Toetusmeede jaguneb kaheks. Esiteks on võimalik taotleda toetust, et maksta lisatasu õpetajatele, abiõpetajatele ja lapsehoidjatele, kes kasutavad õppetöös kohalikku keelekuju. Teiseks on võimalik taotleda toetust õpilaste kultuuriõppeks.

Taotlus tuleb esitada taotluste menetlemise infosüsteemis (TMS). Soovitame enne taotluse esitamist tutvuda toetuse määrusega.

Loe lähemalt: https://eki.ee/asutus/toetused-ja-auhinnad/erikujude-toetusmeede

Küsimuste korral palume ühendust võtta projektijuht-koordinaatoriga:

Kristiina Maripuu
kristiina.maripuu@eki.ee
tel 5647 6646

Kõik murdesõbrad võivad taas rõõmustada, sest valminud on “Eesti murrete sõnaraamatu” uus, 40. vihik (segadus–sokitama). Meie keelde lisandub kogu aeg uusi sõnu, sest maailm tervikuna on pidevas muutuses ja kõike uut on vaja ka sõnadega tähistada. Selle kõrval võiks pöörata pilgu meie murdekeelele, sest teinekord võib uus olla hoopis hästi unustatud vana.

Tõenäoliselt assotsieerub sõnaga segadus paljudele eelkõige korralagedus, segiolek, aga murdekeel on sageli märksa variatsioonikam. Nii tähistab see sõna lisaks tavapärasele kaosele näiteks seguvilja (segadust tegi suvel pellu pääle ‘seguvilja tegi suvel põllu peale’) või meskit (keikse parema segaduse sai rukkijahust ‘kõige parema meski sai rukkijahust’). Samuti võib segadust tekitada sõna sokitama. Sellel pole tegelikult seost sokiga, sõna märgib seto keeles hoopis muljumist, puruks litsumist.

Mida põnevat sisaldab 40. murdevihik veel? Üheks huvipakkuvaks valdkonnaks on alati homonüümid, mis tuli esile juba ka eespool, aga kui mitu tähendust võib siis olla ühel sõnal? Eri tähenduste rohkuse poolest eristuvad näiteks sõnad siil, silmus, sits ja siunama. Lisaks nende ühiskeeles tuttavatele tähendustele märgib siil veel kliivrit, vingerjat ja määrsõna ‘siin’; silmus on murdekeeles ka väike kraav, millimallikas ja silmukala; sits tähistab süstikut, peenutsejat ja lastekeeles silku või liha, ning kui keegi siunab, siis ta kas tõmbab, põõnab, vedeleb või hoopis sörgib. Eraldi võiks veel välja tuua sõna soejulgusi, see tuleb sõnast susi (omastav soe) ehk hunt ja tähenduseks on ‘areldi’. Tuleb välja, et vanarahvas pidas hunti pigem ettevaatlikuks ja araks loomaks kui julgeks tegelaseks.

Aga 40. vihiku ilmumine ei tähenda lihtsalt lisandunud lehekülgi, vaid tähistab ühtlasi “Eesti murrete sõnaraamatu” VIII köite valmimist. Seega on käesoleva seisuga kasutatav 2/3 sõnastiku plaanitavast kogumahust, sisaldades 8332 lehekülge materjali. “Eesti murrete sõnaraamat” on kõiki eesti murdeid hõlmav sõnaraamat, siit leiab vasteid igast omal ajal kõneldud murrakust, mida on üle saja. Sõnastik on kasutatav Eesti Keele Instituudi kodulehel veebiversioonina ja seda on võimalik soetada ka trükiväljaandena.

Murdekeel pole ammu midagi arhailist ja unustatut. Ikka ja jälle tullakse tagasi juurte juurde ning proovitakse kunagi kasutusel olnud sõnu uuesti elustada. Heaks näiteks on kasvõi selleaastane Sõnaus, kus üheks parimaks uueks(!) toidusõnaks valiti rahke ehk al dente. See on tegelikult suure levikuga murdesõna ning tähenduski sama: poolkeenud, pooltoores. Murdesõnaraamat pakub ühelt poolt infot murdesõnadest, nende vormidest, kasutusest ja levikust, mis on oluline ka teaduse kontekstis. Teisalt muidugi võimalust rikastada enda sõnavara rohkete sünonüümidega (nt tähistavad sõna segamini sellised murdesõnad, nagu arukila, irsa-arsa, kägämällä, mässal, raadikus, seites) või avastada mistahes muud põnevat.

Lugu ilmus 07.09.2026 ERR-i kultuuriportaalis.

Juuni lõpus toimus Brüsselis järjekorras kaheksas preskriptivismiuurijate konverents. Keeleline preskriptivism on usk, et keelt saab kasutada “õigesti” ja “valesti”. Sealjuures ei huvituta, millised mustrid on keelekasutuses tegelikult kujunenud või kas kunagi seatud normid on tänapäeval põhjendatud.

Preskriptivismiuurijad keskenduvad sellise suhtumise, samuti keeleideoloogiate ja -hoiakute tagajärgedele erisugustes valdkondades alates keelekorraldusest ja kooliõpetusest kuni meedia ja isegi sõpradevahelise suhtluseni välja.

Kaks aastat tagasi kirjutasin sama konverentsi järel arvamusartikli, et keelekasutuse peale vihastamise asemel tuleb seda uurida. Nüüdki käsitleti konverentsil seda aegade ja rahvaste ülest nähtust: teiste inimeste keele kritiseerimist.

Sel aastal oli neli plenaarettekannet, millest ühe pidas Briti keeleteadlane Emma Humphries. Ta tõi näiteid sellest, kuidas teiste keelekasutus on läbi aegade toonud inimestes esile “füüsilisi” reaktsioone. Ehkki sajandid on erinevad, leidub põlastavat suhtumist teiste keelekasutuse suhtes nii 1874. aastal (these phrases shock the ear ‘need väljendid šokeerivad kõrva’) kui ka 2022. aastal (fractured retinas and bleeding ears I’m going to need a defibrillator ‘silmad on katki ja kõrvad veritsevad, mul läheb kohe defibrillaatorit vaja’).

Ajalooliselt on keelekasutuse kritiseerimine olnud tüüpilisem suulises keeles (ehkki ka ajakirjanduses on alati vastavaid kirjutisi olnud). Samas on internet teinud eriti lihtsaks võimaluse teiste keelekasutuse peale vihastada ja seda kohe ka välja näidata.

Sotsiaalmeediaplatvormidel ja mujal saab jagada märkamisi keelelistest vigadest või apsudest, et teised saaksid neid kommenteerida. Kaasa elada näiteks selliste küsimustega nagu “Kas meil on lubatud inimesi sõnaraamatuga mõrvata?” ja “Ta väärib karistust!!!!!!”. Pöörane ju? Ometi tõsi, Humphries on seesugused näited kokku toonud raamatus “Linguistic Insecurities and Authorities” (‘Keeleline ebakindlus ja autoriteedid’; John Benjamins, 2025).

Lisaks on Humphries loonud veebilehe Your Wrong (mille pealkiri mängib inglise your ‘sinu’ ja you’re ‘sa oled’ kõlasarnasuse ja sisulise erinevusega), kuhu saab postitada märkamisi preskriptivistliku suhtumise ilmingutest – et keegi kommenteerib kellegi teise keelekasutust, nt raamatus, filmis, sarjas, vestluses sõpradega. Ettevõtmise eesmärgiks on uurida ja tõsta teadlikkust (üleolevalt) preskriptivistliku suhtumise võimalikust negatiivsest mõjust.

Ka prantsuse keeleteadlane Linda Pillière rääkis oma plenaarettekandes standardkeele ideoloogia levikust popkultuuris. Ta tõi välja, et telesaadetes on preskriptiivseid stseene, kus enamasti ei lükata keeleideoloogilisi hoiakuid ümber. Seeläbi süveneb popkultuuri tarbijates arusaam, et teiste keelekasutuse kritiseerimine on normaalne ja õigustatud (publikust kommenteeriti, et võib-olla on sarja kirjutanud inimene mõnikord tahtnud tänitajat justnimelt halvas valguses näidata).

Et ajaloos on preskriptiivsetel väljaütlemistel olnud vähe mõju tegelikule kasutusele, aga seevastu olnud suur mõju keeleideoloogiate ja -hoiakute levimisele ning süvendamisele, nentis oma ettekandes hollandi keeleteadlane Gijsbert Rutten.

Preskriptivismi üks mõjusid on näiteks see, et osa inimesi ootab, et oleks mingisugune asutus, autoriteet, n-ö keelepolitsei, kes lokkava keelelise “kaose” ja “allakäigu” käsile võtaks. Läbi ajaloo on alati olnud rohkem levinud diskursus, milles keel käib alla – aga kui kaugele alla see siis langeda saab?

Leedu keeleteadlane Loreta Vaicekauskienė käsitleski enda plenaarettekandes sedasama müüti, et inimesed “ei oska oma keelt”. Täpsemalt rääkis ta uskumusest, et leedu lapsed ei oskavat enam kirjutada (seegi müüt on aegadeülene ja alati on arvatud, et enam lapsed keelt ei oska). Ta kogus koos kolleegidega aastatest 1949–2021 ligi 7500 koolitööd, millest 80 protsendil olid näha õpetajate parandused.

Analüüs näitas, et tegelik probleem polnud õpilastes. Nimelt hakati pärast 1999. aastal kehtestatud riigieksameid koolitundides enamasti drillima selle testi jaoks, mistõttu õpetajad ka parandasid õpilaste töid palju rangemalt kui enne 1990ndaid. Kui õigekirja ja kirjavahemärkide vigade arv oli perioodidel 1949–1989 ja 1990–2021 jäänud suhteliselt samasuguseks, siis “heakeelsus-” ja stiiliparandused tõusid hüppeliselt.

Vaicekauskienė järeldas, et mitte lapsed ei kirjuta halvemini kui nende vanemad, vaid keeleoskuse näiline allakäik tuleneb hoopis preskriptiivsete paranduste kasvust ja liiga keeruliseks aetud reeglitest. Üle poole parandustest olid ebavajalikud “vead”: palju rohkem kui varem loeti sel sajandil rangeks veaks kõnekeelseid väljendeid ning stiiliküsimusi nagu sõnakordus ja sidesõnaga lause alustamine. Samas mitmetele parandustele ei leidnud keeleteadlased üldse põhjendust.

Niisiis on leedu keele tundides fookus pädevuse mõõtmisel testi sooritamises, mitte keelekasutuse ehk suhtlusvõime arendamisel. Kumba aga läheb pärast kooli, elus rohkem vaja?

Ameerika keeleteadlane Anne Curzan rääkis oma plenaarettekandes sellest, et tegelikult on nii keelepraktikutel, keeleteadlastel kui ka lihtsalt keelehuvilistel kõigil üks ühine taust: me kõik hoolime ja huvitume keelest. Sealjuures ajavad ka keeleteadlasi mõned sõnad turri. Oluline on see, mida selle tundega peale hakata – kas olla grammando ‘grammatikapolitsei’ (üldisemalt ‘keelepolitsei’) või wordie ‘sõnahuviline’ (üldisemalt ‘keelehuviline’).

Curzani üks sõnumeid oli, et meis kõigis on olemas sisemine grammando, kellele tuleb tähelepanu pöörata, et me ei ütleks välja kõike, mis tunnete tõttu pähe tuleb. See on tavaline, et mingid sõnad või keelekasutus ei meeldi. Selle asemel aga, et oma pahameel kohe välja elada, teisi kritiseerida, peaks hoopis mõtlema, miks see meid ärritab ja kas sellel on mõtet.

Curzan on avaldanud raamatu “Says who? A Kinder, Funner Usage Guide for Everyone Who Cares About Words” (‘Ütleb kes? Lahkem, lõbusam kasutusjuhend kõigile, kes huvituvad/hoolivad sõnadest’; Crown, 2024 – ka see pealkiri mängib inglise keelega, sest formaalsem oleks more fun, mitte funner). Teoses räägib ta teadlike keelevalikute tegemisest, et saada keele eest hoolitsejateks (ingl caretakers), mitte selle valvuriteks (gatekeepers), kes tegelevad üksnes “õige” ja “vale” eristamisega.

Keeleteadlastele on üldiselt ette heidetud õige keele olemasolu eitamist, nagu mainis konverentsil Kanada-Ameerika keeleteadlane Don Chapman. Tema tegi uurimuse sellest, kui palju ja kellele viidatakse inglise keelenõumaterjalides (ingl usage guides). Kui üldse viidatakse, siis pigem teiste samalaadsete materjalide autoritele või populaarteaduslikele väljaannetele, mitte akadeemilistele kirjutistele ega keeleteadlastele.

Chapman aga mõtiskles muheledes, et ega neist keeleteadlastest keelenõumaterjalide koostamisel just erilist kasu ju ei ole kah. Eks ta ole, näiteks horvaadi keeleteadlane Morana Lukač on oma uurimuses tõdenud, et keeleteadlasi ei häiri mitte keelekasutuse “probleemid”, vaid kasutuse üle hädaldamine.

Siiski ei saa öelda, et keeleteadlased ja preskriptiivsed vaated üksteist täielikult välistavad. Belgia keeleteadlased Rik Vosters, Eline Lismont ja Arman Pakhchanyan uurisid justnimelt keeleteadlaste endi, täpsemalt Belgia ja Hollandi ülikoolide keeleteadlaste preskriptiivseid vaateid.

Tulemuste üle arutledes nad mõtisklesid nagu Curzangi, et ehk ütleb keeleteadlane teistele lihtsalt vähem välja, kui neid teiste keelekasutuses midagi häirib – mitte et neid kunagi ja üldse ei häiri, vaid lihtsalt nad ise ei kasutaks keelt sel viisil.

Eesti keeleteadlastest esinesid konverentsil Tartu Ülikooli nooremteadur Kristel Algvere, kes rääkis õpetajate preskriptiivsetest hoiakutest eesti keele tundides, ning Tartu Ülikooli teadur Elisabeth Kaukonen, kes rääkis feministliku keeleaktivismi käekäigust Eestis. Siinkirjutaja pidas ühisettekande koos EKI juhtivleksikograaf Margit Langemetsaga, kellega rääkisime uue, 2025. aasta õigekeelsussõnaraamatu (ÕS) vastuvõtust pool aastat pärast selle ilmumist.

Näiteks sisaldus osades ÕS-ist rääkivates artiklites levinud müüt, justnagu oleks ÕS õigete/olemasolevate sõnade loend. Konverentsi ettekanded näitasidki, et oluline on vaadata keelehoiakute ja -müütide kulisside taha ning küsida miks-küsimusi. Nii võib paljastuda varjatud keeleideoloogiaid ning kinnistunud arusaamu, mida peetakse tihti iseenesestmõistetavaks, ent mis ometi seda ei ole. Need on süvenenud preskriptiivse suhtumise ehk väga lihtsustatult öeldes õige-vale keele uskumise ja propageerimise tagajärjel.

Keeleteadlasel on kohustus hoolitseda teadusliku vaate esindamise eest ja seepärast tuleb preskriptiivsusega seotut uurida, ehkki see võib olla ebamugav, sest tekitab sageli vastureaktsioone. Teaduses on aga oluline küsida: miks? Miks miski on nii kujunenud ja kas see peab nii olema?

Järgmine preskriptivismiuurijate konverents toimub Eesti Keele Instituudi ning Tartu Ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudi koostöös 2028. aastal Tallinnas.

Lugu ilmus 04.09.2026 teadusuudiste portaalis Novaator.

Sihitud taotlusvoor 2026 keskendub generatiivse tehisintellekti hindamise uute meetodite ja lähenemiste arendamisele.   

Avatud taotlusvoor aastaks 2027 toetab eesti keeletehnoloogia baastehnoloogiate ja rakenduste arendamist ning nende laialdasemat kasutuselevõttu.  

Taotlusvoorude sisu ja tingimuste kohta saab täpsemalt lugeda siit. 

Toetust saavad taotleda kõik avaliku, era- või kolmanda sektori asutused või nende konsortsiumid. Taotlus tuleb esitada eesti keeles koos ingliskeelse kokkuvõttega ETISe kaudu.  Taotlusi hindab hindamiskomisjon, mis koosneb programmi nõukogu liikmetest ja siseriiklikest ekspertidest. Hindamisel arvestatakse projekti vastavust programmi eesmärkidele, tulemuste rakendatavust, meeskonna võimekust ja projekti mõju Eesti keeletehnoloogiale, teadusele ja ühiskonnale.  

 
Eesti keeletehnoloogia programmi koordineerib Eesti Keele Instituut.  

Lisateave:  
Käbi Laan  
kabi.laan@eki.ee 

Viimastel nädalatel pälvis palju tähelepanu salapärane keelemudel Ox Alpha, mis osutus hiljem avatud kaaludega GLM-5.3 Flashiks. Rahvusvahelistes testides on see jõudnud väga lähedale maailma parimatele mudelitele. Lisaks on tegemist avatud mudeliga – seda saab alla laadida ning kasutada enda arvutis või serveris. 

Suletud mudeleid kasutatakse seevastu enamasti teenuste, näiteks ChatGPT või Claude’i kaudu ning mudel ise jääb selle arendaja kontrolli alla. Avatud mudel annab kasutajale rohkem võimalusi hoida nii andmed kui ka tehisaru toimimine enda kontrolli all. 

Lisasime GLM-5.3 Flashi ka EKI keelemudelite mõõdupuule. Eesti keele oskuse ja Eesti-alaste teadmiste testides olid tulemused aga märksa tagasihoidlikumad. Mudel jäi ligikaudu GPT-4 tasemele ehk sinna, kus parimad suletud mudelid olid umbes kolm ja pool aastat tagasi. 

See näide toob esile laiema probleemi. Rahvusvahelistes testides on avatud mudelid viimastel aastatel suletud mudelitele kiiresti järele jõudnud. Eesti keeles ei ole sama arengut näha. 

EKI testides on igal ajahetkel parima avatud ja parima suletud mudeli vahe püsinud 2024. aasta lõpust tänaseni umbes 18 protsendipunkti juures. Mõlemad on küll paremaks läinud, kuid nendevaheline lõhe pole sisuliselt vähenenud. Eesti-alaseid teadmisi mõõtvates testides on erinevus veel suurem. 

Praegu kuulub avatud mudelite tippmark eesti keeles DeepSeek V4 Pro-le, kuid selle kohalik kasutamine nõuab sisuliselt andmekeskuse tasemel riistvara. Sarnane olukord on teiste suuremate ja võimekamate avatud mudelitega. Kõnekas on ka väiksemate avatud mudelite seis: uuemad Qweni, Mistrali ja Google Gemma seeria mudelid jäävad ligikaudu GPT-3.5 tasemele või sellest allapoole. 

Miks see oluline on? Avatud mudeleid vajavad muu hulgas organisatsioonid, kes ei taha või ei tohi oma andmeid töötlemiseks välisele teenusepakkujale saata. Kohalikult töötav mudel võimaldab hoida andmeid enda kontrolli all ning annab rohkem võimalusi tehisaru oma vajadustele kohandada. 

Eesti keeles tähendab see praegu sageli keerulist kompromissi. Parima kvaliteedi saamiseks tuleb enamasti kasutada väliseid suletud teenuseid, samal ajal kui kohalikult kasutatavad avatud mudelid jäävad eesti keeles neile võimekuselt alla. Teatud asutuste puhul, eriti riigisektoris, on aga vaja korraga nii andmete turvalisust, head kvaliteeti kui ka tugevat eesti keele oskust. 

See olukord ei ole paratamatu. Avatud keelemudelite kohalik kasutatavus sõltub eestikeelsete andmete kättesaadavusest ja sellest, kas avatud mudeleid Eesti jaoks sihipäraselt arendatakse. Keele digitaalne elujõud ja tehnoloogiline sõltumatus käivad siin käsikäes. 

Vaata kõiki tulemusi EKI keelemudelite mõõdupuult: moodupuu.eki.ee 

ÕS pälvis meedias päris palju tähelepanu: detsembrist siiani on ilmunud rohkem kui 80 kirjutist, kus õigekeelsussõnaraamatut on kuidagi mainitud. Sagedamini on ÕS siiski olnud juhuslik, möödaminnes, muude teemade kõrval mainitud asjaolu. Aga pea pooltes räägiti otse ÕS-ist. Artiklid ilmusid kahe lainena: esiteks ÕS-i ilmumise puhul detsembris ning teine laine tuli jaanuari lõpus seoses ühe rahvaalgatusega¹. Pärast seda on ÕS-ile keskendutud vaid ajakirjas Keel ja Kirjandus ilmunud ringküsitluses “Milleks meile ÕS?” maist kuni juulini, kus sõna said keeleteadlased, õpetajad, kirjanikud ja tõlkijad, kokku 16 inimest.

Jaanipäeval toimus Brüsselis kaheksas rahvusvaheline preskriptivismiuurijate konverents, kus arutletakse “õige–vale” ideoloogia aspektide üle keeles. Meie vaatlesime oma ettekandes, kuidas Eesti meedias võeti vastu ÕS 2025. Teemad, mille üle meie meedias arutleti, ringlesid kirjakeelega seonduva ümber kõige laiemas mõttes: kirjakeele norm ja vajadus seda ajakohastada, tegelik keelekasutus, ÕS kui sümbol, paberraamatu olulisus ja digitaliseerunud maailma vajadused, keelerikkus, eesti keele säilimine jpm. Teiste seas kerkis aga selgesti esile kaks teemat või murekohta.

Esiteks ÕS kui lubatud sõnade loend. Hoolimata sellest, et uue ÕS-i eessõnas on otsesõnu kirjas, et “ÕS-i sõnavalik on vaid väike osa kõigist võimalikest sõnadest”, et “ÕS-ist puudumine ei tähenda sõna keelamist, pigem seda, et kasutada tuleb teisi allikaid” ning et “Piirav norm … hõlmab riiki, avalikku asjaajamist ja ametlikke tekste”, tõlgendatakse ÕS-i ikka kui üleüldist lubatud sõnade loendit. Tõsi, on teada, et sarnaselt kiputakse suhtuma mis tahes sõnaraamatusse, saati siis sellesse, mille nimetuses sisaldub õigekeelsus, see tähendab õige keel. Rahvaalgatus erutas rahvast (“hulk ausaid eestikeelseid roppusi ja solvanguid on ÕS-ist välja roogitud”), samas kui keeleteadlased ja õpetajad ei võtnud seda kuigi tõsiselt (“Me ei pea ÕS-i pärast lahinguid pidama”). ÕS-i sõnavaliku üle on kirkalt mõtteid vahetatud iga ÕS-i ilmumise järel, sagedamini just suunaga, et puudu on “mõnedki olulised sõnad”, nt käkerdis, pötserdis, autsaider, etteheide². Vahel ka teisipidi, et miks ometi on sisse võetud bemm ja burks³. 50 aastat tagasi märkisid ka Andres Langemets ja Joel Sang, et ÕS-is kui ” õigekeelsuse katekismuses on esitatud hulgaliselt dialektisme, arhaisme, vulgarisme, mis ju õigupoolest ei tohiks kuuluda kirjakeelde”⁴. Nüüdne olukord oli sellele suisa äärmuslikult vastupidine: 2026. aasta rahvaalgatuse toel nõuti kirjakeelde tagasi munni, mölakat ja tiblat, sest see on “eesti keele ja kultuuri säilimise seisukohalt oluline”.

ÕS-i sõnavaliku teema on omakorda tihedasti seotud teise meedias esile kerkinud teemaga, ja nimelt: ÕS ja Sõnaveeb. Teisisõnu, segadus selle ümber, kus on kirjakeele norm ja kust peaks seda vaatama, kui meil on ÕS, mis õiguslikult on kirjakeele normi alus, ja keeleportaal Sõnaveeb, kus on EKI ühendsõnastik, mis on kirjakeele normiga kooskõlas. Nii EKI ühendsõnastik (ÜS) kui ka ÕS on võrsunud ühest ja samast eesti keelest, ühest ja samast keeleandmestikust ning meie keelereeglid on ikka ühed ja samad, sõltumata sõnakogust, kus üks või teine sõna esitatud on. Sõna mõru käändub kirjakeelsena ikka mõru : mõru : mõru, olgu ta ÜS-is või ÕS-is; drinkima on kõnekeelne nii ÜS-is kui ka ÕS-is; aga et klutine on murdekeelne ja hoorapoeg vulgaarne, saab teada üksnes ÜS-ist.

Ajaloost on mitu korda läbi käinud suure ÕS-i mõte, mis ühendaks endas kõike, kogu keeleinfot: sõnade kirjakuju ja sõnamuutmist, kõiki tähendusi ja kasutusnäiteid, stiilimärgendeid, rektsioone ja kollokatsioone, selgitusi ja soovitusi. Pealkirigi oleks varasemast võtta: “Eesti keele sõnaraamat ÕS”. Keeles on normitud õigekiri ja sõnamuutmine, pisut ka välde, kui see mõjutab sõnamuutmist – see info on EKI ühendsõnastikus (= Sõnaveebis) olemas palju täielikumalt kui ÕS-is, kus see paberköite mahupiirangu tõttu on äärmuseni kokku pressitud. Neutraalsesse, ametlikku keelde üldjuhul ei sobi sõnad, mis kalduvad kõige tüüpilisemalt esinema mõnes muus allkeeles peale ametliku – ka see info on EKI ühendsõnastikus palju rikkalikum kui ÕS-is, kuhu värvinguga sõnu on valitud üksnes näpuotsaga. Üldkeele tähendusi ei normita, need kujunevad keelekasutuses, kus uusi tähendusi sünnib kogu aeg.

Keeles on “lubatud” kõik sõnad, peab vaid teadma, kus, kuidas ja kellega passib neid kasutada. Ja selles saab sõnastik keelekasutajat toetada – mida suurem (ja pidevalt täienev) sõnastik, seda paremini. Praegustest sõnakogudest on kõige rohkem infot EKI ühendsõnastikus, mille kõrval on ühise päringuga kättesaadavad paljud terminikogud (kokku üle 180). ÕS-i valik on piiratum – kui siit infot ei leia, tasub alati otsida ÜS-ist.

¹ Vt https://rahvaalgatus.ee/initiatives/1677-munn-m%C3%B6lakas-ja-tibla-tagasi-%C3%B5s-i-ja-kirjakeelde

² Johannes Voldemar Veski “Kriitilisi märkmeid “Väikese õigekeelsuse sõnaraamatu” kohta”. – Johannes Voldemar Veski keelelisi töid. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1958 [1954], lk 186–195.

³ Vt https://uueduudised.ee/burks-ja-diip-tapavad-eesti-keelt/

⁴ A. Langemets, J. Sang, “Keel ja kirjandus”, Sirp ja Vasar 15.10.1976. Vt https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=sirpjavasar19761015.1.3&e=——-et-25–1–txt-txIN%7ctxTI%7ctxAU%7ctxTA————-

Lugu ilmus 31.08.2026 ERR-i kultuuriportaalis.

1. HÕIMURAHVASTE RAHVUSTEADUSTE AUHIND: uurali rahvaste rahvusteaduste (kirjandusteadus, keeleteadus, ajalugu, arheoloogia, etnoloogia, folkloristika) alane teadustöö mis tahes keeles;
2. HÕIMURAHVASTE TEADUSAUHIND: mõnes hõimurahvaste keeles avaldatud teadustöö mis tahes erialal.

Kandidaatide esitamise tähtaeg on 15. september 2026.

Käesoleval aastal ootame konkursile väljaspool Vene Föderatsiooni tegutsevate teadlaste uurimusi. Kandidaatide esitamine toimub elektrooniliselt. Kandidaate võivad esitada kõik soovijad, auhinnale võib esitada ka iseennast.

Laureaadid kuulutatakse välja hõimupäeval, mis käesoleval aastal on 17. oktoobril.

Loe lähemalt hõimurahvaste programmi ja rahvusteaduste auhinna kohta. Palume kindlasti tutvuda auhinna statuudiga.

Küsimuste korral palume ühendust võtta hõimurahvaste programmi koordinaatoriga:

Marika Alver

Hõimurahvaste programmi koordinaator

marika.alver@eki.ee

+372 55529199

Kuigi riiklik õppekava on kõigile õpilastele sama, püsivad eksamitulemustes jätkuvalt suured lõhed: Haridus- ja Noorteameti andmetel kasvas näiteks eesti ja vene keeles sooritatud matemaatika lõpueksamite keskmiste tulemuste vahe aastaga 10,28 protsendipunktilt 12,49 protsendipunktini.

Eesti Keele Instituudi keeleõppe arendamise osakonna juhataja Pille Pipar-Aksini sõnul võivad õpitulemuste erinevusi mõjutada lisaks keelebarjäärile ka õpetamismeetodid ja see, millised töövahendid on õpetajal eri keeleoskusega õpilaste toetamiseks. “Muu kodukeelega õpilane vajab aine õppimisel teistsuguseid võtteid, sest võrreldes eesti emakeelega noorega on tal keerulisem mõista tööjuhiseid, õppetekste ja oma teadmisi eesti keeles väljendada,” ütles ta.

Tema sõnul on praktilised juhendmaterjalid üks viis, kuidas õpetajaid mitmekeelsete õpilaste õpetamisel paremini toetada ja seeläbi õpitulemuste lõhet vähendada. “Kui õpetajal on olemas valmis tunnikavad, töölehed ja võtted eri keeleoskusega õpilaste toetamiseks, mis ka uutes juhendmaterjalides on olemas, saab ta keskenduda sellele, et kõik õpilased jõuavad sama ainesisuni ja suudavad oma teadmisi näidata. Samal ajal väheneb õpetaja ettevalmistuskoormus, sest ta ei pea neid lahendusi iga tunni jaoks ise looma,” lisas Pipar-Aksin.

Valmis tunnikavad tervele II kooliastmele

Kui möödunud aasta lõpus valmisid juhendmaterjali üldosa ning tunnikavad koos näidistöölehtedega matemaatika ja loodusõpetuse 4. klassile, ajaloos 5. klassile ja kirjanduses 5.-6. klassile, siis uueks õppeaastaks lisanduvad matemaatika, loodusõpetuse ja inimeseõpetuse materjalid 5. ja 6. klassile ning ajaloo ja ühiskonnaõpetuse materjalid 6. klassile.

Haridus- ja teadusministeeriumi eestikeelsele õppele ülemineku osakonna juht Helna Karu tõdes, et eestikeelsele õppele üleminekul vajavad õpetajad kindlust, et neil on olemas metoodilised juhendid eri keeleoskusega õpilaste toetamiseks ainetunnis. “Juhendmaterjalid aitavad õpetajal oma tööd kavandada, hoiavad õpetaja ettevalmistava töö aega kokku ning annavad õpilasele paremad võimalused aineõppes kaasa töötada ja oma teadmisi näidata,” märkis ta. 

Materjalides on arvestatud õpilaste erineva eesti keele tasemega. Iga komplekt sisaldab konkreetse aine ja klassi õpetamise eripära avavat sissejuhatust, riikliku õppekava teemasid hõlmavaid tunnikavasid ning illustreeritud näidistöölehti. Materjal valmis 16 õpetaja ja metoodiku koostöös.

Esimese poolaasta tunnikavad on avaldatud e-Koolikotis ja õpetajad saavad neid kasutada juba algava õppeaasta planeerimisel. Juhendmaterjali “Lõimitud aine- ja keeleõpe II kooliastmes. Õppimine ja õpetamine klassis, kus õpib eesti keelest erineva kodukeelega õpilasi” valmimist kaasrahastasid Euroopa Liit ning Haridus- ja Teadusministeerium Keelesammu programmi kaudu.

Mudelite hindamine ja võrdlemine võrdlustestidega on tavapärane praktika kogu maailmas, sest need võimaldavad kiiresti saada ülevaadet uue mudeli kvaliteedist. Võrdlustestid on omamoodi ühiskondlik hüve, sest tehisintellektist on saanud väga paljude inimeste igapäevane töövahend ja meil on õigus teada, kas see on võrreldes teistega piisavalt heal tasemel. Samas peab meeles pidama, et võrdlustestid ei anna detailset ülevaadet kõikidest mudeli tunnustest. Õigete järelduste tegemiseks peab kasutaja mõistma, mida täpselt võrdlustesti tulemusena kuvatav number näitab.

Probleemid võrdlustestidega 

Aastate jooksul on loodud tuhandeid võrdlusteste (enamik neist inglise keeles). Kõiki neid ei saa ja pole mõtetki mudelite kõrvutamiseks kasutada, sest võrdlustestid hindavad erinevaid aspekte ning on väga erineva kvaliteediga. See tähendab, et raporteeritud tulemused võivad olla ebatäpsed ja mõjutada mudelite arendajaid lahendama probleeme, mida tegelikult pole.

Lisaks sellele aeguvad paljud võrdlustestid kiiresti. Veel mõni aasta tagasi eristasid klassikalised teadmiste- ja matemaatikatestid tipptasemel mudeleid hästi. Nüüd ületavad parimad mudelid neis 90 protsendi piiri ning edetabeli paremusjärjestuse määravad kümnendikprotsendid. Ka testid vananevad üha kiiremini: 2020. aastal avaldatud tuntud teadmistetestis MMLU saavutati 80 protsenti kolme aastaga, 2023. aasta lõpus ilmunud tunduvalt raskema GPQA Diamond puhul kulus selleks vaid aasta.

Paljud võrdlustestid kannatavad ka andmereostuse käes, sest testiküsimused on internetis avalikult kättesaadavad ja võivad sattuda mudelite treeningandmetesse. Kui mudel on küsimusi juba treeningandmetes kohanud, ei peegelda hea tulemus enam mudeli tegelikku võimekust. Seda kirjeldab hästi Goodharti seadus: kui mõõdikust saab eesmärk, lakkab see olemast hea mõõdik.

Kuhu hindamine liigub? 

Neid probleeme püütakse lahendada mitmel moel. Näiteks pööratakse senisest suuremat tähelepanu testide sisu õigsusele. Lisaks arendatakse dünaamilisi teste, mille küsimusi pidevalt uuendatakse: näiteks LiveBench koostab ülesandeid materjalist, mis on avaldatud alles pärast mudelite treenimist, nii et pelgalt meeldejätmisest pole abi. Küllastunud testide asemele luuakse järjest raskemaid, näiteks sadade ekspertide koostatud Humanity’s Last Exam. Ja kuna mudelid ei vasta enam üksnes küsimustele, vaid täidavad iseseisvalt mitmeastmelisi ülesandeid, hindavad uued agenditestid kogu töövoo õnnestumist – näiteks kas mudel suudab parandada vea päris tarkvaraprojektis. Sellised ülesanded on igapäevakasutusele palju lähemal kui valikvastustega viktoriin.

Aga eesti keel? 

Enamik tuntud võrdlusteste on loodud inglise keele jaoks. Mitmekeelsed testid põhinevad sageli tõlgetel ja soosivad suure ressursiga keeli. Ühes 29 keelt hõlmanud uuringus kahanes mudelite võimekus väiksema ressursiga keeltes kohati kuni 24 protsendipunkti.

Veelgi olulisem: tõlgitud test ei mõõda kohalikku keelt ega kultuuri. Kas mudel tunneb eesti kõnekäände? Eesti õigussüsteemi? Kohalikku erialakeelt? Nii võib mudel troonida maailma edetabeli tipus, kuid jääda eesti keeles keskpäraseks.

Seda lünka aitab täita Eesti Keele Instituudi keelemudelite mõõdupuu, mis hindab mudeleid just eesti keele ja kultuuri kontekstis: mõõdetakse keeleoskust, teadmisi Eesti kohta ja mudelite ohutust. Küsimused ei ole tõlgitud inglise keelest, vaid põhinevad muu hulgas EKI keelenõuandesse päriselt esitatud küsimustel ning terminibaasidel.

Need testid toovad esile aspektid, mida rahvusvahelised edetabelid ei näita. Testide koostamisse on kaasatud valdkonnaeksperdid ja need toetuvad olemasolevatele kvaliteetsetele keeleandmetele. Võrdlustestide sisu ei ole avalik ning erilist tähelepanu on pööratud sellele, et testid ei oleks praegustele mudelitele liiga lihtsad. Samas on ka mõõdupuu võrdlustestide kogum ning eespool kirjeldatud kitsaskohad ketivad siingi.

Kuidas teisiti mudeleid hinnata? 

Mudelite hindamisel kasutatakse lisaks võrdlustestidele ka teisi hindamismeetodeid. Üha rohkem kasutatakse lähenemist, kus mudeli vastuseid hindab kohtunik-mudel (ingl k LLM-as-a-judge) ehk teine keelemudel. See on kiirem ja odavam, aga see pole päris erapooletu: hindav mudel kipub eelistama vastuseid, mis sarnanevad tema enda omadega. Seepärast tasub automaathinnanguid aeg-ajalt inimhinnangutega kõrvutada ja kontrollida, kas masina ja inimese hinnangud kattuvad. Keeruliste ja nüansirohkete või väga eriliste ülesannete puhul on endiselt eelistatuim meetod just inimhindamine.

Ükski hindamismeetod pole täiuslik. Ka Eestis tuleks olemasolevate võrdlustestide täiendamise kõrval mõelda mitmekülgsemate hindamisraamistike, -meetodite ja -andmestike loomise peale. Loodetavasti annab siin tõuke sügise alguses avanev Eesti Keeletehnoloogia programmi taotlusvoor, mis on suunatud just keelemudelite hindamisele. Täpsem teave taotlusvooru tingimuste ja ajakava kohta avaldatakse selle avanemisel Eesti Keele Instituudi kodulehel.

* Pealkiri on inspireeritud EKI mõõdupuus olevast kujundlike väljendite võrdlustestist. „Fraseoloogiasõnaraamatu“ järgi loeme õigeks „ühele liistule tõmbama” (tähenduses erinevustest hoolimata kellessegi või millessegi ühtemoodi suhtuma, neid ühtemoodi hindama), kuid keelemudelid pakuvad üldjuhul „ühele pulgale tõmbama”.

Artikkel ilmus 15.07.2026 Geeniuse portaalis.