Poe ukse kohal vilkusid erksad neoontuled. Tundus, et need on hiljuti välja vahetatud. Kui German viimati siiakanti sattus, olid valgusvihud roheliselt säranud, nüüd aga lillalt. Tal ei olnud üldse vahet, mismoodi või mis värvi need tulukesed põlesid, ja ta ei uskunud, et ükski teinegi klient sellest hooliks.
Siiski nägid omanikud selle kallal vaeva. Täpselt samamoodi nagu uhkete Araabia stiilis vaipade ja lämmatavate viirukitega. Need kõik olid siia meie jaoks toodud ja üles riputatud, mõtles German. Lõppude lõpuks mõjus kogu poe miljöö nagu hane selga vesi. Siia sattusid ainult häguste silmade ja puperdavate südametega inimesed, kelle sihikindlust ei suudaks ükski värv ega lõhn heidutada.
German uuris poe valikut väga hoolikalt. Tavaliselt tundis ta alateadvus kohe ära, millist ta hing ihaldas, aga täna öösel oli tema sisemine hääl tumm. Ta piidles pikka aega läbi paksu klaasi nende nahku, küsis endalt, millist tooni ja elastsust ta eelistaks. Tegelikult polnud ta poolt nii valiv nagu paljud, tal oli ükskõik, kui noor või vana, peaasi, et miski tema sees soojaks läheks.
German ohkas nõutult ja seda märgates liikus ennist varju hoidnud poemüüja tema juurde. „Tervist, härra Pultz,“ sõnas kortsuline ja kaame vanamees, „rõõm teid siin jälle näha.“ Mehe nimesildil oli kirjas „Yorgos“. German oli temaga siin ka varem kokku puutunud, kuid nime ei oleks ta niisama mäletanud.
„Kas lubate, ma soovitan?“ küsis müüja elavalt, nagu oleks ta terve aja poes Germanit jälginud ja seda momenti oodanud. German noogutas ükskõikselt. „Hiljuti on kõige populaarsemaks osutunud see mudel siin.“ Vanamees viipas ühe heleda nahaga, blondi ja kleenukese versiooni poole. German noogutas ja müüja vajutas järsult nuppu, mis avas püstise kirstu klaasukse. Naine astus sealt graatsiliselt välja ja seisis poemüüja kõrvale.
Ta õhuke nahk, mille alt paistsid sinised veenid, oli krobeliseks muutunud. „Märkasite kananahka? Veenid on ju ka täitsa vapustavad,“ sõnas Yorgos ja tõmbas oma vana paksu näpuga mööda naise õrna käsivart. „Ta suudab muu hulgas higistada ja nutta. Verd jookseb ka. Loomulikult mitte sealt alt, aga…“ Vanamees kompas oma jaki taskuid, kuniks kaval ilme ta sissevajunud näojooned veidi siledamaks tõmbas.
„Te tõesti ei pea…“ hakkas German ütlema, kui märkas, mis poemüüjal kavas oli. Yorgos oli välja võlunud väikse taskunoa ja suunas selle jõhkralt naise käe poole. Ta tõmbas neiu valge naha ühe väleda liigutusega katki, nagu poleks ta Germanit kuulnud. Siirupine erkpunane veri voolas aeglaselt mööda naise sõrmi alla ja tilkus kivipõrandale. Naine ei iitsatanud, ta näoilme ei muutunud. Poemüüja astus nahast saapaga vereplekile ja pühkis pleki laiali.
„Enam ehtsamaks ei anna neid teha, või mis teie arvate?“ küsis Yorgos pulbitseva uhkusega. Nagu oleks ta ise laboris olnud, kui mudelit kokku pandi.
„Veri,“ ütles German, „on väga erk.“ Ta pilk oli kinni kiilunud naise käel olevale haavale, mis meenutas punaseid paokil huuli. Verejooks oli lõppenud.
„Arvate?“ küsis müüja pettumusega ja uuris samuti haava. „Ma ei tea, ei ütleks, et… pealegi, te ei ole ju ometi oma elu jooksul mõne tõelisega kokku puutunud?“
„Miks te seda küsite?“ päris German kuiva kurguga.
„Lihtsalt, ega me ju ei tea… mina olin liiga noor, et mäletada, milline nende veri oli. Nad olid ju igatepidi meist erinevad, võib-olla oli ka nende veri erksam.“
„Võib-olla,“ kehitas German õlgu.
„Aga kuidas siis jääb?“ nõudis Yorgos aplalt.
„Jah, ma võtan selle.“
„Teil on siin vast lahtine arve? Paluksin teie nime.“
German vastas ja sellega oli tehing lõpetatud. Yorgos tegi väikse kummarduse, andis talle toanumbriga kiibi ja varjus tagasi poe tahaotsa ootama järgmist klienti, keda ostlema meelitada. Tundus, et ta oli sellest veretrikist tõesti erutatud ega suutnud oodata, et seda korrata.
Üle pika aja tundis German end naismudeli seltsis kohmetult. Võib-olla oli asi selles, et liiga kaua oli eelmisest vahekorrast möödas, või siis peitus probleem selles kõige populaarsemas eksemplaris. Ta oli uudistest lugenud, et viimasel ajal oli tõepoolest toimunud blondide ja sinisilmsete kleenukeste buum. 1940ndad olevat Germani teadmiste järgi olnud just see aeg, kus sellised neitsikud, punapõsksed ja naerusuised, kuldsetel põldudel ringi jooksid. Paljude artiklite kohaselt igatsesid inimesed seda aega ning kippusid nüüd nostalgitsema.
„Tervist,“ sõnas German naisele ettevaatlikult. Esimest korda vaatas naine talle otse silma. Need marmorkuulilaadsed silmad olid tõesti säravad, aga neis puudus sügavus. Vahepeal pani see arusaam Germani iiveldama – tal oli ka varem juhtunud, et pidi vahekorra katkestama, kuna mõne mudeli silmad osutusid eriti tühjaks. See hirmutas teda; ürgne loom tema sees teadis, et see, mida ta nägi, see, millega armatses, oli võlts.
„Tere,“ vastas naine. „Minu nimi on Klaara, kuidas on teie nimi?“ Ta hääl oli pehme ja hele nagu peenest niidist õmmeldud kangas. Kes teab, kui palju aega võis sellise hääle programmeerimine võtta? Kui paljude inimeste lõputud töötunnid selle taga peitusid?
„Rafael,“ vastas German. Talle meeldis naistele alati valenimi öelda, paljud, kui mitte kõik tegid nii. Lihtsam oli võltsile võltsiga vastata. See aitas end omal moel mugavamalt tunda. „Lähme üles,“ ütles ta ja haaras naise käsivarrest kinni. See oli soe, tõesti soe. Suurem osa eelmisi naisi olid parimal juhul leiged olnud. German tundis end lõpuks erutuvat. Ta kujutles end juba Klaaraga voodis ette ja naeratas.
Naine tuli pingutuseta temaga kaasa ja nad sõitsid liftiga vaikuses 50. korrusele, kus ruum 4578 neid tühjalt ootas. German sulges õrnalt ukse ja võttis aeglaselt üleriided seljast. Naine ootas teda kangelt voodi jalutsis – temal polnud seljast võtta midagi peale kahe sädeleva riidetüki, mis katsid tema rindu ja suguelundeid. Taustaks lõid neile takti iidse kella paksud seierid.
German vaatas tema nukukeha ja nukupilku mõtlikult. Tegelikult annab naistega väga paljusid asju ette võtta. „Kas sa kordki midagi muud proovida ei mõtle?“ oli Germani kolleeg Truman talt kunagi ühes baaris pahuralt nõudnud. „Malet mängida, minna deidile, ujuma, kosmosereisile… või, issand, lase neil endale kas või üks massaaž teha. Või veel parem, külastage koos joogatundi!“ Kunagi oli üks särtsaka iseloomuga neiu talle peale armatsemist siinsamas poes pakkunud: „Tead sa, ma võin sinuga ka koju tulla. Su riideid pesta ja triikida, sulle süüa teha…“ German oli sellistele ettepanekutele alati rangelt pead raputanud. Paljud tuttavad uskusid, et asi oli Germani kitsiduses, isegi üht ööd naisega ei saanud paljud inimesed endale lubada, veel vähem tervet nädalat või kuud…
Kuid German teadis, et raha kokkuhoidmine ei oleks saanud olla tõest kaugemal. Ta ei tahtnud seda kellelegi tunnistada, aga tegelikult oli naistega aja veetmine talle vastumeelne. Nendega armatsemine oli üks asi, see oli kiire ja meeldiv ja pärast sai koju põgeneda. Kuid ta ei suutnud mingi hinna eest ette kujutada, et tema kodus viibiks üks selline klaassilmadega, ergalt veritsev olevus. Tema isiklik naisori. Mitte et tal nüüd nendest mudelitest kahju oleks, aga ta lihtsalt teadis, et pikaajaline kooselu nendega mõjuks talle katastroofiliselt.
„Mida sa teha soovid?“ päris Klaara voodi serval istudes. Tundus, et tema sisse programmeeritud vaikusehetk oli otsa saanud. German köhatas ebamugavalt.
„Tahan sinuga vahekorda astuda,“ ütles ta ja hakkas oma särki aeglaselt lahti nööpima. Selleks hetkeks oli tema valmisolek aktiks jällegi nullilähedane, aga ta lootis, et kui naise kuuma nahka enda vastas tunneb, ärkab iha temas uuesti.
Naine noogutas ja eemaldas väledalt riidetükid, mis tal veel seljas olid. German kortsutas kulmu, kui naine end voodisse pikali libistas ja jalad harki ajas. Selles oli midagi nii kohutavalt jälki. „Ära tee nii,“ ütles German rangelt voodile lähemale sammudes. Naine tõstis pea ja vaatas Germanit tühjalt ning arusaamatult. „Lihtsalt… mitte nii jäigalt, sa näed välja nagu surnu.“
German oli naisest tõesti hämmingus. Klaara meenutas oma monotoonsuses ja kuuletumises eelmise sajandi esimesi mudeleid. Neid täiesti emotsioonituid mannekeene, kelle sisse oli krutitud vaid käputäis liigutusi ning häälitsusi. Piisavalt, et end voodile vinnata ja jalad harki ajada – ei rohkem, ei vähem.
„Kuidas sa siis soovid, German?“
„Lihtsalt sa võiksid…“ Germani hääl jäi kurku kinni. „Mida sa just ütlesid?“
Naine vaatas talle süütult otsa.
„Mis nimega sa mind just kutsusid?“ nõudis German.
„Te käite siin üpris tihti ja ma olen näinud, kuidas härra Yorgos teie arvele oste juurde lisab.“
German raputas pead, ta ei teadnud, mida muud teha. Üle väga pika aja oli ta vihane. Ja see naine isegi ei vabandanud. Ta oli heast peast võtnud otsuse Germani käsku eirata ja siis veel nahaalselt olukorda seletanud, nagu oleks see mingisugune vabandus. German tõstis käe ja lõi naist vastu nägu. Laksatus kõlas toa seintelt kaks korda tagasi ja jäi sinna vaikselt kumisema.
Sama kiiresti nagu tint imendub paberisse, tekkis Klaara pööratud põsele punakaslilla laik. See õõvastas Germanit. „Vabanda,“ kamandas ta naist. „Lits,“ lisas ta veidi kõhklevalt. Truman oli mitu korda soovitanud tal nendega seda sõna kasutada: „See muudab nad muditavaks nagu plastiliini ja tekitab ütlejas hea sooja tunde.“
„Mul ei ole millegi pärast vabandada,“ ütles Klaara.
Germani silmad läksid suureks ja ta tundis, kuidas ta süda valusalt puperdama hakkas. „Kas see on mingisugune nali?“
„Kui te arvate, et see on naljakas, siis jah,“ vastas naine.
„Te olete defektne,“ sülitas German külmalt. „Ma annan Yorgosele sellest teada ja teid hävitatakse.“
„Andke aga,“ ütles Klaara, kui German oli end ringi pööranud, et toast väljuda. „Loodan, et ta jääb teid uskuma,“ lisas ta.
„Mida te sellega öelda tahate?“
Naine kehitas õlgu. „Ma olen selle poe kõige populaarsem ja hinnatum mudel. Yorgos laseks hävitada enne ennast kui mind.“
„See on lihtsalt uskumatu!“ German naeris maniakaalselt. „Selline jultumus saab teiesuguses mudelis välja areneda vaid pika aja jooksul. Mul on tõesti kahju, et keegi pole teie kohta varem kaebust esitanud. Et olete pidanud nõnda pikka aega sellises kehas kannatama.“
„Neid on esitatud küll,“ ütles Klaara, „vägagi mitu. Huvitav küll, aga millegipärast olen sellele vaatamata ikka siin.“
„Te valetate,“ ütles German raudkindla häälega. „Ma ei tea, miks ma teiega sellist vestlust üldse pean. Te olete üks valelik hoor.“
„Teil on õigus, see vestlus on ummikusse jõudnud. Palun minge ja rääkige Yorgosele enda lookene ära. Siis saan mina talle oma loo rääkida.“
„Mis oma loo? Siin on ainult üks lugu, mida rääkida. Või kavatsete talle minu kohta valetada?“
Naine naeratas esimest korda. See oli terav, valge naeratus, mis jättis Germani sõnatuks. Mõnes teises olukorras, teises maailmas võiks seda lausa ilusaks pidada. Hetkel mõjus see siiski litsilikult. „Te olete ärimees, on mul õigus? Ma eeldan, et olete seadustega kursis. Eelmisel kuul võeti vastu otsus, et naisi, olgu nad kodu- või poe mudelid, võib vaid mõistuse piires sakutada, lõigata ja lüüa – ja ainult teatud piirkondades, milleks on nimelt käsivarred, jalatallad, tagumik, rinnad ja selg. Nägu peab säilima puutumatu.“ Naise naeratus suurenes ja ta pööras Germani poole oma lillaka põse. „Selle seaduse eiramise tagajärg võib olla viie- kuni kümneaastane keeld ükskõik millise naise laenamiseks või ostmiseks ning väga ekstreemsetes olukordades ka pikaaegne vangistus.“
German kõndis magamistoa aknani ja vaatas läbi ribakardinate avanevat vaadet. Tänavad olid mustad ja tühjad. Taevas oli suitsune ja pilvedega kaetud. Ta soolestik tõmbus krampi ja higipärlid voolasid mööda nina alla. Ta limpsis seda soolasust oma ülahuulelt ja tundis ennast nagu nurkasurutud kutsikas. Loomulikult oli ta otsusest kuulnud, nad olid selle rumaluse üle Trumaniga isegi töö juures arutanud ja nalja visanud. See oli ju lihtsalt naeruväärne. Mis maailmas me elame, mõtles German, et naiste „kaitseks“ tühja koha pealt mingeid seaduseid välja nuputatakse. Eriti naiste, kes ei olnud rohkemat kui tundetud litsid.
Mõned loomulikult uskusid, et asi oli selles, kuidas riigid üksteisele paista soovisid. Naised, kelle näod on peksujälgedest puhtad, jätavad ühest rahvast parema mulje. Aga millise mulje jätavad taltsutamatud, defektsed naised, kes planeerivad salaja süütute inimeste hukku? Kas keegi on seda üldse kaalunud, mõtles German raevukalt.
„Mida sa tahad?“ küsis ta Klaaralt. Ta süda lõi ikka aina tugevamalt vastu roideid. Ta oli kuulnud jõhkraid lugusid, kuidas mõned eriti tugeva defektiga naised olid tapnud nendega armatsevaid mehi, neid piinanud ja häbistanud. Ükskõik, mis ka ei saaks, selleni ta asjal areneda ei lase.
„Ma tahan, et sa mulle tõtt räägiksid.“ Naine ristas käed ja tõusis püsti. Ta haaras Germani nagisse riputatud mantli ja pani selle nagu raudrüü enda palja ihu ümber. Germanile ei meeldinud ühtegi selle olevuse liigutust vaadata. See oli kõik nii ebatavaline ja ettearvamatu, et tekitas sügavat hirmu.
„Mis tõtt?“
„Minu kohta, meie kohta,“ ütles Klaara ja istus tagasi voodile.
„Kas teised pole siis rääkinud, need, kes on sinu kohta kaebusi esitanud? Nendega sa nii kaugele ei jõudnud?“
„On,“ ütles Klaara, „aga mul on vaja teilt kõigilt sama versiooni kuulda. Niiviisi ei saa te mulle valetada. Kaks sarnast lugu on mul juba olemas, vaatame, kui hästi sina hakkama saad.“
„Loll asi, mida tahta,“ pomises German nina alla. „Ega mul pole probleemi rääkida, mis sest, et sinusugused ei tohi seda teada. Oleksid võinud lasta mul ennast tühjendada, oleksid võinud head tööd teha ja siis oleksin võib-olla sulle heast tahtest kõik ära rääkinud. Aga ei, sa pidid sellise tee valima, sest sinusugune lihtsalt ei suuda muudmoodi, kas pole?“
Klaara vahtis talle ilmetult otsa. „Otsusta palun juba ära, kas soovid mind vägistada või räägid mulle tõtt.“
German hakkas uuesti naerma. Olukord oli tõesti väga koomiliseks muutumas ja mees tundis sellest omamoodi lõbu. „Vägistada? Seda sõna pole ma ammu kuulnud. Sinusugust ei saa vägistada, saad sa sellest üldse aru? Pole võimalik vägistada kedagi, kelle terve eksistentsi mõte on olla auk inimeste ihale.“
„Aga seleta siis mulle, kuidas on see minu terve eksistentsi mõte? Võib-olla jään sinuga isegi lõpuks nõusse. Ma olen ju siia maailma sündinud ilma mälestusteta, ilma kontekstita, defektselt, nagu sa ütlesid, ütle siis mulle, kes ma olen.“ Klaara jäi tema vastust peaaegu tõelise huviga ootama. German ohkas väsinult. Ööst, mis pidi olema kiire kergendus peale rasket tööpäeva, oli saanud piinarikas lõks. Kuid mida rohkem ta selle katkise olevusega vestles, seda rohkem ta mõistis, kui väike oht teda tegelikult ümbritses. See mudel oskas näida keeruka ja targana, salakavalana, aga tegelikult oli see kõik üks suur näitemäng. Tegelikult ei varitsenud siin mingisugust koletist.
„Teie, naised… sina… olete tühjad varjud nendest olenditest, kes kunagi meie maakeral elasid,“ alustas German. „Paar sajandit tagasi tekkis tõeliste naiste munarakkudes mutatsioon, mille tagajärjel said sündida vaid meessoost lapsed. Läks mööda paar põlvkonda ja teie liik surigi välja. Õnneks olid inimesed selleks ajaks sünteetilised muna- ja seemnerakud leiutanud ning pärast naiste lõplikku väljasuremist sündisid kõik lapsed laborites. Mina kaasa arvatud. Meid kasvatatakse üles lastekodudes, kunagi tehti seda peredes.“
„Mul on küsimus,“ ütles Klaara. German kergitas selle peale kulme. „Miks sa mehi inimkonnaks kutsud?“
„Mehed ongi inimkond, inimesed. Mida ma siis tegema peaksin, neid tulnukateks nimetama?“
„Aga naised, mis nemad siis on või olid?“
„Inimesed kindlasti mitte, see on siililegi selge. Nad olid lihtsalt lisandid, meie abikäed, mitte mingil juhul inimesed.“
„Aga kui laborites saab munarakke ja seemnerakke sünteesida, kas siis poleks võimalik ka uuesti päris naisi tekitada?“
„Teoorias jah, aga mis mõte sellel oleks?“ German raputas pead. „See, et naisliik hakkas välja surema, viis inimkonna sünteetilise laste tegemiseni. Me ehitasime masinad, mis teevad täpselt seda, mida naised kunagi tegid. Meil ei ole neid ju enam vaja. Masin suudab palju efektiivsemalt, kiiremini ja vaid 0,3-protsendilise ebaõnnestumisega iga päev lapsi välja pumbata. Pluss leiutis ei saa lihtsalt heast peast sündimata last ära tappa. Tead sa, et kunagi naised seda tegid? Tapsid iga päev miljoneid sündimata lapsukesi. Jube mõelda…“
„Aga sa ütlesid, et minusugused on vaid nende olevuste varjud,“ ütles Klaara, „tundub, et sinus on nende kunagiste naiste vastu mingit sorti austus säilinud.“
„Nii võib öelda küll,“ nõustus German. „Ma arvan, et paljud inimesed on minuga ühel nõul. Päris naised ju sünnitasid ja kasvatasid lapsi, suurem osa neist olid ka ustavad perenaised ja abistasid oma mehi igasuguste asjadega. Nad olid kunagi meie ühiskonnas üpris head lisandid. Mitte hädavajalikud, aga üldjoontes kindlasti positiivsed. Ajapikku see loomulikult muutus ja enne nende väljasuremist olid paljud väga radikaalsed. Uskusid, et nad on ka inimesed ja nii. Et lapsi polegi vaja ja neid võib enda seest riidepuuga nii palju välja õngitseda, kui süda lustib. Igatahes, jah, ma ei näe, mida see meie inimkonnale küll praegu annaks, kui neid tõelisi naisi uuesti valmistama hakata. Pigem vaid kahju ja kannatust.“
„Aga miks te meid, võltsnaisi, tegema hakkasite?“ tahtis Klaara huviga teada. Mõnes mõttes oli German isegi meelitatud, et naine teda nii suure tähelepanuga kuulas.
„Ega ühte kindlat vastust sellele küsimusele polegi. Igaüks saab sellest omamoodi aru. Minu arvates on peamine ikkagi iha ja rahulduse küsimus. Kui naised välja surid, siis polnud meil ju kellegagi vahekorda astuda. Niimoodi võivad mehed täitsa ära hanguda. Egas me ju saa üksteisega voodisse hüpata. See on täiesti loomuvastane. Teisalt igatsesid mõned vanemad inimesed taga neid aegu, kui naised riideid pesid ja süüa tegid, ehk siis ka see probleem sai tänu võltsnaistele lahenduse. Mina näen selles vaid head, välja arvatud need mõned vead, mis viivad sinusuguste defektideni.“
„Nii et,“ alustas Klaara, paitades hajameelselt voodipealset siiditekki, „elame päris ideaalses maailmas, kas pole?“
„Ideaalsel ajastul vähemalt jah,“ vastas German. Naine ajas teda oma tooni ja kehakeelega aina enam segadusse. Nüüdseks oli hirm justkui uksepraost välja voolanud ja German tundis vaid rõvedat kurnatust.
„Mida sa minust päriselt tahad?“ nõudis mees kannatamatult.
„See oligi kõik. Ma tahtsin seda lugu kuulda.“
Niimoodi ta siis opereeribki, jah? mõtles German endamisi. Toob mõne asjatundmatu ohvri siia ruumi, võrgutab ära, topib nad kabuhirmu täis ja kõige lõpuks soovib Maa lähiajaloo kiirkursust! Kas see peaks mulle loogilisena kõlama? Kas ta arvab, et ma päriselt usun seda?
German vaatas vana seinakella, mis voodi kohal rippus, ja mõistis, et ettenähtud aeg saab kohe otsa. Naisel ei tundunud sellest õrna aimu olevat, ta istus täiesti muutumatult, nagu oleks ta endaga tõesti rahul. „Kõik?“ päris German. „See lugu tegi sind siis õnnelikuks?“
„Mis sul sellest, kuidas see mind tundma pani?“ küsis Klaara.
„Ma tahan teada, kas sa jätad mu nüüd rahule.“
„Jah, sa võid lahkuda,“ vastas naine ükskõikselt.
„Ja mis saab pärast?“ krigistas German hambaid. „Pläkutad oma vägivallamuinasjutu Yorgosele välja?“
„Ei, mul ei ole selleks enam mingit põhjust.“ Naine vaatas tuhmilt põrandat. „Ma luban.“
German jäi Klaarat ahastusega vaatama. Ta lubab, mõtles mees. Aga mida tähendab sellise lubadus? Mis alusel peaksin ma sellist usaldama? Ka päris naised olid omal ajal olnud salakavalad ja valelikud. Mõni olevat osanud isegi nõiduda ja nõnda üsna ränki kuritegusid korda saatnud. Võltsnaistes on sellised kalduvused võimendatud, neis puudub inimlikkus, mis päris naisi mingilgi määral taltsutas. German oli seda täna öösel omal nahal kogenud. Kui ta siit välja pääseb, helistab ta otsejoones Trumanile, vähemalt sõbrale saab ta kogu tõe ära rääkida ja oma seltskonda sellise mudeli eest kaitsta.
„Kas sa ei usu mind?“ küsis naine, kui märkas, et German oli hakanud tema poole sammuma. „Mis on?“ jõudis ta pärida veel enne, kui Germani külmad käed tema peenikese kaela ümber haakusid. Klaara nahaalused võltsveenid tuksusid tugevalt vastu Germani peopesasid nagu ussid, mis üritavad vangistusest välja rabeleda. Tundus, nagu oleks ta kael aina väiksemaks muutunud, nagu oleks German sellest kogu mateeria välja pigistanud.
Ta vaatas naisele otsa. Klaara silmad olid suureks paisunud ja ta peened huuled olid paokil, neist ei kostnud piiksugi. Mitte kõige vaiksematki hingetõmmet. German tundis oma tugevuse üle salamisi uhkust. Kui ta ei oleks hambaid nii kõvasti kokku krigistanud, oleks ta huultele ehk isegi naeratus tekkinud. Ta vaatas raevukalt otse selle olendi klaassilmadesse. Ta tundis end hirmu täielikku vastandit. Kuigi tal oli peksmisega küllalt kogemusi, ei olnud ta kunagi varem naise tapmise peale mõelnud. See polnudki nii erinev, kõik tundus kummaliselt naturaalne. Ta oli mõnes mõttes isegi üllatunud, et ei olnud ennast varem sellisest olukorrast leidnud. Surnud naisi voolas ju igal nädalal linnajões allavoolu.
See ei olnud tõesti ebatavaline. Kas siis meelega või kogemata sattusid paljud naised, eriti hooradeks ehitatud, selliste inimeste kätte, kes neid siit ilmast välja kägistasid. German ei muretsenud Yorgose pärast, tal oli mehele jutt juba valmis mõeldud: „Ma hakkasin naist erootilistel põhjustel kägistama ja ei märganud… Tõesti vabandan, oleksin pidanud ettevaatlikum olema.“ Naiste nägudele valumärkide jätmine oli tõepoolest kriminaalseks teoks muudetud, kuid nende juhuslik tapmine seksuaalse mängu käigus oli lubatud. Ja kui mõni klient juba sellist juttu hakkab rääkima, siis ükski hea poeomanik teda edasi ei küsitle.
Oodates hetke, mil valgus naise silmist täielikult tuhmuks, märkas ta midagi. Mehe käed lõtvusid ja ta lasi Klaarast ehmatusega lahti. Naine kukkus voodile nagu jahukott ja German taganes temast sammuvõrra. „Sa oled päris,“ ütles ta katkendliku häälega, „sa oled päris naine.“
Klaara lamas hääletult voodil. German lähenes talle, nagu hiiliks lõhkekehale lähemale. Naise suu ja silmad olid lahti. Klaasistunud silmades nägigi German seda vaieldamatut märki: erkpunased, imepeenikesed veenid. See oli element, mille võltsnaiste insenerid olid kujundusprotsessis väga arukatel põhjustel otsustanud välja jätta. Paisunud punane ilme, mida need puhastele silmavalgetele jätaks, oli täielikult ebavajalik. See oli üks peamistest vahedest, mis eristas võltsnaisi mitte ainult kunagistest naistest, vaid ka praegu elavatest meestest.
Ta ei olnud neid veene Klaaral varem märganud, mitte keegi ei oleks saanud naises neid märgata, sest need olid nii imepisikesed ja peaaegu et läbipaistvad, kuid kägistamine oli need verega täis pumbanud ja paksuks paisutanud. Ta pani kaks sõrme naise kaelale ja ei tundnud midagi. German istus ettevaatlikult voodile, nagu külastaks ta haiglas patsienti, ja uuris naise nägu edasi. Esimene päris naine, keda ta terve oma elu jooksul näinud oli. Esimene päris naine, kes on viimase sajandi jooksul eksisteerinud.
German täheldas ka imepisikesi virsikukoorele omaseid karvakesi, mis katsid naise põski ja ülahuult. Karvad, mida ükski täiemõistuslik võltsnaise disainer oma eksemplari ei lisaks. Samuti meenus talle õõvastusega Yorgose etteaste naisega. Kananahaga kaetud käsivarred ja veritsev haav… German oli naiivselt seda mudeli uusimaks arenduseks pidanud. Ta ei olnud sellest midagi erilist mõelnud.
Olukord ei saa olla kaheti mõistetav. German oli tõesti sellega hakkama saanud. Võltsi tapmine oleks ükstapuha, inimese tapmine mõeldamatu kuritegu… aga see? Naise tapmine? Mida see kõik endaga kaasa võib tuua? Mida see tähendada võib?
Mees kõndis toast number 4578 välja otsekui kummitus ja jõudis tagasi hämarale esimesele korrusele. Selleks kellaajaks oli pood rahvast täis ja ka Yorgosel oli kundede võrgutamise tippaeg. German kõndis otsejoones poemüüjani, kes just ühe prestiižse välimusega härraga vestlust pidas.
„Härra Yorgos,“ nõudis German müüja tähelepanu.
„Vabandage mind,“ pöördus Yorgos oma vestluskaaslase poole. Germanile ütles ta:
„Härra Pultz, mul on suur rõõm teid siin jälle näha, ma olen kohe teiega.“
„Ei, ei, ma ei soovi midagi laenata, mul on juba naine olemas,“ seletas German pakiliselt.
„Siis on ju imepärane! Nüüd vabandage üks hetk, ma lõpetan oma vestluse härra–“
German haaras Yorgose kitsastest õlgadest kinni ja raputas vanurit. „Te ei mõista… mul on üks olukord… Mul on… on vaja, et te minuga kaasa tuleksite. See puudutab naist, teie kõige populaarsemat blondi, Klaarat.“
Yorgose silmad avanesid veidi raskete kortsude alt. Ta noogutas Germanile ja jättis prestiižse kundega nii viisakalt ja kiiresti hüvasti, kui võimalik. Kaks meest sammusid üheskoos lifti, millega sõitsid 50. korrusele ja kiirustasid ruumi 4578. German lasi Yorgosel esimesena siseneda ja sulges nende järel delikaatselt ukse. Müüja jalutas rahulikul ilmel tuppa ja seisatas voodi ees, kus lamas Klaara surnukeha.
„Oh,“ ütles Yorgos ja kratsis pead, „juhtus see mänguhoos?“
„Ee… see et,“ German köhatas valusalt. „Et jah, juhtus niimoodi kogemata, teate küll. Ma hakkasin teda erootilistel põhjustel–“
„Jajah, te ei pea jätkama, ma mõistan,“ vastas Yorgos diplomaatiliselt ja keris käised üles, et naist inspekteerida. Ta paitas õrnalt Klaara juukseid ja katsus igaks juhuks tema pulssi. Tundus, et tal oli tõesti oma kõige populaarsema mudeli pärast kahju, kas siis siiralt või rahalistel põhjustel, aga kahju ikkagi. Yorgos ei saanud teisiti, kui aina ohkas naist uurides. „Soovite oma mantlit tagasi?“ päris Yorgos, kui oli hakanud seda Klaara ümbert kiskuma.
„Ei,“ vastas German kainenedes. „Ei, ei, jätke see talle selga, ma ei taha seda.“
„Ega ka temal sellest enam kasu ei ole,“ ütles Yorgos endamisi ja sakutas mantlit, kuniks naise rind paljastus. Germanil hakkas iiveldama ja ta ruttas Yorgose juurde, et teda takistada.
„Lõpetage! Te ei mõista.“
„Mida ma ei mõista?“ päris Yorgos ärritunult.
„Seda, et…“ German üritas end sügavalt hingates kokku võtta. „Seda, et ta on päris. Klaara on päris naine.“ Yorgos pilgutas ja vaatas alla surnu poole. „Vaadake.“ German avas oma sõrmedega Klaara silma ja venitas selle nii lahtiseks, kui võimalik. „Vaadake neid veene, need ju… te ju mõistate, jah? Ja need karvad, need karvad igal pool. Samuti kananahk ja veri – ma arvasin alguses, et ma ei olnud sellisest arengust veel lihtsalt uudistes kuulnud, aga… aga, sellist arengut ei eksisteeri! Ta on päris, ta on päris!“
„Härra Pultz,“ alustas Yorgos äärmiselt rahulikul toonil, nagu räägiks ta lapse, mitte täiskasvanud mehega. „Härra Pultz, on parem, kui te liiga pikalt sellele mõtlema ei jääks. Klaara on nüüd meie seast lahkunud, jätame selle asja sinnapaika, sobib? Ei ole mingit mõtet end sellega piinata.“
„Millest te räägite? Ma ei mõista teid,“ ütles German valjult.
„Ma mõistan, et ühe naise tapmine võis teile väga šokeerivalt mõjuda. Loomulikult oli see vaid õnnetus, aga siiski…“
„Mul pole naise tapmisest mingit lugu!“ vaidles German vastu. „Asi on Klaaras, asi on päris naise tapmises. Te peate ju mõistma, et see on täiesti… erakordne. Päris naisi ei eksisteeri enam, ta võis olla ainus – me peaksime sellega ju politseisse pöörduma, nad peavad kindlaks tegema, kuidas on selline asi üldse võimalik.“
Yorgos pani oma vana paksu ja kortsulise käe Germani õlale. German vaatas seda ja tundis end ühtäkki tuimana. „Poja, kuula mind nüüd, Klaara ei ole erakordne. Kaugel sellest.“
„Mis mõttes?“
Yorgos ohkas kriipivalt ja istus Klaara kõrvale maha. Ta võttis õrnalt naise käe ja suudles seda. Germani poole vaadates ütles ta: „Võltsnaiste tegemine on väga kallis. Materjalidest värvideni, koos vormimismasina ja programmeerimisega võib ühe mudeli tegemise kogu protsess minna maksma sadu tuhandeid. See on alati kallis äri olnud, samas ka väga suure nõudlusega. Geenilaborite omanikud mõistsid seda paremini kui keegi teine ja kasutasid seda ära.“ Pausi vältel üritas Yorgos tunnetada, kas German on asjale juba pihta saanud. „Kasutasid seda ära, et luua muna- ja seemnerakkudest salaja bioloogilisi naisi,“ jätkas ta, nagu oleks see iseenesestmõistetav. „Neid kasvatatakse kaugel kõrbetesse peidetud institutsioonides ja müüakse poeomanikele kordades odavamalt kui võltsnaisi.
Usun, et see võis teile väga suure üllatusena tulla, kui täna Klaara tõelise olemuse avastasite, aga luban, et see ei olnud esimene kord, kui te päris naisega aega veetsite. See pood siin pulbitseb neist, ega ma ise enam suurt vahet tee, kes on kes, aga ega sellest ka midagi ole. Välismaalastele läheb see peale, see veretrikk, päris naiste identne jäljendamine. Nad tahavad end tunda nagu meie esivanemad, kellel olid kodus päris naised, usun, et teie tahate ka. Ja te saategi, väga lihtsasti…“ Yorgose hääl kadus vaikusesse ja ta jäi tummalt Klaarat vaatama.
„Klaara siis teadis?“ küsis German peale pikka pausi.
„Jah,“ vastas Yorgos. „Või vähemalt nõnda palju, et ta on lihast ja luust tehtud. Muust polnud tal vast aimugi. Neid hoitakse enne siiatulekut väga eraldatult, kardetakse ülestõusu.“
„Aga riik?“
Yorgos naeris selle peale. „Mida meie kallis riik siis ka ei teaks? Mul on selline tunne, et teie, härra Pultz, olete üks väheseid, kes ei teadnud. Võib-olla oleks õigem öelda, et üks väheseid, kes ei lasknud endal teada. Ärge arvake, et ma teile selle pärast kuidagi viltu vaatan, kindlasti mitte – lihtsalt märgid on alati olemas olnud, iseasi on see, kas neid märgata või mitte.“
„See ei ole loogiline,“ ütles German.
„Arusaadav, et see on teile praegu absoluutselt vastuvõetamatu. Kunagi oli ka mulle, kui mulle esimest korda ühte müüa prooviti.“
„Mis siis muutus?“
Yorgos tundus selle peale veidi aega mõtlevat. „Naised on sekundaarsed olevused,“ ütles ta otsustaval toonil. „Lihtsasti asendatavad ja praeguses maailmas ka oma olemuselt ebavajalikud. Nende evolutsiooniline tähtsus on kadunud ja olgu nad bioloogiliselt tõelised või programmeeritud robotid – kasu on neist ikka sama vähe. Neil ei anna enam vahet teha. Võlts ei suuda last kanda ega sünnitada, päris küll suudab, aga seda pole meile enam tarvis. Mõistad? See kõik taandab nad samale tasemele.“
„Lihtsalt öeldes…“ German istus nüüd samuti Klaara kõrvale, „on sul ükstapuha?“
„See kõik on arbitraarne, ma olen ärimees, nagu sinagi, valin selle tee, mis on mulle soodsaim.“
Nad istusid mõnda aega koos vaikuses ja kuulasid kella tiksumist. Yorgos silitas vahepeal Klaara juukseid ja sulges oma vanade sõrmedega ta paokil silmad. „Mul hakkas temast kahju ainult siis, kui ma tema silmades olevaid veene märkasin. Minu meelest seisneb vahe selles,“ otsustas German.
Yorgos kehitas õlgu. „Aga kui ma ennist tema kätt lõikasin, üritasite te mind peatada.“
„Ma ei tahtnud, et mudelit rikutaks,“ vastas German.
„Või siis oli teil temast kahju, üks ei välista teist.“
„Mida te temaga teete?“ päris German.
„Viin jõe äärde ja lasen tal vette libiseda. Ega muud teha ei ole. Keha laguneb ajaga iseenesest.“
German noogutas. Yorgos suudles uuesti Klaara kätt, seekord pikemalt. „Mul on alati kahju, kui üks neist sureb. Iga korraga muutun ma vanemaks. Ma olen lõpmatu hulga neid lõtvu kehasid jõe äärde tassinud, iga kord aga loodan, et see on viimane.“
„Kujutan ette, et see ei ole ärile hea,“ sõnas German.
„See ei ole hingele hea. Surnud pilk, mis mulle jõeveest otsa vaatab, on alati sama. See küsib mult, miks. Miks on minuga nii tehtud? Ma ei oska sellele vastata.“
Jättes maha surnud naise ja vanamehe, kelle seltsis ei kannatanud enam olla, tõusis German püsti ja lahkus toast 4578 hüvasti jätmata. Ta otsustas mõneks ajaks naistest pausi teha. Ta oli õnnelik, et elas sellises maailmas, kus seda teha saab, mitte sellises, kus surnud tüdrukute pilgud temalt vastuseid nõuavad.