nõtke, VALI ja pingeline, ent pildil tardub elu nagu mustvalge ja enigmaatiline vahakuju. Tuleviku varjuinimestele jääb mulje, nagu TOL ajal käinuks kõik väga tasaste sammudega ringi, vaadanuks üksteist väga koketeerivate pilkudega, puudutanuks kõike õrnalt ja peaaegu mitte üldse, lausunuks hääletuid sõnu, istunuks aias teinuks tööd aga nii et haamer ka ei kolksunud vaadanuks ajalehtedest läbi vorpinuks kergusega suuri teoseid kirjutada suitsetanuks ja joonuks siidrit aga nii nagu pildiraamatus tüüp joob küll aga pudelis ei ole midagi vot kõhu saab ikka täis ja puu alla unustatud õunakuhja lõhna pidanuks foto kõrvale eraldi teritatud hariliku pliiatsiga joonistama. Ja keegi ei surnud kopsuvähki.

Ciao ciao, slatka fantazija[7]

„No mida ma teen, ei ole lihtsalt ilusad need pronksist inglid ja volangid. Üldse.“ Ta segab kaarte ja ma mõtlen argumentidele, millega oma pronksingliarmastust kaitsta. Umbes, et mulle ka ei meeldi mitte pronksist inglid ise, vaid pigem nende kontseptsioon. See lääge ülevoolavus, kui barokk-kirikusse sisse astun. (Kohutav argument minu arust.) Või et mulle lihtsalt meeldivadki koledad asjad, aga see ei ole ka tõsi. Unless? Ikkagi, tõesti ilusat ja peent juugendstiilis maja või lakoonilist, ENT MAITSEKAT puukuuri vaadates ei ole midagi enamat ette kujutada, ongi lihtsalt üks täiuslik vorm ja kõik. Aga kakakujundusega suurejoonelise altari ees seistes saab mu kujutlusvõime tööle hakata, totakaid lugusid ette kujutada, tegelasi ja ornamente nihestada, juurde lisada ja ära võtta. Nendesse kohtadesse saab sekkuda, neid kujutlusvõimega lõhkuda. Näilist asja sügava tõena võtta. Patustage, sest pekstakse niikuinii vms. Eks.
Mängime kaarte. Emanda arhetüüp liigub me käte vahel edasi-tagasi. Tema vaikiv autoriteet ei keela meil temaga vahetuskaupa teha, talle võlukaardi omadusi külge pookida – ta on meie jaoks lihtsalt üks kokkulepe. Ühise kujutlusvõime vili, mida igavesti ekspluateerida, sest oma subjektiivset nahka seljast heites on seesama emandate emand ohverdanud isikuõigused ja astunud avalikult ringlevate kontseptsioonide ruumi. Nagu ka pronksist ingel, keda ma oma vaimusilmas noaga rapin. Kes seal veel on, keda järgmisena ette võtta? Huvitav, kui hõredaks on mu kujutis kontseptsioonide maailmas pleekinud? Mis temaga seal tehtud on. Püüan kaardimängu juurde tagasi tulla, aga sõnade arbitraarsus ajab mu pea lainetama, ma ei tea, kas ma enam oma käsigi usaldan, rääkimata „emandast“, „autoriteedist“ või „maailmast“. Tuba, kus istume, hakkab niidina nurgast hargnema, seinad tõmbuvad kokku, kellal tema selja taga kukuvad seierid küljest…
„Ha!“ Märkan nüüd, et kaotasin. Ja see toob mu tagasi, kaotus ja tema uue häälega hõigatud silp. Pääsen napilt laialivajumisest, vähemalt selleks korraks.

[1] (ERA II 286, 154 (121)). „Maailmade vahel I. Ello Kirsi Setomaal kogutud lood“ – Tartu: EKM-i Teaduskirjastus, 2022, lk 97.
[2] Spinatipannkoogid (tšehhi)
[3] Kaks tšeburekki (tšehhi)
[4] Tukatikuklid vanillikastmega (tšehhi)
[5] Linna nimi on Jihlava.
[6] Kuhu küll kõik lilled jäid (tšehhi)
[7] Hüvasti, unistus ilus (itaalia, tšehhi)

Rõõm on tervitada sind Värske Rõhu uue tegevtoimetaja rollis (ehkki ka kurbtus, et sinult enam tekste ei saa tellida)! Toimetajaametis tegid käe valgeks juba Eesti Kirjanike Liidu noorte almanahhi „Grafomaania“ esimese peatoimetajana. Mis sulle toimetajatöö juures meeldib?

Ausalt öeldes „Grafomaaniat“ toimetades ma väga ei teadnud, mida teen. Ent see teiste inimeste maailmadega tegelemine ja nendest ühe suurema maailma (ajakirja) kokkupanemine tundus nii õrn ja põnev tegevus, eriti kuna mulle on alati meeldinud väikesed asjad ja nende kombineerimine (näiteks väiksena vanaema aias kaashäälikute seadmine võimalikult pikaks ühendiks). Tekstidele sellisel ühtaegu sekkuval ja vaatleval viisil lähenedes saab inimestega huvitaval tasandil tuttavaks, on võimalus maailmaga mitmehäälselt suhestuda. Minu meelest on see väga ilus ja oluline töö.

Sissekannete olevikuvorm tekitab tunde, nagu loeks sinu sisekõnet samal hetkel, kui sa tänaval kõnnid või pronksinglitest vestled. Kas sa kirjutadki kogu aeg oma peas iseenda pealtvaatajana ja tähendad selle pärast (n-ö toimetatult) üles või on see kaval võte ja rekonstruktsioon?

Siin on nii ühte kui teist. See on tõsi, et maailmas ringi käies ja elu elades kirjutan oma peas kogu aeg, mu peas on pidevalt temaatilised tekstikamakad, mis vajavad aeg-ajalt tungivalt väljapääsu paberile. Aga palju juhtub ka hiljem, kui oma teksti toimetan – rekonstrueerides on võimalik siseneda mingisse teistsugusesse aega, mida pole kunagi olnud, aga mis saab mu kujutlusvõime kaudu piirjooned. Olevikuvorm on kuidagi loogiline valik ka, sest konkreetset episoodi üles kirjutades lähengi selle sisse tagasi, sellest saabki nüüd ja praegu.

Palume kultuurisoovitust!

Kõigepealt soovitan Clarice Lispectori lühiromaani „G. H. passioon“. See üsna õhuke raamat on ehe näide tõeliselt sügavast sõnadega ehitatud maailmast, mis on uskumatult reaalne ja ebareaalne korraga. Ja teiseks soovitaksin minna ühe tekstiga, mis tundub huvitav või on pikalt lugemist oodanud, sellisesse kohta, kuhu tihti ei satu, ning siis kuulata ja vaadata, mis ümbruse ja sõnade ühisjõul juhtuma hakkab.

The post HETKED: KEVAD SUVI SÜGIS TALV appeared first on Värske Rõhk.

Nominendid:

LUULE
Karin Orgulas (VR 94) 
Marie Ojamaa (VR 95, VR 98)
Sirly-Ann Meriküll (VR 96)
Hanna Stiina Kangur (VR 98)

PROOSA
Gustav Nikopensius (VR 93)
Emel-Elizabeth Tuulik (VR 93)
Silver Dynamiit (VR 95)
Nele Tiidelepp (VR 97)
Elisabeth Sirel (VR 98)

KRIITIKA
Maara Parhomenko Gregor Kullast (VR 93)
Hella Õitspuu Päiv Dengost ja Vaim Sarvest (VR 95, VR 98)
Emma Kilmi Max Blecherist (VR 97)
Sanna Kartau Johanna Roosist (VR 98)
Kaarel Aadli Mihkel Mutist (VR 98)

VABA
Elo Valneri ja Riste Sofie Kääri inervjuu Aasa Ruukeli fotodega (VR 93)
Hanneleele Kaldmaa Annemarie Ní Churreáini tõlked (VR 94)
Ekke Janiski välgatus ja päevik (VR 96, VR 98)
Mihhail Boitsovi Viktor Antipovi tõlked (VR 97)

Nominendid ja laureaadid valiti välja Värske Rõhu toimetuse ja kolleegiumi ühisel koosolekul.

The post Värske Rõhu aastaauhindade jagamine 2026 appeared first on Värske Rõhk.

The post “Naiseiga roogib tüdrukut” jt luuletusi appeared first on Värske Rõhk.

Viimasel ajal on mul eesti kultuurimaastikku ning Värsket Rõhku jälgides tekkinud tunne, et frankofoonseid autoreid loetakse Eestis märkimisväärsel määral ning nende looming, olgu see kaasaegne või vanem, on endiselt asjakohane ja huvitav. Lisaks paljudele teistele prantsuse kirjanikele käsitletakse Värske Rõhu numbrites 87 ja 90 näiteks Roland Barthes’i ja Virginie Despentes’i teoseid, tihti ilmuvad ka frankofoonsete autorite tõlked (viimase aja üks huvitavamaid näiteid on Ulla Kihva tõlge Guadeloupe’i kirjaniku Maryse Condé romaanist „Mangroovi ületamine“) ja alates 2021. aastast osaleb Eesti Goncourt’i raamatuauhinna valimisel. Seetõttu on paslik tutvustada siinsele lugejale veel üht prantsuse kirjanduse tippteost, millele on eestlastel küll piiratud ligipääs (selle tõlkimiseks peaks olema omajagu geenius), aga mida oleks just praegu õige hetk lugeda, kuigi isegi prantslased seda sageli väldivad – Jean-Paul Sartre’i romaani „Le sursis“ („Hingetõmbeaeg“). Ka Sartre’i kõige klassikalisemate teoste lugemine ei kuulu lihtsamate tegevuste hulka, sest ta ei alaväärista lugejat, vaid pakub intellektuaalset ja loomingulist väljakutset, samuti on tema teosed tänapäeva lugejale mõneti keerulisemad kui toonasele publikule, kuna paljud viited ja kontekst on muutunud. Sellest hoolimata on „Le sursis“ oma žanris omaette klass – see eristub Sartre’i varasemast loomingust ja võrdväärselt keerulist teost on temaaegsest või vanemast kirjandusest raske leida.

Teise maailmasõtta mobiliseeritud noor Sartre kirjutas pärast sõda neljaosalise[1] romaanisarja „Les Chemins de la Liberté“ („Vabaduse teed“, 1945–1949). „Le sursis“ on sarja teine raamat, mis ilmus küll esimese teosegasamal aastal, aga mille ülesehitus on sellest märksa vähem traditsiooniline. Tõepoolest, kui autori vormi- ja mõttemänguga kaasa ei jaksa minna, siis pole isegi mõtet lugemist alustada. Raamatus tegutseb ligikaudu 40 ajaloolist ja mõjuvõimsat tegelast (nende hulgas Sir Neville Chamberlain, Joseph Goebbels ja Adolf Hitler), kelle poliitilised otsused ja strateegilised valikud mõjutavad umbes 40 fiktiivset tegelast. Kõik tegelased, nii ajaloolised kui väljamõeldud, leiavad end samast ohtlikust olukorrast – kõigest paari poliitilise otsuse kaugusel on uue võimaliku sõja algus –, aga ei suuda kontrollida „ajaloo liumäelt“[2] sisse saadud hoogu. Sartre kõrvutab tegelaste saatuseid, täpsustamata, kellest ta parasjagu kirjutab, ning üleminekud ühelt tegelaselt teisele toimuvad vahel samas lauses ja ilma hoiatuseta. Tegevus ei leia aset ainult Prantsusmaal, vaid ka Tšehhoslovakkias, Hitleri Saksamaal, Mussolini Itaalias ja Chamberlaini Inglismaal. Romaanil pole peatükke, lugu on jagatud nädalapäevadele, ja see kirjeldab erinevate ühiskonnaklasside esindajate elu, kus kõik üritavad hakkama saada võimaliku sõjaolukorraga nende kodumaal.

Romaanis on olulisel kohal pinge ja ootamine. Mitte midagi ei ole veel tegelikult toimunud, aga inimesed on juba ahastuses, et neilt on röövitud tulevik. Sõda pole veel alanudki, aga juba kujutatakse ette, milline võiks välja näha rusudeks pommitatud Pariis. Ehkki esimese maailmasõja õudused on tegelastel veel värskelt meeles, eelistavad nad ikkagi juba tuttavat sõjaolukorda ebakindlale rahuajale. Peategelane Mathieu Delarue näeb oma tulevikku surnuna, ükski varasem projekt ei näi enam väärt pühendumist ja sõjaväkke mobiliseerituna otsib ta vaimset vabanemist filosoofia kaudu. Mõni teine tegelane avastab aga, et sõjas suremine on üks võimalik tee vabaduseni ja väljapääs argimuredest. Nii mõtleb näiteks usklik homoseksuaalne Daniel, kes pärast raseda naisega abiellumist ei suuda meeleheitega toime tulla ja peab enda lootusetut olukorda Jumala tahteks. Ateistlikule Sartre’ile on aga Jumala pidamine ainuvastutajaks naeruväärne. Pinge tumeda tuleviku kartuses on kõikehõlmav ja mõjub ka lugejale ärevalt, kuigi erinevalt tegelastest teab ta, et sõda 1938. aasta septembris veel ei tule. Romaani üks tegelastest, patsifistist luuletaja Philippe jõuab aga järeldusele, et sõda pole haigus, mis tekib iseenesest, vaid inimesed on ise selle oma ellu toonud. Seda mõtet saab iseloomustada ühe kuulsa Sartre’i tsitaadiga: „Põrgu, see on teised inimesed.“[3]

Ei saa öelda, et „Le sursis“ oleks puhtakujuline ajalooline romaan, kuigi ajalool ja poliitikal on selles keskne roll. Kirjutamise ajal oli raamatus toimuv lihtsalt niivõrd aktuaalne, et see võiks olla pigem kroonika kui romaan. Samas ei tohiks tembeldada Sartre’it ajaloolaseks, sest ta kujutab ajaloost inspireeritud sündmusi poeetiliselt ja tema faktikasutus ei vasta ajaloolaste töömeetoditele ega kirjutamisstiilile. Kindlasti on tegu poliitikakeskse teosega – poliitmaastikku kirjeldatakse rikkalikult ja tegelaste hulgas leidub nii parem- kui vasakpoolseid ning ka patsifiste –, aga samas ei torka otsejoones silma autori enda poliitiline orientatsioon, vaid pigem tegelased, kes annavad edasi Sartre’i filosoofilist mõttemaailma. Sartre ei usu saatusesse ega ettemääratusse, vaid pakub inimestele vabadust koos sellega kaasneva vastutusega. Talle on inimesed justkui väikesed iseseisvad aatomid, kes üritavad hakkama saada peatselt saabuva sõjaga, mis on inimesest ja talle antud vabast tahtest lihtsalt nii palju suurem, et sellele pole võimalik vastu hakata. Ja see sõda oli juba ette kaotatud, sest ainus, kellel oleks võinud olukorra üle kontroll olla, on Jumal, aga teda ju ei eksisteeri: „Terviku loomiseks pole ühtegi inimest. See on jäetud vaid Jumalale. Aga Jumalat pole olemas. Ja ometigi sõda eksisteerib.“[4] Selles lauses teeb Sartre ümber tuntud süllogismi, pannes kolmanda eelduse vastuollu kahe eelneva väitega ning jättes seekaudu tegelased Jumala ja riigijuhtide hüljatud maailma omaette.

Kuna Jumal ei aita, on tegelased sunnitud ise oma saatuse üle otsustama. Nad kannatavad olukorra raskuse all kas iseseisvalt või koos rahvuskaaslastega, aga emotsionaalselt on nad üksteisest distantseerunud ning ainus tõeliselt kokkuhoidev ja ideoloogiliselt meelestatud kollektiiv hõiskab kaasa kõnet pidavale Hitlerile. Nemad on ainsad, kes tegutsevad kindlameelselt ühise eesmärgi nimel, samas kui ülejäänud Euroopa kalkuleerib ebakindla tuleviku suunas järgmisi samme. Niisama üksinda kui on Hitleri-hirmus tegelased, leiab end Sartre’i mõtterägastikust ka lugeja, sest abivalmit jutustajat raamatus pole.

Kuigi „Le sursis“ paistab väga pessimistlik ja sünge, mahub sellesse ikkagi omajagu huumorit. Raamatu ülepakutud, lausa karnevalilikule lõbususele juhib tähelepanu Geneviève Idt: tegelased muudavad pidevalt meelt, avastavad uusi n-ö elutähtsaid väärtusi, lähevad iseendaga vastuollu ning tegutsevad polüfoonilises, kaootilisse kakofooniasse kalduvas ühiskonnas.[5] Lisaks on oma roll iroonial, sealhulgas traagilisel iroonial: lugeja teab, et tegelase ootused ja lootused on hukule määratud, aga tegelane ise veel mitte. Ja kuigi Sartre väidab teoses „Mis on kirjandus?“[6], et proosa ja luule kokku ei käi, on tekst kaunilt ladus, läbimõeldud ja luuleline.

Eia Uus on öelnud, et raske on leida perfektset viimast sõna või mõtet või olukorda õigel hetkel teose lõpetamiseks. „Le sursis“ lõppeb minimalistlikult tabavalt, maalides lugeja silme ette pildi 1938. aasta septembris „edukalt“ sõlmitud Müncheni kokkuleppe üle juubeldavatest prantslastest. Kõige viimase sõna saab prantslaste esindaja Édouard Daladier, kes astub lennukist välja ja ütleb avaneva pildi kommentaariks: „Idioodid!“[7]

[1] Neljas osa jäi Sartre’il lõpetamata. See rekonstrueeriti tema märkmete põhjal ning ilmus aastal 1981.
[2] „Toboggan de l’Histoire“ on väljend, mida kasutas Sartre’i kohta Michel Contat essees „Sartre, romancier, cinéaste. Les Chemins de la liberté“ („Pour Sartre“ – Pariis: Presses Universitaires de France, 2008, lk 136).
[3] „L’enfer, c’est les autres“ (Jean-Paul Sartre. „Huis clos“ – Pariis: Éditions Gallimard, 1945; eesti k „Kinnine kohus“ – Tallinn: Eesti Raamat, 1989, tõlkinud Eha Vasara ja Tatjana Varrap).
[4] „Personne n’est là pour faire le total. Elle n’existe que pour Dieu. Mais Dieu n’existe pas. Et pourtant la guerre existe.“ (lk 367)
[5] Geneviève Idt. „Les chemins de la liberté, Les tobbogans du romanesque“ – Obliques, vol. 18–19, 1979, lk 75–94.
[6] „Qu’est-ce que la -littérature?“ (Pariis: Éditions Gallimard, 1948)
[7]ˇ „Les cons !“ (lk 500)

The post „Le sursis“ ehk Katastroof, mis lükati järgmisesse septembrisse appeared first on Värske Rõhk.

The post “168” jt luuletusi appeared first on Värske Rõhk.

igatahes… öö oli raske ja valus. aga sinul oli valusam.
ma püüdsin kõigest väest silmi lahti hoida ja terve aja olemas olla.
olla kohal.
natuke kartsin ka, et kui silmad kinni panen, oled sa äkki läinud. vahepeal vaatasid mind ja ma üritasin kohe oma pisaraid varjata. hoidsin su käest kinni ja mõtlesin natuke laulda, aga sa ütlesid, et ei ole vaja. ma arvan, et said aru. tundsid, et mul on tegelikult võimatu laulda, kuigi proovisin natuke siiski.
tabasin end jälle mõtlemast, kui raske see on… lasta sul minna. ma vist isegi ütlesin sulle, et kuidas ma küll ilma sinuta hakkama saan.

kuulasin hingamismasina häält ja tuule kulgu õues. veider on mõelda, et ükskõik kui raske on päev, läheb teistel elu ikka edasi. öö möödub, päev tuleb kätte. inimesed lähevad tööle, lapsed kooli. veider. kas see ikka peab nii olema? ega vist selle vastu saa.
kuigi süda ihkab, et kui on raske, oleks võimalus korra maailm seisma panna. kui vaid saaks…

igatahes jõudsin sel ajal palju mõelda. üritasin kogu aeg mitte nutta. mõtlesin paljudele asjadele, näiteks et miks on vähk olemas? kuidas ma leian endas jõu see aeg üle elada? miks leinast ei räägita? miks öeldakse, et ära ole kurb? miks mul on nii valus? kas ma reageerin üle? kas ma olen nõrk? kas ma olen tugev? kas ma tõesti ei saa mitte midagi ette võtta? kuidas aega peatada? mis on tegelikult elus tähtis? kuidas ma saan toeks olla? miks ma ei küsinud sinult seda ja teist? miks ma ei olnud sulle veel rohkem olemas? kas ma ikka ütlesin piisavalt, kui kallis sa mulle oled? milline oleks mu elu, kui sind poleks minu elus olnud?

tagantjärele mõtlen, et oleksin ikkagi võinud sealsamas nutta. äkki oleks kergem hakanud. kindlasti ka sinu nähes, sest sul poleks sellest vähimatki olnud. nojah, ma nutsin ainult siis, kui sa ei näinud. kuigi sa oleksid lubanud. sest sa lubasid mul alati olla täiesti mina ise. nii ilus kui veas.
heitsin pilgu voodi poole ja mõtlesin, et mis siis saab, kui ongi kõik. et kui ma järgmisel korral tulen ja sind enam ei ole? raputasin selle mõtte maha, kuigi olin ju tegelikult leinama hakanud juba ammu. arvasin, et mul on selle võrra kergem seda taluda, aga ei, üldsegi mitte. ikka oli raske. ma pole vist mitte kunagi tundnud end nii raskelt kui tollel detsembrikuul. isegi õues olev valge lumi näis hallikas ja talvekülm kohe eriti karge.

möödusid tunnid ja hommik hakkas kätte jõudma. olin natuke tukastanud ja siis tagasi reaalsuses. vaatasin sind jälle. hingab. vaevaliselt, aga siiski. hingab.
ma lootsin viimase hetkeni, et äkki juhtub ime ja sul hakkab parem.
kui tookord sinu juurest ära läksin, siis ütlesin: tulen jälle.

pidin naasma linna. minu viimasest kohtumisest sinuga oli möödunud mõni päev. hakkasin oma väikses ühikatoas magama minema ja mõtlesin, et ehk ikka näen sind ühe korra veel. et äkki ma ei jää hiljaks.

ma jäin hiljaks. järgmisel hommikul sind enam polnud.

jaanuarikuus olid matused.
matused on elu osa. olin selleks ajaks käinud juba mitmel matusel ja mõtlesin, et mul on selle võrra lihtsam. täpsustan veidi, et minust valesti aru ei saadaks: lihtsam selles mõttes, et tean, mis tunded mind ees ootavad, milline tunne on seal seista. aga ei. iga matus on raske. ma ei saa üldse aru, miks ma teisiti mõtlesin. aga ega ma selgelt ei mõelnud. sellises olukorras selgust eeldada olekski ebarealistlik. sama hea kui talvel äikest oodata.

brr. nii külm oli see jaanuarikuu päev. kohutav kargus. nii hinges kui ka õues.

nüüd on natuke aega möödas, aga ma igatsen sind ikka. igatsen su rõõmsat naeratust ja toetavat pilku. kuidas sa alati küsisid, kuidas mul läheb. tagantjärele sain aru, et sa tekitasid minus kodutunde. isegi koduküla ei tundu enam sama nostalgiline. ka lilled sinu aias ei õitse enam samamoodi. ei lõõrita linnudki neidsamu laule, mida enne. oehhhh! ma igatsen oma parimat sõpra. igatsen oma tugisammast ja nõuandjat ning kõige suuremat toetajat. igatsen lapsepõlve. igatsen headust ja seda tunnet, kui taipasin, et kõik saab alati korda, sest sina oled minuga.

ma mõtlen liiga palju. mõnikord mõtlen ma inimestele, kelle moodi ma üldse olla ei taha. või mingitele kindlatele situatsioonidele. noh, näiteks kuidas ma ei taha teha samu vigu nagu mu lähedased. või et ma ei taha, et mu tulevased lapsed peaks koolikiusamist kogema, nagu mina kogesin. vahel mõtlen isegi, et ma ei taha üldse olla nii tundliku loomuga, sest see tähendab, et ma tunnen kõike liiga palju. nii head kui halba. aga samas on see mu tugevus. ent jah, on inimesi ja hetki, millest ma just inspiratsiooni ammutan. näiteks meeldib mulle mõelda, et ma tahaksin väga olla sinu moodi. sinu tugevuse ja humoorika ellusuhtumisega, ning tegelikult meeldib mulle mõelda, et ma juba olengi sinu moodi.

see oli üks kevadpäev ja sa ütlesid mulle enne M-i matuseid, et elu pole alati lillepidu, et on ka raskemaid hetki.

jah. elu pole alati lillepidu. elu pole alati lilled ega pidu. vahepeal on see lihtsalt kõige külmem talvepäev. vahel tundub, nagu päikest ei paistaks enam iialgi. aga kõik möödub. kuid lein jääb. ega ma ei tahagi sind unustada. see tundub isekas ja nõme.
ma ei taha sind unustada!! üldsegi ei saa ma aru inimestest, kes ütlevad, et pole hullu. mis mõttes pole hullu? on ikka küll hullu. iga kaotus on raske. me lihtsalt õpime oma kaotustega elama.
olen üritanud leinaga tuttavaks saada. mulle näib, et vaikselt on see õnnestunud. kirjutan temast ning lihtsalt teadvustan, mis tundeid see minus tekitab. lein on elu osa. osa elust. aga mis hääl on leinal?

mis hääl on leinal?
millist kuju ta kannab?
mis moel ta endast märku annab?

lein on vaikne kaaslane
lein on nõelav vaablane
lein on vaikus hääles
lein on kramp mu sääres

lein on torkav mõttelend
lein on helge mälestus
lein on tühjaks-nutan-end
lein on enda jälestus

lein on luba endale
andeks anda kõige eest
lein on luba aidata
võtta enda müürid eest

lein on hoida armastust.
seda, mis iial ei rauge.

lein on hoida armastust.

The post Leinapäevik aastast 2021 appeared first on Värske Rõhk.

(* öö läbi telgis kuulata klassikaraadiot (riste))



õhtumäng

miks ta paneb autos raadio mängima kas ta ei taha minuga rääkida miks ta ei pane raadiot kinni kas raadio on minust parem raadio mängib kas mina ei mängi kas raadio on mängult ja mina päriselt



lollike on jälle viina saanud

varvas voolus sorgib topsis piimavahupilvi
teispool kallast raugad käsipõsakil ja väsinud
rikka mehe paadid löövad kõikuma ta pingi
kohvijoobes lollike ta köhimisest räsitud
jõgibossi siiruviire silmad jälitavad
irve võtab tuure suu on tilluke ja kõver
need igasugu symptomid pea pole välditavad
naerma ajab kopsus kallis mykoplasmast sõber
siis palub jõgi et tal korra keeratakse selja
kostab välgumyrin jälle lõkkele lööb veri
tobu hakkab piiluma ent juba ongi hilja
emajõest on saanud hele lehemeri



I

ma vaatan tuhahunnikut & sysihõõgu ses
ja näen tas eilseid yleeilseid aastaid
näen vana kemmergut & kana pesakasti
näen kappi lauda neidki kes seal sõid
näen sammaldunud aeda nagu nukuhoovist
ja ema-isa vapraid päevatöid
ma vaatan tuhahunnikut & teada on mul kõik
kes kuhu munes & kes ronis yle aia
mis riided olid kapis & milline too laud
ja need kes tema taga sõid



II

öö nõgimust kui õue astun
siis tunnen endil hõõgvel silma pilku
ja tema poole tasa sammu sean
kardan astuda auku
traataeda takerduda libiseda jääl
kuid kassiga kohale jõuame
kavatsen kykitada kuni kännustun
jõllitada kuni ilm kullakarvastub
ja tantsiskleb tillukeste sädemetena mu laubal
kus pole yhtegi kipra või vagu
kass nurrub õhtunoote mina ymisen mõnd regivärssi
tähed pysivad täna kindlalt mu juures
ei lange kuhugi
kased joonistavad me ymber kallistava ringi
ja kes võidab pilgutusvõistluse kas tulesilm või mina
see selgub alles koidikuks



*

ringiratast
päripäeva
tiirutab ymber põhjatu tiigi
kust päike helab vastu
sada korda eredamalt
ja kuu helendab kui maailma algus
ringiratast
päripäeva
oma jalutuskäigul
korjab ta enda kylge
põrnikaid ja kiile
sada ringi ymber põhjatu tiigi
ei väsita teda ära
ka saja esimesel ringil
ahhetab ta sõnatult
räägitakse
et kui ta ei väsi
siis ykspäev leiab ta
kõrkjate vahelt
mind yles



*

igal inimesel
on enda akna taha vaja yht kaske
tuulepesadega
tuuleluudadega
tuuleema juustega
tuuleema karjavitstega
ja muidugi varestega
kes oma hõbekyyntega
imepeenikeste okste kyljes kõõluvad
varakevadisi lapsi mängivad

iga inimene
peab nägema
sonimytsis vanameest
kes otsib vabadussilla kõrval
kõige ilusamat tammelehte
iga inimene
peab peale sattuma
värvilisele naisele
kes viskab enda koerale
mänguks vahtralehepilvi

iga inimene
peab mööduma noorhärrast
kes kõnnib porikuuvihmas
käed taeva poole
naeratab vidukil silmi

igal inimesel
on vaja kõndida yle Toome
kõrvus rõdult hyytud
kallimate hyvastijätt
kõrvus kaugete kaimude laulud

iga inimene
peab igast pargist
korjama taskud täis
kastaneid ja tõrusid
raamatulehtede vahele
hõlmikpuu lehti

iga inimene
peab kord aastas
sõitma linnaliinibussis
ja nutma
mõeldes neile
tuuleemalastele
kelle juures õhk
on nii mesimagus
nagu muiste
kui inimesed
olla elanud
vaid sellest

The post “kik suve aa” jt luuletusi appeared first on Värske Rõhk.

„Aprill“ on nagu ML Buchi lugu „Working it out“[1]: ood Ajale, mis jääb millegi lõpu ja millegi uue alguse – ehk kahe Juhtumise – vahele. Elujada ju laias laastus selliselt väljendub: Juhtumine–Aeg–Juhtumine–Aeg… Ühesõnaga, midagi, mingi periood on lõppenud. Sellele, mis on lõppenud, võib vihjata Kaschani eelmise luulekogu „Täna piisab vähesest“ viimane luuletus:

„Jäta siis meelde:
See paus.
[---]
See hetk enne suurt armastust.“[2]

Ütleme siis, et „Täna piisab vähesest“ lõppes pausiga enne suurt armastust ja „Aprill“ algab justkui pausiga pärast seda. Nende kahe pausi vahele jäänut mainitakse ainult kaude, aga taustaks piisabki vähesest: need, kes on ise sama teed käinud, loevad välja kõik, mis tarvis. Oli, mis oli, pall on igatahes jõudnud veereda Aja väravasse, ja Aeg tuletab avaluuletuses meelde, et temaga tuleb olla kannatlik:

„Sina oota. Õpigi lihtsalt ootamist.
Sinu kord ju alles tuleb. Praegu on minu kord ja
mina olen ootamise aeg.
Mina olen see, mis eelneb juhtumisele.
Mina olen paus enne puhangut.“ (lk 5)

Olgugi et „Aprilli“ raamistus ehk algus- ja lõpuluuletuse kombo on meisterlik, jääb raamide vahele nii tugevamat kui nõrgemat kraami. On sõnu, terveid luuletusi, mis mõjuvad müraselt, pausi ei kanna ja mis vaikusele eriti ei meeldiks. Võib-olla pean siin silmas tekste, mis on veidi liiga endasse sulgunud, et olla üldistusjõulised. Minapusle tükke, mis on autorile olnud vajalikud, lugejale aga mitte nii väga – vähemalt mitte sellises vormistuses. Näiteks luuletus „See on see pinge su alalõuas…“ on vormilt (pean siin silmas võtet, kus luuletus jõuab ringiga välja ridadeni, millega algas) tüütu ja kulunud ja muudab selliseks ka sisu, millest on aga kahju, sest tekstis leidub tegelikult tabavaid sõnastusi. Samas jääb luuletus „Kas sa kirjutad ikka veel luulet, / kas sa kirjutad ikka veel maailmavalust“ just sõnastuse taha toppama: ei teki seesmist rütmi, mistõttu tekst lohiseb ja kaotab sisendusjõu.

Aga rohkem tahaks ikkagi rääkida sellest, mis mulle korda läks, miks pidasin vajalikuks sellest luulekogust kirjutada. Nimelt leian, et Kaschani parimatel luuletustel on teatav teraapiline kvaliteet, mida ma ei oska kokku võtta muudmoodi, kui et tahaks need luuletused pihku pista igale inimesele, kellest hoolin. Need Kaschani loomingu parimad palad „Aprillis“ (ja vist ka üldse) jagaksin laias laastus kahte kategooriasse.

Esiteks (auto)sugestiivsed luuletused („Ütle neile, et maailm on olemas“, „Ellujääja meelespea“), mis on kuidagi valusalt lähedal elu tõele ja millest õhkub läbitunnetatud vaikust. Need võiks paigutada tingliku alapealkirja alla „Kõik, mida elu on mulle õpetanud“ ja nad toimivad selli-sena väga hästi. Näiteks luuletus „Ütle neile, et maailm on olemas“, millest lugesin küll esimese hooga välja ka veidi eneseirooniat tungi suhtes minna ja hakata oma tõde kõigile kuulutama, aga siis jällegi taipasin, et võib-olla see ikkagi pole eneseiroonia, vaid hoopis siiras soov teha hapramatele olevustele siin ilmas selgeks, et nad on nähtud:

„Ütle neile, et maailm on olemas, ütle, et neil ikka veel hoitakse silma peal. Ütle, et kõik on kangrud, et kõik on pottsepad, aga vaid vähesed on kullassepad ja nii see oligi mõeldud. [—] ütle, et neid hoitakse iga ilmaga ja iga hinnaga, ütle, et igaühel on õigus oma laulule.“ (lk 26)

„Ellujääja meelespea“ on eelmise näitega sarnane, ainult et kaevub veel mitu meetrit sügavamale ja on rohkem sisse- kui väljapoole lausutud, olles sellisena lausa lõikavalt sisendusjõuline:

„Jah, sa oled väsinud, aga mitte surmani väsinud, ja see ongi sinu suurim võit.
[---]
Kui märkad silmapiiril korstnasuitsu, on aeg vaadata üle oma pagas. Veenduda, et sul tõepoolest poleks kaasas mitte midagi liigset. Mitte ühtegi räbaldunud igatsust, mitte grammigi verega segatud mulda. Sestap luba nüüd lahtuda ka lugudel, mida hoidsid alal hardusest, headusest või kohusetundest. Hirmust kaotada midagi, mis kunagi oli kallis. Kõik jäädavalt oluline naaseb igal juhul. Ära praegu püüagi mõista tervikut.
[---]
Kuulata paljaste taldadega maapinna kuminat. Kindlaimat kinnitust, et sa tõepoolest kuulud siia. Et sa oled sellesse elusse teretulnud. Kõigest hoolimata. Või just kõige selle pärast.“ (lk 44–45)

Kuskile siia oma kirjutise keskele ja eraldi kategooriasse tahaksin asetada ka luuletuse „Õnnelik ema“[3], sest sel on mingi täiesti omaette kvaliteet ja nõnda seisab ta kuidagi natuke omaette. Igatahes suurepäraselt õnnestunud pala, mida lugedes tahtis pisar silma tikkuda. Vast seetõttu, et tekst koondab eespool mainitud elujada teema tuuma. See on luuletus, mis moodustub sõnadesse tõlgitud fotodest: ühe õnneliku ema elulugu piltide kaudu.

Siin ei saa ma üle ega ümber Roland Barthes’i „Camera lucidast“, millega „Õnnelik ema“ ju nii otseselt kokku kõlab: mõlema puhul on põhilisteks märksõnadeks fotod, ema ja ilme. Barthes’i fotograafiakäsitluse mõtteline kese on nimelt olukord, kus ta pärast oma ema surma fotoalbumeid lapates üritab teda fotodelt mitte lihtsalt ära tunda, vaid ta üles leida – leida foto, millesse oleks ilmena püütud ema olemus. Ka Kaschani „Õnnelik ema“ suunab lugeja tähelepanu järjekindlalt just ema ilmele. „Ehk on ilme lõpuks midagi moraalset, mis toob näole salapäraselt elu väärtuse helgi?“ küsib Barthes.[4] Kui selle nurga alt läheneda, on „Õnnelikus emas“ sõnastatud teatav moraalne tuum, mille võtmesõna on „õnnelik“. Ja „õnnelik“ mitte selles mõttes, et jee-jee, hüppame nüüd kõik 24/7 õnnest lakke, vaid meeldetuletusena, et ka see mis iganes parasjagu käsil olev moment me elus „läheb [lõpuks] õnneks“ (lk 32).

Ja viimaks Kaschani loomingu paremiku teine kategooria, kuhu kuuluvad näiteks luuletused „Nüüd“ ja „Tegelikult aprill“. Need võiks paigutada ka alapealkirja „self-compassion“ alla (ehk „enesekaastunne“, mis pole paraku just kõige õnnestunum eestikeelne vaste) – psühholoogiatermin, millele ma isiklikult suure tänu võlgnen.

Enesekaastunne tähendab kokkuvõetult tingimusteta enesesõbralikkust. See on nagu hea enesehinnang, ainult et toimib natuke teistel alustel, jättes seega kõrvale enesehinnangu puudused, milleks on tingimuslikkus, ebastabiilsus, äärmustesse kaldumine. Enesekaastundlik inimene olla tähendab enda nägemist mitte „probleemina, mis vajab lahendamist, vaid inimolendina, kes väärib hoolimist“[5] – ja iseendale selle hoolitsuse pakkumist, endaga hell olemist. Sest „Kes on see ainus inimene, kes on seitse päeva nädalas ööpäev ringi käepärast, et pakkuda sulle hoolt ja armastust? Sina ise.“[6]

Nii et, näiteks, järgmisel korral, kui keegi sind oma embuses hoiab, kujuta ette, et see keegi oled sina ise. Umbes sellist tunnet iseenda suhtes kaastundlik olemine tekitab, ja sellist versiooni iseendast luuletus „Nüüd“ manifesteeribki, ja seda on ilus lugeda ja mõtiskleda, et kas mina juba olen endale see naine, ja kui veel pole, siis mitu sammu meid veel lahutab?

„Ma vajan teda,
nüüd ma tõesti vajan teda.
Ja ma tean, et ta on lähedal –
see naine nagu mina,
see naine, kes olengi mina,
aga päriselt enam ei ole ka.
[—]
Ma vajan tema põlvi oma põlveõndlas
tema hingeõhku oma kuklas
enne uinumist.
[—]
Ma vajan seda naist,
kes on valmis vallutama
terve selle maailma
kompromissitu õrnusega.“ (lk 37–38)

Sedasama enesekaastundlikku mõtteviisi, küll natuke teise rõhu-asetusega, väljendab ka luuletus „Tegelikult aprill“ – luulekogu (peaaegu) nimiluuletus. See räägib tagasihoidlikest unistustest. Sellest, et tegelikult on okei unistada aprillist, olgugi et millegipärast valitseb arusaam, et „end tõeliselt väärtustav isend / ei peaks neil päevil leppima vähemaga / kui lõputu juuli / ja eritellimusel vermitud saatus“ (lk 50). Kuidas seostub see enesekaastundega?

Nimelt on enesekaastunde üks peamine komponent inimliku ühtekuuluvuse tunnistamine.[7] Kui aktsepteerime kaasasündinud seotust teiste inimestega – ja seeläbi ka seda, et meie mured ja rõõmud on kokkuvõttes väga sarnased –, kaotame küll illusiooni enda ainulaadsusest, aga vabaneme ka pingest olla kogu aeg see ja see ja see ja mida kõike veel. Milleks see pinge? Kui on aprill, siis on aprill, mitte juuli – nii lihtne ongi. Kuni me oskame iseendale turvalist sadamat pakkuda, on kõik hästi. Aeg palub meilt küll kannatlikkust, aga ise ta ju lendab ja varsti on jälle juuli ja küll me siis juba jälle elupõllul õitsele puhkeme.

[1] „Working it out / You’re working it out / Working it out /… / You’ll be working it out“…
[2] Berit Kaschan. „Täna piisab vähesest“ – Tallinn: Puänt, 2022, lk 61.
[3] Mõnele võib luuletus tuttav olla Eva Kolditsa lavastusest „Elajannad“, mille dramaturg Kaschan oli (vt https://vonkrahl.ee/lavastused/elajannad).
[4] Roland Barthes. „Camera lucida: märkmeid fotograafiast“ – Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia Kirjastus, 2015, lk 129. Tõlkinud Anti Saar.
[5] Kristin Neff. „Enesekaastunne. Lõpetage enese nüpeldamine ja jätke ebakindlus seljataha“ – Tallinn: Äripäev, 2017, lk 63. Tõlkinud Signe Rummo.
[6] Samas, lk 75.
[7] Samas, lk 77.

Su tekstidest kumab läbi tundlik ja tähelepanelik lugemisoskus, õpid ka Tartu Ülikoolis kirjandusteaduse magistrantuuris. Mida sa kirjandusteose puhul enim hindad? Või kunstiteose puhul üldiselt?

Pean vist sellele küsimusele natuke ringiga lähenema. Kirjanduse ja laiemalt kunsti puhul meeldib mulle enim, et see annab mulle võimaluse luua ise reaalsus, milles elada soovin. Minu reaalsus ongi mingis mõttes nagu pusle, mida erinevatest äratundmistest kokku panen. Ja üle kõige naudin hetki, kus üks äratundmine viib teiseni ja kõik saab lõpuks üheks. Viimase aja lemmikuid on näiteks see, kuidas ma enda jaoks Anne Carsoni avastasin: vaatasin Kazik Radwanski filmi „Matt and Mara“, mis mulle tohutult korda läks, ja seal on selline lõpukaader, kus tiitrid juba jooksevad ja nende taustaks on peategelase Mara raamaturiiul, ja sealt riiulist jäi mulle silma Anne Carsoni „Eros the Bittersweet“, mille siis mõni päev hiljem raamatupoest Eureka! (lemmikraamatupood Vilniuses) ka juhuslikult leidsin ja endale soetasin. Ja nüüd olengi viimased paar kuud elanud Carsoni mõjuväljas.

Aga kui ma nüüd mõtlen sellele, et miks on just kirjandus kõigist kunstiliikidest mu lemmiklaps, siis seal on vist kaks asja. Esiteks, mulle lihtsalt nii väga meeldib keel, selle võime filosofeerida, asju sõnastada. Kaugeltki kõik ei ole sõnastatav, aga paljud asjad siiski on. Teiseks, nagu ka rebane ütles: „Aeg, mis sa oma roosi peale kulutasid, tegi ta nii tähtsaks.“ Kirjanduse olemusse on ajakulu ju mingis mõttes sisse kirjutatud.

Kirjanduskriitika on minu silmis samavõrd kirjanduslik looming kui kirjandusteos ise – tõeliselt hea kirjanduskriitika lugemine on tihti isegi suurem nauding kui teose enda lugemine.

Nagu vihjasid, veedad praegu vahetussemestrit Vilniuses. Kas jagaksid mõnd tähelepanekut Leedust?

Mul on tunne, et Läti ja Leedu on Eestile nagu kaks vana sõpra, kes on vahepeal natuke tagaplaanile jäänud, aga kelle kohalolu me praegusel ajal tegelikult väga vajame ja igatseme. Nii et Leetu tõigi mind eelkõige Balti identiteedi otsing. Ja koos sellega ka uudishimu: kuidas on olla eestlane Leedus? Kuivõrd erineb see Teine olemise kogemus sellest, mida sain tunda mõni aasta tagasi Prantsusmaal elades?

Vastus on, et erineb vägagi. Esiteks olen end siin algusest peale omana tundnud – teatav erikohtlemine pole nüüd muidugi teab mis üllatav, aga sellist kodutunnet ma siiski ei oodanud. Ja veel üks asi: Leedus on eestlaseks olemise tahke tunduvalt huvitavam avastada kui Prantsusmaal. Sest siin on see peegeldus kuidagi niivõrd palju nüansseeritum kui lihtsalt „Ida-Euroopa ufo“.

Positiivne üllatus on olnud ka Leedu kohukeste sortiment (Magijal on isegi Tallinna-nimeline kohuke…).

Palume kultuurisoovitust!

Panna juutuubi otsingusse „We Are Culture: Cultural protest rally in Vilnius ended with a musical performance by tractors“. Leedukate mängulisus inspireerib.

The post Aprill on aprill appeared first on Värske Rõhk.

Panustajad: Hendrik, Saara, Aliis, Grete, Sella, Anastassia, Emma, Steven, Hildegard

The post Värske Rõhu juubeli koomiksijämm appeared first on Värske Rõhk.

oo
kes võis teada et triikraud võib ühele tüdrukule nii palju lõbu ja rahuldust pakkuda
ei
triikraua jätame ikkagi siit vestlusest välja
tema ei ole midagi valesti teinud
mina ise hoopis
ihaldan oma parimat sõpra
jaa
see on tõsi
ja kui ta ütleb et
ei kuule ma hoopis lähen koju
võtab takso ja sõidab viiekümne sendi eest kesklinnast järva-jaani
siis mul tegelikult ka
ükski närv ei liigu
sest nagunii ma ei oleks julgenud temaga
magada
nagunii ei oleks ma julgenud talle teha head-ööd-musi
nagunii oleksime istunud minu pool
hiirvaikselt nagu kaks tola
laupäeva öösel
ja kuulanud kella tiksumist
mul isegi ei ole kodus kella

me lepime kokku et
jaa
järgmine kord teeme kivi
ma elan nagunii
viimasel korrusel
ülevalt kedagi ei koti
kui ehk vaid taevaisa
aga ma olen nagunii
lesbi vist
seega väga vahet pole
et kas kivi
paber
või käärid



*

tean üht
kes ei usu poeesiasse
tegelikult ei tohikski
uskuda poeesiasse
või vähemalt selle
mõjuvõimu
peab olema ikka
vorm
vorm
vorm
ülejäänu tulgu
kust iganes
kas või näiteks sealt
kust tuleb kust
küll sisu tuleb ajapikku
sündmused haagivad end
ise külge
haagivad harkivist
haagivad haagist
kõik mõtted on mõeldud
ei kuulu kellelegi
aga vormi küljes !
ripub nimesilt
takjapaelast ribaga



*

isegi kui ma istun kodus
ja käin koolis
ja teen muidu viisaka inimese
teismelise
asju
siis mu mõte laseb mööda tallinna ringi
ja rahuldab loomeinimeste hingi
sest ükski mõte pole
kunagi päriselt uus
ja kui mitte kuskilt mujalt
siis ta läbi käinud kindlalt on mu
punasest pruntis suust
isegi kui ma seda
isegi ei tea
isegi kui ma ei toeta
seda ideed
enamik mõtteid on koledad
isegi mulle endale
üllatuseks
tulevad rõvedad
tulevad vastikud
tulevad vähemalt
igati paslikud
meie tänapäeva
koer külale ja
üürnik võlale
ikka sülitab
kui tatti jätkub



*

kas sa oled kirjutanud ka?
midagi uut?
midagi huvitavat?
midagi head?
mul ei ole südant tunnistada
et olen küll
kirjutanud
viisataotluse
õppetoetustaotluse
ühe vaba maailma riigi kodakondsustaotluse
aga veebibrauserisse ma enam ei kirjuta
paberimäärimisest rääkimata
miks jätta maha jälgi
kui ma tegelikult tahan siit kaduda
kodust kaduda
olla võõras kohas koduta
parem kui kodus kaduda
parem kui kodus pudruta

ja parem ongi
kui ma rohkem ei kudruta

lust

haige nädal
täbar nädal
ja muud ma ei taha
tahaks ameleda

meil peaks olema
šiva
mehed kasvatavad habemeid
ja naised ka
nädala
kaks
lõpuks on tõeline
habemete
häbemete
kokkutulek
ja keegi ei häbene
lasta endast välja loom
ja tunda
ja lasta teistel tunda
ennast

ja näed
kuhu ma jälle laskusin
mul peaks olema šiva
peaksin istuma
kaks nädalat ukse juures
pingil
ja vastu võtma kõik
mis pakutakse ja
olema tänulik
aga ma
kurat
kannatan
nagu mingi
märter enda arust
aga ainus asi mis mind ja märtrit ühendab
on see et ma ei taha olla märter
sest märter kannatab
ilmaasjata
ja siis näiteks sureb
nagu jeanne d’arc
ja saab legendaarseks
aga ma ei taha saada
kuulsaks
oma surma tõttu
ma tahan
ameleda
ma peaksin oma pea
katma tumeda rätiga
kuigi on suveaeg
ja riietuma musta
aastaks või kaheks
ja vaatama
et mu sammud ei oleks
pikemad kui pool meetrit
ega tunduks liig rõõmsad või
iharad
aga ma olen siin
üleni valges
ja kahetsen pattu
mida pole veel
toime pandudki
mujal kui mu
enda peal
mujal kui
mu enda peas

ja ma kaevan augu
sinu oma kõrvale
kas peaksin surema
nagu naine
vaarao kõrval
andma sulle oma kesta
laskma endast välja
oma mahlase sisu
ja jääma igavesest ajast igavesti
kuivale
olgugi et matame su
rappa

kuu aega läks mööda
raske südamega
naersin selle üle kuidas
sa surid
suitsiidikoer
päevi kümme veel
kerge südamega
vetrusin võõrastel vedrudel
lihtne meel ja tore tuju
sa minu elus
oled võtnud
mõtte kuju

veel kaks kuud
ja pakk pingitükkidega
ootab ukse kõrval
ikka veel ehitust
vaat kui kompaktne võib olla see
lein

lust lausa

The post “vallatu triikraud” jt luuletusi appeared first on Värske Rõhk.

TIIU ja MIKK istuvad mingi hruštšovka taga betoonlatakal, tõmbavad tuletikke põlema ja viskavad need siis maha. Keegi hüüab kaugusest mõnitavalt.
HÄÄL: Mikk-Mikk-Tuletikk!
MIKK tõmbab tikku ja jääb seda pikemalt vaatama. Kui leek jõuab päris tema sõrmedeni, siis sülitab ta sellele ja tikk kustub. Süsi seguneb süljega. See on omamoodi ilus, kuidas mustad plekid ja sülje vahumullid sõrmede otsas tikuköndi ümber laiali valguvad.
MIKK: Kui sa jääksid lennuõnnetusse ja peaksid mitu nädalat lumetormis päästjaid ootama, nii et toit saab otsa, siis kas sa sööksid inimliha, et ellu jääda?
TIIU: Ei, ma ei suudaks. Aga sina?
MIKK: Jah. Kas ma võin sulle öelda, kuidas ma seda teeksin? Nii et sa kellelegi teisele edasi ei räägi.
TIIU: Ma hoian sinu saladust.
MIKK: Ma korjaksin juba pärast lennuõnnetust kõik hukkunud kokku ja lõikaksin neil pead maha. Siis paneksin nad pea alaspidi rippuma. Tegelikult lõikaksin neilt käe- ja jalalabad ka kohe otsast – siis nad meenutaksid vähem inimesi ja neid oleks pärast lihtsam süüa. Mitte ainult mul, vaid ka teistel. Siis ma võtaksin neilt naha maha ja lõikaksin kõhu lahti, et soolikad välja lasta. Olenevalt sellest, kui palju hukkunuid oleks, tuleks otsustada, kas siseelundid nagu maks ja kopsud
ka alles jätta või mitte.
TIIU: Mikk, ma ei saa seda kuulata. Mul hakkab paha.
MIKK: Aa, anna andeks!
TIIU: Kas sa sellistest asjadest mõtledki?
MIKK: Hea on valmis olla rasketeks hetkedeks. Ja kui sa arvad, et see on vastik, siis kujuta ette, kui sa hakkaksid sellele mõtlema alles siis, kui nälg on juba nädal aega näpistanud. Saed purikaks külmunud laibalt kätt või jalga otsast, terve see aeg näed tema jäätunud nägu, tema näritud küüsi ja kujutad ette, milline ta võis eluajal olla. Siis paned käe tule kohale vardasse või kastrulisse. Verd pole välja lastud, nii et see hakkab välja tilkuma, kui käsi alles sulab. Langeb tulle ja mullitab või podiseb kastrulis. Minu arust on see rõve, sellele on raske mõtelda. Parem teha rasked valikud kohe alguses ära, parem olla valmis.
TIIU: Aitab, Mikk, palun!
MIKK: Pead ma jätaksin alles. Peredele, kui me ellu jääme. Siis on midagi matta. Kõik oluline on niikuinii pea sees. Iseloom, mälestused, silmad.
TIIU ohkab raskelt ja pöörab pea ära. Ta kõhus keerab ja ta tõmbab jalad kõhu alla krõnksu. MIKK viskab tikuköndi käest, tõmbab uue põlema ja viskab sellegi maha.



Fantaasia lennuõnnetusest

Kõrgel mäestikus tuiskab ja on pime. Seal ühes lohus on lennukivrakk, mille saba toetub nõlvale, perse nii-öelda taevas. Lumest ehitatud postamendil on rivis inimpead. Nad vaatavad laagrist eemale. Nende kehad, käe- ja jalalabadeta, on tõmmatud pea alaspidi vrakisabale rippu. Lahtistest kaeltest nõrgunud ja lohu äärt mööda alla voolanud veri on jäätunud teel lennuki sissepääsuni ja kuhjunud iseendale otsa. Lumi ja tuul peksavad vastu külmi korjuseid. Ellujäänute varjualune on ehitatud vraki südamesse. Ellujäänud on ringis kehva tulekese ümber, pleedid selga kuhjatud. Tuli põleb kaheliitrises maisikonservis, süüteks tilgake lennukikütust.
PILOOT: Kummaline mõelda, et paari päeva pärast tuleb päike välja, lumi sätendab mäenõlvadel. Milline vaade siit võib olla. Ja siis on juba küllalt rahulik, et meile saab järele tulla.
STJUARDESS: Kui nad üldse teavad, kus me oleme.
PILOOT: Nad teavad.
STJ: Kuidas sa selles nii kindel saad olla?
PILOOT: Neile on teada, millal side katkes, neile on teada, mis oli kurss. Küll nad meid juba üles leiavad.
STJ: Kui ma õigesti mäletan, siis side katkes juba mõni minut enne, kui me taevast alla sadasime, ja sellega läks ka navigatsioonisüsteem. Kas meilegi on üldse teada, mis meie kurss neil viimastel minutitel oli?
PILOOT: Siis on ju veel ka satelliidid.
STJ: Tsh… satelliidid. Keskmise satelliidi lahutusvõime on kümme meetrit piksli kohta. Isegi kui nad teaksid, kust otsida, ja satelliit oleks parasjagu meil täpselt pea kohal, siis vaata, mis siin toimub.
PILOOT: See ilm läheb üle.
STJ: Jah, ja selleks hetkeks on kõik siin lund täis sadanud. Me mattume siia elusalt sisse ja mitte keegi ei leia meid üles. Vaikus, ulub tuul. Vaikuses on külmem.
PILOOT: Ma ei teadnudki, et sa nii tark oled.
STJ: Mida?
PILOOT: Satelliitresolutsioonid ja navigatsioonisüsteemid – ma poleks seda sinust oodanud.
STJ: Ah, ära hakka.
PILOOT: Päriselt, anna andeks, aga ma pean tunnistama, et ma olen sind vist alahinnanud. Ja tõtt-öelda, praeguse hetkeni olin minagi üpris kindel, et siia me jäämegi, aga nüüd on mul julgust juures. Sa oled tark ja sa oled vihane. Vaata neid teisi. Nad on täiesti apaatsed. Andke andeks. Aga sina.
STJ: Jäta järele.
PILOOT: Ma tahtsin lihtsalt öelda, et –
STJ: Ei. Sa ei hakka praegu seda patroniseerivat sitta mulle ajama. Mul on kõriauguni sinu pasast.
PILOOT: Ma usun sinusse. Ma tunnen lootust. Tänu sinule.
STJ: Nojah, tore. Mina ei looda mitte midagi.
Nad uinuvad tule ümber. Öösel torm vaibub ja lumisel postamendil seisvad pead on veel nii palju lumest väljas, et nende surnud silmad saavad vaadata lõputusse kaugusesse, kus on kõige intensiivsem tähistaevas, mida nad on iial näinud.
Ellujäänud ärkavad hommikul, vrakk on osalt kinni tuisanud, aga on tunda, et on soe, et on veidike sulagi. Nad kaevavad end välja ja sirutavad end päikse käes. On tõesti kaunis. Pead on täis tuisanud, nii et need ei riiva silma, aga laipade veri on sulama hakanud ja voolab lennuki sissepääsu poole edasi. Laibad, kellel on pea, käe- ja jalalabad otsast lõigatud, soolikad välja lastud ja nahk maha tõmmatud, vraki seinal päises päevas.



Külaskäik

Teda ootas ukse taga kaks poisslast. Aga need ainult nägid välja nagu poisslapsed. Need ainult nägid välja nagu tema sõbrad. Tema ise istus laua taga suure võileivataldriku ja kannu musta teega. Nemad seisid ukse taga ja helistasid kella. Tema vaatas seinakella – vanaema pidi alles tunni pärast naasma. Tema nimi oli Madis, seljas auklik puna-valgetriibuline särk. Lemmiksärk, mille tõmbas selga iga kord ja ainult siis, kui vanaema „turule“ läks.
„Lase veel kord kella,“ ütles üks poiss teisele. Need, kes väljas ukse taga seisid, aga polnud tegelikult poisid. Ta müksas teise poisi õlga, kuni see uksekella vajutas.
„Ta ei tule.“
„Tuleb.“
Madis jõudis lõpuks uksele. Ta ei oodanud neid nägusid. Blond potisoenguga Tauri ja Joonas, kellel polnud juukseid, ripsmeid, küüsi ega kulme.
„Ma ei suuda higistada,“ ütles Joonas.
Tauri pani talle käe õlale. See mõjus toetava žestina.
„Ma tean. Vanaema ütles,“ vastas Madis. „Ta läks turule.“
„Kas me võime siseneda?“ küsis Joonas.
„Aitäh,“ vastas Madis ja poisid tulid sisse.
Tauri tõmbas kosutava sõõmu õhku ninasõõrmetesse ja hingas siis lõõgastudes välja.
„Võileivad ja kohv,“ ütles ta.
„Must tee,“ parandas Madis. „Võin ma teid kostitada?“
„Sa ei pea nii formaalne olema. Sinatame teineteist.“
„Ma mõtlesin Joonast ja sind.“
Tauri naeris ja Joonas liitus temaga. Nad panid teineteisele käed ümber õlgade.
Madise süda tõmbus krimpsu. Kuidas ta igatses sellesse ümberõlaembusesse ja kui väga ta seda kartis.
„Tulge! Võileivad jahtuvad ära.“
„Me tõime usse,“ ütles Tauri, ulatas laia naeratusega ette pihutäie vihmausse, kes vingerdasid mullas, ja noogutas.
Madis kartis, et Tauri ja Joonas suruvad ta põrandale maha, hoiavad teda kinni ning topivad ta suu mulda ja vihmausse täis, kui ta keeldub vabast tahtest vihmaussi suhu võtmast.
Joonas läks tualetti.
Madise hirm lahtus ja Tauri pistis ussid tasku. Üks kukkus taskust mööda põrandale.
„Tule, lähme kööki. Seal ootavad võileivad ja tee.“
„Meeleldi,“ ütles Tauri ja järgnes Madisele kööki.
Kui nad olid läinud, piilus Joonas vetsuuksest välja. Ta tuli sinna, kus poisid olid seisnud, ja tallas põrandal vingerdava vihmaussi paksuks pastaks.
Ta karjus läbi hammaste sosistades vihmaussi peale: „MA EI SUUDA NUTTAGI.“

Teelauas rääkis Tauri Madisele vaimustavat juttu, kuidas hullunud vanatädi tänaval pead vastu plekk-kaanega teehooldusliivakasti peksab, käes plekkämbritäis kilupäid ja soolikaid. Poisid naersid ja Madise ninast lendas välja tükk doktorivorsti. Ta peatus, piilus Tauri poole ja kui too naerma pahvatas, naeris Madiski uuesti.
Tuli Joonas, käes surnuks sõtkutud vihmaussi jäänused ja küsis Madiselt: „Kuhu see panna?“
„Mis see on?“
„Ma leidsin selle maast.“
„Pane vist komposti, ma arvan. Näed, siin see on. Kas see oli vetsus?“
„Ei.“
Tauri ütles laua tagant: „Ära päri liiga palju. Kui sa just ment ei ole.“
Joonas hõõrus kompostiämbri kohal käsi vastamisi. Vihmaussijäänused rullusid ta nahal kokku nagu kustukummiräbalad paberil ja langesid ämbrisse.
„Kas sa tunned mõnda menti?“ küsis Joonas ämbri kohalt Madisele silma vaadates.
„Ei, vist ei tunne.“
„Aga su vanaema?“
„Ma ei tea. Ta tuleb varsti koju.“
„Ei, veel ei tule.“
„Ta tuleb poole tunni pärast.“
„Võib-olla. Ta puhkab praegu oma sõbra juures.“
„Ei, ta läks turule,“ ütles Madis ja vaatas kella.
„Ta puhkab oma kalli sõbra juures, sest on väsinud ja ta pea tuikab otsas,“ ütles Tauri.
„Kas need kassiraiped kord vait ka jäävad?!“ käristas Joonas häält ja nemad Tauriga pahvatasid jälle naerma.
Madis selle peale ei naernud, ainult naeratas haledalt. Hääl kõlas nagu tema vanaemal.
„Ai-ai-ai mu pea!“ ulgus Tauri. Tema hääl kõlas nagu vanaemal, kui ta on voodis haige.
Madis vaatas kella. Poole tunni pärast pidi vanaema jõudma, aga Madisele tundus nüüd, et vanaemal võib tõesti veidi kauem minna. Kui tal pea niimoodi valutab. Ta muretses veidi vanaema pärast. Madis näppis oma särki ja kahetses nüüd, et selle selga pani. Särgis oli auk, mille pärast tal piinlik hakkas. Vanaema oleks selle särgi juba ammu minema visanud, aga Madis hoidis seda alles, hoidis seda saladuses, sest talle meeldis, kui lahedasti see tal seljas istus.

Mõni minut hiljem peksid poisid reipalt oma päid vastu lauda. Esialgu käis see suure naeru saatel. Nad matkisid vanatädi Tauri loost, kes peksis oma pead vastu plekk-kaant. Madise pea kolksus vastu pliidiplekki. Ta vaatas Tauri poole, kes oli leidnud suure plekkämbri ja tagus seda endale vastu otsaesist. Tauri näol oli lai naeratus, aga ta ei naernud enam ja ta silmad käisid peas ringi, naelutudes hetketi Madisele. Joonas mugis külmkapi ees nurgas vihmausse, silmad pärani, liikumatud, sõrmed sorisid pihutäit mulda. Siis Joonas jõnksatas, tõmbas käed vastu keret ja vaatas üle õla.
„Kas sa saad,“ sisistas ta nähtamatule olendile ja äigas selle suunas käeseljaga. „Kasi minema siit!“ peletas ta teist ligihiilinut enda eest minema, nagu kaitseks nähtamatut varandust.
Tauri läks Joonase juurde ja kallas plekkämbri sisu tema peale tühjaks.
Joonas kukkus ulguma: „Miks sa nii tegid?“ ja luksus haledalt.
„Tule ka, Madis,“ ütles Tauri. „Anna talle!“ Tauri ei täpsustanud, mida Madis andma peaks, ja Madis ei tahtnud küsida.
Madisel hakkas paha ja ta heitis pikali.
Tauri tegi „kukuu?“ ja togis Madist jalaga.
Joonas tõusis püsti ja küsis: „Pidu läbi?“
Seejärel läksid nad minema.

Kui vanaema koju jõudis, oli ta jälle üleni mingitud. Eriti paksu värvikihi all oli tema otsaesine, nagu Madis nüüd märkas. Varem oli talle tundunud, et vanaema püüdis oma kortse varjata. Nüüd ta kahtlustas, et vanaema proovis varjata sinikat oma laubal.
Vanaema võttis käekotist ruuži ja kattevärvi ning asus Madise välimust korrastama.
„Vanaema! Vanaema!“ kaebas Madis. „Ma pole tüdruk, ma olen poiss!“
Vanaema jäi teda kohkunult vaatama, noogutas siis ja tuiskas välja, naasis peotäie mullaga, mida asus Madisele näkku ja kätele hõõruma. Ta hõõrus Madise põlvi rohulibledega ja pomises samal ajal:
„Särk ka auklik! Kes sind kasvatanud on? Nagu Tarzan tuled koju. Kes neid riideid pesema peaks? Marss vannituppa ja pesed ennast puhtaks. Ja särgi jätad ka sinna.“
Tema ruužitud nägu ja võltsripsmed läksid range ilmega kummalisse vastuollu.
Madisele tundus, justkui vanaema tahaks naeratada ja pea kuklasse kallutada.
Madis vaatas, ega vanaemal kalapeadega ämbrit kaasas ei ole.
Ta kontrollis koridori ka. Ei olnud ämbrit.
Aga ta ei saanud lõhnast lahti.
Kogu maja lõhnas nagu kalapead ja soolikad.
Taurist ja Joonasest polnud jälgegi.



Saksa keele õpetaja satub poistele metsas peale

Joonas ja Tauri tulevad vanamehe majast ja hoiavad kahe vahel haamrit, mille peast nõrgub paksu tumedat vedelikku. Metsarajal, poiste tee peal ees, seisab tume kogu, mida valgustab selja tagant ere autotulede vihk. Kogu kõneleb. Sõnad ta suust lendavad välja nagu õmblusmasinanõel: TAKA-TAKA-TAKA.
„Kust te praegu tulete?“ küsib hääl.
Poisid tarduvad teel.
„Mida te tegite seal?“ nõuab hääl.
„Vabandust? Kellega me praegu räägime?“ küsib Tauri ja poisid vahetavad pilke.
Automootori tasane mürin.
„Vabandust, õpetaja, tere õhtust!“ hüüatab Tauri. „Kui meeldiv üllatus on teid siin niimoodi kohata.“ Poisid rõkkavad naerda, sest tunnevad tumedas kogus ära kooli saksa keele õpetaja.
„Tulite õhtusele jalutuskäigule?“ jätkab Tauri.
„Sammud vaja täis saada,“ luksatab Joonas lõbusalt ja lõpetab siis naermise sootuks.
„Just nimelt, mu sõber! Vana hea kümme tuhat,“ ütleb Tauri laia naeratusega ja viskab käe üle sõbra õla.
„Te ajate mulle judinad nahka, poisid. Mis see sul seal käes on?“
„Kus?“
„Ära mängi minuga lolli! Mida sa selle haamriga teinud oled?“
„Ah, see haamer! Andke andeks, ma arvasin, et see on ilmselge, et mul on haamer pihus. Ma mõtlesin, et te küsite millegi muu kohta. Näete, te saite ju ise ka aru, et see on haamer.“
„Milleks siis küsida, kui on juba selge, et see on haamer?“
„Just nimelt, Joonas, mu sõber.“
„Kust te tulete?“
„Kas see on jälle üks trikiga küsimus?“ venitab Joonas, viibutades sõrme, ja manab näole kavala naeratuse.
„Pea nüüd kinni, Joonas. Mulle tundub, et õpetaja tahab lihtsalt, et me kinnitaksime tema kahtlusi. Kas see on nii, õpetaja? Kas ma sain teist õigesti aru? … Vabandust,“ lehvitab Tauri kätt, „te ei vasta midagi.“
„Mida te seal tegite?“
„See on nüüd ebaaus, Joonas. Kas ei ole?“
„Mis on ebaaus, Tauri?“
„See on hea küsimus, Joonas. Igaühele ei pruugi meie olukorra ebaausus silma paista. Kas teie saate aru, et miski on paigast ära, lugupeetud saksa keele õpetaja?“
„Ma ei hakka siin teiega mingeid mänge mängima. Nüüd on nii, et teie annate selle haamri minu kätte. Siis me läheme kenasti metsast välja ja mina kutsun politsei. Ja siis me selgitame välja, mis siin metsas juhtunud on. Nii, andke siia!“
„Politsei?“ kohkub Tauri.
„Ma ütlesin, et andke haamer siia!“
„Saad sa aru, millest ta räägib, Joonas?“
„Nüüd!“ Õpetaja astub poiste suunas ja sirutab käe välja.
Poisid taanduvad sammu võrra ja Tauri tõstab haamri.
„Vabandust, õpetaja, aga te mõjute praegu väga hirmuäratavalt. Ma ei saa aru, mida te räägite või mis on teie kavatsused.“
„Tauri!“
„Jätke järele, õpetaja! Kas te ei saa aru, et te hirmutate teda?“ hüüab Joonas. Talle kipuvad pisarad silma.
„Mis see siis olgu?“
Haamer väriseb Tauri käes.
„Palun astuge samm tagasi ja andke talle natukene ruumi.“
„Minge eest! Ma ütlesin, et kasige eest ära!“
Joonas hoiab Tauril kaitsvalt-rahustavalt pea ümbert kinni.
„Mis teil plaanis on, õpetaja?“
„Ma lähen vaatan, mida te seal teinud olete.“
„Te ei tohi sinna minna.“
„Ja ei tea, mispärast?“
„Seal on varisemisoht.“
„Hah!“ hüüatab õpetaja ja läheb poistest mööda. Joonas püüab teda takistada.
„Lase minust lahti!“
„Ei, õpetaja! Ma ei saa lasta teil ennast niimoodi hukutada.“
„Ma ütlesin, et lase lahti. Nüüd!“
„Joonas, lase tal minna!“ virgub Tauri.
„Aga ta võib sisse variseda.“
„Las ta läheb. Ta on täiskasvanud inimene. Ise teab, mis teeb.“
Joonas laseb vastumeelselt õpetajast lahti.
„Me jääme siia välja ootama. Kui midagi juhtub, siis hüüdke. Ja võtke see kaasa,“ ütleb Tauri ning ulatab õpetajale haamri. Haamripealt nõrgub punast kleepuvat vedelikku, käepidemel on punased sõrmejäljed vägivaldseis mustreis.
„Võtke,“ ulatab Tauri uuesti. „Teil võib seda veel vaja minna. Kas te just ei tahtnud seda enda kätte? Paar minutit tagasi te ütlesite –“
„„Nüüd on nii, et teie annate selle haamri minu kätte,““ täiendab Joonas.
„Ja ma annangi. Palun, võtke! Te ei tea, mis teid seal ees ootab.“
„„Ma ütlesin, et andke haamer siia!““ jätkab Joonas õpetaja jäljendamist.
Majast tuleb hääl. Kostaks nagu oigeid. Õpetaja pöördub maja poole, siis poiste.
„Kes seal sees on? Mis te teinud olete?“
„Te peate teda aitama minema,“ ütleb Tauri. „Ruttu!“
„Nüüd!“ kriiskab Joonas ja õpetaja ruttab maja suunas.
„Õpetaja!“ hüüab Tauri. „See ka.“
Tauri ulatab õpetajale haamri. Õpetaja võtab selle mõtlemata vastu ja jookseb majja.



Toksikomaan intensiivraviosakonnas

Doktor Juks koostab kõiki kontrolltöid suure pühendumuse ja peenetundlikkusega, aga see viimane, mille virn kannatamatult lauanurgal parandamist ootab, sai tõepoolest eriline. See pidi heitma iga õpilase pähe selgema pilgu kui ükski tipptaseme tomograaf või hea lahutusvõimega endoskoop. Aga lohakalt täidetud töö – ta piilub põlglikult Väikest Jussi, kes pingis niheleb ja silmi hõõrub – võib vahel olla läbipaistmatum kui lõhkenud aneurüsmist purskuv katastroofiline ajuverejooks.
Põhikooli pikapäevarühma kutsutakse bioloogiaõpetaja doktor Theodora Juksi järgi intensiivraviosakonnaks. Ta asetab suure paksu parknahast kaantega päeviku kirjutuslauale ja võtab alles seejärel istet. Ta avab päeviku ja silub selle selgroogu, et kaaned ja lehed püsiksid lauaga tasa. Sahtlist tuleb välja väike hõbekandik, millele reastuvad tööriistad: paar paberiklambrit, punane pastapliiats, joonlaud, harilik, kustukumm ja luup. Klamber kinnitab töö polsterdatud lauamatile ja päevik annab kätte vastava õpilase hinneterea.
„Jäta see pastakaga klõpsimine, Juss, ja tegele oma ülesannetega.“
„Kas ma võin minna vetsu vett jooma?“
„Näita ülesanded ette ja mine joo, palju tahad.“
„Aga õpetaja, mul on janu.“
„Õpilased ütlevad mulle doktor Juks ja sina hakkad oma ülesannetega pihta.“
Töö ja autor fikseeritud, võib lahkamine alata.
Teda ehmatab pauk – Juss laksatas käega vastu lauda.
„Kui sa nüüd selle pliiatsi katki tegid, siis voolab tint sealt välja ja sa rikud oma riided ja kooli vara kah veel ära. Nii et ole oma asjadega ettevaatlikum. Ja ma ei taha näha mingit jonnimist – hakkad nüüd tööle ja jutul lõpp. Muidu jäädki siia.“
Kui doktor Juks veel Väikse Jussi vanune oli, pandi üleannetud lapsed hernekotile põlvili. Toona oli see Theodora arust julm karistus ja ta tundis kaasa märatsevaile poistele, kes ihunuhtlusega taltsaks tehti. Teda liigutasid nende pisarad ja hääl, mis kurtis ebaõiglust õpetaja kurtidele kõrvadele.
Ülikooliaastatel tõstis Theodoras pead märatsev trots haridussüsteemi vastu. Kogu elu oli ta koostööd teinud, öelnud jah-sõna igale väljakutsele ja nõudmisele, mida kool talle esitas. Nüüd aga, kus Theodora ise midagi tahtis, ütles süsteem talle ei. Ta püüdis oma tähelepanu mujale juhtida: asendada anatoomiajoonistused loodusvaadetega, mis päädis makku tühjaks pigistatud kolme õlivärvituubiga.
Kolmandal ülikooliaastal kujunes hernekott talle omamoodi eneseületuse sümboliks. Õpetajaameti vastu tundis ta veel vähem huvi kui kuiva akadeemia või loodushoiu vastu, aga praktikal tuli ära käia. Tagurlikus külakoolis stažeerides, nagu ta toona oma praktikat nimetas, tundis Theodora esimest korda hingesugulust üleannetute lastega, keda rannetpidi hernekotile rahunema veeti. Kui vaikseks nad jäid, keskendudes täielikult füüsilise valu ja häbi üleelamisele. Theodora soovis sellist keskendunud vaikust ka iseendale ja range õpetaja sai tema silmis uue mõõtme: barbaarsest diktaatorist elutargaks halastajaks.
Kui tund läbi, palus Theodora proovida. Teda ei olnud kordagi hernestele põlvitama pandud. Mis tunne võiks see üldse olla? Hernekott oli pisike, väikestele lastele mõeldud, ja ta pidi oma põlved kõvasti kokku suruma, et need kotile ära mahuksid. Ta kujutas ennast ette talitsematu õpilasena. Kujutas, kuidas rebib ülikoolipaberid puruks, mälub läbi ja sülitab vastuvõtutalitusele näkku. Kuidas ta märatseb ja pahutseb ja paberitükid lendavad ja prožektorid langevad ja pilluvad sädemeid ja võtavad tuld ja kõikjal on suits ja kõik põleb: peahoone põleb, kliinikum põleb, EMO põleb, see neetud psühhiaatriakliinik, kus ta ennast nii alandatuna tundis. Põleb. Põleb. Põleb. Nemad kirjutasid talle diagnoose, aga ei võinudki teada, et ta varjab oma nägu nende kui võimalike tulevaste kolleegide eest. Ja tema ise. Tema ise pidi selle kõigega sisse põlema, kuni tuli üks käsi ja raputas teda õlast ja vedas ta endaga hernestele põlvili. Ja siis vajus ta tõeliselt sisse.
Too päev oli viimane, kui ta üldse kedagi hernekotil nägi. Edaspidi polnud ihunuhtlus koolides enam lubatud, aga Theodora sai sellest alles pärast lõpetamist teada.
Juss oli oma pastapliiatsi pooleks murdnud ja imes nüüd selle südamikust tinti välja. Doktor Juks märkas silmanurgast midagi sinist poisi suust välja valgumas. Tindi ja sülje segu voolas laialt välja Jussi rahulolevast unelevalt naeratavast suust.
Doktor Juks tõusis vandudes üles, kahmas Jussil käest kinni, vedas ta kraani juurde ja surus poisi näo voolava vee joa alla.
„Loputa nüüd suu puhtaks!“ ütles ta ja vaatas, et poisile vett ninna ei läheks, aga hoidis teda karmilt kuklast kinni, raputas veel korra ja küsis: „Mida sa enda arust teed? Kas sa tead, kui ohtlik see on? Kust sa tead, mida sinna tindi sisse pannakse? See ei ole söömiseks.“
Aga Juss hakkas naerma, tõmbas veidi vett kurku ja läkastas, lehvitas siis õpetajale käega, et kõik on korras, ja ka õpetaja mühatas ootamatu heameelega.
„Kuivata oma suu ära. Noh, said nüüd joodud või? Rumal poiss. Tähendab, rumal tegu. Poiss on kaval.“



Chad avastab, et ta on p–

Chad tõuseb voodist ja vaatab peeglisse.
„Sa oled pede,“ ütleb Peegelpilt.
„Kui nii, siis nii,“ vastab Chad. „Ma ei karda kunagi raskele tõele näkku vaadata, eriti kui tõde tuleb minust enesest. Ärka üles, Beatrice!“
„Chad…“ uneleb Beatrice.
„Ma pole kunagi talunud su laiskust hommikusel virgumisel. Nüüd on see mulle eriti vastik, kuna sa oled naine. Ma tahan, et sa midagi teaksid, Beatrice. Ma olen nüüdsest homo ja meievahelisest suhtest ei või enam asja saada. Palun paki oma asjad ja mine minema.“
„Chad? Mida sa räägid? Mis kell on?“
„Ja ära üritagi mind lahkuminekuseksile meelitada. Tänasest naudin mina vaid kuumi homoseksuaalseid vahekordi teiste meestega, kes on samuti homoseksuaalid.“
„Millest sa räägid? Kuhu ma minema pean? Mis teiste meestega?“
Chad muheleb omaette ja vangutab valgustunult pead.
„Lõpuks vabanen ma naiselike nõrkuste ahelast, emotsionaalsest pommist, mis mind kaasa kiskunud, alati lõhkevalmis. Teiste mehelike meestega meeste keskis meeste asja ajada. Päris meeste asja. Haarata teineteisel käsivartest kinni ja karata laudpõrandal tantsida nii kuis mehed muiste. Rääkida õllekapa taga naistest, nii et kellegi tunded ei saa riivata, keegi pole triggered. Nii nagu meie esiisade ajal. Rääkida nendest igasugust sitta. Kuidas nad on vastikud luuad. Hale märg mopp vesistamas toanurgas silmi: „Uää-uää, miks sa mind ei armasta? Miks sa mulle kunagi oma tundeid ei näita? Uää-äää.“ Hahaha!“ naerab Chad. „Kuidas ma olen teid igatsenud, vennad!“
„Chad, on sinuga kõik ikka korras? Sa ajad mulle hirmu nahka.“
„Uöäh!“ ehmub Chad. „Sina? Ikka veel siin? No eks sa ripu mul veel kaelas. Täna õhtuni. Kui sa just ei taha sattuda mulle peale kitsas nahkkostüümis, käsi ühel eriti lillal finochietto’l ümber perse.“
„Chad, palun jäta järele!“
„Ei, ei kavatsegi.“
„Chad!“
„Ei kuule sind.“
„See ei saa olla tõsi. Ma ei usu seda.“
„Parem hakka uskuma, õeke.“
„See on sul jälle mingi faas. Nagu siis, kui sa arvasid, et oled cowboy, ja kandsid kuu aega järjest chaparreras’eid, aga ei pannud teksapükse alla, sest sulle tundus, et su pepu näeb neis nunnu välja.“
„Issand jumal!“ pöördub Chad peegli poole. „Kas tal võib õigus olla?“
Peegelpilt, rüütatud valgesse ürpi, kumab valgusoreoolis.
„Mu poeg,“ vastab see. „Astu minu rüppe.“
Ja Chad siseneb peeglisse.
„Kus ma olen?“ küsib ta.
„Peegelpildimaailmas.“
„Kus sina oled?“ küsib Chad. Peegelpilti pole enam kusagil paista.
„Vaata siia.“
Peegelpilt seisab toas, kus hetk tagasi oli olnud Chad, ja pilgutab talle kelmikalt silma.
„Anna mulle andeks, kullake,“ ütleb see ja pöördub ümber. „Sul on õigus. Ma ei tea, mis imelik tuju mulle peale tuli, aga see chaparreras’te näide tõi mind tagasi maa peale. Sina tunned mind tõesti kõige paremini. Ma olen nii õnnelik, et sa mul olemas oled, ja kas ma võiksin lisada? Sa näed uskumatult seksikas seal voodis välja, tark ja läbinägelik. Ma pean sinust tõepoolest lugu ja usaldan sind täielikult. Usaldaksin oma elu sinu hoolde. Ma loodan, et see praegu liiga palju pole. See on lihtsalt see, mida ma tunnen.“
„Oh, loomulikult, mu kallis!“ puhkeb Beatrice nutma ja langeb Chadi käte vahele. „Ma armastan sind nii väga!“
„Ja mina sind, mu arm. Kuid nüüd, mu arm, armatsegem. Nii, kuis jumal loonud, mees ja naine.“
Peegelpilt irvitab veel viimast korda peeglisse ja pöörab siis igaveseks Chadile selja.
Ja nüüd ongi nii, et igal hommikul ja enne pittuminekut või vahel niisamagi küsib Peegelpilt Beatrice’ilt, kuidas ta välja näeb. Kas tuleks midagi kohendada. Ja Beatrice naudib oma uut väikest rollikest üliväga. Ta naudib seda, kuidas Chad usaldab oma välimuse täielikult tema kätesse. Naudib seda, kuidas ta sätib Chadile lipsu kaela või sasib ta juukseid, et saavutada täiuslik otse-voodist-välimus. Ta tunneb ennast kindlalt, sest keegi ei tunne tema meest paremini kui tema. Chad vaatab talle otsa. Chad. See on ju minu Chad. Eks?



See muudab teie elu igaveseks

Ma olin eile poes, käisin ringi, täiesti oma mõtetesse süüvinud, kui kuulen järsku – no ma teadsin, et see tuleb – ühte neist kaubanduskeskuse müügimeestest siis. Seda, kes müüb sulle LHV XL-pensionifondi või Elisa Elamust. See pensionifondijutt on eriti vastik. Teevad mingit ettekirjutatud müügikõnet – noortele soovitame XL-i. Aga seda nad ei ütle, et aktiivselt juhitud pensionifondidel on kõrgemad halduskulud, mis tähendab, et nemad teenivad sinu pealt rohkem raha.
Igatahes. Need lakutud, särk püksis, vöö ja kingad, seisavad seal väikse kastikese taga oma väikses putkas. Mõni vaatab vahel läpakasse – tõmbab hinge. Kaua sa ikka jaksad võõrastele naeratada ja kärbseid pähe ajada. Igaüks saab aru, et need on petumehed, kes laia naeratusega sulle midagi pakkuma tulevad. Kui sa käid poes. Ütle mulle, kes see tuleb söögipoodi finantsotsuseid tegema? Pärast pikka päeva. Kurat, ma tulin poodi piima, tükikese leiva ja hakkliha järele, et täitsa ära ei närbuks. Mõtted juba kodusel diivanil ja televiisoripuldil, aga sina tuled mulle pensionifondidest kõnelema. Jätke nali! Ma olin juba täiesti valmis – ma ütlen sulle, mina neid üldse kuulda ei võta, ma valmistan end ette ja täitsa –, mul läheb pea suminat täis ja ma ei kuule neid enam. Ja ei kuulegi. Võib-olla silmanurgast näen hetkeks lakitud tuka läiget, vöö kõrgusele kergitatud kätt, mis nagu tahaks must kinni haarata, aga on lugupidav ja hoiab distantsi, naeratust, silmi silmakoobastes, piiluvaid, arglikke, mis püüavad miskit sisendada, aga kõik on asjata, kuni ta ütleb:
See muudab teie elu igaveseks.
Ma olen rabatud, tardun oma kohale nagu soolasammas – ma vaatasin sinna, kuhu pole lubatud: müügimehele otse silma. Tema sisendusjõuline pilk puuris mulle hinge. Ma tahtsin kiigata, mida ta siis müüb, aga kael ei liikunud paigast. Mulle näis, et ta silmad pöörlesid koopais. Ta sõnad kajasid mu kõrvus. See muudab teie elu igaveseks. Ta käsi oli vöö kõrgusele kergitatud. Nagu ulataks surumiseks. Ei, liiga sirge, liiga range. Nagu elektrooniline teetõke. Mu nägemisväli oli ta nägu täis, ainult uduselt nägin taustal toidupoe kassade juures veidi liikumist, taamal jalutavaid ostlejaid. Saanuks ma kellelegi hüüatada. Märkaks keegi praegu mind. Vabandust. Ma ei, tahtsin öelda, ent pole kindel, kas sain sõna suust. Igaveseks… Ma pidin saama mõtelda. Kas siis sellepärast olingi tegelikult neid müügimehi vältinud? Nende lubadused, nende sisendusjõud. Kuidas see siis nüüd mind niimoodi konksu otsa püüdis? Ma ei suuda uskuda, et seda nüüd kaalusin. Täiesti tõsiselt. Mulle tõusis miski kurku. Mulle tundub, et see oli veri. Veri, mis tahtis kisendada: „Jah! Muidugi ma tahan,“ aga miski mu sees hoidis mind tagasi. Jumal tänatud! See on külm mõistus, alalhoidlikkus, pelgus üleelusuuruste lubaduste ees. Ma rebisin end lahti sest loitsust ja pöördusin müügimehest eemale. Enne veel, kui läbi elektrooniliste uste õhtuõhu värskusesse pääsesin, pöördusin ümber ja hüüdsin talle: „Palun lubage mul selle üle veidi järele mõtelda!“ Mul oli tol hetkel sellepärast piinlik, aga nüüd on mul hea meel, et viimase asja öeldud sain. Sest kuigi sealsamas „jah“ öelda oleks olnud ülim rumalus, siis kategooriline „ei“ olnuks veel suurem tobedus. Nüüd ma siis siin istun ja mõtlen. Tõsiselt, sellise pakkumise üle tuleb tõsiselt järele mõtelda. Mõelda vaid!
Issand jumal, kui ma praegu jutustasin ja mul tuli silme ette pilt sellest kõrri tõusvast verest, siis ma lihtsalt… ma kujutasin ette, et see müügimees tahtiski mulle verd müüa. Saad sa aru? Selline tunne on, noh. Ja kogu tema olek, kui ma nüüd meenutan. Mis muud see sai olla kui needus? See, kuidas ta mind haaras, ta silmad, tema hääl. Ma ei ole sellist häält kunagi varem kuulnud. Ta oleks mulle nagu kõrva karjunud. Samas, kui ma nüüd meenutan, oli ta hääl vaikne, pehme. Ei kajanud üle ostukeskuse saali, vaid paitas minu kõrva. No olgu, võib-olla ei olnud tegu verega, aga kuidas sa muidu inimese elu igaveseks muudad? Ega mina ei tea sellest mitte midagi. Mina püüan ennast siukestest asjadest eemale hoida. Aga lihtsalt, kui palju asju ma jõuaks ära teha. Kui palju ma, noh, tehtud saaks.
Igavene elu.
Sellega peab ettevaatlik olema, sest ma ei tea päris hästi, mida selline asi tähendab. Ma olen näinud filme, kus inimestele antakse mingi soov, mingi üleloomulik kingitus. Hmm. Ja siis ongi see õppetund või see careful what you wish for, cause you just might get. Onju. Kes see oli? See „Muumia“ näitleja. Brendan Fraser! Kes viimasel ajal on tohutult palju kaalus juurde võtnud. Ma nägin ühte videot, kus ta oli diivanisse aheldatud: ta oli nii suur, nii higine. Issand jumal! Kuidas mõnel inimesel võib – ma mäletan, kui ta oli seal „Muumias“. Selles lahti nööbitud triiksärgis. Need suured sinised silmad. Ahh! Milline unelm. Igatahes. Ma mäletan, et ta mängis ühes filmis, kus tal tõesti oli mitu soovi. Ta sai neid soovida. Ja soovid täitusid. Üks näide: ta soovis, et ta oleks, ma ei mäleta, et ta oleks pikk või korvpallimängija. Tema soov täitus. Ta andis pärast mängu kuskil intervjuud ja tal kukkus rätik puusade ümbert alla. Ja siis tuli välja: tal oli hästi väike noku. Mitte Brendan Fraseril, vaid siis sellel korvpalluril, keda ta mängis. Ehk siis ole ettevaatlik oma soovidega, sest need võivad täide minna, aga pea meeles, et alati on mingi siis siuke – midagi, mis sellega kaasa tuleb, mis teeb selle, mida sa tahtsid, mitte enam nii heaks, ja ma arvan, et ma peaksin hoolega järele mõtlema, sellepärast et: igavene elu – a mida see tähendab?
Ma ei tea, sest mõtle näiteks sellele: okei, minu elu kestab igavesti, aga kas mina olen see, kes seda elu elab? Võib-olla mina on lõplik, aga minu elu on igavene. Mida see siis tähendab? Kas minu keha elab edasi, käib ringi ja teeb asju, millest mina midagi ei tea, sest mina olen juba ammu surnud, aga minu keha elab edasi ja siis on see küsimus, et kes seal sees elab? Kas minu elust, minu kehast, saab anum mingitele deemoni-tele? Pidage meeles, et see müügimees, ta hoidis mind mingis veidras situatsioonis. Ma ju tundsin midagi, seda, kuidas ta mind haaras ja kuidas ta ütles, et see muudab minu elu igaveseks, ja me ei tea siiamaani, mis see see üldse ongi, mhmh, pidagem seda meeles, mis see see on, ma arvan, et see vere seos, mis mul tekkis – jumal hoidku mind sellest kujutluspildist –, nemad nende peekritega, ma kujutasin ette, kuidas see veri kuidagi kleepus nende – kuidagi selle peekri äärelt ja huulte vahelt! … Oeh, aga siiski, igavene elu…
Kujuta ette, ma saaksin enda laste eest hoolitseda nende elu lõpuni. Vaadata, et neil kõik korras oleks. Mul ei ole veel lapsi, aga küll ükskord tulevad. Seda ma tean. Kui mul on juba igavene elu, siis mul võib lapsi olla nii palju, kui ma tahan. Mul võib olla ka lõpmatult palju lapsi. Mõtle, kui hea ema ma lõppude lõpuks oleksin. Öeldakse, et esimene läheb ikkagi aia taha. Kas kümnes enam läheb? Aga kahekümnes? Kolmekümnes? Sajas? Tuhandes? Mis siis, kui sul on miljon last? Ma arvan, et lõpuks oleksin superema. Ja mitte keegi ei saaks mulle selle kohta mitte midagi ette heita. Lõppude lõpuks, noh, esimesed läksid aia taha. So what? Mul on miljon last. Ja viimasele üheksasaja üheksakümne üheksale tuhandele ja üheksasaja üheksakümnele oleksin suurepärane, oivaline ema. Kujutage ette, kui palju armastust! Ma saaksin oma vanemad kenasti maha matta. Hoolitseda nende eest elu lõpuni. Vennad-õed. Aga vot, hakkasin sellele mõtlema. Olgu.
Inimesed ju… Mida see tähendab, igavene elu? Kas see tähendab, et ma ei saa kunagi vanaks? Või äkki, äkki jään ma järjest vanemaks ja vanemaks ja vanemaks, aga mu elu – noh, ütleme, et see olen mina, kes siin keha sees elab. Äkki minu keha ei ole enam kasutuskõlblik, aga mina elan ikka edasi – see on jälle see teine äärmus, eks ole? Et minu keha sureb ja kooleb, aga mina siin sees elan igavesti edasi. Ühel hetkel kuivan lihtsalt kokku väikseks pähkliks! Väikseks rosinaks. Aga elan siin sees ikka edasi ja siis tuleb mingi lind või mingi hiir. Veab mu endale urgu, toidab mind enda lastele. Nad seedivad mind. Ma olen seal seedemahlades. Ma muutun mitmeks väikseks tükiks, osa minust on nende, ma ei tea, nende rakkude sees, energia. Osa minust heidetakse välja. Ma usun, et arvatavasti suur osa minust, kui ma olen nii kokku kuivanud, et minust ei olegi midagi järel. Ja siis ma olen mullas ja siis, ma ei tea, tuleb mingi – ühesõnaga, ma ei tea, mis minust siis saab. Et kui minu elu on ütleme minu hing või minu hingeelu on igavene, aga minu keha ei ole. Et kas ma siis elan edasi looduses mingi loodusvaimuna või? Iseenesest sellel ei oleks ka midagi viga, kui ma tõesti no saakski osaks mullast ja kasvaksin kuskil taimena üles ja kui ma olen selles kõiges olemas ja – see kõlab isegi päris hästi! Ja nad tulevad, mesilased, ja kannavad mind tolmuõiena ja ma olen kõikjal kõikjal kõikjal ja ma pudenen järjest väiksemateks osadeks. Aga siis ma olen igas õietolmukübemes, igas hiirepabulas, igas pilves, pilvekius. Kas kõiges selles olen ma tervikuna olemas, et mina, minu terve teadvus on siin koos? Igas kius, igas ebemes. Minu terve teadvus. Või olen kuidagi – või on minu iseloom kuidagi laiali kantud ja tükeldatud, et minu see, see ihalev, siuke maias, siuke, no ütleme kõlvatu natuke on siin selles mesimummus? Minu siuke kuidagi vastik ja rõve siuke mm, üleannetu võib-olla natuke. Samas siuke kiuslik ja paha ja siukene vimmane mina on hoopis siin roosiokka sees. Et kas ma nagu jaotun niimoodi või toimub see jaotumine hoopis kuidagi abstraktsemalt, et minu üks mälestus on siin võililles või mälestus minu emast on siin võililles ja mälestus minu isast on siin kastanis? Või kuidas see siis välja näeb? Või olen ma kõikjal korraga? Ma tajun loodust kuidagi, noh, teate siukselt müstiliselt kuidagi, siukselt idamaiselt kuidagi, nii voolavalt voolan kõigest läbi. See on tõesti siuke, et siis see poleks üldse paha. Kuidagi saada selle universumi teadvusega üheks. No see on – aga siis jällegi ei saaks ma enda vanemate eest hoolt kanda. Ma ei saaks neid tuhandeid, miljoneid lapsi. Aga ei kõla üldse pahasti.
Aga mis siis, kui ma elaksin? Jääksin selliseks, nagu olen. See on see, mida esimesena ette kujutasin: jään selliseks, nagu olen. Ma elan igavesti, ei vanane. Onje. Nagu vampiir. Jah. Aga siin ma – issand jumal hoidku mind selle eest, et ta mind vampiiriks tahab teha! Oi jumal! Ja see veri! Miks ma hakkasin verele mõtlema? Kas see on mingi vereriitus, mingi vererituaal, mida ta mulle pakkuda tahab? Issand jumal! Ma ei suuda seda kannatada. Issand! Lööbki mulle hambad kaela sisse ja ma – oh, ja imeb siit ja. Ma ei näinud ta hambaid, need olid tal – ta huuled olid natuke paokil. Ma ei tea. Ma kuidagi tundsin ta – mulle millegipärast meenub, et ma tundsin tema hingeõhku ja see oli kuidagi korraga siuke jahe. Judinad tulid kaela peale. Aga samas siuke kuum ja siuke, nagu keegi puudutaks mind siit lõua alt kaelalt oma sõrmeotstega ja. Ja see läheb allapoole. Ahh. Nagu libistaks mu nööbid lahti. Issand jumal küll! Ei! Ei… Ja tuligi nööp lahti. Ja ta on juba teise kallal. Ohh. Nüüd puudutab mu rinda. Siit ülevalt alguses, siis läheb alla nibu juurde. Mmm. Kui hea see on. Tunnen, kuidas mu kaelalt nõrgub sooja verd. Mööda minu rangluud. Rinda. Valgub alla. Mööda mu kõhtu. Mulle nabaauku. Kuhu see koguneb. Teeb minu püksikummi niiskeks. Mmh… Hhh…
Kadusin täitsa ära sellesse mõttesse praegu. Jah, see oleks ilus ja. Kütkestav elu. Ma olen mõelnud selle peale küll. Igavesti noored. Varjudes mäslevad. Aga selline elu. See ei ole enam inimese elu. See ei ole see, millega ma olen harjunud. Ja kunagi, tuhande aasta pärast ma isegi ei mäleta seda inimese elu enam. Olen varjude ja selle jahedusega nii ära harjunud. Mu elu tundub nagu siuke pikaks venitatud. Kas ühelgi kogemusel või – kas ma olen siis üldse võimeline rõõmu tundma? Mitte miski pole uus, mitte miski ei tähenda enam midagi, sest kõik aina kordub, kaob. Jälle uued näod, jälle samad vanad mustrid. Jälle samad vanad vembud, jälle samad vanad – keegi jälle tahab raha peale saada või. Keegi teine tahab jälle igavest elu. Ma näen neid praegu, juba nad – see tunglemine, see arutus, see saamahimu ja. Täiesti tühised mingid – jamh.
Kuskilt kaugelt kostab muusika. Mingid inimesed lõbutsevad. Millal mina viimati lõbutsesin? Mhmh. See on nii totakas. Kas ma saan praegu öelda, et olen õnnelik? Et mulle meeldib minu elu? Mida see tuhat aastat või miljon aastat või – mida see mulle veel annab? Kas ühel hetkel ma siis õpin või mõistan või? Mul on selline tunne, et mida rohkem ma elan, seda enam taandun kuhugi taustale, kuhugi. Ma tahaks kuhugi pugeda lihtsalt raamatuvirnade vahele, pimedasse paika, kus on minu vanad saladused. Peita ennast seal ja meenutada aegu, kui ma veel midagi tunda suutsin. Kui elul oli veel värvi. Kui ma usaldasin. Kui ma ei osanud ennast valu eest peita. Jälle peita. Surma eest peita mingis mõttes, eks? Kas see ei olegi siis. Hmh. Kas see ei olegi siis elamise vastand, kui ma peidan end selle surma eest ja peidan ennast valu eest ja sellepärast ei tunnegi enam mitte midagi, sest ma ei koge enam mitte midagi, sest ma mängin peitust ja ma ei tahagi, et keegi mind üles leiaks, sest niipea, kui ta mind üles leiab, annab ta mulle kõrvakiilu? Vastu südant. Pussitab mind südamesse. Ja see on nii valus. Ma ei tahagi enam, et mind leitaks. Ja peidan ennast. Miks ma peaksin tahtma igavesti elada? Kas siis pärast sadat aastat muutub see lihtsamaks või kas siis ma – kas siis ma hakkan –, kas siis ma julgen kuidagi varjust välja tulla? Ega need vampiirid ka midagi muud ei tee, kui ainult peidavad ennast valguse eest. Imevad teistest elujõudu välja.

*

Ma tean nüüd, mida tegema pean. Aga ma ei tea päris täpselt, kuidas seda teha. Ma võin ainult oletada. Üks infokild siit, teine teadmine sealt. Ma kogun müüte ja pajatusi. Mu peast on saanud nõiakatel. Kassiküüned, rotineerud, vistrikumahl ja sapikivid – kõik läheb siia sisse ja kerkib üks tuline plaan. Ma kaevun interneti urgudesse, sügavaisse ja pimedaisse. Keelatud kohtadesse. Sinna, kuhu valitsus ei taha, et sa vaataksid. Tulnukad, krüptograafia, sinivaalavandenõud ja muidugi need viimased. Need, keda ma tegelikult otsin. Vampiristid, verekultus, hematofiilia. Ma uurin nende kohta, ma kaevan. Nende keelatud kingitus. Igavene elu ja kõige suurem saladus. 
Ma seisan ostukeskuse saalis. Seal nende putka ongi. Nooruke neiuke, pannud ennast samamoodi riidesse nagu tema meessoost vasted, ainult riidelõiked on teised, vöö on peenem, paar kraenööpi rohkem lahti. Naistele sobib nii. Ta ei ole seda klassikalist ärinaise laadi. Mida ma oleksin oodanud? Paksuks süstitud huuli, venitatud kulmujoont, sirgendatud ronkmusti juukseid. Kitsast seelikut? Jakki? Kostüümi? Või musta keepi, külmi veresooni öövalge lauba oimukohtades.
Ma ei kuule, mida ta mulle ütleb. Mind isegi ei häiri, et täna pole siin toda noorhärrat, kes mind eile needusesse püüdis. Sellest tüdrukust käib mu vaim ehk lihtsaminigi üle. Ma vaatan talle näkku. Ma ütlen talle midagi, et ta mind ei kahtlustaks. Mida iganes. Ta vaatab mind kummastunud pilgul. Kas jäin vahele? Ei, ta jätkab. Asub oma loitsu kallale.
Ta kahe käe sõrmed on püramiidiks liidetud – iidsed riitused. Mesopotaamia? Sumerimaa? Egiptus? Või legendaarne Machu Picchu? Ta pilk reedab iidset unustatud metsikust, päikesevarjutusriituseid, nädalaid troopilist vihma ja tormi ja siis vaikust, rahu. Vesi on loputanud pühad paigad verest puhtaks. Niisutanud maad. See rüüpab isukalt. Ta suu väändub, ta kulm läheb kipra – ta on end unustanud.
Ma lugesin kusagilt, et teivas kurku – see peaks asja ära ajama. Muidu öeldi ikka südamesse ja südamesse, aga mulle meeldis teivas kurku rohkem. Ei tea, kas ta teab, et mul on taskud küüslauku pungil? Kas ta sellepärast krimpsutabki nõnda nina? Alguses võtsin voodilt jala küljest ja püüdsin sellest torkeriista voolida, aga see oli liiga jäme – võttis liiga kaua aega. Vana Viini tool oli hoopis parem. Pikk ja peenike. Määrisin selle küüslauguga kokku. Ta küsib mult jälle midagi. Vist tundis küüslaugu lõhna, kui teiba järele haarasin. Püüab taanduda, vaatab ringi. Oma kaaslase poole. Ma pean nüüd kiiresti reageerima. Pistan, riivan tema kaela. Saan talt käsivarrest kinni. Püüdis plehku pista. Noh, näita mulle nüüd oma kihvu. Kaaslane tuleb. Sellele südamesse. Lirvale kuklasse hoop. Ta on maas, vampiir veritseb. Ma harjutasin kodus. Südamesse tabada pole sugugi lihtne. Kui sa ei tea, mida teed.
Lirvale selga. Läbi selja südamesse. Kolm, neli korda läks temaga. Mees langes hoopis kiiremini. Nüüd kistakse mu kallal. Küll nad varsti näevad. Kui nad nende kehad lahti võtavad ja avastavad eest maotäied verd ja südametäie sappi või soolvett. Mind juba niimoodi naljalt tolaks ei tee. Mind juba niimoodi ninapidi ei vea. Igavene elu. Säh sulle igavest elu. Sured nagu koer ostukeskuse põrandal. Veritsed tühjaks nagu iga teinegi…
Veri. See on ju veri. Aga kuidas?



Üksildusest

Ma võtsin riiulist esimese kättejuhtuva raamatu ja lugesin väljavõtet tagakaanel. See oli Knut Hamsuni „Nälg“, mille minategelane pistis parasjagu kellelegi viiekat pihku. Sel hetkel materialiseerus minus soov kirjanikuks hakata.
Kui Neil Armstrong ja Buzz Aldrin Kuu peal toimetasid, tiirles nende meeskonnakaaslane Michael Collins orbiidil. Tema kohta on öeldud „kõige üksildasem inimene“, aga kui Collinsilt endalt küsida, siis ei mänginud üksildus tema elus üldse mingit rolli. Teda ühendas kaugete kaaslastega missioonitunne. Kuu ümber tiireldes oli ta kogu inimkonnaga koos.
Istusin tugitoolis, vaatasin oma monsterataime ja mõtlesin, millest kirjutada. Homme on üks kirjandusüritus, kus mult küsitakse, miks ma kirjutan. See on hea küsimus. Ma ei tea. Ma ei tea, miks ma üldse midagi teen. Võib-olla sellepärast ma kirjutangi, et põhjust üles leida. Täna otsustasin kirjutada üksildusest.
Gustav Nikopensius, Õnne tänaval Karlovas, üksinda.
Kas siis on üksildus, kui põrandal veerevad tolmurullid? Või kui kraanikaussi kogunevad pesemata nõud? 
Võib-olla on tilkuv kraan üksilduse sümbol?[1] Ei saa olla. Mul on kraanikauss alati puhas ja viks, aga üksildus pitsitab sellegipoolest. Nagu vaakum: imeb kõri seestpoolt kokku. Ja ka tolmurullid hoiavad ühte. Kui neid luubi all vaadata, on nad ju krässus kiud, eks ole? Krässus kiud, mis haakuvad üksteise külge. Kas ka inimesed pole loomu poolest sellised krässus kiud? Lihtsalt läikivpuhtal põrandal, kust tuul ei käi kunagi läbi.[2]
Avan akna, et sabin sisse saaks, ent veel enam kui vihma või lindude hääl, tuleb tuppa autode müha: kumm vastu märga asfalti. Kui paljud juhid on autodes üksinda? Kui mitu neist üksikud? Ses mõttes oleme koos. Näen nende pilke kojameeste taga, tilkadeks moondunud, higisel auraval klaasil. Meenub Bolti taksosõiduplakat: modelli krussis juuksed ja väsinud ilme.
Vahel paistab, et ainult reklaamirahvas märkab, kuidas me end päriselt tunneme. Bolti reklaamijad näevad kurnatust me silmis, jõuetust jätkata, mitte ainult chalamet’likult krussis juukseid, vaid ka ye’likult krussis närve.
Ükskord liigutas toidupoe reklaam mind hingepõhjani. See oli väiksemat mõõtu plakat ühe tehnoloogiaettevõtte sissepääsu juures ja kujutas nelja röstitud kanakintsu. Kodune õhtusöök, neljapealine pere. Lihtsam ettevõtmine kui röstida tervet lindu, aga siiski küllalt maalähedane, et meenutada perekeskseid väärtusi ja soojust, mida kodu võiks pakkuda. Tulla ühise laua taha kokku. Töö- ja kooli- ja elumured sinnapaika jätta.
Ma tunnen südamest kaasa sellele kodukudujale, kes mu kujutluses nägi pruunikaid kanakintse reklaamplakatil ja tundis, et on perest mingis mõttes kaugeks jäänud ega teagi enam päris hästi, mis elus toimub. Ta läks poodi ja ostis need kanakintsud, paki Bosto riisi ja Uncle Ben’si kastet. Kas pere tuli laua äärde kokku? Kas lapsed panid telod käest? Kas ta vaatas üle laua ja nägi esimest korda üle pika aja, kuidas – kuidas ma ei tea, mida. Kuidas ta elu välja näeb. Kes need inimesed üleüldse on.
„Mis on, ema? Miks sa vaatad nii imelikult?“ – „Kallis, kas kõik on korras?“
Nad ikkagi märkavad mind. Mina olen olnud see, kes on pime. „Ma olen lihtsalt nii õnnelik, et te kõik siin olete.
Ma armastan teid nii väga.“
„Me armastame sind ka, ema.“
Aitäh sulle, Maxima! Aitäh nende kanakintsude eest, mis päästsid minu pere.



Üksildusest II: Tulnukas

Tunnuslause: Su oma peas ei kuule keegi sinu karjeid.
Paul püüab romaani kirjutada. Ta ütleb, et tal on vorm olemas – tahab lugu jutustada fotode kaudu –, aga sisu veel ei ole. Mul tuli mõte: peategelase ema ütleb talle, et vanemate abielus ei olnud kunagi mingit armastust. Et see oli majanduslik kokkulepe. Ma sündisin majanduslikku kokkuleppesse.
Nüüd, kus ma täismees olen, saan aru, et mul on oma enese-hinnanguga ikka tõsiseid probleeme. Mitte sellega, kuidas ma iseennast näen, vaid sellega, kuidas mulle tundub, et teised mind näevad. Et ma pole ihaldusväärne, et mind pole võimalik armastada, et ma olen kogu aeg midagi valesti teinud, aga keegi ei ütle mulle, mida.[3] (Ja kui ma seda kirjutan, on akna taga kõige ilusam kuldne päikeseloojang ja tuleb tihedat vihma nagu dušist.)
Võib-olla ma kirjutan sellepärast, et soovin endast mingit jälge maha jätta. Sest sügaval sisimas olen ennast meie genofondist juba välja arvestanud. Mis mul siis muud üle jääb? Laste asemel sünnitan ideid. Kui ma nüüd selle üle järele mõtlen, siis olen heast ideest või inspiratsioonist elujõudu ammutanud küll. Teinekord ahmin fantaasiast õhku nagu kosmonaut tõrkuvast hapnikupaagist. Seda hetke siin teiega olen ka juba kümneid kordi läbi elanud. Oma peas.
Ma saan aru, miks Hamsuni nälgiv, külmetav kirjanik andis vesti panti, et võhivõõrale viiekat pihku suruda. Tal ei olnud seda vaja. Ei vesti ega viiekat. Kui sellest ainult mõni mõte sünniks. Midagi, millest kirjutada. Ja avaldatud saada.
Pauli romaani peategelane lappab vanu fotoalbumeid ja püüab leida midagi, mis lükkaks ema sõnad ümber. Mingi armastus ju pidi olema. Aga ta leiab ainult, kui sarnane ta oma isaga on. Ja talle tundub, et isal polnud õrna aimugi, et ta majanduslikus kokkuleppes elab. Mõni naeratus siin-seal. Rohkem kaamerale kui teineteisele. Selles vanas kivist ja õlist linnas, kus oli alati asfaldi ja sirelite lõhn, kui vihma sadas.



Vabaduse Lind

Jah, mul oli tänaseks ka mingi idee. Kummitustest. Või naksitrallidest? Mitte nendest naksitrallidest, kes lasteraamatutes või Vanemuise operettides ringi tatsavad, vaid nendest ulakatest maksupetturitest, kes raamatupidajaile oma trikkidega närvidele käivad.
Nii palju võin ütelda, et oleksin pidanud hommikul ära kirjutama. Siis on see kõige lihtsam. Proovin seda strateegiat, et pikutan veidike aega voodis ja vaatan, mis mõtted siis tulevad.

*

Jah, nüüd on sellest mitu tundi möödas. Mul oli vahepeal ideid, aga need on nüüd läinud. Pole voodit, kuhu oleksin aheldatud, pole randa, millest väsinuna kirjutama asuda. On vaid seesama tuba, midagi rutiinisarnast. On ka see hirm, et nüüd ma olen vana, nüüd ma olen vastik. Et kõik oma šansid olen maha mänginud.
Jah, ma lamasin voodis ja püüdsin midagi mõlgutada. Mu hingamine oli sügav ja lõõgastav, sest ma tulin trennist – olen hea vormi ja tervise juures. Ja siis tuli kiim peale. Ma tundsin, et väärin seksi. Sest ma olen ise nüüd nii seksikas. Tõmbasin Tinderi, lasin maha. Tõmbasin Boo, lasin maha. Tõmbasin uuesti Tinderi, lasin maha. Siis tuli ärevus. Mis siis, kui ma kellelegi ei meeldigi? Meenutasin mõnd naist, kes on mind viimase nädala jooksul kenasti vaadanud. Meenutasin mõnd naist, kes on mind viimase aasta jooksul tahtnud ja saanud. Miks ma ei suuda enam armastust tunda? Miks ma ei armu? Kas ma olen küllastunud? Kas minu korrad on kasutatud? Kas uudsus on kulunud ega tule enam kunagi tagasi? Kas see oligi kõik ja ma lasin selle käest? Aga mulle pole antud. Ei. Mulle pole antud ausaid mängukaarte. See pakk oli algusest peale ära sätitud. Elu teadis juba tükk maad ette. Ja mina võtsin kaardid vastu. Pimesilmi. Uskusin. Loll olin. Naiivitar. Ja mida ma nüüd teen? Viimane nali: ostsin endale vuntsivaha ja kammisin juustesse loki. Vuntsivahaga sättisin vuntse, mitte lokki. Seadsin end viimse kui karvani paika. Kui ma end peeglist vaatasin, hakkas sellest tolast hale. Sellest haledast, inetust, lühildasest, kiilanevast tolast. Ta püüab veel viimast võtta, viimast korda ilus olla, olla nüüd korralik, olla nüüd vormis, enesekindel, karismaatiline, seltsiv, seksapiilne. Aga tema kogu, ta nägu, see, kui väga ta püüab. Paistab läbi. Nagu tuuletõmbus kipakast uksest. Ma kiskusin kaelast salli, võtsin kindad käest – liiga palju seda pahna, seda träna, neid hilpe, neid kaltse, seda kinnikatmist ja sissemähkimist.
Andrea ütles mulle baaris, et ma näen nii Tom of Finland välja. Kui ma kord juba õue sain, läks paremaks. Värske õhk, liikumine. See pole uus asi, et mu meeleolu niimoodi kõigub. Ja ma tundsin ennast voodis lamades nii hästi. Ja siis selline reaktsioon. Ta ise on leidnud endale uue boyfriend’i, kes parasjagu oma eksi kohtusse kaebab ja politseisse annab. Kelle isa olevat Linnupargi liige. Ja midagi Itaaliaga. Ma ei tea, kas see on päris. Ta on praegu Raja tänaval. Puhkusel, nagu ta ütleb. Mis peegeldab vast veidi minu olukorda. Aga minu maania… Vahel mul on sellised loovad tungid. Täitsa ideed tulevad peale. See on siis, kui ma paar päeva kõvasti millegi kallal töötan. Siis läheb kõht kinni – ma ei mäleta, millal ma viimati korralikult sital käisin –, matseraator on perses – see on eesti keeli reoveepump. See on perses, sellele tuleb santehnik kutsuda. See müriseb ja koriseb ja undab ja ragiseb nii mis kole. See pole isegi naljakas. Ma kummardasin eile öösel matseraatori kohale ja tegin selle taas lahti – see käib kuusnurkse kruvikeerajaga – need raisad muudkui vorbivad neid juurde –, järgmine on seitsmenurkne ja pärast seda tuleb türakujuline – tööriist saab lõpuks tegija nägu –, ja ma mõtlen kruvimeistreid, mitte nende õnnetuid kasutajaid, kelle rahakotti muudkui tarbetute uudisvidinatega lüpstakse. Tegin lahti ja reoveelebra tuli vastu. Mitte nagu esimene kord. See oli midagi uut. Tõeline reoveelebra, siuke lääge, siuke seisnud. Nagu tõeline. Ja siis ma hakkasin kartma – mis siis, kui nüüd ongi kõik? Mis siis, kui nüüd peabki torumehe kutsuma või õigemini torumehe leidma, numbri sisse toksima, helistama ja rääkima? Oh jeerum-jummel, jeerum-jummel! Tere, mul on matseraator katki, tulge, kaege minu sitta. Vaatan kalendrisse. Jah, jah, see on vaba, too on kinni. Siis olen siin ja ootan, vaatan. Äkki polegi matseraatoris viga. Järsku on torustik perses? Äkki on põrand viltu? Äkki on asi mu jobistes tualettpaberinutsakais, mille tehnik mootori ümbert puntrast leiab? Las ma lasen siis juba ennast sellest torust alla. Olengi tahtnud muudkui kaeda, kuidas see tera siis tegelikult seal masinas ringi käib. Ma muudkui arvan, et kuulen teda, aga ma ei saa ju päriselt kindel olla. Ja avatud luugiga masinat ei taha ka kuidagi käima panna. Mis siis muud, kui sulpsti ise sisse hüpata. Ma olen väsinud. Tahaks nii kangesti väljas käia. Lärmakas pubis juttu vesta. Joobnud, aga mitte alkoholist. Lihtsalt inimestest, koosolemisest, atmosfäärist, iseendast ja sellest, kes ma olla tahan. Nõnda ilusate silmadega inimesed. Ümber minu. Nagu mind ennast siin ei oleks. Ainult minu süda, minu rind, mis valgub täis nõnda magusat muusikat. Ja välja tulvab liblikaid ja õielehti. Mustas valguses. Hahetamas. Rumal nimi. Gustav. Ma olen Vabaduse Lind.



Putsi

See on nii haige, kui erinev võib üks päev olla. Kui alustad hommikul ja oled nagu wtf miks ma üldse elus olen? Kas ma olen üldse elus? See ei tundu küll nagu elu, ja siis katsud oma põske ja polegi päris kindel, kas sa üldse tunned midagi või sulle ainult tundub, et justkui tunned. Ja siis tuleb õhtu ja oled lihtsalt hyper. Kõik on super. Jalutad Rimisse, päike paistab, astud sisse ja kuuled vaikseid piiksatusi kassaautomaatidest, näed, kuidas veidi aeglane korvikorjaja jalutab lettidest mööda, paar käru ees. Naeratus tuleb näkku. Mul on siin hea, mul on siin turvaline, ma tahan siit asju osta. Apteegi sissepääsu turvaväravat katab reklaam, kus noor naine teeb moodsat silmad-pilukil-naeratust ja viskab näpud V-for-victory’ks üles. Suurepärane. Talle lükkaks küll suu mõnuga munni täis. Nii ilus valge naeratus. Elu on ikka üks maiuspala täna.

[1] Vaikne vihmasabin akna taga teeb olemise soojaks. Aga keeta tassike kakaod ja „Adventure Time’i“ vaadata… ainult süvendaks üksildust.
[2] Liikumatult. Üksinda. Krässus, krässus, krässus, kuni üksinda oled üks pärl. Läikiv küll, kuid liiga väike, et palja silmaga märgata.
[3] Kui ma olin 18-aastane ja oma esimese tüdruksõbra leidsin, arvasin meie suhte esimesed kolm nädalat, et see on mingi nali, ja kujutasin ette, kuidas ta koos oma sõbrannadega, kõht krampis, mind seljataga välja naerab.

The post “Kui ma jääksin lennuõnnetusse” jt tekste appeared first on Värske Rõhk.

Värske Rõhk ja Eesti Novell kuulutavad välja novellikonkursi VÄRSKE NOVELL! 

Värske Rõhk ja Eesti Novell kuulutavad kolmandat korda välja novellikonkursi Värske Novell, mille eesmärk on julgustada nooremat põlvkonda proosat kirjutama, jagama ja avaldama. Võistlusele on oodatud 15-19-aastaste noorte lühijutud vabalt valitud teemal.

Värske Rõhu toimetaja, kirjanik ja tõlkija Paul Raud leiab, et just lühiproosa ja novellivormiga töötamine avardab noore kirjutaja maailma rohkem kui arvata oskaks: „Novell on ühelt poolt võrdlemisi lühike ja kerge vorm: tugeva novelli võib ka paari päevaga valmis kirjutada. Samas saab novelli lõputult lihvida ja ümber kirjutada, iga lause on kaalul ning pühendumus ja tähelepanu peavad püsima vahedad. Mis peamine, novelli kirjutamiseks on tarvis tugevat empaatiameelt – tuleb osata sügavuti mõista nii oma loo tegelasi kui võimalikku lugejat.”

Konkursi auhinnafond on 1500 eurot, mis jaotub võitjate vahel. Lisaks rahalisele preemiale avaldatakse parimad tekstid kogumikus „Eesti novell 2027” ja Värskes Rõhus. Novelle hindab neljaliikmeline žürii, kuhu kuuluvad kirjanikud Ester Urbala ja Armin Kõomägi ning Värske Rõhu toimetajad Paul Raud ja Helena Aadli.

Novelli oodatav pikkus on 4000 kuni 15 000 tähemärki (tühikutega). Osaleda võib ühe tekstiga ning võistlustööle tuleb lisada ka autori nimi ja vanus.

Novelle ootame hiljemalt 1. maiks 2026 aadressile novell@va.ee. Kõigile võistlustöödele antakse suve jooksul tagasisidet!

Indu ja inspiratsiooni!

kujundus: Liisa-Lota Jõeleht

The post Värske Novell 2026 appeared first on Värske Rõhk.

„On uskumatu, kui palju me suudame taluda.“
Guillaume Apollinaire
(kiri Madeleine Pagèsile, 30. novembril 1915)

Astudes tehasesse
Olin muidugi kujutlenud
Lehka
Külma
Raskuste vedu
Ränka koormust
Töötingimusi
Liini
Modernset orjust

Ma ei läinud sinna et sellest kirjutada
Veelgi vähem valmistuma revolutsiooniks
Ei
Tehas on selleks et teenida nutsu
Et tuua leib lauale
Nagu öeldakse
Sest mu naisel on villand sellest kuidas ma diivanil vedelen ja erialast tööd ootan
Niisiis
Toiduainetööstus
Agro
Nagu nad ütlevad

Tehas Bretagne’is
Kalade ning krevettide töötlemine ja tootmine ja küpsetamine ja
kõik säärane
Ma ei lähe sinna kirjutama
Vaid raha teenima
Töötukassas küsiti millal saaksin alustada
Ma lõin letti enda tavapärase kirjandusliku nalja
Victor Hugo
„Ehk homme koidikul mil maad katab härmatis“
Nad võtsid mind sõna-sõnalt homme hommikul kell kuus asun tööle

Tundide ja päevade jooksul puurib kirjutamisvajadus end järele-andmatult minusse nagu kalaluu kurgus
Mitte tehase süngus
Vaid selle paradoksaalne ilu

Tööliinil mõtlen tihti mõistujutule mille pani kirja Claudel kui ma ei eksi
Üks mees on palverännakul Pariisist Chartres’i ning kohtab teel töölist kes lõhub kive
Mida te teete
Oma tööd
Lõhun kive
Neid kuradeid
Selg valutab
Sant töö
See tuleks ära keelata
Sama hästi võiksin maha kärvata
Mõned kilomeetrid edasi on teinegi sama asjaga ametis
Sama küsimus
Rügan
Mul on pere toita
Töö on küllaltki raske
Aga nii see on ja vähemalt on mul töö
See on põhiline
Veel edasi
Enne Chartres’i
Kolmas mees
Nägu särab
Mida te teete
Ma ehitan katedraali

Olgu kalad ja krevetid minu kivilahmakad

Ma ei tunne enam tehase hõngu mis alguses mu ninasõõrmeid ärritas
Paksu sviitri kapuutsiga pusa kahe paari heade sokkide ja karupükstega on külm talutav
Raskusi tõstes avastan lihaseid mille olemasolust mul aimugi polnud
Orjus on vabatahtlik
Peaaegu helge

Tehas on mind endasse haaranud
Ma räägin sellest kui
Enda tehasest
Justkui kuuluks mulle väiksele juhutöölisele teiste seas tükike neist masinatest mis töötlevad kalu ja krevette
Peagi
Asume töötlema ka merikarpe ja koorikloomi
Homaare krabisid languste ja hiidkrabisid
Ma loodan et näen seda revolutsiooni
Napsan ehk paar sõrgagi kuigi tean juba ette et sellest ei saa asja
Siit ei tohi krevettigi välja nihverdada
Sa pead need hästi ära peitma et hiljem nahka pista
Ma ei ole veel piisavalt osav vanem kolleeg Brigitte ütles mulle
„Ma ei näinud midagi aga ole ettevaatlik et bossid sind kätte ei saaks“
Nüüd nihverdan neid välja põlle all kolmekordne kindapaar kaitsmas käsi niiskuse külma ja kõige muu eest ning koorin ja söön ära selle mis on minu meelest igati õigustatud tasu tehtud töö eest

Läksin hoogu
Tagasi kirjutamise juurde
„Kirjutan nagu räägin kui jutulõnga tuleingel haarab mind kui prohvet“ kirjutas Barbey d’Aurevilly kusagil ent kus seda ma ei mäleta
Kirjutan nagu mõtlen oma tööliinil uidates üksi oma mõtetes
Kirjutan nii nagu töötan
Ühel liinil
Ühes reas

Vahetuse algus
See pole muud kui tohutu valge koridor
Külm
Masinad alguspunktis mille ümber me öösel tungleme et panna kirja enda saabumine
Kell neli
Kell kuus
Pool kaheksa hommikul
Olenevalt tööst mis sulle on määratud
Lossimine ehk kalakastide tühjendamine
Töötlemine või fileerimine ehk kalade hakkimine
Küpsetamine ehk kõik mis puudutab krevette

Mind pole veel tabanud ebaõnn olla pärastlõunases või õhtuses vahetuses
Alustada kell kuusteist lõpetada südaööl
Siin
Räägivad kõik üksmeelselt
Ja mul pole põhjust olnud kahelda
Et mida varem alustad
Seda parem on – olgugi et öötundidel
makstakse kakskümmend protsenti rohkem
Sel viisil „on su pärastlõuna su enda päralt“
„Kui pead niikuinii varakult tõusma
siis parem juba tõesti varakult“
Täielik jura
Kaheksa tundi tööd
On kaheksa tundi tööd ükskõik mis kell
Ja pärast
Kui lahti pääsed
Tõmbad uttu
Saabud koju
Uimane
Koomas
Mõtled juba sellele mis kellaks tuleb äratus panna
Ent kellaajal pole tähtsust
See on igal juhul liiga vara
Pärast rasket und
Suitsu ja alla kaanitud hommikukohvi
Tehases
Vajub kõik sulle otse peale
Justkui poleks mingit ärkamist olnudki
Sa libised taas unenäomaailma
Või painajasse
Neoontulede valgus
Automaatsed liigutused
Mõtted mis uitavad
Poolunises ärkvelolekus
Tõmmates vedades sorteerides tassides tõstes kaaludes koristades
Nagu siis kui hakkad magama jääma
Püüdmata isegi aru saada miks need liigutused ja mõtted ühte põimuvad
Tööliinil
Üllatud alati kui tuleb paus võtad kohvi lähed suitsule ja väljas on valge

Pole palju kohti mis mulle sarnaselt mõjuvad
Olemise ülim totaalsus
Kreeklaste pühamud
Vangla
Saared
Ja tehas
Kui neist väljud
Ei tea sa enam kas liitud tõelise maailmaga või jätad selle seljataha
Isegi kui me teame et pole olemas ühte tõelist maailma
Ent sel pole tähtsust
Apollon valis Delfi maailma keskpunktiks ja see ei olnud juhus
Ateenlased valisid agoraa maailma idee sünnipaigaks ja see oli ainuvõimalik
Foucault valis vangla mis valis ennast ise
Valgus vihm ja tuul valisid saared
Marx ja proletariaat valisid tehase
Need on suletud maailmad
Kuhu minnakse alati omal valikul
Sihilikult
Ja kust sa ei välju
Kuidas nüüd öeldagi
Sa ei lahku pühamust puutumatult
Sa ei lahku kunagi päriselt vangikongist
Sa ei lahku saarelt ohketa
Sa ei lahku tehasest kiikamata taevasse

Uttu tõmbama
Kui kaunis väljend
Mida ei kasutata küll palju ning kui siis kujundlikult
Aga oma kehaga
Mõistad
Täielikult
Mis tähendab uttu tõmmata
Ja seda tungi ennast lõdvaks lasta tühjaks kallata duši all käia et end kalasoomustest puhtaks küürida aga kui palju vaeva nõuab enda duši alla ajamine kui sa viimaks pärast kaheksat tundi tööliinil oled oma aeda maha istunud
Homme
Juhutöölisena
Pole tööots kunagi kindel
Lepingud on jõus kaks päeva kõige enam nädal
See pole Zola ent võiks sama hästi ka olla
Meile meeldiks kirjutada see kõik 19. sajandisse sangarlike tööliste ajajärku
Ent on 21. sajand
Ma loodan et saan tööd
Ma ootan et sealt uttu tõmmata
Ma ootan tööd
Ma loodan

Oodata ja loota
Mulle meenub et need on „Monte-Cristo“ viimased sõnad
Mu vana hea Dumas
„Kallis sõber, kas krahv ei öelnud meile just, et kogu inimlik tarkus peitub neis kahes sõnas: oodata ja loota!“

The post Tööliinil (katkend) appeared first on Värske Rõhk.

Veebruarist asub Värske Rõhu proosatoimetaja ametisse HELENA AADLI! 

Helena debüteeris Värske Rõhu proosarubriigis 2022. aasta mais, kui ilmusid tema psühhogeograafilised miniatuurid. Hiljemgi on ta enim avaldanud just miniatuure, aga ka ühe novelli, mis ilmus “Kuidas kirjutada headust?” erinumbris ja hiljem ka “Eesti novell 2025″ kogumikus. Eelmisel aastal pälvis ta oma tekstide eest Värske Rõhu proosakategooria aastaauhinna. Helena on varem töötanud kultuuritoimetajana Müürilehes.

Tere tulemast, Helena!!! 

Sellega koos toimub meil veel paar suuremat ümberkorraldust:

• senine proosatoimetaja Paul Raud vastutab nüüd hoopis tõlgete ja esseede eest,
• päevikurubriik liigub tegevtoimetaja Emma Lotta Lõhmuse hoolsatesse kätesse,
• senine tõlke- ja päevikutoimetaja Mirjam sai aga kirjanikupalga – ja asub hooga hoopis ise kirjutama ja tõlkima. Meil on sellest jube hea meel, ja jube kahju ka!

Aga olge mureta – ükskõik mida ükskõik kellele saadate, kinnitame, et ta jõuab lõpuks ikka õige inimese juurde välja!

The post Värske Rõhu uus proosatoimetaja appeared first on Värske Rõhk.

„Cyberfeminism Index“
Koostanud Mindy Seu
Inventory Press, 2022

The Good. Esimene soovitus oleks mullu Genti raamatupoest soetatud „Cyberfeminist Index“. Teose ja suuresti ka termini orientiir on Donna Haraway 1985. aasta „Kübermanifest“, mis juhatab lugeja läbi kolmekümne aasta küberfeministliku mõtte. Standardse lugemiskogemuse asemel on tegu pigem linkide võrgustikuga: blogid, mängud, praktikad, veebikogukonnad, kirjandus jpm, mis on vorminud naiste häält ja kohalolu digitaalses ruumis. Rohkem kui 700 sissekannet kunstnikelt, teadlastelt ja aktivistidelt moodustavad anti-kaanoni ning näitavad, kui mitmekesine ja vastuoluline on olnud feministlik tehnokriitika. Eriti põnev on kronoloogilises järjestuses võrrelda esteetilise eneseväljenduse muutusi. Füüsilisel kujul on raamat korralik telliskivi, aga vajaduse korral olemas ka internetis, kus on kergem viidetele jälile saada – kiire hiireklõps ja info laual, tasuta!

Emil Mihai Cioran
„Sündimise ebaõnnest“
Varrak, 2012 [1973]
Tõlkinud Tõnu Õnnepalu

The Bad. Kui nüüd päriselt peeglisse vaadata, siis ei saa ma sellest raamatust üle ega ümber. Üpris tihti mõtlen, et tahaksin oma nooremat mina taolise teose eest hoiatada, sest kindlasti polnud ma 17-aastaselt selleks valmis ja vaid kõrgem vägi teab, millist segadust see 20-aastaselt külvas. Siiski on hämmastav, kuidas üks küllaltki problemaatilise ja äärmusliku ideoloogiaga vanamees suutis just sellise teosega end (tõenäoliselt) jäädavalt mu kahe kõrva vahele istutada. Raamatusse jõudnud mõtted peegeldavad autori nihilistlikku maailmavaadet, mille kohaselt on sündimine kõige suurem needus, mida inimene kannab. Mõistagi on see mõte suuresti mõjutatud Schopenhauerist, kes nägi elu samuti eelkõige kannatusena, kuid Cioran läheneb maise elu traagikale mõnevõrra melanhoolsemalt, mis muudab teose tegelikult päris naljakaks. Kui vahel öeldakse, et inimesel on „vana hing“, siis Cioranis paistab elutsevat küll üks tige ja unelev teismeline plika. Igatahes: „Ennast tappa ei tasu, sest igal juhul on selleks juba hilja.“ (lk 40)

Sarah Kane
„Sarah Kane: Complete Plays“
Bloomsbury Methuen Drama, 2001

The Ugly. Nii kaugele kui mäletan, on mind alati tõmmanud kõige absurdse, robustse ja traagilise poole. Sestap ei saa ma mainimata jätta oma suurt lemmikut, näitekirjanik Sarah Kane’i, kes on selle näiliselt painava kombinatsiooni vaieldamatu sünonüüm. In-yer-face-teatri esindajana on Kane inimhinge tuuma kaevumisel võrdselt julm ja üle võlli ironiseeriv. Seksuaalsus, vägivald, enesetapp, hullumeelsus ja armastus ei ole Kane’i teostes pelgalt šokeerimise vahendid, vaid võimalus teksti ja autori psühholoogiaga tõeliselt süvitsi minna, kutsudes (vähemalt minus) esile haruldaselt intensiivse seisundi. Kane ei ürita kuidagi pehmendada maailma ja enese piina, ta ei sisenda meile, et kõik läheb paremaks. Kogumikule annab fataalse kaalu ka autori isiklik elu, mille traagiline vari tema tekste saadab. Tsiteerides Kane’i näidendit „4.48 psühhoos“: „Nad armastavad mind selle pärast, mis mu hävitab.“ (lk 8)

The post Raamatusoovitused: Emel-Elizabeth Tuulik appeared first on Värske Rõhk.

The post “Tulen ja palun Sult andestust” jt luuletusi appeared first on Värske Rõhk.

Kus. Ma. Olen?
Küsin, sest ei ole enam
Siin südames maailma                   Nämm, nämm, nämm –
Mis näis nii suur mu ees…              Küll see muru näib ikka maitsev!
Siin maailmas südant                     Oh, neid armsaid kutsusid
Mis näis nii suur mu sees…                           Ja nende arusaamatuid asjaajamisi!

                                                                              Vau, kui palju värve!
                                                                              Sinine! Ja valge!
                                                                              Ja see pilv seal –
                                                                              See on kiisukese kujuga!

                                                                              Ma tahan endale kiisut.

                                                        „Emme!

                                                        Kas ma saaksin endale kiisu?
                                                        Ma mängiksin temaga iga päev!
                                                        Mängiks palli ja käiks sulimas!“

                                                                              Muidugi siis kui soe on – samas kiisu paks karv ju kaitseb ja tal ei 
                                                                              hakka külm ja mina võtan ta kaissu kui külm on vesi

                                                                              ja siis on mul ka paks karv ja siis ei jää haigeks nii et olgu soe või
                                                                              külm iga päev käime ujumas!!

                                 „Kui Sa suureks saad,
                                 võid võtta endale ükskõik kelle,
                                 ükskõik mis tujuga.“

Täna ma ole n siin
Tere
Ma end igatsensin…



    Põlenud

Ei tohi minna tagasi!
Ei tohi minna edasi!
Istu siin ja ole vagasi!

                           Aga maja põleb…

Las ta põleb,
mis sa põed?

Sa tulid sealt välja –
istu nüüd väljas.

                           januselt ja näljas…

Vähemalt ei põle sa põrgus.
Hinges küll enesepõlgus,
kuid Jumala ees jääb julgus.

                           Jah, ja mulle uus elu antud,
                           kõik vead maha kantud,
                           aga seda ma ei tahtnud.

                                     Mis kasu on mul elust,
                                     kui ihaldan vaid surma?
                                                Kuidas pääsen ma valust?
                                                mida ihaldan veel tunda?
                                                            Ei ole mul alust 
                                                             ihaldada              olla.
                                                                       Nii on mu igavene elu juba lõppend,
                                                                       sest igaveses elus – igavesed mõtted,
                                                                       Niisiis mõtlen –

                                     Ole ise vait!
                                     Põlev maja on ikka parem paik
                                     kui tühipaljas murulaik.

                                     Ei või ma uut ehitada.         
Ei või ma leegis pesitseda.
                Ei või ma õnnes masendada.

Niisiis hakkan kurbust põletama.
                           Põlevas majas maja ehitamas.
                Kuumus paneb õlgu kehitama.
                See raamat võib olla põlenud,
                kuid olen ta läbi lugenud.
                Nii võib ka traagilisest lõpust
                võtta
                                      õnnelikud jutud.

                           Ma võin olla läbinisti põlenud,
                           Kuid ei iial läbi põle nüüd, 
                           sest Kõik, mis on juba põlenud –
                           Ei see enam põle nüüd.
                           Ei seda enam põle nüüd.
                                     seda enam, K õ i k  o n  p õ l e n u d.



    Hingetult hingeldamas

(5+5; 4+7; 3+7; 6+4)
*hingetult*
Seisan ja vaatan,                  kuidas aeg seisab.
Sulgen silmad,                     et näha sulaselgelt.
Keskendun,                           et kõik hetked keskenduks
praegusesse hetke,               selgelt, seisma.

Möönan, et kaotan,               kui see aeg möödub.
Nautlen ikka,                        et olemist ei tauniks.
Kuid lõpuks.                          Kõik kaob nagu need silbid.
kaotused, naudingud.            Nii mööduvad

sekundid, aastad.                   Ikka sekundeid
kokku täisring –                    kolmk'end kuussada kokku
asimuut.                                Ükski asi ei muutu,
välja arvatud kõik.                 Selgus. Sekund.

Vaikin ja mõtlen,                   kuis mõtted vaikiks.
Hingeldades,                         valjult vaikuses hingan.
Ikkagi.                                   Ei kuula eluikka.
Taotlused, kahetsus              nii lärmakad.

*hingega*
Mõtlen ja taipan:                   nõrgaks jääb mõte.
Unistus, hirm –                      haripunktiks unustus.
Saavutan,                               Kuniks surm mind saavutab.
Nõrkuse ainsaks toeks:          mõte ise.

Kasutut tõde                          ärme kasuta.
Ebakindlus                             saab olla ainus kindlus.
Teadmatus                             ainus ajend teadmiseks.
Eitus ainus põhjus,                 miks öelda jah.

Mõttetu mõte,                        mis kaotab mõtte
Väärtustada                            elu, headust või väärtust
Igavik                                     näib olevat ainus viis,
Mis peatab ütlemast:             „vahet pole“.

Seisan, värisen,                       sest hirmus on seis:
Kui on vahet…                        jäi meil miskit vahele –
Perfektne                                pole võimalik olla.
Värisen, hingeldan –               mis siis halvem?
(6+4; 3+7; 4+7; 5+5)
*hingetult*
Halb on väärtustada               olematut;
halb on kõik,                           mis raiskab meie aega;
täita reegleid,                         mida keegi ei täida;
halb on hoolida –                   see toob vaid valu.

Halb on hoolimatus –            veel valusam.
Kõik reeglid –                         need seatud me endi heaks.
Ei tea, milleks –                      aeg on üldse kingitud.
Või mis tähendab                   „olemas“, „väärtus“.

*hingega*
Hea on armastada                  ainult andes;
Vaikida,                                   saamata oma õigust;
Palvetada                                teadmata selle kasu;
Hea on hoolida –                    ka tundes valu.

Hea on hoolimatus                 ehk isetus.
Vabadus                                  – suurim orjapidaja –
Kaotab ilu,                              nähes käidud teekonda.
Hõredast õhust –                    viimasel tõmbel.

*hingetult*
Vaid paratamatus                    on käidud tee.
Teab igaüks:                            „Parem mina kui tema.“
Võitmiseks                               peab olema kaotajaid.
Kuid keegi ei tea,                     kas päriselt teab.

Kõik lapsepõlve rõõm             on kadunud;
kadunud:                                 iga „vajalik“ unelm;
kõik kadunud –                       lausa tühi ükskõiksus.
Kuidas siis nõnda                    Usaldada end?

*hingega*
Usaldamata end                       tühine kõik
Usaldus –                                 ükskõik kelle muu vastu.
Võib-olla                                  pole usaldust vaja.
Vahest vajame                          vaid vajalikku.

Vaadates peeglisse,                  leiad tõestust
– Vajalik,                                   see tagab eksistentsi. –
Peeglis Sina –                          mõtlemas, ehk olemas.
Miks siis hingeldan?
                                                                Miks siis valutan?

                            Kus ma olen,
             Miks kõik on põlenud.
*ühe hingetõmbega*
Ka tuhk on põlenud
             Siin täitsa tühjus.
                          Miks janunen nõnda,
                                        et seda ei tee vagaks vesi?
                                        Miks iga hetk,
Minevikus,                        olevikus ja                       tulevikus
                                         Näib olevat raisatud.
                                         Miks ei usu, et kõik on hästi.
                          Kõik vajalik on tagatud,
(5+5; 4+7; 3+7; …)
aga mind nagu                                    poleks olemas.

Täidab tühjus                                      seest ja väljast ja kõikjalt. 

Nii näen me
                                                            Hingetult hingeldamas
ses „praeguses“ hetkes,                Kus ma olen?

The post Luuletusi tsüklist “Hingetult hingeldamas” appeared first on Värske Rõhk.

„Kirjutada, et miski ei saaks meid lämmatada, kõige vähem meie enda vaikimine.“ [1]

Möödunud kevadel anti esimest korda välja Eesti naiskirjanduse auhind, mille kättesaamisel pidas laureaat Carolina Pihelgas väga võimestava kõne. Seda kuulates olin üllatunud – mu meelest on Eestis pigem haruldane, et tuntud ja tunnustatud kirjanik kritiseerib julgelt ja otse (!) patriarhaalseid struktuure ja on kapitalismikriitiline. Samamoodi kohtab siinses kirjanduses harva lähisuhtevägivalla teemat, mis on keskne Pihelga auhinnatud lühiromaanis „Lõikejoon“. „Ikka veel“ mõjub viimase mõttelise paarilisena, ent autori varasema luuleloominguga võrreldes on tegu palju järsema ja ühiskondlikult laetuma koguga. Ja kuigi selle poeetiline keel on autorile omaselt peen ja mitmekihiline, on metafüüsilist tõlgendusruumi jäetud vähem, sisu otsesem, valjuhäälsem, poliitilisem.

Nagu „Lõikejoones“, on ka uue luulekogu keskmes vägivald, kuid selle tähendusväli on laiem. Autor kirjutab erinevat tüüpi vägivallast, traumast ja nende tagajärgedega tegelemisest. Isiklik ja laiemas avalikus-poliitilises ruumis toimuv on tekstides tihti läbi põimunud ning kirjutamise kaudu püüab autor mõista, kuidas selle kõigega toime tulla. Julmus ja kurjus on maailmas olemas, „võimu haare on julm hoolimatus sünnitab hoolimatust“ (lk 34), nende erinevad ilmingud traumeerivad ning tabavad valusamalt neid, kel võimu ja häält vähem (või pole üldse). Luule kaudu ja kõige lämmatava kiuste isikliku trauma ja vägivaldsete võimustruktuuridega seotud kogemuste väljendamine on kirjaniku mäss nii ebavõrdse jõumonopoli kui ka iseenda sees valitseva kaose vastu. Lugeja võib mässust osa saada tekstidega kaasa mõeldes, neid hellalt kuulates: „mis on vastuhakk kui mitte pehmus inimlikkus otsustavus püsimine hool“ (lk 72). Alguses proovisin raamatut lugeda tervikut hakkides – vabal hetkel tööl, bussis teel koju, peatuses sõpra oodates. Aga tekstid nõuavad, et lugemiseks oleks aega, et lugeja keskenduks ja kuulaks. Ja neid tekste tahan kuulata (lugeda) nii, nagu kuulan head sõpra ja kallimat ja lähedast.

Luulekogul on selge rütm, mida lugedes ka tunneb. Avan raamatu ja sisenen autori lüürilise mina tundemaailma, mis on algusest peale raamistatud – sissejuhatavad tekstid koonduvad pealkirjade „mida tean ma vägivallast“ ja „mida teab vägivald minust“ alla. Esimestes luuletustes esitatud mõtted ja küsimused jäävad kajama läbi luulekogu: „kui ma mõtlen vägivallast / läheb mul kõht // tühjaks kas nälg / on elus olemine // tuleb end millegagi / muudkui täita“ (lk 6). Edasi on kogu jagatud kuueks osaks, igas jaotuses kaheksa teksti. Paarituarvulistesse osadesse on koondatud kaherealistes stroofides kirjutatud vabavärsilised tekstid ja paarisarvulistesse sonetid. Viimaseid ühendab klassikalise sonetivormiga vaid ridade arv (neliteist), riimi ja meetrumit nendes tekstides ei leidu. Raamistus on range ja eeskujulik, kuid selle vastu mässavad vormimängud ja häired selle sees – tekstid on vabavärsilised, sonetid sarnanevad automaat-kirjutuslike mõttevooludega. Kõikides luuletustes on mängitud siirete (ja) kahemõttelisustega, mõtted jätkuvad tihti uuel real, liiguvad voolavalt järgmistesse salmidesse. Stroofidega luuletustes on mingi rütmiline loogika olemas, mida aga riimide puudumine iga järgmise reaga lõhub. Kui lauseloogika ei kattu värsiloogikaga, tekib (jõuetu) tunne, nagu püüaks bowling‘u-tossudega mööda siledaid fassaadipaneele ülespoole ronida. Ebaloogilised siirdekohad jätavad mõnikord sõnade vahele liiga palju õhku, aga teinekord pole hingamisruumi üldse. Vormi olemusliku ranguse ja tähendusega mängimine võimendab nende tunnete täielikkust, mis tekste lugedes tekivad. Mingi osa paarisridadega kogunevast ärevusest vabaneb ja lahustub sonettides, aga osa talletub kuskile kuklasse. Päriselulised ja praegugi päevakajalised viited (Trump on endiselt president, Elon Muskile antakse endiselt mingil põhjusel eetriaega, Iisrael paneb endiselt Gazas toime genotsiidi), tuletavad seda painavat ärevat tunnet aeg-ajalt meelde.

Oluline tunnete ja mõttelendude käivitaja ja/või peegeldaja paistab olevat ruum, milles keha viibib või on viibinud. Ruumi ei ole alati otseselt sõnastatud, aga viited on olemas, näiteks looduslike, ilmaga seotud nähtuste ja/või ajalise määratluse kaudu: „päikeselaik pärast päev läbi kestnud vihma“ (lk 16), „varahommikune hoovihm uhub pinnase ära“ (lk 33), „septembri alguse päike pudistab / aknalauale kalanhoe lehed tänavatel // rõõmus tunglemine“ (lk 64). Üsna alguses on sõnastatud, kuidas lüürilise mina hirm on kaduda sõnade, sümbolite, metafüüsilise vahele ära: „ohtlik on lihtne // sõna oht on kaduda ära sulada maastikuks olen alati tahtnud / hirmsasti teada mis on teispool tuletorne teispool halli merd“ (lk 15). Keerulisi tundeid on raske panna sõnadesse nii, et neist ei tekiks (enamiku) lugeja(te) jaoks arusaamatu mass sümbolistlikke viiteid. Füüsilisel ruumil paistab niisiis olevat maandav roll, see on nullpunkt, mis on olemas, mille sees on käega katsutav, silmaga nähtav ja millest saab kinni hakata.

Suhe kehaga on kogus läbivalt muutlik. Dissotsiatsioonide sari illustreerib, kuidas traumakogemus (keha ärakasutamine) muudab suhte enda ja keha vahel segaseks: „miks ma ei suuda öelda ei mida tähendavad // kõik need vilkuvad tähed miks nad mind / ajavad närvi mida tähendab viha mida mu // keha tahab kuidas usaldada“ (lk 41). Dissonants laheneb metamorfoosides, kus kirjeldatakse seda, kuidas tuleb hakata suhet enda kehaga uuesti üles ehitama, et enda „minasse“ tagasi kasvada. Lüüriline mina jõuab ühtaegu melanhoolse ja lootustandva tõdemuseni, et kasvamine pole lineaarne ja selles „minas“ pole midagi olemuslikult püsivat: „kodu on triivimine / mis kuhugi ei jõua / miski ei jää püsima mur- / dun keerdun muundun“ (lk 65).

Selle kõige kõrval on püsivalt olulised mõtisklused naise sotsiaalse positsiooni üle võimude hierarhias. Lähenemine on isiklik (vägivalda kogenud keha on naise keha), kuid see on ümbritsevate uudiste, sotsiaalse konteksti ja ühiskondliku ruumiga tihedalt seotud, eriti vihastes võitluslikes sonettides. Palju on viiteid viimastel aastatel meedias ja avalikus ruumis kõneainet pakkunud sündmustele, kus mehed on räigelt oma võimu- ja/või jõupositsiooni ära kasutanud. On viidatud näiteks Gisèle Pelicot’le, Talibani piirangutele ning Elon Muski absurdsele pakkumisele annetada (iibe tõstmiseks) oma spermat. Üks parimaid näiteid isikliku ja poliitilise sidumisest on XI sonett: „venemaal ei tohi öelda sõda iisraelis ei tohi öelda genotsiid mina ei tohi / kahelda sinus ja kui ma seda teen saab minustki vaenlane alati ei pea selleks / isegi midagi tegema et olla süüdi piisab et oled sündinud vales kohas et räägid / valet keelt et oled teine oled vaene oled võõras oled naine“ (lk 51). Paralleelid näitavad, kuidas vägivalla represseeriv ja manipuleeriv loogika on sõltumata mõõtmetest ikka ja alati samasugune. Kuigi võim, patriarhaat ja vägivald on omavahel tihedalt seotud, võib (sõltuvalt lähenemisest) vaielda, millises suhtes nad on. Pihelgas käsitleb patriarhaalset loogikat vägivalla ilminguna, mida esineb kõikjal, alustades võimupositsioonil meeste arusaamadest ja väljaütlemistest naiste/mitte-meeste kehade kohta, lõpetades kodus kinnise ukse taga toimuvaga. Loogika ilmnemine paljastab kogetud ja tajutava vägivalla süsteemsuse ja sellest tulenevad ebavõrdsed võimuvahekorrad: „kord tuleb see hetk mil näed vägivalda igal pool mil pilku / ei ole enam kuhugi pöörata“ (lk 71).

Vastus luulekogu painavale küsimusele – kuidas elada edasi? –, sisaldub tegelikult protsessi ja tulemi tervikus. Trauma raamistamine ja lahtimõtestamine, mille varje on argielus ikka veel tunda, on üks (edasi) elamise võimalus. Hirmsaid ja ebaõiglaseid asju juhtub iga päev ja rohkem, kui pähe mahub. Olgu need isiklikud või laiemalt ühiskonda puudutavad, lootust annab võimalus ja julgus sellest kõigest rääkida, sellest kirjutada. Lootus püsib, kuniks on kuulajaid, on lugejaid ja kuniks lubatakse kirjutada. Kuniks püsib vastuhakk inimlikkuse, hoole ja headuse näol.

„tahan sind kuulata räägi mis on teinud sulle haiget mis
on teinud tugevamaks / mida sa igatsed millistel maastikel
elutsed millest oled võitu saanud mida salanud / millest räägib
sinu lüüriline mina nüüd kui talv on viimaks möödas aga kevad
pole / veel päris käes kui jää alles murdub praksub praguneb
paneb eredale päikesele vastu / teades siiski et tema aeg on
kohe ümber millisele elule oskan avaneda millisele / ilule sest
usaldus on habras taim sest maailma on liiga lihtne põlata
inimesi peljata / ma ei taha anda ennast minevikule ei taha
jääda tema sõrmede vahele siplema tahan / ikka veel muutuda
võidelda kasvada müüridest kõrgemaks pajudest sitkemaks“ (lk 78)

[1] Carolina Pihelgas. „Et miski ei saaks meid lämmatada. Eesti naiskirjanduse auhinna laureaadi kõne 25. aprillil 2025.“ – Sirp, 2.05.2025.

The post Ma olen siin, ma kuulan appeared first on Värske Rõhk.

/vaakum

milline oled sa kodus
õhtusöögilauas sugulastega

kui kardinad ei liigu kui küünlaleek ei värele

rüüpad kihisevat morssi määrid huuled

kurdudelt lipsab
„minust võib sinu abiga isegi luuletaja saada“

hoiatan vastu et
„kui viisistame siis saame veel muusikuteks“

aga aknad on kinni, uksed lukkus

õhk on tõmmatud pingule
vaikuse kallinevatel liinidel

vaakumist kaugemale sõnad ei jõua

jäävad kinni nagu mängutoosi

ainult saladuse kaant kergitades
kostub midagi

/not like other girls

keedan pajas konnajalad ja kutsikahännad

kaevan südame käte ja labidaga
rinnust välja, lajatan lauale
näh! säh! selline!

võtan südame pihku, pühin laua

tegelikult ei tohiks nii tormakalt
tegelikult ei tohiks nii mõtlematult
tegelikult kas ma üldse
tegelikult pole ma seda läbi mõelnud
tegelikult oleks võinud konnad ellu jätta
lasta lilledel kasvada
tegelikult võiksin ehitada muud kui luuletusi
nende vundament on nagunii nõrk ja sarikad kipuvad mädanema
tugitalad varisevad esimese hundihingetõmbega
tegelikult pole mul vist siin
kõik päris kodus
aga tuled säravad endiselt

/müüritis

sära, bitch
imesid juhtub

ma veel ehitan püramiidi
hakkan aednikuks babüloonias
hoian süütatud keelt tuletornis
sadama lähistel
luban randuda neil radadel

kunagi saan templi
kunagi olen kuju
kunagi kaevatakse mind välja
otse marmorisse

maailm on puur on colosseum
kus võitleme õiguste eest

me ei saagi teada
mis osa meist talletub
mis osa
gladiaatoriks saab
aga võidelda tuleb sellegipoolest
võidelda tuleb

/

veel enne kui jõuan veel
enne kui suudan enne
kui laulan kui

millega mind karistad
kui lasen käed lahti
kui astun üle lävepaku kui
pillun pudelid puruks ega korista kui
puukuur pole riidad vaid trellid
vaid pinnud ja pilpad
kellegi eluteel kellegi silmades
kuidas sa mind karistad
veel enne kui veel
enne kui enne
kui veel kui
veel

/minu koht on

katla peal kuumeneda
tammetõrudena jalge all praksuda

minu koht on libiseda mööda
konfliktidest
minna alt
ja olla eest

minu koht on
manipuleerida kindaid
ja linikuid
iiliti lõikejooni
kontrollida rongiliiklust

rööpaile
viskudes
ohutust

minu koht
on kirjandusteoses
puškini tolstoi
tõlgenduses
olla puna
tšehhovi kirsiaias
olla liha
lihasööjatele

ah
minu koht
on olla tühi
täitmist vajav
vaikiv lõputu põhjatu

riiulil
näidata aega
kuni ajad
muutuvad

The post “/mida see tähendab et” jt luuletusi appeared first on Värske Rõhk.

Detsembris ilmus Värske Raamatu sarja 37. raamat, Heneliis Nottoni „Tähed Agnesele“, mis ühes Maria Izabella Lehtsaare illustratsioonide ja Agnes Isabelle Veevo kujundusega moodustab hoogsa ja viidetest kirju terviku. Kohtusime raamatu loojate ja fotograaf Jane Treimaga ühel vihmasel sügisõhtul – veel enne raamatu trükkiminekut – Heneliisi korteris, et rääkida, mis tunne on raamatut teha ja kuidas see protsess välja näeb. Tutvunud, ilusatest raamatutest lookas lauda uurinud ja juba tund aega olulistel teemadel lobisenud – mis tähemärgi all on keegi sündinud ja mitu kassi kellelgi on ja et Heneliisi esimese hobuse nimi oli Juki –, jõudsime ka küsimuseni, et…

… siin raamatus on väga olulisel kohal teie kolme koostöö. Kas te olete sellega algusest peale kolmekesi töötanud või tõi Värske Rõhk teid kokku?

Heneliis: Ma teadsin algusest peale, et tahaksin töötada visuaaliga – mõelda lisaks tekstile ka sellele, milline on lugejakogemus. Mulle on oluline, mis valikud eelnevad paberraamatu avaldamisele. Kui see ei loeks, siis võiksin teha näiteks Instagrami postituse ja seda teksti seal kasutada.

Mulle lihtsalt tundus, et need on inimesed, kellega tahaksin koos töötada, Värske Rõhk meid koos töötama ei sundinud (naerab). Samas on kirjastamismaastik rahastuse mõttes niivõrd ebakindel. Ma ei saa pöörduda Agnese ja Maria poole ja öelda: „Kahe aasta pärast tuleb võib-olla raamat välja, kui me suudame mingi teksti valmis saada, äkki te tahate seda koos teha?“. Tundus, et kui mul ei ole lubadust ja kindlust, et vajalik raha ja plaan on olemas, oleks ebaõiglane neid varem kaasata. Aga tegelikult hakkasime rääkima ikkagi palju varem, kui raamatu ilmumise kohta kinnituse saime.

Käsikirjas on palju visuaalseid skeeme, keelemänge, mis teksti väljanägemist ja struktuuri mõjutavad. Kuidas sa neid kohti kirjutades planeerisid?

Heneliis: Tegelikult kirjutasin suurema osa käsikirjast Canvas. Tegin seal ise uue lehe, vaatasin paigutust ja jälgisin, kuhu peaksid visuaalid tulema. Tegin seda peamiselt selleks, et ise tekstist aru saada. Mõtlen paremini, kui mul on ettekujutus, kuidas asi välja võib näha. Saatsingi Agnesele ja Mariale selle hästi koleda Canva faili. Mis tunne oli?

Maria: Aitas aru saada küll, mida mõtlesid, aga naljakas oli.

Agnes: See oli naljakas, aga samas ei pannud niisugust survet peale, et raamat peab nüüd selline välja nägema. Ma ei kujuta ette, et keegi teine mulle Canva faili saadaks, aga Heneliisi puhul oli see okei. On suur vahe, kas sa saadad selle Canva faili, et „nii, see kujundus peab selline olema“, või on tegu rohkem mudeliga.
Mulle meeldib, et Heneliisi mõtted olid visualiseeritud. Tänu sellele ei tekkinud olukorda, kus üht asja peaks möödarääkimise pärast kümme korda uuesti tegema.

Kuidas sul, Agnes, töö ühe raamatu kujundamisega alguse saab?

Agnes:

Alguses vaatan alati näiteid. Lähen selleks tavaliselt EKA graafilise disaini magistriosakonna raamatukokku. Kui me Heneliisiga esimest korda kokku saime, olid tal endal mingid raamatud kaasas, et näidata, mida ta enam-vähem tahab. Ma ei pidanud tema mõtteid lugema, vaid tal oli visioon ja see aitas. Paar korda saime Heneliisi ja Mariaga veel kokku ja vaatasime raamatuid. Ja see protsess jätkub üldiselt nii, et ma loen teksti läbi, teen koledaid katsetusi ja siis need koledad katsetused lähevad lihtsalt aja jooksul natuke paremaks.

Heneliis kirjutab palju raamatust kui füüsilisest esemest. See tundub põnev materjal, millega kujundajana suhestuda, aga samas on see üsna meta – selline sisu ja vormi vaheline pinge võib olla paras pähkel.

Agnes: Mul oli paar väga rasket nädalat, kus ma ei suutnud mitte midagi välja mõelda, ma ei olegi sellest Heneliisi ja Mariaga rääkinud. Aga siis hakkasin katsetama ja sain asja toimima. Raskus tuli sellest, et tekstis on nii palju osi, mis peavad küljenduslikult eristuma. Mitu fonti, mis kõik peavad omavahel hästi töötama.

Tõesti, raamatus on kolm fonti… ja ka lüngad, mida lugeja saab oma käekirjaga täita. Võrreldes tavalise proosateosega on makett päris mänguline. Tüpograafia pole anonüümne, vaid kujundaja tehtud valikud on väga esil ja neil on teksti liigendamisel suur roll. Kuidas on sellise raamatuga töötada, Agnes? Võimalus proosatekstiga nii suurel määral mängida ei ole ju väga tavaline.

Agnes: Kusjuures – mu projektide seas pole vist eriti normaalset raamatut olnud. Sellist, kus on ainult tekst ja kuhu pole võimalik kujunduslikku mõju tekitada. Selline detailidega mängiv lähenemine meeldib mulle väga.

Siin raamatus on üks fontidest spetsiaalselt selle raamatu jaoks Heneliisi käekirja põhjal tehtud. Kuidas te selle valikuni jõudsite ja kuidas see protsess välja nägi?

Agnes: Mul oli kohe alguses soov seda mõtet proovida. Kõigepealt katsetasime ainult Heneliisi kirjutatud suurtähtedega, et ma saaksin neid peatüki alguses drop caps’ina kasutada. Aga siis mõtlesin, et tegelikult on tekstis sõnu, mis võiks samuti olla Heneliisi käekirjaga kirjutatud. Proovisin neid esialgu all caps’is, aga see nägi suht ebaloomulik ja halb välja. Suurtähtedega käekirja pole hea lugeda. Ja siis ma palusin Heneliisil veel tähti joonistada ning hakkasin neid küljendusel lisama.

Heneliis: Kirjutasin tähed paberile, tegin telefoniga pilti ja saatsin Agnesele. Raamatu pealkiri tuli ka sellest, et ma panin meili pealkirjaks „Tähed Agnesele“. Ja siis veetsin umbes kuu aega, üritades kõiki veenda, et „Tähed Agnesele“ on kõige geniaalsem pealkiri. Lõpuks olid nad minuga nõus.

Kas te käisite lehekülje haaval läbi, kus täpselt käekirja kasutama peaks?

Agnes: See tuli üsna tunde järgi. Lugesin teksti typeset’imise ajal ja vaatasin jooksvalt, kus see toimida võiks. Mõne koha oli Heneliis juba ise esile toonud.

Heneliis: Sorry, mida see typeset’imine tähendab?

Agnes: Kui tekst on vasakule joondatud, mida minu meelest on lihtsam lugeda kui rööpjoondust, ja sa ei ole paremat serva typeset’inud, siis on visuaal ebaühtlane, kõik pisivead torkavad silma. Pead saama read ühtlaselt jooksma, et oleks hea lugeda. Tähtede ja sõnade vahesid timmima…

… ja kui on rööpjoondus, ehk siis kui pole avatud ladu, siis peab vaatama, et ei jääks jõgesid sisse, et tähevahed oleks ühtlased…

Agnes: … et ei tuleks lesed ja orvud…

Heneliis: Orvud?

Agnes: Orvud ja lesed. Laused ja sõnad, mis jäävad üksikult ühe lehe algusesse või lõppu. On väga palju naljakaid väljendeid ja ka palju, mida jälgida. See on graafilise disaineri igapäevatöö.

Aga käekirja juurde tulles… esimest korda kellegi käekirja näha on alati kuidagi intiimne.

Heneliis: Ma tundsin, et olen nüüd Agnesega lähedasem. Ta saatis mulle video, kuidas ta minu käekirjaga tähti ekraanile trükib. Oli tunne, nagu oleksin unes kõndinud.

Mis sellest fondist saab?

Heneliis: Saadan salajase failina ringlema.

Agnes: Saadan selle kindlasti Heneliisile kasutamiseks. Aga ise eelistaksin seda tüpot – nagu alati, kui millekski custom-tüpot teen – ainult selle algses kontekstis. See on ikkagi kellegi käekiri, ma ei hakka seda mingile plakatile või kuskile näitusekujundusse panema.

Maria, sinuga seostub mul esmalt su töö kaasaegse kunstnikuna. Kuidas erineb illustreerimise protsess kontseptuaalsema ja isiklikuma teose loomisest?

Maria: Tavaliselt, kui minult illustratsioon tellitakse, sisenen teise rolli kui see, kes ma kunstnikuna olen. Näiteks Müürilehele luuletusi illustreerides saan kätte juba valmis teksti, mul on teada kindel suund ja formaat. Aga praeguses projektis elasin läbi väikese identiteedikriisi – Heneliis ütles mulle väga konkreetselt, et ta tahab, et ma teeksin lihtsalt seda, mida ma teen, mitte ei looks endale illustraatorina mingit uut identiteeti… Ja nüüd, kui olen „Tähed Agnesele“ illustratsioonidega praegu valmis saanud, näen, et see protsess ongi tõesti olnud väga sarnane nende sketšidega, mida ma näiteks Instagrami postitan. See ongi lihtsalt selline… vibe’i pealt toimetamine. Olen Heneliisi käsikirjast inspiratsiooni saanud, aga püüan sellel end mitte piirata lasta. Ma ei tea, mis see on, aga see on hästi tore. Sümbioos.

Mulle tundub see kooslus hästi loogiline. Heneliisi tekst, Maria visuaal. Teie loomingut seob mu peas sarnane mustandlikkus ja ehk ka kväär-temaatika. Aga see võib tõesti keeruline olla, kui keegi palub sul illustreerida „lihtsalt nagu sina ise“…

Heneliis: Ei no see on päris kohutav, jah. Kui keegi mulle seda ütleks – et „kirjuta nagu sina ise“ –, siis ma vist tahaks ära minna… Mulle väga-väga meeldib Maria kväärperspektiiv ja ma tunnen tema visuaalides nii palju tuttavat ära. Ma olen veetnud väga palju aega Maria Instagramis scroll’ides. Tema töödes on nii palju detaile ja kihte, millega ma eri viisidel suhestun. Maria teeb visuaaliga seda, mida mina tahaksin tekstiga teha. Mul on tunne, et meie töös on midagi sarnast. Kui me esimest korda kokku saime, võttis ta kaasa märkmiku, mis oli igasuguseid asju täis kleebitud.

Oleme omavahel arutanud, mis on tõsiseltvõetav kirjandus. Käsikirjas kasutan ainult feministlike autorite tsitaate. Mis on see „tüdrukulik esteetika“, mis nagu polekski „päris kirjandus“? Sest „päris raamat“ näeb ju selline välja… Kui juba meie kolm arvame, et see, mida teeme, on hea, siis see ongi päris.

Maria, kas sa teed illustratsioone käsitsi?

Maria: Peamiselt küll. Harva joonistan midagi digis juurde. Aga olen mingeid detaile välja printinud, mis illustratsioonidega sobiksid, ja tihti panen detaile korduma – see on mu töös hästi tavapärane. Neist korduvatest asjadest on mul arvutisse tekkimas selline väike fond, kust saan joonistusi võtta.

Heneliis: Mulle on kõik, mida Agnes ja Maria teevad, nii mind-blowing. Matean, et see oleks meeletu piiride rikkumine, aga ma tahaksin nii väga õhtuti nende kõrval istuda ja vaadata, kuidas nad oma tööd teevad. Ma ise teen ka igasuguseid asju – aga ma lihtsalt ei saa aru, kuidas on võimalik teha fonti! See ei mahu mulle pähe. Või kui Maria ütles, et ta joonistab asjad paberile ja teeb need arvutis ühel hetkel teist värvi… Ma olen nagu see inimene, kes näeb esimest korda lennukit.

Maria töid vaadates tuleb meelde Tumblr, see feed, mis teismeeas identiteeti kujundas. Kui ma prooviks seda sõnastada, siis ilmselt on see mingite äratuntavavate popkultuuri-elementide põimumine väga isiklikuga. Heneliisi tekstis on ka mingi blogilikkus, väga isiklikud detailid kõrvuti tsitaatide ja viidetega, millega võiks suhestuda terve generatsioon või skeene…

Heneliis: Üks mu lähtekohtadest oli see, kuidas mu aju toimib. Mõtlesin sellele, kuidas ma ise infot tarbin ja kuidas ma suudan seda vastu võtta ja kuidas on minu meelest tegelikult orgaaniline raamatut lugeda ja kuidas ma tegelikult kirjutan. Siis, kui unustan ära selle, kuidas päriselt kirjutatakse, või selle, mida mulle loovkirjutamise tunnis õpetatakse… Tean, kuidas lugu peaks välja nägema, tean neid reegleid, ja ma arvan, et suudaksin kirjutada korraliku romaani, kui tahaksin. Aga üritan jääda truuks sellele, kuidas ma ise mõtlen. Mu mõtlemine on hästi eklektiline.

Tegelikult ma pole kõiki neid raamatuid, mida tsiteerin, isegi läbi lugenud. Olen lugenud mingit kohta, olnud sellest siis väga inspireeritud ja hakanud eri tükkide vahel seoseid leidma. Ma kogun viiteid ja hüppan ühest asjast teise, olen nagu „vau, see seostub selle asjaga, mida ma kunagi sellest raamatust lugesin!“ ja otsin siis selle raamatu üles, või otsin internetist veel mingeid tsitaate, või siis mul tuleb meelde, et just see autor on võib-olla kunagi äkki midagi sellist kirjutanud. Mulle meeldivad detailid. Mis see raamat ongi, „Find Waldo“? Tunnen, et jess, ma leidsin siit selle ühe detaili, mis mind kõnetab, ja töötan sellega edasi.

Su tekst tegeleb palju mittelineaarsusega. Ja käsikiri ei mõju päris sellise raamatuna, mida peaks otsast lõpuni läbi lugema. Seda lugedes oli tunne, et mul on lahti mitu tab’i, kus on mitu PDF-i saja kommentaari ja highlight’iga. Samas on köidetud raamat omal moel üks kõige lineaarsemaid asju üldse. Kas sa teeksid füüsilise raamatu kuidagi teistmoodi, kui see oleks sinu teha?

Heneliis: Mul ei ole siiski nii palju loovust. Olen lihtsalt mina ja mu Canva. Ma mängin küll hästi palju kontseptsiooniga – mõtlesin näiteks, et äkki võiks raamat alata keskelt ja minna mõlemas suunas. Kaalusin seda pikalt, aga lõpuks tundus, et ma ei taha, et raamat muutuks kontseptuaalseks mänguks, vaid oleks ikkagi loetav. Et mingid ideed toimiksid, peab tegema nii, et neil oleks ruumi loogiliselt liikuda. Et selles kogemuses säiliks mingisugune tuttavlikkus. Mulle ei meeldi, et raamat on nii lõplik, valmis asi. Kuna ma tegutsen peamiselt etenduskunstide alal, on mulle väga loomulik, et midagi luues muutub see ka koos publikuga. Tahan, et minu raamatusse kirjutataks. Oleme jätnud ruumi märkmetele. Ma loodan, et inimesed jätavad sinna oma jälje – isegi kui seda teistele laenatakse –, ka raamatukogu raamatusse. Et see raamat muutuks koos lugejatega ja õpiks inimesi tundma.

Seal on sinu telefoninumber, et inimesed saaksid sulle kirjutada, ja lüngad, mida täita.

Heneliis: Jaa, ma soovin, et inimesed kirjutaksid mulle Whatsappi.

Agnes: Oleme arutanud, et kleepsuleht võiks ka olla.

Aga by the way, milline kaas tuleb? Ja köide?

Heneliis: Ma ei teagi. Agnes ütles mulle eile, et tal on mingid ideed.

Agnes: Ma lähen täna koju ja teen faili lahti. Sain seljapaksuse trükikoja käest teada ja hakkan disainima.

Heneliis: Mulle oli oluline, et kui näiteks illustratsioonid on üle kahe lehe, oleks võimalik neid korralikult vaadata. Ja kui lugemise ajal kohvi juua, püsiks raamat käes normaalselt lahti.

Mis asendis te tavaliselt raamatuid loete?

Agnes istub diivanil ja kallutab pead põlvedel lebava nähtamatu raamatu suunas, mida mõlema käega lahti hoiab.

Heneliis: Päriselt või? Ma loen tavaliselt pikali.

Maria: Mulle meeldib kõhuli lugeda.

Tummy time on väga tähtis!

Heneliis: Ma tahaks korraks tulla tagasi selle juurde, kas keegi seda loeb või kas seda võetakse lõpuks nagu… mis see oligi, „Naise iba
käsiraamatut“?

Haha. Eile nägin just üht meest seda lugemas…

Agnes: Mingi dude kirjutas raamatu koos näpunäidetega, kuidas naistesse tuleks suhtuda ja mida naised tegelikult mõtlevad. Ja see läks algul Rahva Raamatusse müüki, aga siis võeti müügist ära ja sellest tuli hull draama.

Heneliis: Ühesõnaga, meil olid raamatu pealkirja valimisega väga suured raskused. Ikka tunde arutasime seda. „Naise iba“ oleks hea pealkiri olnud, jah… Aga 2025. aastal on juba kaks selle pealkirjaga raamatut ilmunud. See on nagu see tsitaat, mis on ka raamatus ja mida on Picassole omistatud: „Head kunstnikud teevad järele, suurepärased kunstnikud varastavad.“ Väidetavalt pärineb see mõte hoopis Dora Maarilt.

The post Kuidas kirjutada nagu sina ise. Vestlusring Heneliis Nottoni raamatu “Tähed Agnesele” valmimisest appeared first on Värske Rõhk.

Uus aasta, uued kalad!!!

Jaanuarikuises krõbeduses tervitab teid pulbitsev ja keeleliselt külluslik luulerubriik, mis lausa kutsub enesega sooja nurgakest leidma ja kvaliteetaega veetma! Ajakirjanumbri avavad Hella Õitspuu mulgimaigulised ja hoogsad luuletused, mis suudavad avada ukse Kuhugi Mujale (ja Millalgi Mujale!), seistes samas kindlalt kahe jalaga meile äratuntavas, argiseski maailmas. Siiani proosaga säranud Anastassia Kuznetsova teeb luuledebüüdi: tema maagilis-müstilised, tabavad, hellad ja tundlikud tekstid poevad hinge ja ei varja oma haavatavust. Katarina Kuninga lõbusa ja sõnamängulise hoo tagant paistavad välja painavad mõtted ja tunded, Mihkel Marten Rüütli peensusteni läbimõeldud vormistusmängulised tekstid kutsuvad peatuma ja küsima, mis siin — tekstis ja meie eludes — õigupoolest toimub. Aliis Aalmanni tekstid on seekord sujuvalt võitlevad, mõjuvad justkui hämarikku kirjutatult ning on loomulikult tuntud headuses keeleliselt täpsed. Elisabeth Sireli luuletuste loitsivad kordused poevad naha alla ja tõmbavad küüntega luuleliha luuni lõhki. Johan Haldna luuletused — alati minu ja maailma vahelise piiriala suhtes tundlikult tähelepanelikud — kulgevad seekord veidi helgematel toonidel (või nii ainult näib?). Ekke Janiski luuletuste hoog ja põlemine on peatamatud: seekord jõuavad trükki slämmifännidele juba tuttavad tekstid, mille kulgu ja lüürilist maailma on ka paberil ütlemata veetlev jälgida. Lisaks saab Oliver Issaku tõlkes lugeda katkendit Joseph Ponthusi poeemist “Tööliinil”, milles surisevad segiläbi mereandide töötlemise ja tassimise töö raskus ja tuimus, tehasemaailma reaalsuse erakordne absoluutsus, kirjutamisvajadus ja igatsus tõmmata uttu.

Gustav Nikopensiuse takeover, nii palju Gustav Nikopensiuse proosat pole te varem näinud, Gustav Nikopensius, ostke kohe, Gustav Nikopensius! Lennukid sajavad taevast alla ja verd voolab koolnute kehadest, Tauri ja Joonase laadseid hirmutisi pole maailm veel enne näinud, ning doktor Theodora Juks leiab tintijoova õpilase abiga oma hea südame. Gustav Nikopensius, me ütleme, Gustav Nikopensius! Chad ärkab hommikul üles ja avastab, et on ikka täiega p***, kaubanduskeskuses varitsevad lakutud välimusega vampiirid, kes püüavad igavest elu pähe määrida, ent kõige selle kõrval räsib meelt üksindus ja alaväärsus, nii et ihkaks vaid olla vabaduse lind. Loetagu või kahetsetagu!

UUDIS! Jaanuarikuust alustab Värskes Rõhus regulaarne KOOMIKSIRUBRIIK, ja otsa teevad väga sümboolselt lahti ajakirja sünnipäevapeo koomiksijämmi käigus valminud ühisteosed! Jämmimist juhendas koomiksisõber Hildegard. 

Päevikuid on seekord kaks. Merli Mäevälja päevik püüab saada leinaga tuttavaks, pöördudes õrnal häälel nii kaotatud lähedase kui ka iseenda kaotusvalu poole. Emma Lotta Lõhmuse pilk puurib läbi madratsist, parketist, võõrast elutoast, betoonist ja elusorganisme täis maapõuest, teadvuse baklavataolisest tekstuurist, fotodesse tardunud ajast, lõpututest tapeedikihtidest ja liivapaberõhukesest nahast. Intervjuurubriigi fookuses on aga Värske Raamatu sarja 37. teos, detsembris ilmunud Heneliis Nottoni “Tähed Agnesele”. Heneliisi ning raamatu kujundaja Agnes Isabelle Veevo ja illustraatori Maria Izabella Lehtsaarega vestleb graafiline disainer Mette Mari Kaljas, kohtumist pildistas Jane Treima. 

Ja arvustused! Lena Kurg kirjutab Carolina Pihelgase luulekogust “Ikka veel”, Juuli Teder Berit Kaschani luulekogust “Aprill”, Sarlotte Lõvi lühiarvustus võtab aga vaatluse alla Kairi Loogi “Tantsi tolm põrandast”. Anna Brettin Suursalu vaatlusobjekt on aga hoopis ühest teisest ajast ja ruumist – nimelt kirjutab ta Jean-Paul Sartre’i romaanist “Le sursis” ja sellest, miks see raamat just praegu oluline on.

Raamatusoovituste teravik liigub nüüd ja edaspidi nooremate soovitajate poole – ja otsa teeb lahti Emel-Elizabeth Tuulik. Illustratsioonid on loonud Hanna Marnat!

Hääd talvist lugemist!

The post Värske Rõhk nr 99, jaanuar 2026 appeared first on Värske Rõhk.

su kopsude rõske kliima on magus kasvulava ent sinu hinge ma matma ei hakka ei lõhu peegleid ega eosta klaasikilde mis veene lõikaks veri ju vemmeldab et siis teda veel valada kuhu kellele kuidas valutundlikkus niigi ambivalentne arvuline psühhopaatia filmikunstis empaatia nagu hukule määratud liblikad kõhus umbses õhus halvab ka head mikroobid ilma lõpliku kohtumõistjata kes siis teab kes on halb kes on hea igatahes mitte mina ei tule sulle seda ütlema moraali mudases massis pead ise kümblema mina tahan ainult verd niiskust ja mäda stress ja närvipinge aitavad kaasa sa pead minuga elama ma ei lase sul surra

Seanäoga peletis

seanäoga peletis ajab oma mullase nina mulle kaenla alla justkui meelitav magus väävliga vürtsitatud värske pähkli aroom võiks tulla mullase tammejuure embusest aga ju siis suukorvistatud siga pidi tööandja heaks veenduma hinnatud toorme täielikus väärtuses et tööandja võiks siis riisuda salaja konkurendi tagaselja kõikse rammusama osa kuid ainult viivuks võib ta oma sea kilkavat kiunumist nautida kui perse tungib ora mis meenutab tääki musketil kui mu silmad mind ei peta nüüd käib ka lask ja pageb siis siga kui püssirohu kirbet mekki kannab magus veri mu suule eks kisume kui kiskjad olete ainus tarbetu ohver on siin siga kes kõrvale kraavi heitis hinge olgu siis ustav või lihtsalt saamatu oma suukorviga

Lohepea

tuleb välja et mitme peaga lohel polnudki mitut pead polnudki keskust kust eeldatavasti kõike juhiti oli hoopis tööseisak pidevast passimisest laienenud veenid mis kobaratesse kogusid verd närvilõpused mis paigal tammudes pundusid teadmata kuidas edasi prooviti heaga prooviti valega oli depressioon tähelepanuhäired füüsilised vaegused ja siis veel sõjad peategelasel tunneli lõpus olid vaid õhutamata kitsad tupiktänavad kui tõstetud rõskerikne kirves hädistest kõrgustest maapakku pagedes poolel teel lohele pähe kärgatas purskas mäda verd ja serotoniini kahte lehte kahte sängi kuid ei läinud kaua kui kuhjusid toitained ainult väheste kätte kokku trombiks värskelt tuksund südame ette siis ei aidanud suhkruvaba koka ega ÜRO ei lepped Pariisis ega olümpia mitte miski enam ei aidanud isegi kapillaarid kopsus oma geneetilises mälus tõmbusid koomale meie kangelast lämmatades ja siin ta siis ongi mädaverisest närvilõngapuntrast löönud ühest kaks graafiku järgi 200%-line kasv ja kuskil ka kirves meenutamas elu potentsiaali mis justkui hetkeks oli

Maailm on meile võlgu vähemalt ühe jumala 

Pangakontol miinus 400 eurot
                          ei tea kuidas see materialiseerub
                                        see miinus seal
sellega seoses meenub et
maailm on meile võlgu
             vähemalt ühe jumala
             ju teised peame tasaarveldama
                          kolonisaatoritega
kohtutäituri jaoks pole raha
              lähen ise maailmale külla
                           maailma otsa
              pole ühtki valgusfoori
                           ei sooja ega külma
              küll aga kollane heinamaa
              ja vihast sinine päikene
ja lehm
              ta sulatab jäämäge piimaga
kuula

             nagu kevadine voodimärgamine
             vulisevad veed häbemes
                           libedate liustike vahele
            erekteeruvad maavormid linast
                           kerkivad ihusse
                           voored ja lombid
            siin luuakse jumalaid

vaatan lehmale otsa
soovin piima mekkida
lehm noogutab
             ja ulatab udara
             ja kuu hakkab särama
nüüd ei tohi töötada
             avan suu
             ootan tilka
             maitset lõhna
heureka
minust on saanud maitseja

inimesed Maal juba kogunevad mu ümber
              reklaami ja plakatita
              suuline pärimus
              tarbijakaitseta
tahan pihta hakata
aga mul pole udarat
              nii hakkan neile suhu sülitama
                           ja nemad mulle
              aga kaua kõht ei kannata
vaevalt jõuab kuu kannikasse piiluda kui
perse pritsib paska publikule
              kuid ma pole alasti
              püksid pole mul rebadel
sest mu vinnas munn hoiab pükse üleval
              katsu
              nagu tamme tüvi
inimesed kogunevad lähemale
              pükste alla varju
              jumala vihmase viha hirmus
ärge nutke
minust saab teha laeva
ma palun kõigil ainult nutitelefonid välja lülitada
                             jumal võib pealt kuulata
             ja minu püksid on soomustamata
             ja ükssarvikud jätame ka maha
             sest miljardite seebimullide tarvis
             puudub meil libesti
             olukord on niigi tihke
             ja nuumveisi
            me ei kasvata
süüa on piisavalt
            siin on tilk piima
            räimed ja päts leiba
ainult pank jäi nälga
            sest me ei leidnud maailma otsast
                         minu 400-eurost võlga
            aga mis sest enam
daamid ja härrad
            ma tõin teile jumala




Eksistentsialism

Eksistentsialistlik taak
valge mehe ilane
märtrimustriline suu
juba jutustabki kuidas
asjad tegelikult on
sotsiaalse algupärata
paratamatu pärispatu
piinavad pained
kuid pinges peenis
ikka lontis ripub
ja sõber pihkur
ärevalt kiiremini hõõrub
kuiv ketendav eesnahk
juba põletikus
kuradi valus
aga ikka hõõrub
kasvõi vere välja
sõber ringpihkur
sa anna minna
Kierkegaard Nietzsche
Tolstoi Dostojevski
las narmendab
las lotendab türa
tuikab tuksub juba
ohoo poisid raisk
see on elu
see on kaasasündinud
eksistentsiaalne valu

The post “Su kopsude rõske kliima” jt luuletusi appeared first on Värske Rõhk.

1944. aasta september: Saksa armee on taandumas, Nõukogude Liit kutsumatult sisse trügimas, Eestimaa rahvas paanikas ning põgenemine üle Läänemere muutumas eluohtlikuks, kuid õnnestumise korral elupäästvaks. Linnad purunemas, ühe pere pojad kummalgi pool rinnet – täielik kaos ja traagika. Ainus võimalus ajalugu taas enda kätte võtta on korrata 1918. aasta ninanipsu: kasutada ära võimuvaakum, koostada legitiimne Eesti Vabariigi valitsus ja jätta Nõukogude Liit ilma päästja tiitlist.

Peaminister Otto Tiefi ex nihilo koostatud valitsuse lugu jääb kooli ajalootundides tagaplaanile, sest Eesti Vabariigi suveräänsust see teadagi ei päästnud. Sellele vaatamata ei tohi praeguses poliitiliselt keerukas olukorras nende meeste – Arnold Susi, August Rei, Johannes Klesmenti jt – vaprust ja meeleheidet unustada. Xavier Bouvet pani selle aastatetaguse keerulise loo kirja ajalookrooniku täpsusega, kuid ka isikliku hellusega, lahates halastamatult tundeid ja hirme ning paigutades lugeja vabalt ja turvaliselt maalt vabariigi koletuimasse perioodi.

Raamatu süžeed saab visualiseerida käänuliste teede rägastikuna, mis kohati teineteisega lõikuvad või põimuvad, vahel aga katkevad täielikult. Need teed sümboliseerivad teineteisest pealtnäha kaugeid, kuid näpuga järge ajades nii lähedasi sündmusi ja saatusi. Üks pikem katkematu rada viib 1944. aasta septembrisse: suur põgenemine Puise rannast, rahvahulgad ootamas viimast pääseteed – valget laeva, mis jääb hirmutavalt palju hiljaks. Romaani nimitegelase tee sulandub rahva ühisesse ootusesse ja lootusesse, kuid on lõpuks sunnitud sellest eemalduma: hargnema ühele teisele üksildasele rajale, mille lõpp-punktiks on vangistus ning sunnitöölaager, kust valget laeva enam ei paista. Tiefi loo kõrval kulgevad ka teiste valitsuseliikmete omad, mis aga peagi katkestatakse või peaministri omaga põimitakse. Esineb ka radu, mis talitlevad kui põiked minevikku: vabadussõda, vaikiva ajastu algus, I Nõukogude okupatsioon. Need aitavad mõista 1944. aasta septembri paanikat, tutvustada aastatetagust vabariigi loomist ja avavad Konstantin Pätsi mõttekäike ning Nõukogude võimu jõhkrust. Eraldi trajektoorid on pühendatud ka Marie Underile ja Friedebert Tuglasele ning kirjeldavad dilemmat: kas põgeneda või mitte; kui põgeneda, siis kuhu; kui üle saada, siis kuidas.

Lugejal aga ei lasta kulgeda mööda üht rada, muutes suunda vaid ristmikel. Ta on sunnitud hüppama kaootiliselt ühelt teelt teisele, jättes vahele kuid või lausa aastakümneid, kekslema Eesti linnade ning Nõukogude Liidu liiduvabariikide vahel. Selline kirjutamisvõte hoiab lugejat pidevalt mõttega kaasas. Pidev asukohavahetus nõuab valvsust ja tähelepanu, sest iga raja ääres on veel asjakohaseid tegelasi ja sündmuseid – neid, mis näisid Bouvet’le liiga ebaolulised, et eraldi nende käänuline teekond välja joonistada, kuid on loo tervikule ometi niivõrd tähtsad. Näiteks Johannes Vares Barbaruse reeturlikkuse või Aleksandr Solženitsõni kinnipidamise mainimine rikastab romaani kahtlemata ning tekitab sellega tugevama emotsionaalse seose. Üldse lihtsustavad eelnevad teadmised ajaloost ja geopoliitikast süžee mõistmist ja teede lõikekohtade avastamist.

Prantslasena oli Bouvet’l mingis mõttes õigustus väänata ja käänata Otto Tiefi rada või tugineda kirjutamisel suuresti spekuleerimisele ja improvisatsioonile, sest tal on eeldatavalt vähese taustainfoga võõramaalasena väga raske mõista olukorra nüansse ja tõsidust. Raamatu lõpust leitav muljetavaldavalt pikk kasutatud allikate nimekiri aga annab aimu, et nii lihtsat teed pidi prantslane ei läinud. Bouvet tunnistas, et osa fakte oli küll loo sujuvuse eesmärgil moonutatud ning tegelaskujudele omistatud mõtted ja hoiakud välja mõeldud. Näiteks põgenes Friedebert Tuglas päriselus hoopis Tartust, mitte Tallinnast, nagu raamatus mainiti; ning Otto Tief lahkus Puise rannast palju kiiremini kui Bouvet’ fantaasias. Ka Marie Underi ja Johannes Varese tunded ja mõtted on puhas spekulatsioon. Suures osas tugines ta kirjutamisel siiski arvukatele materjalidele, näiteks uurimistöödele või arhiiviallikatele, aga ka lähedaste mälestustele.

Selline faktitruu lähenemine ajaloolise romaani kirjutamisele tekitas põneva efekti: lugedes kerkis pidevalt esile küsimus, mis on päriselt ajaloos aset leidnud ja mis on autori fantaasia vili. Kõik dialoogid ja olukorrad olid kirja pandud elavalt, loomulikult ning ajastutruult. Lugu oli sedavõrd voolav, et faktid ja väljamõeldis sulandusid ühte. Nende nähtamatu vahejoon oli järjekordne vahend, et lugejat kohal hoida: tihti tekkis tahe mõnd asjaolu üle kontrollida. Selle tulemus tekitas elevust – imestust autori täpsuse või siis niivõrd usutavalt kirja pandud fantaasia üle.

Eestlastest autoritel, ka kõigile tuttaval Tammsaarel, on ajaloolistes romaanides tihti kombeks kallist kodumaad ilustada ja romantiseerida. Kirjeldada pikalt ja laialt, lausa poeetiliselt tuttavaid tänavaid, maju, talusid, metsi, merd, jõgesid, järvi… eks see kipub ka eestlasest lugejaga suurest armastusest juhtuma. Liigne kirjeldamine ei tule aga kasuks siis, kui raamat soovib rõhutada hoopis lugu ennast. Silme ette tekib küll värvikas pilt, mis loob romantilise ja sentimentaalse meeleolu, kuid jutustuse tegevuskäik ja mõte võivad hajuda Eestimaa tänavate, majade, talude, metsade, mere, jõgede, järvede… vahele.

Xavier Bouvet aga sellisesse sentimentaalsusesse ei lasku, sest jutt ei käi ju tema kodumaast. Lugu Eestimaa langemisest on edasi antud neutraalselt, isegi tuhmilt või vaoshoitult. Raamatust ei puudu kirjeldused, sugugi mitte, kuid nad ei ole harjumuspäraselt emotsionaalsed ja lohisevad, vaid lihtsa ja ladusa sõnastusega, mistõttu on kümnendite ja sajandite vahel pendeldavat süžeed mugav jälgida: „Turuhoonet pole enam, selle leegid on haaranud ka kõrval seisva ooperimaja. Tallinna linnamüür, millel troonis kakskümmend kõrget torni, osutus kasutuks: uhked müürid on taevast saabunud sõjaväe ees abitud.“ (lk 80)

Just Bouvet’ vääramatult neutraalses stiilis on romaani võlu, sest autori justkui distantsilt kirja pandud kirjeldused tekitavad eestlasest lugejas hoopis teistsuguseid tundeid: kodumaa väärib hingelisi kirjeldusi ja armastust, kodumaa väärib äratundmist! Missugune jultumus on kirjutada nõnda tuimalt! Lugeja loeb seega tuttavatest, palavalt armastatud paikadest, aga mõtleb neile alateadlikult juurde elava ja kireva emotsiooni. Samas jääb alles ka detailselt kirja pandud traagiline tõsieluline lugu. Ideaalne tasakaal, mis muudab Bouvet’ stiili nii mõjuvaks – emotsioonid sünnivad seal, kus neid pealtnäha ei pakuta.

Äratuntavate paikade kõrval on ka romaani sisu tänapäeva eestlastele valusalt tuttav. Teise Nõukogude okupatsiooni algusest on möödas 81 aastat, kuid Eesti on endiselt sama väike, Venemaa sama ahne ning etapp maailma ajas taaskord ärev. Rahva peas keerlevad needsamad küsimused, mis tollal: kas minna? Kui minna, siis kuhu? Lugedes 20. sajandi keskpaiga paanikas eestlaste pääseteid ja lootusi, tundsin tahes-tahtmata ära oma lähedasi, sõpru ja tuttavaid. Kõigil on erinevad arvamused ja kriisiplaanid, kuid nii põrgulikult sarnased nendega, mida vaene eesti rahvas on juba kord olnud sunnitud läbi elama: metsa, puude vahele, iga hinnaga riigist välja, koju – lootuses, et vastane on seekord armuline; rindele, sest muudmoodi ei saa. See paralleel kohutab, sest nagu romaanis, ei garanteeri ka päriselus ükski lahendus ellujäämist. Riskid jälitavad inimesi kui varjud; iga rada võib ootamatult lõppeda.

„Valge laev“ on poeetiliselt vaoshoitud, kuid sisemiselt sädemeid pilduv romaan ühest mehest ja tema rahvast, kes otsib meeleheitlikult pääseteed. Hargnevatest ja uuesti põimuvatest teedest ning purunenud lootustest koosnev lugu ei paku valmis tundeid, vaid sunnib lugejat neid ise tekitama ning esile tooma. „Valge laev“ ei kutsu ajalugu pelgalt mäletama, vaid ka mõistma selle tähtsust, sest ainult minevikku tundes suudame vältida varasemaid vigu, hoomata oma identiteeti ning rajada helget ja kindlat tulevikku.

Arvustus pälvis Ulakassi arvustuste võistlusel Värske Rõhu eripreemia.

The post 1944. aasta september kui spes contra spem appeared first on Värske Rõhk.

sel jaanuarikuu viimasel laupäeval pakkisin ma kokku veel viimaseid mantleid, jakke, sokke, saapaid, seelikuid, nööbitavaid pluuse, cd-sid, noodivihikuid ja igasugu muud pudi-padi oma sahtlitest, et valmistuda kolimise viimaseks etapiks. kyll aga polnud ma valmis selleks, et saan päev enne kolimisauto tulekut oma vanalt sõbralt e-kirja. justnimelt sellise e-kirja, mida lugedes käib sydamest mitu jõnksu läbi. tormi kirjutas mulle sellest, kuidas ta tydruk oli mõni nädal tagasi kõik oma asjad spordikotti visanud ja ära läinud. see yllatas mind parajalt, sest ma ei teadnud, et neil oleks olnud mingeidki tylisid (peale selle yhe, kus nad ei suutnud otsustada, mis värvi tapeet oma vana kalamaja korteri elutuppa panna). võib-olla ta lihtsalt ei rääkinud rohkematest ebakõladest. tormi oli need kaks nädalat iga päev tetrapakendis myydavat veini joonud, nutnud ja suitsetanud. töölt võttis ta haiguslehe. eks ole ka sydamevalu justkui teatud tyypi haigus, seda tean ma omastki käest. ta kirjutas mulle, et peab mind enne kolimist nägema. ma istusin nõutult keset veel kokku rullimata vaipa ning kirjutasin siis talle vastu, et ehk võiksime kohtuda sadamas, enne kui ma laevale lähen.

seda kohtumist aga ei juhtunud mujal kui yhes mu unenäos mõni kuu hiljem. olin unustanud oma unenäopyydja uues kodus yles panna. me seisime tormiga laeval ja vaatasime uduloorides mustjat merd. see meenutas mulle kunagist aastatetagust koolireisi, kui tormi end alakana koos teiste klassikaaslastega täis jõi ning järgmisel päeval omadega täiesti laokil oli. kandsin tookord ta eest hoolt. me kandsime alati teineteise eest hoolt. ma mäletasin ta helesiniste silmadega naeratust, kui ta keset yht talve mulle meesteparfyymi peale lasi, peitmaks meie vanemate eest, et olime suitsetanud. me kandsime alati teineteise eest hoolt, tegime kindlaks, et meie saladused jäävad vaid meie kahe vahele. praegu meenutas ka taevas merd, kus tähed pilveryngaste vahel särasid. ytlesin talle, et kuule, lähme teeme tähti ja vaatame suitsu. misasja? ei saanud ta aru. see on sõnamäng, selgitasin. aa, nagu et lähme teeme suitsu ja vaatame tähti? midagi sinnapoole, olin ma nõus. unenägudes on ikka sellised veidrad situatsioonid ja vestlused, aga sel korral oli kõik lihtne ja lyhike: me lihtsalt seisimegi, tormi syytas oma sigareti jaki varjus, nagu ta alati harjunud oli (mis sest, et isegi väiksemat tuuleiili polnud), ning mina proovisin taevast leida luige tähtkuju. ärkasin enne, kui seda silmasin.

see talv oli kohe eriti kylm. laht oli kuude kaupa jääs. päikest oli näha vaid niipalju, et mõnel päeval muutus taevas heledamaks kui tavaliselt, aga silmapiiri tagant ta välja piiluda ei raatsinudki. keskendusin tööle, kalapyygile ja ristsõnade lahendamisele. suitsetasin soome sigarette. mõtlesin ikka ja jälle sellele, et kuni mul on taskus see suitsupakk ja mälestused eelmisest suvest, kui kõik oli veel hästi, tulen ma talvest läbi. mainisin seda yhel korral kalamehele, kellega olime mõned sõnad vahetanud. ta ei olnud just eriti jutukas. mainisin talle tykikest enda maailmavaadet. ahah, mõmises ta vastuseks. kust siis selline arusaam? kysis ta mõne aja pärast, ega keeranud oma eebenimustade silmade pilku jääaugult. tead, yldiselt olen ma ikka mõelnud, et päriselt saab ainult iseendale loota, vastasin talle pärast mõningast pausi, aga teine kord on lihtsalt nii raske aeg, et on hea, kui on ka midagi muud, mis teeb olemise kindlamaks. ja sinu jaoks on see too pakk sigarette? kysis ta pilkavalt.

ma jõllitasin enda ette. vahepeal jään ma lihtsalt enda ette jõllitama. siis, kui ei julge uusi noodiridu kirja panna, sest mõtted blokeerivad need enne kirjapanekut ära: mis siis, kui see pole piisavalt hea, piisavalt originaalne, piisavalt rafineeritud; mis siis, kui see kellelegi midagi ei ytle; mis siis, kui see mulle endalegi midagi ei ytle? siis, kui pea on liialt raske: mis siis, kui see, mis ta ytles, polnudki tõsi; mis siis, kui ma jäängi igavesti selle supi sisse; mis siis, kui ma ei leia enam kunagi, kuidas lammutada maha need seinad, mis ma enda ymber ehitanud olen, mis siis, kui ma ei suuda enam kunagi siiralt naeratada, tunda midagi muud peale selle tyhjuse, mis minusse jäänud on? siis, kui varjud libisevad yle rongi seina; jõllitan kraanikaussi, enne sinna verise hambapasta sylitamist, jõllitan kylmkappi, kus riiulitel on vaid poolik purk maitselt mahedaid kurke, halvaks läinud rassolnik ja pakk piima. nyydki jõllitasin sillerdavat jääd.

ma oleks võinud kalamehele öelda mida iganes neist miljonist mõttest, mis olid mu peast nyyd ja varemgi läbi käinud: et ei, asi ei ole niivõrd selles pakis sigarettides, mis mu taskus on, kuivõrd selles kino laulus, selles, mida see laul symboliseerib. et see on nagu teatud moodi metafoor või nii. et mulle on tegelikult hoopis olulisem see inimene, kes mulle suvel laulu refrääni ymises. tema nimi oli tormi, oleksin öelnud. oleksin võinud öelda, et tormi ymises sedasamust kino laulu, helesinistes silmades peegeldumas õhtupäike, ning see on see, mis mind praegu sellest kuradima kylmast talvest läbi vedas. oleksin võinud talle öelda, et ma jõin leffe rubyt ja tormi jõi kuiva õunasiidrit, et me rääkisime tulevikuplaanidest, plaanidest minna ära, kaugele, kaugele, kus päike paistaks suurema osa aastast, mitte nagu siin, minna kaugele, unustada siinsed pikad ja kylmad ja pimedad talved ja alustada kuskil mujal puhtalt lehelt. oleksin võinud öelda, et me sõime arbuusi ja ma avasin oma välgumihkliga kohmakalt meie pudeleid ning tormi naeris mu yle. ma ei öelnud midagi. oleksin võinud öelda, et ma armastan sind, aga ei öelnud.

kuna ma midagi ei öelnud, ei öelnud ka kalamees enam midagi. peagi hakkas taevas taas hämarduma ning kumbki meist läks oma teed. siinsed tänavad olid mulle endiselt võõrad. olgugi et olin siin õpingute käigus paar aastat varem elanud. mõtlesin, et ehk harjun ära. seni polnud seda juhtunud. siin oli veel pimedam ja kylmem kui tallinnas ning igal hommikul istusin ma oma köögiaknal, meenutades seda suve, soojendades käsi kohvitassiga, mille sisu oli must ja mõru.

mõnes teises elus ostame korteri kuskile, kus on palju valgust ja päikest, mööbli sinna korterisse, riideid, kingi, portselannõusid, teleka, ning see kõik kuulub meile. selles elus proovime osta teisi inimesi. valuutaga, mille kohta me ytleme armastus, ka siis, kui meil pole tegelikult vähimatki aimu, mis asi see armastus päriselt on.

igal aastal, mille olen oma kodumaast eemal elanud, olen ma mingil hetkel saanud teateid. ma kirjutasin kunagi, et ei pääse sellest ida-euroopa tragöödiast iialgi. võib-olla oli mul õigus. võib-olla saan ma neid teateid ka edaspidi. ja iga kord on see nagu löök kõhtu. ma ei saa hingata ega syya. mitte jälle. mitte keegi, keda ma teadsin oma keskkoolist, mitte keegi, kellega ma kodulinna baaris juttu ajasin, mitte jälle keegi, kelle nime ja nägu ma oskan kokku viia. mitte jälle mu sõbra sõber, mitte jällemittejällemittejälle. iga kord, kui ma arvan, et olen sellest pääsenud, iga kord, kui ma arvan, et lõpuks on kõik hästi, ja siis yhel hetkel kõnnid sa taas hallis uduvihmas kodu poole, poolpurjakil, pisarad silmanurkades, põletad pooliku sigaretiga augu oma uude mantlisse, kirud end järgmisel päeval ja lubad, et see oli viimane, teades väga hästi, et on ainult aja kysimus, kui kõik kordub. see pole nagu filmides, kus inimesed karjuvad ja nutavad ja elavad endast kõik välja. mulle ei jõua need asjad kunagi kohe kohale.

kui lõpuks jõuavad, pole sa enam kunagi täpselt sama kui varem. ja sellest hoolimata läheb elu edasi. aasta aasta järel saabub taas veebruar ja ma syytan mõttes kyynla, sest ma tean, et seal on kõige kindlam koht, kus seda näeksid.

ja ma loodan, et sa vaatad seda kyynalt ja meenutad kõiki neid õhtuid, kui stroomi rannas päikseloojanguid vaatasime ja välismaa õlut jõime. mina igal juhul meenutan.

The post Suitsupakk taskupõhjas appeared first on Värske Rõhk.

Pajtim Statovci
„Lehmä synnyttää yöllä“
Otava, 2024

Pajtim Statovci (1990) on Kosovo albaanlastest põgenike järeltulija, kes elab Soomes ja kirjutab soome keeles. Statovci raamatud tegelevad ühelt poolt nii albaanlaste traagilise ajaloo ja pärimusega, eelkõige muidugi oma perekonna õõvastavate lugudega, aga teisalt jutustavad virtuoosselt mitme kultuuri lõikepinnal olemisest ning homoseksuaalsusest tulenevast võõrusest ja mitmekordsest marginaalsusest. Tema viimases raamatus „Lehm sünnitab öösel“ räägitakse taas Kosovost Soome põgenenud pere lugu, milles põimuvad virtuoosselt lapsesilmadega nähtud suvi vanavanemate juures ning täiskasvanud kirjaniku reis sünnimaale. Kõige valusamad traumad kisutakse paljaks ja häbiväärsemad saladused tuuakse päevavalgele, kuid katarsis ei jää tulemata. Eesti keeles on ilmunud Pajtim Statovci debüütromaan „Minu kass Jugoslaavia“ (Tänapäev, 2015), kus on samuti kokku põimitud pagulaspere liikmete lood ja maagiline realism.

Édouard Louis
„Muutuda: meetod“
Varrak, 2024 [2021]
Tõlkinud Tõnu Õnnepalu

Édouard Louis (1992) on prantsuse kirjanik, kelle autobiograafilised romaanid räägivad klassiküsimusest, vaesusest,
homoseksuaalsusest, aga ka naiste olukorrast jne. Alates populaarsest debüütraamatust „En finir avec Eddy Bellegueule“ (2014) valgustab autor maniakaalse hoolega oma perelugu. „Muutuda: meetod“ on justkui õnneliku lõpuga debüütraamatu loo kriitiline versioon, milles kirjanik tegeleb klassihüppe valusa analüüsiga. Édouard Louis uurib raamatus oma vaest töölisklassi päritolukeskkonda, selle patriarhaalset homofoobiat, võõraviha ja vägivalda. Mis juhtub lapsega, kes sünnib homofoobsesse keskkonda varjamatult homoseksuaalse ja „maneerlikuna“? Kas oma klassi ja perekonna eest põgenemine on võimalik? Kas juurtega tegelemine oleks Stockholmi sündroom? Eesti keeles on ilmunud Louis’ loomingust veel „Kes tappis mu isa“ (tõlkinud Heli Allik, Varrak, 2025).

„Neiud kui Lutsud. Natalie Mei kirjad Karin Lutsule 1923–1928“
Koostanud Mari Õunapuu, Kristi Metste, Kai Stahl ja Kanni Labi
EKM Teaduskirjastus, 2025

Eesti Kirjandusmuuseumi arhiivid on põhjatud, mistõttu on alati lootust, et leitakse ja tehakse avalikuks midagi sellist, mis meie arusaamist kohalikust kultuuriloost täiendab või lausa muudab. Kunstnike Natalie Mei (1900–1975) ja Karin Lutsu (1904–1993) vahelisest kirjavahetusest on säilinud ainult Natalie kirjad Karinile. Need fragmentaarsed ja intiimsed dokumendid vajavad kohati põhjalikku kommentaariumit (Kai Stahli põhjalik ja vajalik töö), kuid igal empaatilisel lugejal on võimalik osa saada kahe naise lähedasest suhtest. Kirjavahetuses on nii otseseid kui kaudseid armastusavaldusi, aga ka häbelikku naljatlemist ning lõõpi eluliselt tähtsate asjade üle. Kirjades mainitud kooliõed Pallasest panevad küsima, miks me neist ja nende kunstist nii vähe teame. Loodetavasti see publikatsioon inspireerib uurijaid uuteks avastusteks. Natalie Mei käsitsi valmistatud raamatukesed „59. kiri Kaale“ ja „Proua Irma“ näitavad muu hulgas, mismoodi naised teevad isekeskis nalja meestest koosneva kirjandus- ja kunstiparnassi üle.

The post Raamatusoovitused: Andreas Kalkun appeared first on Värske Rõhk.

nägu

see heledapäine tüdruk vasakul
võtab mul mikrofoni käest
ma tõmban kerra trükitud linal
katan end tekiga ja vaatan voogu

minu nägu
on kartul
minu nägu
on kartulipuder



Kaur Järve

*

issand issand
see särk läheb sulle ju ikka veel selga
läheb selga
ja ära ei tule
suurelt kõhu peal nüüd igavesti kirjas
i heart new york
ja new york armastab ka sind

Anna-Maria Lest 

12 kuud

jaanuar on suveöö unenägu
veebruar on reetlik kadrill
märts on heitlik lumesadu
aprill on mullast tärkav piibelill

mai on kasvamise meistriteos,
suurte lehtede sümfoonia
juuni on kasutu aknakardin,
valgust täis tubade kakofoonia

juuliöö võtab keeletuks
augustis vallutab meid taas pimedus
(taamal kuuled, kuidas meri laulab)

september on leedripuu allee ja külm vetevirvendus
oktoober on tants sügisballil, näol irve must
novembris hing puhkab

detsember on deliirium
armsama naer lumes
küünal, mis lõpuks kuhtub
ja kustub.

kõik, kõik on detsember:
kirik ja lumi
jaanuar – esimesed suveöö noodid
vaid aasta on läbi kui uni



Ellen Emilie Laaksonen

*

videvikuviluse tuule käes
kiffad alles peidus
tuulispasa valvsa pilgu all sohus
oleme loomariigi elitaaridel täiega pihus.
rotid ei lase meid välja
kassid ei salli kurje vaime.
meil on kax varvast
ja meid kutsutaxe jaanalindudex.
aga meil on jummala pohhui
sest meie võimuses on
kõikidest maailma legodest
ehitada kõikide maailma rahvaste
kõige uhkem yhine kuningapalee.
meile ei lähe korda yxki ninatark diktaatorionu
yxki kombekohane tikksirge seljaga hobusekronu.
me oleme siin et kõik maailma legod värvi ja suuruse järgi ära sorteerida
ja lasta tuulel endile meeldida.


Johannes Lilover

Monoloog mänguväljakult

„Kuidas on võimalik, et mul on juba poiss, kuigi olen alles 8?“
„Ja mu kutt on 12.“

paus

„Ma ütlesin, et ta on hulluks läinud.“
„Ta ütles: „Ma olen hull sinu järele!““



Mari-Liis Müürsepp

2.

ema on rääkinud
kuidas tuli kunagi töölt
ja nägi kuueaastast mind
maja taga liivakastis
põlvitasin ja
hoidsin kõvasti
ühe võõra hulkuva hundikoera
kaela ümbert kinni
koer
oli minust suurem
ja tema paljastatud kihvad
jäid sentimeetri kaugusele mu kaelast
ära karda ema
samamoodi hoian kinni kõigest
mis mulle tähtis



Marion Tammet

Vaikus

tuule-vaikus
ilmutas end
lume-lainete
vahel –
kõndides
vastu-tuult
vastu
tormi-tuultest
tuulatud
kala-võrke
sättima tulnud
lume-saaniga
kohalikule
kala-mehele,
kes oli
mõtte-segaduses,
sest pidavat
tütar-last
oma näitsikuks,
kes olnud teel
jää-teel
pool-saare
taha,
kesk merd konutava
pilli-roost
ja
kivimitest
ja
lume-kattest
laiuvale laiule,
kus näitsik polnud veel iial käinud.



Emili Kolk

Otsin taga oma õukonna narri
ehk on teda siin keegi näinud
küsin musta mantliga proualt
halli kaabuga mehelt
peeglikeselt seina peal
keegi pole näinud
uitan ja ukerdan
mööda sammaskäiku
otsin taga oma
sõltumatut tobukest
seda ei-tea-millel püsivat
püsitut olevust
on ta siin siis tüütab oma loraga
on ta läinud siis kuulen
kuidas mu sulgjalgsed sammud kajavad vastu
rõsketes naerukoridorides

The post VÄRSKE RÕHU JÕULUSALMID appeared first on Värske Rõhk.

Pärimus

Sinu järgi olen verejänuline
ja kondilised künnärpääd su kõhul
on nii kui palvus mu sõnade järel

palve mu Soovanale
kelle pümme soo on ta silmakarva
kelle külmad veed on ta kehasoojust
kelle tsirkude siur on ta suudlus mu ihale

palve mu Issandale
Jumalale, kelle latsõd me oleme
Jumalale, kelle poolõ me tagasi pöördume
Jumalale, kelle järgi sinno loodi

Ja soode vette ma ei vaivuks
palun sinult ainult armu
müüdä kaela
läbi säläroodsu
minnes kättega alla
loen ma sulle enda palve



Tarto hinged, Tarto viisid

Viiks su sinna
sinna, kus Vanapagan ennustab tulevõkku
ja mõistab meid sinuga hukka
sääl trepist alla minnes
laulaks meile tummõ mõts

Katõ mehe harf loeks miiq sõnad peale
ole minu arm
õnnõ minu muusa

Seo laul
neoq viisid
olõ armastusest
nendes ei kuuldu halu
see ainult ajast, kus me tarduks

Ja olemegi me tagasi Tartos

*

Erootiline ikumeel
tulõ Jeesuse piaga kandikul
sära puude vahjõl talvinõ kuuna
ja loojub suvise päävakesena

Suud andes muusikule
sikutad kimmäs sõrmedega ta armupilli
hõilad teda endaga koju
kodu, mis on mõtsa takkan peidus
kodu, kus salguisi tä varjab



Pärjatantsud

Jah!
Ei tõmbu mu jalga päikeseline sirreldav seelik
ei ole mu õlgul valge linane särk
ega lilledest pärg ei puhka mu pääl
ega kergendust sea mu mõttete hääl

Pole mul tausta
eestimaalane ole ma

Ja mis tantsu mul siis lasta?
Mis laul mu suust kõlama peaks?
Mul polegi olnud kunagi tausta
tuul mu uhkust viima siis peab
uhkust, mis tantsib üksinda köögis
mis keerutab jalga
järve lainel käsikäes
kuis päikeseloojangus puhkas
soov sel ainult tantsimas

Eestimaalane ole ma
mul silma ainult mets ja põlde see jää
tallad külma järve katsumas
kuigi pühamaa lapseks igavesti jääks
ja maa see omaks saaks

The post “Õdagumeri” jt luuletusi appeared first on Värske Rõhk.

Ilmunud on Värske Raamatu sarja 37. teos, Heneliis Nottoni proosakogu “Tähed Agnesele”!

“Tähed Agnesele” on korraga nii isiklik pühendus kadunud sõbrale ja armastatule kui ka teoreetiline mõtisklus kirjutamisest, lugemisviisidest ning sellest, kuidas oleme harjunud lugusid jutustama. Žanrilt on tegemist autoteooriaga: Eesti kirjandusmaastikul veel võrdlemisi võõra vormiga, mis kombineerib autobiograafia ja autofiktsiooni elemente teooria ning filosoofiaga.

Nottoni enda sõnul püüab teos järgida seda iseloomulikku viisi, kuidas tema enda ja üldisemalt z-generatsiooni mõte liikuma kipub. Seda ettevõtmist iseloomustavad intertekstuaalsus, viited popkultuurile ning fragmentaarsus, mis on kõik infoküllases keskkonnas kasvamise tagajärjed. Paratamatu vastandumise asemel püüab autor leida viisi, kuidas muutustega intelligentselt suhestuda ning infoküllasel sotsiaalmeedia ajastul selles kõiges põnevat kirjutamiskultuuri leida ja kasvatada. 

Raamat on sündinud tihedas koostöös kunstnik Maria Izabella Lehtsaare ja graafilise disaineri Agnes Isabelle Veevoga. Teksti visuaalne külg püüab lugejakogemust tavapärasest rohkem suunata: mõnes kohas teksti takerdada ja teisal jälle sujuvamaks muuta. Lisaks julgustab isiklikkust väärtustav raamat lugejat kaasa mõtlema, märkmeid tegema ja sõna sekka ütlema. Raamatule on lisatud ka Lehtsaare kujundatud kleepsuleht.

“Tähed Agnesele” on mõtteline järg Nottoni 2021. aasta näidendile “Emesis”, mis pälvis äramärkimise Eesti Teatri Agentuuri näidendivõistlusel. Tõlkija Varja Arola on “Emesist” kirjeldanud kui “fragmentaarset ja seejuures terviklikku lugu noore inimese siseheitlustest” ning näitekirjanik Priit Põldma on esile toonud just “katkestustest koosneva postdramaatilise struktuuri”.

Raamatu esitlus toimub 19. detsembril Kanuti Gildi SAALis, kus lisaks tegijate sõnavõttudele toimub ka meisterdamistöötuba ja DJ-set.

***

“Me ei alga ega lõppe kaantega. Väita, et viimases mustandis on midagi lõplikku, on läbinisti petlik, sest viimane sõna pole mitte kunagi autoril. Meie üksteise ning teiste lugemise viisid paljunevad nagu põlluhiired odraväljal – loen sind ekraanilt, loen su žeste ja pooleldi kipras kulmu, loeme õhtuste kultuuriuudiste subtiitreid ning sina loed hommikuti duši all läbi kõigi šampoonipudelite etiketid, kuniks viimnegi tilk kuuma vett on boilerist välja nirisenud, aga ma ei pane seda pahaks.

Hädaldame liiga kergekäeliselt, et ei saa aru, mõistmata, et meil on vägagi omanäoline viis arusaamisest aru saada. Ütleme, et „ei saa aru“, jutul lõpp, lajatame ukse kinni, ütleme, et meile aitab või et see pole meie jaoks. Kasutame isegi oma kodulinnas Google Mapsi, ning tead mis? Ma ei ole kindel, kas see on tegelikult normaalne.”

144 lk, 2025

Heneliis Notton, “Tähed Agnesele”
Värske Raamat #37

Toimetaja: Paul Raud
Kujundaja: Agnes Isabelle Veevo
Illustratsioonide autor: Maria Izabella Lehtsaar

Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital.

The post Värske Raamat nr 37, Heneliis Notton, “Tähed Agnesele” appeared first on Värske Rõhk.

The post Arvan, et see lugu võiks alata sügisvihmases Supilinna puumajas appeared first on Värske Rõhk.

Kuidas kõnelda millestki, mille lähte- ja lõpp-punktiks on alati tõdemus: aga me tegelikult ei tea, selle kohta andmeid pole, arhiivid on alati auklikud (lk 97), me ei saa selle põhjal yldistada… Tere tulemast folkloristika maailma! Selle riskirohke sammu astumine, millegi väitmine millegi kohta, mis puudutab 100, 200, 300, 1000 aasta tagust aega, ja mitte alati yhiskonda, riiki või maailma tervikuna, vaid vahel isegi yksikisikut, väikekogukonda, kyla, kihelkonda… selle sammu komistusvõimaluste rohkus, olgugi et köielkõnd on põnev, viib soovini luua teaduskirjanduse kõrvale vabam mõtteõhkkond. Õhkkond, kus ehk ei oleks tunnet, et iga sõna peaks läbi kaaluma, katsuma ja vaagima, vaid saaks lasta sel natuke omapäid rännata. Just sellisena näen ma „Radikaalse regilaulu“ yht ajendit, mis, nagu Vaim Sarv ise seda nimetab, on loodud „pigem kväär- või punkfolkloristika vaimus“ (lk 12).

Sarv vestleb raamatus kahe folkloristi ja lauliku, Janika Orase ja Andreas Kalkuniga, ning pärimusega tegeleva laulja, näitleja ja lavastaja Anne Türnpuga. Need kolm jutuajamist on täis mõtteid, millest oleks tahtnud pikemalt ja põhjalikumalt lugeda, rääkimata sellest, et Kalkuni, Orase ja Türnpuga oleks võimalik koostada veel mitu samast raamatut. Ihkan sedagi, et sellisest formaadist saaks sari – vestlusvorm ja teemade valik tagab, et tekst on nii elus ja endasse meelitav, mõtted pole kompaktseks kokku pakitud ja kappi ära pandud, vaid voolujoonelised, katsuvad käega asja tuuma, on siinsamas võtmiseks. Võtmiseks sellele, keda paeluvad järgmised märksõnad: regilaul, keha, (de)koloniseerimine, rahvus, kväär, suuline kultuur, omand…

Mind kui regilaulu lauljat kõnetas eriti vestlus Anne Türnpuga, sest see andis kinnitust nii mõnelegi laulmist puudutavale sisetundele. Mõnes mõttes astub ta vastu niinimetatud pärimuspolitseindusele ja peab probleemseks arhiiviallika detailset jäljendamist, võrreldes laulmist kindakudumisega: „Aga algse kindakuduja mustriviga tuli ju sellest, et vanaisa sai infarkti või koer murdis lamba või kull tuli, töö katkes mingil põhjusel.“ (lk 54) Ehk et iga laulik peab tegema „omad vead“, sest tõlgendajal pole enam sel samal hetkel seda sama koera või kulli, keda laulik või kindakuduja näha võis. See mõte soojendab sydant. Samas on Türnpu mõtetes heas tasakaalus see, kui palju anda lauljale vabadust ja kui palju järgida traditsiooni (mis see ka ei oleks). Näiteks olgu õige viisi valimine õigele laulule – igat viisi iga laulu jaoks võtta ei tasu –, või suur teema – häälekasutus. Türnpu muretseb, et Eestis on levinud regilaulu laulmine pop-džässilikus või klassikalises stiilis, ning seejuures ei seata suuremalt kahtluse alla, miks just selline stiil. See tekitab minus kohe teatud laadi leina – kas pärimuslik häälekasutus on järjekordne pärimuskultuurist kohati kaduma läinud osa, mis asendunud millegi praegusele inimesele seeditavamaga?

Siit viibki niit raamatu põhiteema, koloniseerimiseni, või nagu raamatu alapealkiri ytleb: „enese ja pärimuse dekoloniseerimiseni“. Osati on nende mõttekäikudega nii lihtne ja magus kaasa minna – ukumasinglik vastandus soomeugrilased vs. indoeurooplased, Lääne pealetung, saksad ja orjad, „Kalevipoja“ probleem,„yldrahvalik suitsiid“ (lk 44)… Teisalt kisub kulm alati veidi ettevaatlikult kipra, kui tundub, et oma ja võõra vastandus liiga yheylbaliseks kisub ja rahvusnarratiivid oma kohta liiga häälekalt nõudma hakkavad. Viimases patus ma siiski raamatut ei syydista – tõdeb ju Anne Türnpugi, milline liialdus on näiteks 700 aastat orjapõlve. Nii rahvuskysimuse kui ka häälekasutuse osas jõuab Türnpu lohutava lepituseni. Me võime kritiseerida ja kiruda nii- ja naapidi, ent lõpuks on võib-olla need samad probleemseina näivad nähtused põhjusteks, miks on yldse säilinud või tekkinud Eesti kui selline – ennast koloniseerides, sakslaste, prantslaste, venelaste jt kultuuri jäljendades. Ja võib-olla on regilaul praegu elujõuline (ehkki hoopis uuel moel) just seetõttu, et pop-džässilik laulmine hoiab seda nähtava ja atraktiivsena, ja „ta hoiab vähemalt regilaulu ukse irvakil“ (lk 53).

Ka vestluses Andreas Kalkuniga kerkib yles rahvuse ylesehitamise teema – kuidas see algas eliidi kopeerimisest ja alles hiljem hakati otsima seda „oma asja“, tihti just pärimusest. Kalkun meenutab seejuures lõunaeesti kirjakeele kaotamist, mis paneb mõtlema, et see on ju samamoodi mingisugune kompromiss, mida näiliselt tehti õilsa eesmärgi ehk rahvuse ylesehitamise nimel, ent mis päädis tegelikult kultuurilise rikkuse kadumisega. Vaatamata mõnele nukraks tegevale tähelepanekule mõjus vestlus Kalkuniga paljuski ka nagu (väga vajalik!) õlalepatsutus folkloristile. Sarv ja Kalkun räägivad, miks on arhiivimaterjali uurimine niivõrd oluline: see näitab, kuidas erinevalt „yldlevinud kontseptsioonidest“, mille järgi on näiteks peremudelid ja soorollid olnud varem enam-vähem samad kui tänapäeval, on vanasti olnud tegelikult mitmekesiseid ja teistsuguseid yhiskondi. Oluline on seejuures meeles pidada – nagu Kalkun sõnastas –, et „meil võib olla illusioon, et „vanasti“ pysis kõik sajandeid muutumatuna“ (lk 82). Selline mõtteviis võib uskumatult kergesti end kylge haakida, mul endal ka, aga selle vastu aitab teadvustamine ja folkloristikale omane pyyd nõuda võimalikult palju konteksti ja lubada võimalikult vähe yldistusi, mida ma väga armastan.

Aga õlalepatsutustest veel – igal humanitaaril on ilmselt aeg-ajalt vaja, et keegi otsesõnu lausuks, et sind läheb tarvis… Ja seda Andreas Kalkun ka teeb: ta ytleb, et arhiivitöö potentsiaal pole end veel sugugi ammendanud, isegi kui „humanitaaride uurimistöö võib olla teaduspoliitiliselt marginaliseeritud“ (lk 113), ja et see on vajalik mineviku-oleviku mõistmiseks. Aga mitte ainult – ta ytleb ka seda, et meil on lausa kohustus seda tohutut materjalihulka tutvustada ja tõlgendada! Mis, jah, viib tagasi arhiivide auklikkuse mureni. Tihti on „meile jäänud lihtsalt see laul“ (lk 78), mitte miks, kuidas, kus, kellega, millal seda lauldi, kuidas laulu mõtestati. Ent see teadmine ei ole varem seisnud nii kindlana otse minu ees – kui meie arhiivid on suure töö tulemusel niivõrd lookas, siis kas tõesti pole meil vaimne kohustus seda miskiks heaks kasutada?

Yks põhiline nähtus, mille kaudu Vaim Sarv regilaulukultuuri hääbumisaja muutusi mõtestab, on omand. Ta kasutab mõistet „possessiivne indiviid“, väljendamaks mitte ainult omamise materiaalset kylge, vaid ka seda, kuidas talupojad „hakkasid teatud uuel viisil omama ka iseennast“ (lk 88). Mind intrigeeris mõte, et kui inimese hääl ja tekitatud heli kuulub temale, vastutab ta selle eest, ja „see ei tohi kole olla“ (lk 94). Mul on raske ette kujutada olukorda, kus suulise kultuuri yhiskonnas väidab keegi, et ta ei oska laulda, ja jätakski seepärast laulmata. Olen põhjendanud seda tunnet nii, et kui laulmine on normaalne osa igapäevaelust, mitte omaette toiming, siis ei teki ka tunnet, et peaksid olema ylierilised oskused, et tohtida laulda. Rääkimata muidugi sellest, et praegu on meie (kui eurooplaste) „kuulmismeel ja ka teised tajuvormid ymber treenitud“ (lk 95). Sarve mõte hääle omamisest lisab aga sellele värvi juurde – ehk ei olegi inimesed alati laulmist millegi nii väga isiklikuna tajunud? Rääkida võib ja julgeb enamasti ju igayks.

Sama kysimust arutab Sarv ka Janika Orasega. Miks oma häält „ei julgeta lasta ruumi nii, et see kajaks, kõlaks ja rappuks“ (lk 142)? Miks ennast kontrollitakse ja valitsetakse? Sarv heidab kontrollivust tervele yhiskonnale ette ning väidab, et vanasti sellist enesekontrolli ja piiramist laulmises ei olnud. See mõte tegi mind ettevaatlikuks, sest millegi kohta millegi väitmise õrnpeenel köiel kõndides võib sadada veel yhe supi sisse – hakata liigselt romantiseerima seda, kuidas vanasti oli. Möödanikus ongi palju, mida tagantjärele ilusana näha, ja yldse tulebki maailma romantiseerida, „nii avastatakse taas tema algtähendus“ [1], aga mulle tundub kuidagi oluline mitte vähendada kunagi elanute kogemust, nähes seda vaid yliõilsana. Oras tuletab õnneks pidevalt meelde, et inimene on osati ikka samasugune olnud, ka Vaim Sarv jõuab lõpuks järelduseni, et ta „ei taha väita naiivselt, et keha oli täiesti vaba“ (lk 143). Lõppeks ei kirjelda ta praegust ja kunagist suhtumist yksteise suhtes mitte niivõrd hierarhiliselt, vaid pigem võrdlevalt.

Kauaks jääb kajama (nagu seda kõike juba vähe oleks!) ka Orase mõtisklus viljakast east väljas naiste, naislaulikute erilisest rollist yhiskonnas: „Aktsepteeriti seda, et vanadele naistele on kõik lubatud, nad ongi teistsugused ja just sellisena ka yhiskonnas vajalikud.“ (lk 149) Seda võiks justkui problemaatilisena näha, sest miks otsustab naise viljakus või viljatus selle, kui palju talle lubatud on. Aga minu arust on selles mõttes ka väge. Näha, kuidas naised vananedes teiste arvamustest yha vähem hoolivad, on inspireeriv ja tekitab tunde, et kogu elu peaks nii olema. Saan aru, miks just see yhiskonnagrupp on Janika Orasele huvi pakkunud – paistab, justkui reeglid-tabud hakkaksid vanaduses teistmoodi käima. Iga vaatepunkt, mis aitab vabaneda Naise Igavese Nooruse Kultusest, on kohutavalt teretulnud!

Laulmine. Mulle meeldib, kuidas Janika Oras sõnastab ära selle, mis teda regilaulu laulmise juures paelub: „Sa mitte ainult ei suhtle muusikaliselt ja ei tunne laulmisest naudingut, vaid sa saad ka selle aluseks olevale kultuurile lähemale.“ (lk 129) Just see elevus, kui suudad mõnest mõistmatuna paistvast regilaulust lõpuks aru saada! Meenub, kuidas sõber rääkis, et pärast „Radikaalse regilaulu“ lugemist tekkis tal suuuuur isu laulda. Tõesti, seda raamatut saaks kirjeldada ka nii: neli inimest räägivad, kuidas nad fännavad laulmist. Anne Türnpu: „Seda usun ma ka kindlasti, et igasugune laulmine seob meid maailmaga palju rohkem kui mistahes muu asi.“ (lk 43) Mis ma veel tahaksin öelda – selle raamatu puhul on eriline, et see, mida Vaim Sarv alguses armsale lugejale soovib, läks täiega täide! Ta ytleb, et „kõik need vestlused on mõjutanud seda, kuidas ma elan, laulan ja tunnen“ (lk 20), ning soovib, et ka lugeja seda kogeks – ja nii saigi. Mitmed ja mitmed see-harilik-ei-tõmba-mu-vaimustusele-vastava-tugevusega-joont-alla-hetked, mis minusse pesa on teinud.

[1] Novalis. „Fragmente und Studien 1797–1798“ – Novalis, Werke. München: C. H. Beck, lk 384–385, 2001, viidatud Timotheus Vermeuleni ja
Robin van den Akkeri kaudu (Methis, nr 11, 2013, lk 138).

Tegeled rahvapärimusega mitmel moel: õpid Tartu Ülikoolis folkloristikat ning laulad ka ise rahvalaule. Milline on olnud sinu teekond folkloorini?

Loomulik ja sujuv! Sattusin sellele erialale veidi juhuslikult – ma ei osanud soovida seda, mille olemasolust ei teadnud – ja siis jõudis aegamööda kohale, kui õige asi see mulle on. Pärimus on minu viis proovida maailmaga otseyhendust luua. Mineviku uurimine pole mingi eraldi asi, et oled kuidagi seal kinni, sest see on igatepidi köidetud praeguse kylge, ja samas ei tegele folkloristika ju ainult minevikuga, see annab nii head prillid, millega praeguseidki kultuuriprotsesse analyysida (vt ka: kõige nägemine folkloorina). Laulnud olen alati natuke, aga rahvalauluni jõudsin iseenesest Tartusse kolides, eriti tänu sellele, et leidsin enda kõrvale õige(d) inimese(d), kellega koos laule avastada ja laulda. Rahvalaul on midagi äärmiselt elevusttekitavat.

Võtsid mulgi noorte esindajana osa Tartu 2024 ja Bodø 2024 projektist „Noored ja juured“. Ühes artiklis oled kirjutanud: „Ja sõs tahas, et mulgi endetäädmine, kiil ja perimus ei tundus neile nigu kasutu ärä pehkunu kand, mille võis ek esiki maha ragude, vaid nigu peris aare, mille külgi akkave kasume elerohiline sammal ja ümärigu puuseene, mille pääle sirgu teeve oma pesä ja kunkottale saap päälegi viil sissi minna ja viimäte tunda, et olet midägi üles löüdnü, mes pikka aiga olli ärä kadunu.“ Mida sina oled mulgi pärimusest endale leidnud?

Kõige rohkem on mulle ilmselt andnud mulgi keele õppimine. See on avardanud arusaama eesti keel(t)est ja Lõuna-Eesti kultuuri(de)st, andnud oskuse mõista lõunaeestikeelseid tekste, luuletusi, regilaule ja… olnud lihtsalt lõbus, kui saab mulgi ja võro sõpradega oma keeltes kõnelda. Nimetame mind naljatlevalt neomulgiks, sest olen ju tegelikult enamiku senisest elust elanud Põhja-Eestis. Mu endätäädmine ongi ysna pluralistlik, korraga saab armastada Läänemere põhjarannikut, ajada mulgi asja, unistada Sõrvemaast… Ja huvitaval kombel on minu meelest mulgi kultuuri juures yks sytitavamaid teemasid stereotyybid. Igasugu rahvaste kohta on need välja kujunenud, mind huvitab, miks ja kuidas, ja mus on tugev ja trotslik pyyd tõestada neile vastupidist.

Üks soe ja hubane kultuurisoovitus algavaks lõputuks novembrimorbeks!

Miskipärast ei taha ma praegu kedagi muud soovitada kui Mari Vallisood. Esimene luulekogu, mida temalt lugesin (tänu heale sõbrale!), oli „Kõnelevad ja lendavad“, ja kuidagimoodi on läinud nii, et see on siiani jäänud ainsaks, ent hoian seda pidevalt lähedal ja avan muudkui uuesti-uuesti, kuigi kahtlemata on veel palju avastada muudes kogudes ka. Vallisoo maailma naised, linnud, klaasid, lilled, ehted, koerad… ei oska sõnadesse panna seda v õ l u, mida neist argistest-maagilistest luuletustest leian.

The post Innustus laulikule, õlalepatsutus folkloristile, käivitaja maailmast mõtlejale appeared first on Värske Rõhk.